Endine klassiõpetaja Merje Kuusk otsustas, et tema elus on aeg teha midagi uut, mis viis selleni, et ta oli pool aastat Hiinas eesti keele õppejõud ühes pehmelt öeldes ebatavalises ülikoolis. Olnud täiesti teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas, ei minetanud 37-aastane õpetaja oma tõekspidamisi, ehkki Hiina kultuur ja ühiskond seda justkui nõudis.

Ühel jahedal, kuid päikesepaistelisel ja talvisel pühapäeval läksin Merjele külla, et ta räägiks oma õpetamise kogemusest Hiinas. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et see, mida Merje koges, ei ole kogu Hiinas niimoodi, seega rutakalt üldistuste tegemine pole mõistlik. Tema õpetas pigem kehvemas ülikoolis ja teistes koolides on süsteem natukene teistsugune, mis muidugi ei tähenda, et mujal olukord eestlase jaoks vähem absurdsem oleks.

Miks sa läksid just Hiina?

Hiina kultuur on hästi huvitav, aga see on olnud mulle hästi kauge ja ma ei ole kunagi mõelnud, et ma lähen Hiina tööle. Mul ei ole mitte kunagi niisugust unistust olnud. Harmi koolis (eelmine töökoht – toim) sai vaimses mõttes töö otsa. Tundsin, et aitab ja nüüd oleks vaja teha midagi täiesti uut ehk ennast arendada täiesti uues keskkonnas, uues kultuuris ja uute inimeste keskel.

Hiina tuli täiesti juhuslikult. Ma kirjutasin oma endisele kolleegile kes töötab Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnas. Ütlesin talle, et otsin midagi, aga ma ise ka ei tea, mida ma täpselt otsin. Kui tuleb kuskilt välismaa ülikoolidest pakkumisi, ükskõik, mis töö, mis valdkond, siis anna teada. Ta saatis mulle paar pakkumist ja ma vaatasin, et Hiina on kõige absurdsem.

Mis õppejõudu otsiti?

Eesti keele.

Et me otsime Hiina eesti keele õppejõudu?

Just. Otsiti eesti keele õppejõudu sellesse (Hebei Foreign Studies University – toim) ülikooli. Aga seal oli üks aga taga. Nad tegelikult otsivad rohkem inglise keele õppejõude, aga nad ei saa mind Hiina kutsuda inglise keele õppejõuks, sest ma ei ole native speaker. Nad peidavad eesti keele õpetaja ameti taha ka inglise keele õpetamise. Enamjaolt ma õpetasingi inglise keelt, eesti keelt oli mul ainult kuus tundi nädalas, minu koormus oli 24 loengut nädalas. Et seal on selline aga taga, sain ma teada loomulikult kohapeal.

Kui palju sind enne informeeriti, et mida sinult oodatakse ja mida sa tegema pead?

Hästi vähe, kuna see on hästi kummaline ülikool. Näiteks need inimesed, kes olid selles ülikoolis kunagi varem töötanud, ütlesid ka, et see on mingi täiesti arusaamatu pesa. Ma teadsin, et ma lähen õpetama eesti keelt, valmistasin natukene ette, küsisin nõu, öeldi ka, et võib-olla ka inglise keelt. Inglise keelt ma väga ette ei valmistanud ja siis tuli välja, et enamik ongi inglise keele õpetamine. Aga mind see nagu ei häirinud, sest kui sa lähed välismaale, siis sa ei saa ennast väga palju ette valmistada. Niikuinii tuleb kõik väga ootamatult.

Õpetasid siis eesti keelt ja inglise keelt. Kui nüüd mõelda, et kas nad midagi omandasid ka, siis motivatsioon inglise keelt õppida oli ju õpilastel ilmselt suurem, aga kuidas eesti keelega oli, see on ju midagi täiesti tundmatut ja hiinlasele pigem ebavajalik?

Pigem oli just eesti keele grupp ülilahe. Mina arvasin algul, et see on neil vabatahtlik, igaüks kes tahab, see tuleb. Tegelikult midagi vabatahtlikkuse alusel selles ülikoolis ei käi, lihtsalt öeldi esimese kursuse inseneri tudengitele, et te hakkate eesti keelt õppima ja punkt.

Oli neil selline suhtumine ka, et eesti keel on mingisugune mõttetu keel ja mul pole seda kunagi vaja?

Absoluutselt mitte. Nad olid väga motiveeritud. Õpilased tegid kodutööd enamasti kõik ära ja nad tõepoolest arenesid selle poole aastaga meeletult. Nad suutsid juba ennast tutvustada eesti keeles. Kui ma nendega kuskil tänaval kohtusin, siis me saime paar lauset eesti keeles rääkida. Pigem olin ma motiveeritud õpetama rohkem eesti keelt kui inglise keelt.

Oli selles kooli veel eesti keele õpetajaid?

Ei olnud. Eesti keelt õpetatakse Hiinas muide päris palju. Pekingis õpetatakse ja siis on juba mingites keskkoolides ka olemas eesti keele õpe.

Kas enne sind õpetas ka keegi selles samas koolis eesti keelt?

Ei, ma olin esimene.

Ja ka viimane…?

Ma ei tea. Kui keegi sinna läheb ja küsib minu käest, siis seda ülikooli ma muidugi ei soovita. See on küll huvitav kogemus, aga see ei ole nagu päris ülikool. See on justkui militaarinstitutsioon. See, kuidas mind kontrolliti käis lõpuks närvidele. Lõputul hulgal käis komisjone mu loengut kuulamas ja kontrollimas. Iga loengu alguses käis mingisugune spioon ja vaatas uksepilust, kas ma olen kohal ja iga hommik algas sellega, et ma pidin igale poole allkirju andma, et olen kohal. Kuus allkirja eelnes igale loengule. Alguses on see naljakas, aga lõpuks hakkab ajudele. Igas loengus on tudengite hulgas ka oma spioon muidugi.

Tundsid sa ta ära ka?

Muidugi, nad on hästi sõbralikud. Nad poevad naha vahele, toovad kingitusi ja räägivad hästi palju ja küsivad hästi palju, tahavad minuga igal pool käia. Nemad siis raporteerivad, mida ma loengus teen, näitan ja ütlen. Poliitilistel ja usulistel teemadel ma rääkida ei tohi, see on ka lepingus kirjas. Loomulikult ma tegin seda, mul oli huvitav teada, mida nad ütlevad.

Kui mul oli inglise keele suuline eksam ja tekkis väike vahepaus, panin ma oma märkmiku kinni, jätsin selle lauale ning läksin välja. Siis tuli minu juurde mu spioon. Ta ütles, et ma vaatasin su märkmeid. Ma ütlesin, et see on minu märkmik ja sul ei ole õigust seda vaadata. Hiinas ei ole ju personaalset elu, kõik mis sul kuskil vedeleb, on kõigile näha. Spioon ütles siis, et ma vaatasin su märkmeid ja õudselt kehvad tulemused on. Ma vastasin, et tõepoolest on kehvad, sest te ei oska väga hästi inglise keelt. Siis ta ütles, et ole hea, muuda need ära, meil ei ole kasulik nii kehvade tulemustega siit kursuselt lahkuda.

Mis sa siis talle vastasid?

Ma kõigepealt hingasin sisse ja välja ning ütlesin, et teeme nii, et ma ei näe sind enam kunagi ja ole hea, hakka nüüd minema. Seejärel mulle määrati kiiresti uus spioon.

Uurisin ka Internetist selle kooli kohta, aga infot leidsin ma väga vähe. Kooli veebileht põhimõtteliselt ei tööta ja ülikoolide reitingute jms info veebilehtedel oli küll see kool olemas, kuid ega sealgi ei olnud nad infoga priisanud. Mis kool see tegelikult on?

(Naerab valjult) Ega mina ka ei tea, mis kool see tegelikult on. See on eraülikool. Kui Euroopas öeldakse, et on eraülikool, siis tekib tunne, et see on midagi head, aga Hiinas tähendab eraülikool pigem seda, et seal õpivad need inimesed, kes ei ole nii-öelda riiklikku ülikooli sisse saanud.

On seal rikaste vanemate lapsed?

(Mõtleb) See ei ole ka tegelikult nii kallis. Lihtsalt hästi tugev konkurents on saada Pekingi ülikooli või mõnda teise heasse ülikooli. Kui on eraülikool, siis seal tehakse igasugust crap´i. Ülikooli president otsustab, mis on kodukord, mida seal õpitakse ja kui suur on õppemaks. Pigem tulevad sinna need, kes mujale sisse ei saa.

Tudengid ei varjanud ka seda, et see on kehv ülikool. Nii palju kui ma uurisin, siis pigem nad ei taha seal õppida. Vabadus, mis on Eestis, et saan ise valida, mis ülikooli ma lähen, seda Hiinas väga ei ole. Vanemad ikkagi otsustavad, et sa lähed sinna ülikooli ja õpid seda eriala.

Mis erialasid seal õppida saab?

Seal oli väga lai valik, mis jättis ka hästi kummalise mulje. Said õppida inseneriks, siis said õppida baleriiniks, ooperilauljaks. See tekitas ka küsimusi. Tavaliselt on tehnikaülikool, siis on humanitaarteaduste ülikool, aga seal saad õppida absoluutselt kõike. (Naerab) Siis tekib küsimus, et millega on tegu?

Millega sinu arvates on tegemist?

Ma ei taha spekuleerida, aga mulle tundus, et eks igas riigis õpetatakse spioone ja jäi mulje, et see võiks kuidagi sinna kategooriasse minna. Samas jällegi mõtlesin, et igas riigis on kehvemaid ülikoole ja siis need, kes kuhugi mujale ei saa, peavad ka kuskil oma aega veetma või mingisuguse kraadi saama.

Kuidas kord üldiselt loengus on, kas nad kuulavad või tegelevad oma asjadega?

Kui ma läksin esimesse loengusse, panin oma asjad ära, helises kell. Seal heliseb kell, mis on väga kummaline, (naerab) ma ise ehmatasin ka ära, mõtlesin, et olen ülikoolis, aga tuleb välja, et ei olegi. Kui kell oli helisenud, siis kõik 70 õpilast karjusid kooris: “Good morning teacher”. Ma ütlesin neile, et see on väga tore, et te mind niimoodi tervitate, aga jäägu see ka viimaseks korraks.

Õpilastel on tegelikult väga suur austus õpetaja vastu, kui ma nägin õpilasi tänaval, siis ta märkab mind, tõstab pilgu, ütleb: (vaikselt ja tagasihoidlikult) “Õpetaja, tere.” See on tema jaoks suur sündmus, kui ta õpetajat näeb.

Aga loengus nad tahavad ikka telefonis olla ja siis käib muu elu ka. Näiteks minu jaoks oli väga šokeeriv, et üks tüüp hakkas sõrmeküüsi lõikama, üks tüüp lõikas varbaküüsi, siis lõikasid juukseid seal loengus. Elu keeb.

Mõnikord mul oli tunne, et ma töötan raudteejaamas. Inimesed ootavad rongi ja siis mina üritan neile seal inglise keelt õpetada. See keele õpetamine oli seal kõrvaltegevus, kes sööb, kes teeb väikese meigi. Ma ei saa kõiki gruppe üldistada, aga aeg-ajalt tekkis tunne, et olen ma siin või ei ole, vahet pole. Kes Eestis ei viitsi loengut kuulata, ei tule kohale ja õpib ise, aga seal nad peavad kohal olema ja seda on ka näha.

Minule on kusagilt jäänud mulje, ma ei tea kust, et Hiina õpilane on usin, töökas ja suhteliselt suure töövõimega. Milline on sinu hinnangul Hiina õpilane?

Ma arvan, et tippülikoolis ta ongi selline. Näiteks Pekingi ülikoolis enamik tudengeid vastavad sellele kirjeldusele. Aga mina olin kehva reitinguga ülikoolis, kus nende õpimotivatsioon oli kohutavalt madal. Mida ei saa eesti keele grupi kohta öelda.

Ma pole kusagil näinud nii palju nutvaid tudengeid. Istuvad kuskil kõnnitee kivi peal ja lihtsalt nutavad sellest survest, mis kogu aeg on. Selles mõttes on see karm ülikool, kui see on ülikool, nime järgi on, aga kas ka tegelikult, seda ma ei oska öelda.

Milline oli selle kooli õpilase tavaline päev?

Kõik õpilased elasid ühiselamus, kaheksakesi ühes toas, kus on narivoodid. Kell kuus keegi tõmbas kangi ja kõik ühiselamu tuled läksid põlema. Kõik pidid üles ärkama. Pool seitse pidid nad olema valmis, siis algasid ühiskondlikud tegevused, nad marssisid, õppisid inglise keele sõnu. Enne esimest loengut oli veel koorilaulu proov, kes õppis balletti, see tantsis staadionil balletti. Väga naljakas vaatepilt oli.

Kui nad kell pool üheksa loengusse tulid, siis olid nad juba nii väsinud, et enamik neist jäi magama. Loengus magamine oli väga tavaline. Siis olid loengud ja väike lõunapaus. Pärast seda oli lõunauinaku aeg. Kõik magasid, ka õppejõud. Elu suri välja. Tund aega nad magasid, siis pandi ühiselamu uksed kinni ja jälle loengusse.

Loengute ajal nad ei tohtinud ühiselamus olla, ühiselamud olid lukus. Tegelikult suur osa nende elust toimuski seal loengusaalis. Üks õppejõud ütles hästi tabavalt, et ma ei saa neile kodutööd jätta, sest neil ei ole kodu. Ühiselamus käisid nad ju ainult magamas.

Hiina on ju kommunistliku partei võimu all ja seetõttu sealne ühiskonnakorraldus on hoopis teistsugune kui meil siin, kui palju poliitika sinu tööd mõjutas?

Ükskord ma läksin loengusse, õpilased olid nii elevil, täitsid mingeid pabereid ja ma küsisin, et mis te teete? “Me astume täna kommunistlikku parteisse,” vastas üks õpilane õhinal. (Naerab) Siis ma uurisin ka, et kas te kõik, viimne kui üks, tahate astuda kommunistlikku parteisse? Seepeale üks õpilane vastas mulle resoluutselt: “Jah, me kõik soovime sinna astuda!” Tema oli see õpilane, kes vastutas kursusel kõige selle eest, mis oli seotud kommunistliku parteiga.

Ükskord paluti, et ma kirjutaksin koolilehte kommunistlikku partei režiimi ülistava artikli. Ma ütlesin loomulikult, et ma ei tee seda. Ma ei usu sellesse, kuidas ma kirjutan seda.

Ükspäev tuldi minu juurde kuue liikmelise delegatsiooniga, sest kui nad midagi palusid, tuli alati delegatsioon. Rääkisid mulle, et ära eesti keele loengus seda õpikut enam kasuta, meil oleks vaja nüüd tõlkida kommunistliku pleenumi viimased otsused eesti keelde. Hakkad oma tudengitega loengus tõlkima, sest see on väga vajalik, siis saame saata need Eestisse laiali. Loomulikult ma ei teinud seda, vaata, mis sõnavara neis tekstides on, te tahate, et tudengid, kes on kaks kuud eesti keelt õppinud, peaksid neid tõlkima. Nad tulid minu juurde loengu alguses ja see diskussioon käis tudengite ees. Hiinas ei öelda ei. Ei ütlemine on selles kultuuris vale. Aga mina ütlesin kogu aeg ei. Mida rohkem ma ei ütlesin, seda vähem nad tulid selliste totakate ideedega minu juurde.

Võrdle Hiina õpetamismeetodeid Eestis laiemalt levinud õpetamismeetoditega.

Algul oli jube naljakas, et nad kordavad kõike järgi, mis ma ütlen. Näiteks ma ütlesin: “Good morning”, õpilased vastasid: “Good morning.“ Siis ütlesin: „Please open the book page 68”, õpilased kordasid: “Please open the book page 68.” Ma ütlesin, et te ei pea kõike kordama. Nad on harjunud, et keegi ütleb sõna ette ja tema kordab.

Ja mida nad nõudsid mu käest kogu aeg, oli see, et ma pean igas loengus õpetama 20 sõna. See on nagu mingisugune must be. Kui ei ole 20 sõna õpetatud, järelikult pole kvaliteetne loeng. Ma üritasin neile selgeks teha, et see ei käi päris nii, siis nad käisid mulle peale nagu uni, et ma pean seda tegema.

Privaatsust sul ju põhimõtteliselt ei olnud, millisel moel sind jälgiti?

Me teadsime, et meie tubasid kontrollitakse ka siis, kui me oleme loengus. Sellest oli kohe aru saada. Kui ma tulin ühiselamusse, istus all administraator, kes kirjutas üles, mis kell ma tulin ja läksin. Kui midagi läks üle aja ehk tulin hiljem, siis kohe info liikus minu osakonda ning mind kutsuti vaibale. Uuriti, kus ma käisin, miks ma käisin jne. Ühiselamu seinad olid ka nii õhukesed, et ma kuulsin absoluutselt kõike, mida mu naabrid tegid.

Tudengitel oli keelatud lahkuda nädala sees ühiselamu territooriumilt, ainult mingi eriloaga.

Räägime nüüd kultuurist, üks eluliselt oluline asi on ju söök. Mida sa Hiinas sõid, mis oli hea ja mis ei olnud nii hea?

Ma imetlen Hiina toidukultuuri. Nad teavad täpselt, mida süüa, mis hetkel, vastavalt ilmale; täna on tuuline, siis sööme seda, homme läheb niiskeks, siis sööme seda. Nad väga täpselt kalkuleerivad, et hoida oma keha tasakaalus. Mulle meeldis nendega söömas käia. Nad ei lasknud mul üldse midagi tellida, ütlesid, et me tellime sinu eest, me teame täpselt, mis sul vaja on.

Ja nad joovad kogu aeg sooja vett.

See pole tee?

Ei, tavalist sooja vett. Keedavad endale sooja vee ja panevad selle endale pudelisse ja siis joovad seda. Mina olen harjunud jooma külma vett, kui ma loengus rääkisin, siis ikka tahan ju vett juua ning tudengid vahetasid minu pudelis oleva külma vee pidevalt sooja vee vastu. Ütlesid, et see pole tervislik, ära joo külma vett, sooja vett tuleb juua.

Söögist räägitakse seal pidevalt. Kui Eestis küsitakse, et kuidas läheb, siis nemad küsivad, kas sa oled juba söönud.

Nad ei raiska energiat ja nad isegi kõnnivad hästi aeglaselt. Keha hoidmine tuleneb ilmselt ka sellest, et ümbrus on nii saastatud, aga võib-olla tuleb see ka kaugemast ajaloost.

Kui meie pillume oma emotsioone, naerame, kurvastame, siis nemad on kuidagi hästi stabiilsed oma olemiselt.

Mis oli su esimene kultuurišokk või midagi, mis oli sinule täiesti vastuvõetamatu?

Enamike välismaalaste jaoks oli vastuvõetamatu see, et nad ei nuuska, nad läristavad. See on õudselt ebameeldiv. Ma ei saa neile ka midagi öelda, nende jaoks on nuuskamine ebameeldiv. Kui ma tahtsin nuusata, siis ma läksin kuhugi nurga taha. Siis nad sülitavad ka igale poole, eriti tänaval.

Kui nad söövad, siis nad matsutavad, mis on nende kinnitus perenaisele, et see söök on hea.

Hiinlaste jaoks see, et asjad muutuvad, on täiesti tavaline. Kunagi ei tea, mis juhtub päeva lõpuks. Meie kultuuris ju tahame teada, umbes nädal aega ette, et mis toimub. Seal ei saa seda eeldada. Tuleb uus teade ja siis ma pean jälle midagi ümber tegema. Selles suhtes esimene palgapäev oli eriline naljanumber. Öeldi, et välisõppejõud, tulge sinna rahvusvaheliste suhete osakonda, me maksame teile palka. Ma olin just duši alt tulnud ja põhimõtteliselt pidžaamas, aga ma mõtlesin, et võtan kiiresti oma palga ja lähen oma tuppa tagasi. Läksime sinna ja öeldi, et raha pole veel tulnud ja veeti meid kuhugi kontserdisaali, kus meile keegi esines. Seejärel öeldi, et raha pole ikka veel tulnud ja läksime kolmandasse kohta. Kõik see lõppes sellega, et kohale oli toodud kohalik televisioon ja filmiti, kui toredad välisõppejõud meil siin on. Siis me tantsisime laval, teesklesime, et laulame koos hiinlastega ooperit. Sellest esinemisest tehti videoklipp, et kui vahvad välisõppejõud meil on, laulavad kaasa jne. Aga sellega õhtu ei lõppenud. Kui meile lõpuks palk ära maksti, viidi meid ülikooli presidendiga kuhugi restorani sööma ja mina olin põhimõtteliselt pidžaamas. See õpetaski mulle seda, et Hiinas sa kunagi ei tea, kus su õhtu lõpeb.

Miks sa varem ära tulid, sul oli ju algul plaan olla aasta?

Ma lihtsalt ei jaksanud selle virvarriga tegeleda. Kogu aeg kaheldakse minus, et kas ma olen kvaliteetne jne. Just see ülikooli absurdsus väsitas mind ära. Akadeemiline kalender muutub iga kuu, keegi täpselt ei tea, millal midagi juhtub, lepingutest kinni ei peeta ja palk oli kogu aeg täiesti erinev.

On sul veel midagi lisada?

Kindlasti tasub Hiina minna, aga tuleb väga hoolikalt valida ülikooli. Selle ülikooli kohta näitab väga palju ka see, et seal oli ainult kuus välisüliõpilast, kokku õppis seal 18 000 tudengit.