kui oled paarikümnendais
siis koju jõuad harva
sest kohustusi rohkem on kui
aega, mida võtta

distants sind paneb kohkuma
ja kuigi ju ei tahaks
kuus kord sa jälle avastad:
su voodi jäänud võõraks

siis leiad, kodu enam sul’
ei paku seda tunnet
sellist, nagu oli see
veel veidi ennemalt

nii otsid kodutunnet kahe-
toonilisest pildist
kus naeratab sul’ vaar, kel’ nüüd sa
hauale viid lilli

siis otsid kodu isa “Kiirelt läheb,
sinul?”-ist
ja lapsepõlve meelisraamatust
su riiulis

ja pisiõeltki küsides, et:
“Kuidas koolis läheb?”
ta vastab: “Hästi! Ütle, millal
sina koju tuled?”

(ent teavad kõik, kui vähe kaalub too
rutiinne „hästi“
need vestlused on tuhmunud
nad kõik on ühte masti)

sa lõpuks leiad määrimas neid
külmast puruks käsi
et kätekreemi lõhnas tunda
ema hingesäsi

siis viimaks leiad natukene

kodu
moodi
tunnet

sõpradest, kes sarnased
kes mõistavad sind hästi
nad teavad samuti
ning loodavad

see juhtub varsti

—

Foto: Andri Küüts