Uue aasta 10. jaanuaril jahmatas tervet maailma uudis glämmroki tähe David Bowie surmast. Kaks päeva varem, oma 69. sünnipäeval, andis Bowie välja oma 25. albumi, mis kandis nime “Blackstar”. Bowiega koos albumit produtseerinud ja alates 1969. aastast temaga vahelduva eduga koos töötanud Tony Visconti on avalikkusele tõdenud, et album oli planeeritud lahkumiskingitus.

Läbiv surma temaatika 

Bowie asus viimase albumi materjali kirjutama juba 2013. aastal, sisuliselt kohe pärast eelmise albumi “The Next Day” väljaandmist. Umbes aasta hiljem algas tema võitlus vähiga, mis määras toona algfaasis olnud albumi kursi ja aja möödudes sai üha selgemaks asjaolu, et see jääb teedrajava popstaari viimaseks – sellest ka läbiv surma temaatika albumi lüürikas ja helikeeles.

Tony Visconti sõnul oli Bowie art rock‘i, džässi ja eksperimentaalrokki siduv album paljuski inspireeritud Kendrick Lamari 2015. aasta albumist “To Pimp a Butterfly”. Sarnasel moel mahutati kõige loomulikumal viisil ühte albumisse ära stiililiselt väga erinevad palad. Antud juhul muudab albumi sidusaks tervikuks õrn, kuid pidev narratiiv, mis annab sõnadega edasi Bowie loo.

Nostalgia, kurnatud hääl ja džässmuusikud

Loomu poolest on “Blackstar” oluliselt eksperimentaalsem kui oli selle kaasaegsetele albumiloomise trendidele toetunud eelkäija, mis mõjus lugude paljususe tõttu üksluisema ja venivamana. Eriti suurt rolli mängib kahe albumi erinevuse juures fakt, et Bowie otsustas oma viimase, seitsmeloolise albumi lindistamiseks kokku kutsuda värske pundi andekaid džässmuusikuid.

Album saab avapaugu kümneminutilise kõhedust tekitava nimilooga, mis paneb alguse meelemuutlikule ja kajarohkele muusikalisele virvarrile.

Juba see annab märku eelseisvast. Nimelt hõikab terve albumi vältel paraja doosi nostalgia, Bowie kurnatud hääle ja hirmu ning külmust tekitavate sound’ide vahele turgutav saksofon, mis toob meid tagasi eelnevalt mainitud džässmuusikute juurde. Siinkohal paluks eraldi aplausi Donny McCaslinile, kelle puhkpilli-game on terve albumi vältel lihtsalt tippklass.

Kuigi albumi helimaastik on väga viimistletud ja terviklik, peab lugusid järjest kuulates tõdema, et neist üksikuid silmapaistavamaid välja noppida on raske. Küll aga võib ahhetama panna võrdlemisi raju „Sue (Or in a Season of Crime)“, mida võiks ilma Bowie vokaalita pidada fragmendiks Prodigy loomevaramust. Albumi kõige võimsamaks palaks pean oma selgelt traagilise sõnumiga Bowie enese epitaafi pealkirjaga „Lazarus“.

Rääkides mõtetest, mida album endas kannab, leiab lisaks mitmetitõlgendatavatest laulusõnadest peidetud sõnumeid ka mujalt. Albumi nimi “Blackstar” arvatakse olevat tuletatud meditsiinilisest terminist „black star lesion“, mida kasutatakse enamasti rinnapiirkonnas esineva reaalset musta tähte meenutavate vähkkasvajate puhul. Samuti ei tundu olevat kokkusattumus ka see, et albumi esikaanel figureeriva musta tähe sümboli Unicode (rahvusvaheline standard arvutites kirjasüsteemide kodeerimiseks – toim.) on U+2605, samal ajal kui Bowie nüüdseks lahkunud kauaaegne kitarrist Mick Ronson oli sündinud 26-ndal mail. Tõenäoliselt on maagiat põimitud albumi juurde veelgi ja mõtlemisainet fännidele jagub.

Arvestades, et “Blackstar” salvestati saladuskatte all, maailm hoiti Bowie tervisliku seisundi osas teadmatuses ja ohtralt sümboolikat kätkev album oli tema esimene, mis kunagi USA Billboard 200 kõrgeimale positsioonile on jõudnud, mõjub kogu selle albumi valmimise protsess uskumatuna. Kuid olgem ausad – kellelt veel oodata niivõrd suurejoonelist lõppvaatust? See on siiski legendaarse David Bowie luigelaul.