Noored valimisvalvurid: Loome ju endale tulevikku!

Published On: October 11, 2017By

Uurisime kahelt noorelt valimisvalvurilt, kuidas valimisi valvatakse ja milline on noorte roll poliitikas üldiselt.

Praegused kohaliku omavalitsuse volikogu (KOV) valimised on Eesti ajaloos erakordsed – esimest korda saavad sel tasandil kaasa rääkida ka alaealised, 16–17-aastased noored. Kahtlemata on tegemist uue olukorraga nii noorte kui ka poliitikute jaoks. Selleks, et valimisperiood eetiliste konfliktide ja prohmakateta mööduks, on Eesti Õpilasesinduste Liit koos Eesti Noorteühenduste Liiduga loonud Noorte Valimisvalvurite projekti. Projekti eesmärk on eelkõige koolides tagada vaba, sõltumatu ja heale tavale vastav õhkkond, et värskelt valimisõiguse saanud noored ei langetaks valikut haridusasutuses propageeritu põhjal.

Saime kokku Elis Beze (Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium, 11. klass) ja Karmen-Eliise Kiidroniga (Jaan Poska Gümnaasium, 12. klass).

Valimisvalvurid Elis Beze (vasakul) ja Karmen-Eliise Kiidron (paremal) värskete valimisreklaamidega.

 

Saan aru, et olete keskmisest aktiivsemad noored – millega olete varem tegelenud? Millega tegelete praegu?

Karmen-Eliise: Mina olen neli aastat olnud aktiivne Eesti Õpilasesinduste Liidus, mis tegeleb õpilaspoliitikaga ehk siis koolielu edendamisega, hariduspoliitika parandamisega, üldse noorte elu paremaks muutmisega. Üldiselt korraldan üritusi, ent veidi olen toimetanud ka avaliku poliitika valdkonnas.

Elis: Mina olin põhikooli ajal õpilasesinduse president, nüüd käin aeg-ajalt õpilasliidu koosolekutel. Hetkel olen ka Tartu Noortevolikogu juhatuse liige.

 

Kuidas jõudsite otsuseni hakata valimisvalvuriteks?

Elis: Ma otseselt ei mäletagi, kuidas programmist teada sain – ilmselt Facebooki kaudu. Aga kandideerisin, kuna mõtlesin, et tegelen ikkagi mingil määral poliitikaga ja tahaks end selles vallas veel rohkem kurssi viia. Ja nii see läkski.

Karmen: Mulle tuleb meelde üks Õpilasesinduse Liidu üldkoosolek paar aastat tagasi, kus vaatasime läbi ja andsime oma hinnangu seaduseelnõule 16-17-aastaste valimisõiguse kohta, mille oli välja pakkunud Eesti Noorteühenduste Liit ja mis ka hiljem Riigikogule esitati. Kuna see teema köitis mind juba toona, tundsin nüüd programmist kuuldes, et tahaksin väga olla osa sellest protsessist.

 

Kuidas olete siis valimisi valvanud? Kas peate näiteks olulisemaks jälgimist sotsiaalmeedias või tundide ajal koolis?

Elis: Ausalt öeldes ei olegi mina ühtegi rikkumist terve kampaania vältel tuvastanud. Sotsiaalmeedias pole samuti vähemalt kooli kontekstis rikkumisi märganud. Ja noh, sotsiaalmeedias on nagunii praegu kampaaniat edasi teha lubatud, seega seal oleks raske midagi rikkumiseks nimetada. Isegi, kui see silma häiriks.

Karmen: Kusjuures, sotsiaalmeediast rääkides – panin tähele, et Stuudiumi (õppeinfosüsteem) lehele minnes on nüüd vahelduva taustapildi asemel ekraan sinine ja nurgas kiri, kus teatatakse, et algavad eelvalimised ja kutsutakse noori valima. Minu arust on väga tore, et kool niimoodi oma eelistusi peale surumata õpilasi valima suunab. Öeldaksegi lihtsalt, et näe, sul on nüüd võimalus midagi ära teha – kasuta seda!

Aga üldiselt ei ole ka mina oma koolis rikkumisi täheldanud, kuigi olen enda meelest päris aktiivselt nii-öelda maad kuulanud, eriti just sellepärast, et nii direktor kui ka mõned õpetajad kandideerivad. Idee poolest oleks ju kool neile hea koht, kus valimispropagandat teha. Aga tundub, et kõik jälgivad ikkagi hea tava reegleid ja saavad aru, mida tohib teha, mida mitte. Tartus on vist üldse koolides hea seis. Meile on tehtud vahekokkuvõtteid ja mõnes Eesti piirkonnas on rikkumisi ikka päris palju, osa neist üsna nahaalsed ka. Mul on väga hea meel, et Tartus ei ole midagi eriti olnud. Kui meil ka näiteks korraldati koolis valimisdebatt, said kutse kõik parteid ja valimisliidud, koolipoolset kallutamist ei esinenud ning ürituse rõhk oli noorte informeerimisel.

 

Milline on üldjoontes ettenähtud hea tava?

Elis: Esimene ja kõige olulisem punkt on kindlasti, et õpilastele ei tohi peale käia ja neile oma ideoloogiat reklaamida.

Karmen: Jah, see on ju oma arvamuse peale surumine. Samuti on tähtis tasakaal. Flaierite stendile riputamine on OK ainult siis, kui kõik parteid ja valimisliidud on stendil esindatud. Kui esindatud on ainult üks erakond, on tegemist rikkumisega.

 

Kuidas suhtuvad teie tegevusse kaasõpilased? On nad teid näiteks teavitanud ebakohasest käitumisest valimistega seoses?

Karmen: Veel mitte – aga noh, nädal on aega ka. Muidu arvan, et suhtutakse hästi, kuigi ma ausalt öeldes pole väga kellelegi rääkinudki, mida teen.

 

Pole rääkinud? Kas tegu on siis pigem salajase missiooniga?

Naeravad.

Elis: Ei-ei, seda mitte, aga lihtsalt ei ole vist sellist olukorda olnud, kus tuleks rääkida? Mina pole samuti teistele õpilastele kuidagi avalikult oma rollist teada andnud.

Karmen: Jah. Sotsiaalmeedias olen jaganud küll, et minge hääletama ja ka kooli peal öelnud, aga oma tegevust lähemalt tutvustanud ei ole.

 

Suvekuudel korraldatud Kantar Emori uuring pakub 16–17-aastaselt valima minejate protsendiks üle Eesti 24 – arvate, et see peab paika?

Karmen: 24%… tähendab siis, eks ole, et iga neljas läheb valima. See on tõenäoline küll, kuna noorte võimalus valida on ju ikkagi nii uus teema.

Elis: Ma arvan, et kõik 16-aastased on küll kursis faktiga, et nad saavad valima minna, aga mitte väga palju sellega, keda nad valida saavad.

 

Usute seega, et uuring ennustab protsenti õigesti?

Karmen: Usun küll.

Elis: Ma arvan ka, et see võib paika pidada.

Karmen: Mis oleks ju tegelikult kurb, kui tõesti ainult 5000 noort hääletama läheks?

Elis: Jah, aga ega see protsent hakkab kindlasti aastatega kasvama. Kui asi on uus, siis oleneb väga inimesest, kas minnakse kohe uurima või võetakse skeptiline hoiak ja hoitakse esialgu kõrvale, vaadatakse pealt. Pigem esineb seda teist varianti.

Karmen: Ma olen hästi palju kuulnud ka seda suhtumist, et ah, mis see minu hääl ikka loeb. Aga kui tegelikkuses 75% häältest läheb selle mentaliteedi pärast kaduma, on see juba 20 000 inimest ja see on väga suur hulk.

Elis: Ja siis pärast mõnel kandidaadil jääb üks hääl puudu ning hakatakse rääkima, kuidas ei olda rahul valimistulemustega. Minu arust oleks see samuti kurb, kui nii vähe noori hääletama jõuaksid. Sest tegelikult on meil, valimisõigusega noortel, just praegu võimalus kujundada endale selline tulevik, milles kunagi elada tahame ja mille üle hiljem kaebama ei peaks.

 

Kas Tartu KOV kandidaadid üldse kõnetavad teie meelest noori? Kas olete tundnud, et mõned valimislubadused on teile suunatud?

Karmen: Äkki oli sotsidel see punkt, et igale lapsele 200 € ulatuses toetust huviringideks? Lasteaedade ja põhikoolide renoveerimine on samuti läbi käinud. Need on tänuväärsed ja noortele suunatud ideed.

Elis: EKRE ütles, et tõstab lapsetoetuse 1000 € peale, mis ka iseenesest on pigem nooremale põlvkonnale motivatsiooniks mõeldud, ma arvan.

 

Aga oletame, et oled 16-aastane noor Tartus – lapsi veel ei taha, lasteaedade renoveerimine ka liialt ei huvita. Kas on midagi, mis ka neid noori võiks motiveerida valima minema?

Karmen: Huvialade toetus ehk? Ma usun, et see kehtib gümnaasiumiõpilastele ka. Vähemalt loodan.

Elis: Jaa, noored tihti ei käi huviringides just rahapuuduse tõttu. Sõitsin ühel päeval bussiga, kaks poissi jutustasid kõrval. Üks rääkis, kuidas käib nädalas korra trennis ja maksab umbes 40€. See tundus päris utoopiline.

Karmen: Krooniajal olid huviringid ikka odavamad… (Naeravad)

Elis: Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis pole tõesti palju noortele suunatud valimislubadusi. Eks see 16-17-aastaste valimisõigus on ka poliitikutele väga uus asi ja sellele orienteerumiseks läheb aega.

Karmen: Jah, võib-olla see Tartu Arena idee (Valimisliit Tartu Eest) on nooremapoolsetele suunatud. Ehitatakse massiivne kontserdisaal ja tuuakse “suured nimed” ka Tartusse esinema – see võib küll kõnetada noori. Aga üldiselt on tõesti võib-olla üks punkt valimiskavas noortele mõeldud, mis ei ole ju eriti palju. Jällegi – tegu on esimeste noortele suunatud valimistega ja selle kohta on pilt isegi päris hea.

Elis: Aastatega suureneb nagunii noorte valimisprotsendi kasvades ka noortele pühendumine poliitikute poolt.

 

Kujutame nüüd ette, et teie olete poliitikud ja kandideerite praegu volikokku. Millele oleks teie kampaania suunatud? Kuidas kõnetaksite noori?

Elis: Noored ütlevad, et pole tegevust – kõik maksab, esiteks. Kui sul pole võimalik minna huviringi, teatrisse, kontserdile, sest raha pole, siis sul polegi väga midagi teha ja nii minnaksegi lihtsalt linna peale jooma.

Karmen: Eks seda probleemi on üritatud ka parandada. Aga jah, näiteks noortekeskuste renoveerimine on asi, mida mina kindlasti teeksin.

 

Kas arvate, et 16–17-aastastele valimisõiguse andmine oli õige?

Karmen: Jaa, arvan küll.

Elis: Kindlasti!

 

Kas noor, kes ei ole väga valimistega kursis, valib teie arvates pigem suvaliselt või ei lähe üldse valima?

Karmen: Arvan, et sel juhul pigem ei minda valima. Eks noor ikka kardab, et ei oska midagi teha.

 

Viimane küsimus – kas teie lähete valima? Keda valite?

Elis: Lähen küll, aga lõplikku valikut veel teinud ei ole – paari erakonna kandidaadid on veel läbi töötamata.

Karmen: Mina lähen ka kindlasti valima. Lõplikku otsust pole samuti langetanud, küll aga tean üldiselt, millise maailmavaate esindajate poolt hääletada tahan. Olen ka otsustanud, et kindlasti tahan anda oma hääle mõnele noorele.

Elis: Kui noored inimesed saaksid volikogusse, oleks see kindlasti motivaatoriks teistele noortele poliitikast huvituma. Tekib tunne, et ka meil on päriselt võimalus midagi ära teha.

Foto: Karoliina A. Hussar

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Noored valimisvalvurid: Loome ju endale tulevikku!

Published On: October 11, 2017By

Uurisime kahelt noorelt valimisvalvurilt, kuidas valimisi valvatakse ja milline on noorte roll poliitikas üldiselt.

Praegused kohaliku omavalitsuse volikogu (KOV) valimised on Eesti ajaloos erakordsed – esimest korda saavad sel tasandil kaasa rääkida ka alaealised, 16–17-aastased noored. Kahtlemata on tegemist uue olukorraga nii noorte kui ka poliitikute jaoks. Selleks, et valimisperiood eetiliste konfliktide ja prohmakateta mööduks, on Eesti Õpilasesinduste Liit koos Eesti Noorteühenduste Liiduga loonud Noorte Valimisvalvurite projekti. Projekti eesmärk on eelkõige koolides tagada vaba, sõltumatu ja heale tavale vastav õhkkond, et värskelt valimisõiguse saanud noored ei langetaks valikut haridusasutuses propageeritu põhjal.

Saime kokku Elis Beze (Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium, 11. klass) ja Karmen-Eliise Kiidroniga (Jaan Poska Gümnaasium, 12. klass).

Valimisvalvurid Elis Beze (vasakul) ja Karmen-Eliise Kiidron (paremal) värskete valimisreklaamidega.

 

Saan aru, et olete keskmisest aktiivsemad noored – millega olete varem tegelenud? Millega tegelete praegu?

Karmen-Eliise: Mina olen neli aastat olnud aktiivne Eesti Õpilasesinduste Liidus, mis tegeleb õpilaspoliitikaga ehk siis koolielu edendamisega, hariduspoliitika parandamisega, üldse noorte elu paremaks muutmisega. Üldiselt korraldan üritusi, ent veidi olen toimetanud ka avaliku poliitika valdkonnas.

Elis: Mina olin põhikooli ajal õpilasesinduse president, nüüd käin aeg-ajalt õpilasliidu koosolekutel. Hetkel olen ka Tartu Noortevolikogu juhatuse liige.

 

Kuidas jõudsite otsuseni hakata valimisvalvuriteks?

Elis: Ma otseselt ei mäletagi, kuidas programmist teada sain – ilmselt Facebooki kaudu. Aga kandideerisin, kuna mõtlesin, et tegelen ikkagi mingil määral poliitikaga ja tahaks end selles vallas veel rohkem kurssi viia. Ja nii see läkski.

Karmen: Mulle tuleb meelde üks Õpilasesinduse Liidu üldkoosolek paar aastat tagasi, kus vaatasime läbi ja andsime oma hinnangu seaduseelnõule 16-17-aastaste valimisõiguse kohta, mille oli välja pakkunud Eesti Noorteühenduste Liit ja mis ka hiljem Riigikogule esitati. Kuna see teema köitis mind juba toona, tundsin nüüd programmist kuuldes, et tahaksin väga olla osa sellest protsessist.

 

Kuidas olete siis valimisi valvanud? Kas peate näiteks olulisemaks jälgimist sotsiaalmeedias või tundide ajal koolis?

Elis: Ausalt öeldes ei olegi mina ühtegi rikkumist terve kampaania vältel tuvastanud. Sotsiaalmeedias pole samuti vähemalt kooli kontekstis rikkumisi märganud. Ja noh, sotsiaalmeedias on nagunii praegu kampaaniat edasi teha lubatud, seega seal oleks raske midagi rikkumiseks nimetada. Isegi, kui see silma häiriks.

Karmen: Kusjuures, sotsiaalmeediast rääkides – panin tähele, et Stuudiumi (õppeinfosüsteem) lehele minnes on nüüd vahelduva taustapildi asemel ekraan sinine ja nurgas kiri, kus teatatakse, et algavad eelvalimised ja kutsutakse noori valima. Minu arust on väga tore, et kool niimoodi oma eelistusi peale surumata õpilasi valima suunab. Öeldaksegi lihtsalt, et näe, sul on nüüd võimalus midagi ära teha – kasuta seda!

Aga üldiselt ei ole ka mina oma koolis rikkumisi täheldanud, kuigi olen enda meelest päris aktiivselt nii-öelda maad kuulanud, eriti just sellepärast, et nii direktor kui ka mõned õpetajad kandideerivad. Idee poolest oleks ju kool neile hea koht, kus valimispropagandat teha. Aga tundub, et kõik jälgivad ikkagi hea tava reegleid ja saavad aru, mida tohib teha, mida mitte. Tartus on vist üldse koolides hea seis. Meile on tehtud vahekokkuvõtteid ja mõnes Eesti piirkonnas on rikkumisi ikka päris palju, osa neist üsna nahaalsed ka. Mul on väga hea meel, et Tartus ei ole midagi eriti olnud. Kui meil ka näiteks korraldati koolis valimisdebatt, said kutse kõik parteid ja valimisliidud, koolipoolset kallutamist ei esinenud ning ürituse rõhk oli noorte informeerimisel.

 

Milline on üldjoontes ettenähtud hea tava?

Elis: Esimene ja kõige olulisem punkt on kindlasti, et õpilastele ei tohi peale käia ja neile oma ideoloogiat reklaamida.

Karmen: Jah, see on ju oma arvamuse peale surumine. Samuti on tähtis tasakaal. Flaierite stendile riputamine on OK ainult siis, kui kõik parteid ja valimisliidud on stendil esindatud. Kui esindatud on ainult üks erakond, on tegemist rikkumisega.

 

Kuidas suhtuvad teie tegevusse kaasõpilased? On nad teid näiteks teavitanud ebakohasest käitumisest valimistega seoses?

Karmen: Veel mitte – aga noh, nädal on aega ka. Muidu arvan, et suhtutakse hästi, kuigi ma ausalt öeldes pole väga kellelegi rääkinudki, mida teen.

 

Pole rääkinud? Kas tegu on siis pigem salajase missiooniga?

Naeravad.

Elis: Ei-ei, seda mitte, aga lihtsalt ei ole vist sellist olukorda olnud, kus tuleks rääkida? Mina pole samuti teistele õpilastele kuidagi avalikult oma rollist teada andnud.

Karmen: Jah. Sotsiaalmeedias olen jaganud küll, et minge hääletama ja ka kooli peal öelnud, aga oma tegevust lähemalt tutvustanud ei ole.

 

Suvekuudel korraldatud Kantar Emori uuring pakub 16–17-aastaselt valima minejate protsendiks üle Eesti 24 – arvate, et see peab paika?

Karmen: 24%… tähendab siis, eks ole, et iga neljas läheb valima. See on tõenäoline küll, kuna noorte võimalus valida on ju ikkagi nii uus teema.

Elis: Ma arvan, et kõik 16-aastased on küll kursis faktiga, et nad saavad valima minna, aga mitte väga palju sellega, keda nad valida saavad.

 

Usute seega, et uuring ennustab protsenti õigesti?

Karmen: Usun küll.

Elis: Ma arvan ka, et see võib paika pidada.

Karmen: Mis oleks ju tegelikult kurb, kui tõesti ainult 5000 noort hääletama läheks?

Elis: Jah, aga ega see protsent hakkab kindlasti aastatega kasvama. Kui asi on uus, siis oleneb väga inimesest, kas minnakse kohe uurima või võetakse skeptiline hoiak ja hoitakse esialgu kõrvale, vaadatakse pealt. Pigem esineb seda teist varianti.

Karmen: Ma olen hästi palju kuulnud ka seda suhtumist, et ah, mis see minu hääl ikka loeb. Aga kui tegelikkuses 75% häältest läheb selle mentaliteedi pärast kaduma, on see juba 20 000 inimest ja see on väga suur hulk.

Elis: Ja siis pärast mõnel kandidaadil jääb üks hääl puudu ning hakatakse rääkima, kuidas ei olda rahul valimistulemustega. Minu arust oleks see samuti kurb, kui nii vähe noori hääletama jõuaksid. Sest tegelikult on meil, valimisõigusega noortel, just praegu võimalus kujundada endale selline tulevik, milles kunagi elada tahame ja mille üle hiljem kaebama ei peaks.

 

Kas Tartu KOV kandidaadid üldse kõnetavad teie meelest noori? Kas olete tundnud, et mõned valimislubadused on teile suunatud?

Karmen: Äkki oli sotsidel see punkt, et igale lapsele 200 € ulatuses toetust huviringideks? Lasteaedade ja põhikoolide renoveerimine on samuti läbi käinud. Need on tänuväärsed ja noortele suunatud ideed.

Elis: EKRE ütles, et tõstab lapsetoetuse 1000 € peale, mis ka iseenesest on pigem nooremale põlvkonnale motivatsiooniks mõeldud, ma arvan.

 

Aga oletame, et oled 16-aastane noor Tartus – lapsi veel ei taha, lasteaedade renoveerimine ka liialt ei huvita. Kas on midagi, mis ka neid noori võiks motiveerida valima minema?

Karmen: Huvialade toetus ehk? Ma usun, et see kehtib gümnaasiumiõpilastele ka. Vähemalt loodan.

Elis: Jaa, noored tihti ei käi huviringides just rahapuuduse tõttu. Sõitsin ühel päeval bussiga, kaks poissi jutustasid kõrval. Üks rääkis, kuidas käib nädalas korra trennis ja maksab umbes 40€. See tundus päris utoopiline.

Karmen: Krooniajal olid huviringid ikka odavamad… (Naeravad)

Elis: Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis pole tõesti palju noortele suunatud valimislubadusi. Eks see 16-17-aastaste valimisõigus on ka poliitikutele väga uus asi ja sellele orienteerumiseks läheb aega.

Karmen: Jah, võib-olla see Tartu Arena idee (Valimisliit Tartu Eest) on nooremapoolsetele suunatud. Ehitatakse massiivne kontserdisaal ja tuuakse “suured nimed” ka Tartusse esinema – see võib küll kõnetada noori. Aga üldiselt on tõesti võib-olla üks punkt valimiskavas noortele mõeldud, mis ei ole ju eriti palju. Jällegi – tegu on esimeste noortele suunatud valimistega ja selle kohta on pilt isegi päris hea.

Elis: Aastatega suureneb nagunii noorte valimisprotsendi kasvades ka noortele pühendumine poliitikute poolt.

 

Kujutame nüüd ette, et teie olete poliitikud ja kandideerite praegu volikokku. Millele oleks teie kampaania suunatud? Kuidas kõnetaksite noori?

Elis: Noored ütlevad, et pole tegevust – kõik maksab, esiteks. Kui sul pole võimalik minna huviringi, teatrisse, kontserdile, sest raha pole, siis sul polegi väga midagi teha ja nii minnaksegi lihtsalt linna peale jooma.

Karmen: Eks seda probleemi on üritatud ka parandada. Aga jah, näiteks noortekeskuste renoveerimine on asi, mida mina kindlasti teeksin.

 

Kas arvate, et 16–17-aastastele valimisõiguse andmine oli õige?

Karmen: Jaa, arvan küll.

Elis: Kindlasti!

 

Kas noor, kes ei ole väga valimistega kursis, valib teie arvates pigem suvaliselt või ei lähe üldse valima?

Karmen: Arvan, et sel juhul pigem ei minda valima. Eks noor ikka kardab, et ei oska midagi teha.

 

Viimane küsimus – kas teie lähete valima? Keda valite?

Elis: Lähen küll, aga lõplikku valikut veel teinud ei ole – paari erakonna kandidaadid on veel läbi töötamata.

Karmen: Mina lähen ka kindlasti valima. Lõplikku otsust pole samuti langetanud, küll aga tean üldiselt, millise maailmavaate esindajate poolt hääletada tahan. Olen ka otsustanud, et kindlasti tahan anda oma hääle mõnele noorele.

Elis: Kui noored inimesed saaksid volikogusse, oleks see kindlasti motivaatoriks teistele noortele poliitikast huvituma. Tekib tunne, et ka meil on päriselt võimalus midagi ära teha.

Foto: Karoliina A. Hussar