Kellaosuti oli vaevalt ületanud kümne laupäeva hommikul, kui Gabriella silmad lahti lõi, liiga ergas ja ärkvel, et silmapilkugi edasi magada. Ta ei mäletanud, mida oli unes näinud või kas ta üldse oli und näinud.

Üks hetk ei suutnud ta meenutada, mis oli tema mõtetes see, mis teda nii väga häiris. Kuid ta tundis, et alateadvuse piiril pesitses miski, mis teda rahutuks muutis. Ta kortsutas kulmu, mõtles pingsalt ja järsku kerkis ta silme ette Aleksandri nägu. Naise süda jättis löögi vahele – ehmatusest, mitte tundevälgatusest – ning kogu mõistmatus voolas temasse tagasi. Aeglaselt ja peaaegu hääletult tõusis ta istukile ning heitis kerge pilgu kõrvale, kus nägi Erikut veel magamas sügavat ja häirimatut und. Mees kortsutas unes kulmu ning Gabriellale meenus ta kallima häiritud pilk, kui oli Aleksandrit maininud.

„Miks sa küll nii jahmunud olid?“ küsis naine iseendalt, hääl nii vaikne, et see oleks samahästi võinud olla vaid mõte.

Ta küll uskus Eriku sõnu, kuid tundis, et midagi oli siiski valesti. Ohates lükkas ta oma jalad susside sisse, sirutas käe hommikumantli järele ja tõusis. Sama vaikselt läks ta kööki ning pani kohvimasina tööle. Oodates, kuni kohv valmib, toetas ta käed aknalauale ja jäi liikumatult aknast paistvat tänavat silmitsema. Ööga oli maa valgeks saanud ning veel nüüdki sadas õrna lund. Selle aasta kohta tuli talv eriti vara ja äkki. Kuid kummalisel kombel ei olnud väljas külm, vaid kuidagi pehme ja vaikne. Liiga vaikne, oleks öelnud mõni ebausklik ja hirmuga peitu pugenud. Kuid Gabriella ei märganud seda. Tema tähelepanu oli haaranud kummaline ootus, mis teda ennastki üllatas. Ta ei teadnud, mida või keda ootas, kuid ta teadis, et see salapärane miski oli talle väga lähedal, peaaegu et käega katsutav. Kui ta vaid oleks teadnud, kuhu suunas sirutuda.

Siis ühtäkki katkes korraks vaikus ning andis ruumi tuhmile koputusele, mis oli nõnda vaikne, et kui ta oleks veel magamistoas olnud, poleks ta seda kuidagi kuulda saanud. Gabriella võpatas, jäi siis uuesti liikumatuks ning isegi ei mõelnud ukse avamisele. Ta lihtsalt seisis ja ootas edasi. Kuid koputus ei kordunud, justkui oleks koputaja teadnud, et ta oli ennast juba niigi kuuldavaks teinud.

Aeglaselt, nagu nõuaks iga samm äärmist täpsust, liikus Gabriella esikusse ukse juurde, keeras võtit ning surus lingi alla. Enne aga, kui ta ukse lahti tõmbas, jäi ta hetkeks kuulatama. Vaikus. Ainult ta enda kiired südamelöögid kajasid rinnust, andes välja kogu hirmu, mis naist korraga haaras. Kuid mida ta kartis, sellele ei osanud hirm isegi vastata. Lõpuks lükkas Gabriella ukse aeglaselt lahti ning ainus, mis talle uksematilt vastu vaatas, oli kiri, mis oli torgatud otsapidi õhukese lumekihi sisse. Kiri, mille peale oli lohakas käekirjas kirjutatud tema nimi.

Gabriella võttis kirja kätte ning avas selle enne, kui ühelegi kõhklusele mõelda jõudis. Tema silmad jooksid ahnelt üle sõnade, mida paberil palju polnudki. Oli vaid asukoht Inglite park ja kellaaeg 12.00. Ei nime, ei palumist. Mitte midagi.

„Kui sa veel kaua ootad, siis on toas samad kraadid mis väljaski.“

Gabriella pigistas ehmunult kirja pihku ning pööras Eriku poole, kes silmitses teda naeratades ning astus siis naisest mööda ukse juurde, et see kinni tõmmata.

„Sa oleksid nagu tonti näinud,“ lausus noormees möödaminnes. „Kas ma ehmatasin sind?“

Gabriella vaikis hetke, üritades oma laiali valgunud mõtteid koondada. Ta ei suutnud suud avada, et kirjast Erikule rääkida, kuna ta silme ees virvendas mehe eilne reaktsioon, mida ta rohkem enam näha ei soovinud. Samas vihkas ta salatsemist ja tunnet, et nende kahe vahele oli korraga tekkinud mingi õhkõrn loor, mis lämmatas avameelsust ja usaldust. Ja kuigi ta oleks tahtnud selle loori maha kiskuda, otsustas naine siiski vaikida ja pomises hoopiski:

„Ma jäin lihtsalt mõtteisse.“

„Ja millest minu printsess siis mõtles?“ päris Erik.

„Hommikusest jalutuskäigust.“

„Hea mõte,“ leidis Erik ja sirutas käed ümber naise. „Kuidas sulle meeldiks Luigetiigi äärde minna?“

„Ma mõtlesin tegelikult üksinda,“ vastas naine Erikut vastu embamata. „Ära pahanda. Mõnikord on vaja üksi mõtteid koguda.“

Eriku käed vajusid Gabriella ümbert rippu ning ta kallutas end veidi tahapoole, et naise nägu näha. Gabriella ei vaadanud talle otsa.

„Gaby, on kõik korras? Sa oled kuidagi… imelik. Kas ma tegin midagi, mis sind pahandas? –“

„Ei! Ma lihtsalt… tahan mõelda. Ja sa tead, kuidas ma talve ja lund armastan.“

Erik ei osanud midagi öelda. Hetke vaatas ta veel oma armastatud naist, noogutas siis mõistvalt, tahtmata rohkem sama teemat torkida.

„Ma lähen teen sulle midagi süüa, enne kui vabatahtlikult külma kätte lähed,“ lausus Erik, suudles Gabyt põsele ning sammus siis köögi poole.

Gabriella saatis teda pilguga, toetas siis end hetkeks vastu ust, mille juures ta endiselt seisis ning avas peopesa. Ta nägi kokku kägardatud paberil vaid üksikuid tähti, mis tema mõtetes loetud sõnad moodustasid. Ta pidi sinna minema. Isegi, kui ta tundis valutorget Eriku pärast, tundis ta, et kohtumisele minek on ainuõige.

Pärast vaikuses joodud kohvi oli Gabriella teel Inglite parki. Kell oli veidi üle poole kaheteistkümne, kui ta eemal pargiväravate kontuure märkas: kaks inglit kummalgi pool teed, pead langetatud palvuseks. Gabyle oli alati tundunud, et nad varjavad langetatud peadega pigem oma pisaraid ja maailmavalu, kuigi ta polnud leidnud veel kedagi, kes tema arvamusega nõustuks. Ehk oli põhjus selles, et Gabriella läks alati ise sinna parki oma muresid lahkama. Või siis oli ta liiga palju kordi näinud teisi inimesi mõnes pargi sopis üksi hääletult nutmas, nähtamatud möödakäijatele, kes ei suutnud teiste pisaraid enda kanda võtta.

Gabriella ei lisanud sammu. Pigem aeglustas kujutledes, kuidas see kohtumine välja peaks nägema. Mida ta peaks ütlema. Mida talle peaks üteldama? Rääkimata sellest, kuidas antud olukorda eetika raamidesse paigutada. Ehk oleks olnud õigem ots ringi pöörata ja lahkuda kohe, enne kui hilja, kuid naise jalad kandsid teda edasi, kuni ta nägi eemal üht kogu pingil istumas, seljaga väravate poole, nii et ta tulijat kuidagi näha ei saanud. Mehe blondi pea ümber keerlesid lumehelbed nagu mõnes muinasjutus, mida kunagi ammu oli kuuldud. Gabriella vaatas seda ja mingi imelik tunne tabas teda sellega seoses – see vaatepilt oli sama õige kui sinna kohtumisele minek.

Vaikides istus Gaby noormehe kõrvale, talle otsa vaatamata nagu trotsi täis väike laps. Naine oli otsustanud, et esimesed sõnad peavad tulema mehelt. Aleksander vaatas hetke saabujat ning pööras siis pilgu jälle enda ette, nagu midagi poleks muutunud. Ainult ta silmad olid korraga särama löönud ja kuigi ta ei naeratanud, võis seda tema mõtetest aimata.

„Sa tulid,“ lausus Aleks lõpuks.

„Miks sa mind kutsusid? Sa oled mu klient, nagu sa lubasid mul end võtta. Seega peaksime me kohtuma vaid seanssidel,“ vastas Gabriella, endiselt mehele otsa vaatamata.

„Aga ma ei taha seda. Ma ei suuda seda.“

Gabriella ei reageerinud. Ta põrnitses vaid enda ette, lumevaiba all olevaid puid. Kuid ta tajus, kuidas Aleksander tema poole vaatas ja teda puuris, iga näojoont pilguga silitas, nagu maaliks seda oma mälestustesse; nagu ta oleks midagi salapärast ja müstilist.

„Alissa,“ sosistas Aleks, kummardus siis äkitselt naise poole ning küsimata luba ning ootamata reaktsiooni haaras tema lõuast, pööras näo enda poole ning surus oma huuled tema omadele.

Hetke oli Gabriella segaduses. Ta ei mõistnud, mis toimub ja siis ei saanud ta aru, kas see, mis toimub, meeldib talle või mitte. Oma segadusest ehmatudes ja meenutades, kui mitmel tasandil antud hetk vale oli, tõukas Gabriella Aleksi eemale, tõusis kiirelt ja astus mehest eemale.

„Mida paganat sa endale lubad?“ nõudis naine.

„Alissa –“, alustas Aleks ja tõusis samuti.

„Gabriella,“ parandas naine tigedalt, silmad peas põlema löömas.

 „Gabriella. Palun. Ma… ma ei tahtnud nii… ma ei suutnud ennast takistada!“

„Siis talitse ennast! Kelleks sa ennast küll pead?

„See oli nagu vanasti. Sa ei tea küll, kuid see siin oli meie koht. Ma… ma lootsin, et ehk see meenub sulle, kui siin jälle istume. Koos. Nagu vanasti.“

Gabriella raputas ärritunult pead. „Ma ei tea sind! Ma ei tunne sind! Sa pead sellega leppima. Sa ei saa mängida, et mul on amneesia ja et see kaob nagu mõnes tobedas romaanis, kui mind vanasse tuttavasse kohta viid!“

„Andesta! Palun, ma anun sind! Ma ei suudaks seda taluda, kui sa vihkaksid mind.“

Naine hingas sügavalt sisse ja raputas veel kord pead, kuid nüüd rahulikumalt. Ta ohkas ja istus tagasi pingile. Hetke ennast kogunud, andis ta käega mehele märku, et ka tema istuks. Aleksander istus alistunult, justkui oma kohtuotsust oodates.

„Ma ei vihka sind. Miks ma peaksin?“ sosistas naine. „Aga sa pead aru saama, et isegi kui see, mida sa mulle räägid, on tõsi, on mul teine elu. Mul on armastav kaaslane, mul on tore kodu ja töö, mida armastan. See, millest sa mulle jutustad, on muinasjutt. Mitte midagi enamat.“

„Ja ometigi oled sa siin,“ pomises Aleksander ning Gaby nägi, kuidas mehe suunurgad tuksatasid naeratuseks. See oli lootusrikkam kui naisele oleks meeldinud näha, kuid ta ei saanud sinna midagi parata.

Aleksander muutis väga järsult oma olekut ja meeleolu, ta oli ühtäkki entusiastlik ja elujõuline, hoidis nüüd silmanähtavalt distantsi.

„Ma ei kutsunud sind selleks siia, et sind vägisi suudelda.“

„Parem oleks,“ pistis Gabriella vahele.

Aleks ei teinud vahelesegamisest väljagi ning jätkas:

„Ma tahtsin sulle su lugu edasi rääkida. Eile meid katkestati. Ma arvan, et sul on õigus teada.“

„Aleksander, ma ei ole rumal. Ma tean, miks sa mulle seda räägid. Sa loodad, et sinu jutustatud minevik muudab olevikku, eks?“

Aleks silmitses teda hetke, kuid ei lausunud selle peale midagi. Mida ta olekski pidanud vastama – valetama ja ütlema ei, või kinnitama juba niigi välja öeldud tõde? Tema meelest andis parima vastuse vaikus.