Kui käes on novembri viimane nädalavahetus, õues juba miinuskraadid ja taevas sombune, siis on taas aeg iga-aastaseks luuleteatri pidupäevaks. 24. – 25. novembrini leidis Jõgeval aset XV Betti Alveri luulepäevad „Tähetund“ ja nii asusin ka mina seitsmendat korda Jõgeva poole teele, esimest korda vaatlejana.

Möödunud aastatel on Jõgeval luulepäevade paiku lumekirme maas või hakkab festivali ajal lund sadama, siis sel aastal olid sademed vaid vihma kujul. On see järjekordne märk kliimasoojenemisest? Etendusi sai sarnaselt varasemate aastatega näha Jõgeva kultuurikeskuses. See aasta tähistati luulepäevadega Betti Alveri 111. sünnipäeva. Mälestamiseks oli kultuurikeskusesse asetatud Alveri pilt ja küünlad. Ilmselt tekib nii mõnelgi küsimus – kas noori tõesti huvitab luule. Võin südamest kinnitada, et see tõepoolest on nii.

Seame sammud kultuurikeskuse saali poole, kus on kõlaritest kostumas Olav Ehala  „Ma tahan olla öö“, mis lõi õndsa atmosfääri. Festivali avavad Betti Alveri mõtted koolielust ja koduigatsusest. Sõnadega on kerge samastuda, eriti üliõpilasel ja seetõttu pugesid need mulle eriliselt südamesse. Kätte jõudis aeg tutvustada selleaastast akadeemiat, kes hakkavad noori näitlejaid kritiseerima. Akadeemiasse kuulusid: näitleja Garmen Tabor, luuletaja Leelo Tungal, Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer, näitleja Maarius Pärn, Tallinna Ülikooli õppejõud Rain Mikser, Vikerraadio saatejuht Märt Treier, teatrikriitik Margus Mikomägi, kooliteatri vanaisa Jaak Allik. Akadeemia asetas ühiselt käed raamatule ja luges kooris ette vande, mis on Betti Alveri luuletus „Räägi tasa minuga“.

 

Räägi tasa minuga,

siis mu kuulmine on

ergem.

Räägi tasa minuga,

tasa taibata on

kergem.

Inimrõõmu, hingehärmi

tunnen-taban läbi tuule.

Ainult surnud sõnalärmi

kuuldeski mu kõrv ei kuule.

 

Eneselegi teadmata oli luuletus mulle 7 aastaga pähe kulunud, nii et võisin mõttes koos akadeemiaga seda kaasa mõmiseda.

 

Ja oligi aeg luuleetendusteks. Detailidesse süübimata võib öelda, et üldine tendents oli kasutada palju liikumist, mis osade etenduste puhul mõjus hästi ja osadel jäi luule liialt taha plaanile. Lisaks oli mitmes tükis kasutatud sünkroonis lugemist, mis jällegi mõne etenduse puhul töötas võimsalt, kuid mõnes, jäi luuletuse mõte kaugeks. Ääretult toredad olid etendused, kus lihtsalt pelgalt luuletuste esitamisele, oli üritatud ka lugu arendada ja nii, et vaataja ka sellest aru saab. See näitab tõelist meisterlikkust!  Kui ausalt öelda, siis etendusi, millest ma tõesti aru sain oli selle päeva jooksul vaid käputäis. Ei tea kas asi on minu rumaluses või siiski etenduste taga.

Etenduste vahepeal said näitlejad käia koolis, kus ootas soe supp ja magustoiduks puuvili. Pärast sööki kogunes koolteatrirahvas Betti Alveri parki, et üheskoos asetada küünlad monumendi ümber. Koos lauldi ja liiguti nagu lastemängus kes-aias ringiratast, aias oli seekord Betti Alver.

…Raudsillal

viskasin vette

ma punakorallidest

kee.

Kõik mu aegade aarded on hallid.

Jumet

pole ka jumalatõel.

Veepõhjast

vaid punakorallid

vahel viravad

Emajõel.

Etenduste lõppemisel asuti tagasi koolimaja poole. Õhtu lõpuks olid klassiruumid täitunud aina tugevneva jalatsilõhnaga. Hiljem lahutas meelt noorte bänd Night Felony, kes kaverdas tuntud eestikeelseid lugusid. Õhtu vältel suhtlesid trupid üksteisega, laulsid laule ja läbisid isegi seina (kes teab, see teab).

Järgmisel päeval said laval käia ülejäänud trupid ning pärast neid autasustati parimaid. Grand prix’i osaliseks sai üllatus-üllatus Jõgeva liblikapüüdjad. Laureaadiks pärjati Rakvere Gümnaasiumi teatriansambel, Rakvere Linnanoorte näitetrupp Saarema Ühisgümnaasiumi trupp Krevera ja Tallinna 32. Keskkool, 11.d klass.

 

…Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.

 

Kuula lisaks: Jaak Allik. Jõgeva hoiab elus Eesti luuleklassikuid.

Luuletused:

Betti Alver „Räägi tasa minuga“,  „Korallid Emajões“, „Tulipunane vihamvari“