Mark Manson: ära otsi oma kirge

Published On: January 26, 2016By

man-945438_1920

Mäletad, kui olid alles laps? Sa ainult tegid asju. Sa ei mõelnud endamisi, et „Millised võiksid olla võrreldavad väärtused pesapallil versus jalgpallil?“. Sa jooksid mänguväljakule ja mängisid pesapalli ja jalgpalli.

Originaalartikkel ilmus Mark Mansoni blogis MarkManson.net 22. oktoobril 2015.

Sa ehitasid liivalosse ja mängisid kulli ja küsisid totakaid küsimusi ja otsisid putukaid ja kaevasid muru üles ja mängisid kanalisatsioonikoletist.

Mitte keegi ei käskinud sul neid asju teha, sa lihtsalt tegid. Sind juhtisid pelgalt sinu uudishimu ja põnevus.

Ja ilusaim asi oli see, et kui sa vihkasid pesapalli, siis sa lihtsalt enam ei mänginud seda. Ei mingit süütunnet. Ei mingit vaidlust ega arutelu. Sulle see kas meeldis või mitte.

Ja kui sulle meeldis putukaid otsida, siis seda sa tegidki. Ei olnud mingit kõrgematasemelist analüüsi, et „Kas putukate otsimine on ikka miski, millega lapseeas tegelema peaksin? Kui mitte keegi teine ei taha putukaid otsida, siis kas see tähendab, et mul on midagi viga? Kuidas võiks putukate otsimine minu tulevikuväljavaateid mõjutada?“.

Ei mingit jauramist. Kui sulle miski meeldis, siis seda sa ka tegid.

Täna sain ma aasta jooksul umbes 11 504nda meili inimeselt, kes ütles mulle, et ta ei tea, mida oma eluga teha. Ja nii nagu kõik teised, küsis ka tema, kas minul oleks ideid, mida ta teha võiks, kust võiks alustada, kust „leida oma kirg“.

Ja loomulikult ma ei vastanud talle. Miks? Sest mul pole f*cking aimugi. Kui sul ei ole endal mingitki aimu, mida endaga peale hakata, siis miks sa arvad, et mõnel veebilehega jobul peaks olema? Ma olen kirjutaja, mitte ennustaja.

Kuid veelgi olulisem, mida ma nendele inimestele öelda tahan, on: see ongi asja point — “mitteteadmine” ongi kogu asja point.

Elu seisnebki paljuski teadmatuses ja siis ikkagi millegi tegemises. Terve elu on selline. Ja see ei muutu kuidagi lihtsamaks vaid seetõttu, et avastasid, et armastad oma tööd fekalistina või skoorisid indie-filmide kirjutajana oma unistuste tööotsa.

Paljude nende inimeste ühine häda tuleneb sellest, et neil on vaja ‘leida oma kirg’.

Lollus. Sa juba leidsid oma kire, sa lihtsalt ignoreerid seda. Tõsiselt, sa oled ärkvel 16 tundi päevas, mida kuradit sa oma ajaga teed? Midagi sa ilmselt teed. Sa räägid millestki. On mõni teema või tegevus või idee, mis domineerib suuremat hulka sinu vaba aega, sinu vestlusi, su veebilehitsemist ja see domineerib neid ilma, et sa seda endale teadvustaksid.

See miski on su silme ees, kuid sa väldid seda. Mingil imelikul põhjusel sa väldid seda. Sa ütled endale, et „Noh, ma armastan koomikseid, kuid see ei loe. Koomiksitega ei saa raha teenida“.

Mine *****, oled sa isegi proovinud?

Probleem ei seisne kire puudumises. Probleem on produktiivsuses. Probleem on ettekujutuses. Probleem on aktsepteerimises.

Probleem on see „Ah, see ei ole lihtsalt realistlik,“ või „Ema ja isa lööks mu maha, kui midagi sellist prooviksin, nende meelest peaksin olema arst“ või „See on lollus, sa ei teeniks sellega piisavalt, et omale bemmi osta“.

Probleem ei ole kirg. Mitte kunagi ei ole probleemiks kirg.

Hoopis prioriteedid.

Ja kes ütleb, et sul on vaja teenida raha tehes seda, mida armastad? Mis ajast kõik arvavad, et peaksid armastama iga kuradi sekundit oma tööst? Tõepoolest, mis on nii valesti sellise okei, normaalse töö tegemisel koos lahedate sulle meeldivate inimestega ja tegeleda oma kirega selle kõrvalt, oma vabal ajal? Kas maailm on tõesti peapeale pööratud või pole see enam piisavalt väärt idee?

Veel üks löök näkku: iga töö on mõnikord nõme. Ei ole olemas niivõrd kirglikku tegevusala, millest ei väsi mitte kunagi, mille üle ei pea iial kurtma ega stressama. Seda lihtsalt ei eksisteeri. Mina elan oma unistuste töökohas (mis, muideks, juhtus kogemata. Ma poleks osanud seda kunagi ette näha; lihtsalt võtsin kätte ja proovisin – nagu laps mänguväljakul) ja ikka ma vihkan sellest umbes 30%. Mõnikord rohkemgi.

Lihtsalt, elu on selline.

african-american-883376_1920

Küsimus on jällegi ootustes.

Kui sa arvad, et peaksid töötama 70-tunniseid töönädalaid, magama oma kontoris nagu Steve Jobs ja armastama sellest kõigest igat sekundit, oled ilmselt liiga palju halbu filme vaadanud. Kui arvad, et peaksid iga päev oma pidžaamadest välja tantsima puhtalt seepärast, et sa saad tööle minna, ei mõtle sa selgelt. Elu ei käi nii. See on lihtsalt ebareaalne. Küll aga on olemas üks asi, mida enamik meist vajab, ja selleks on tasakaalustatus.

Mul on üks sõber, kes on kolm aastat püüdnud oma online-äri üles ehitada. See pole töötanud. Ja mittetöötamise all mõtlen ma seda, et ta pole isegi midagi algatanud. Hoolimata aastatepikkusest „tööst“ ning selle ja teise tegema hakkamisest, ei saa mitte kunagi midagi tehtud.

Küll aga saab midagi tehtud siis, kui tema endine töökaaslane tuleb mõne disaini-tööga tema juurde, et luua mõni logo või kujundada reklaammaterjali mõne ürituse jaoks. Püha müristus, ta on selle kallal nagu kärbsed värskel lehmasital.

Ja ta teeb seda hästi! Ta on ennast töösse kaotades ärkvel kella neljani hommikul ja naudib sellest iga sekundit.

Kuid kahe päeva pärast on tagasi see „Oeh, ma lihtsalt ei tea, mida peaksin tegema”.

Ma kohtan nii palju temasuguseid. Tal pole tarvis oma kirge leida. Ta kirg on tema juba leidnud, kuid ta ignoreerib seda. Ta lihtsalt keeldub uskumast, et seda võiks ellu viia. Ta kardab anda sellele võimalust ja proovida.

Justnagu nohiklik poiss, kes mõtleb mänguväljakule jalutades, et „Noh, putukad on küll ägedad, kuid jalgpallurid teenivad rohkem raha, nii et peaksin sundima end iga päev jalgpalli mängima,“ ning koju tulles kurdab, et talle ei meeldi vahetunnid.

Ja see on jama. Kõigile meeldivad vahetunnid. Probleem on selles, et ta piirab end meelevaldselt mingi lollaka idee tõttu edust ja sellest, mida ta tegema peaks.

Järgmine e-kiri, mida alatihti saan, on inimestelt, kes tahavad nõu selle kohta, kuidas saada kirjanikuks.

Ja minu vastus on sama: mul pole f*cking aimugi.

Lapsena kirjutasin ma lühijutte, oma lõbuks. Teismelisena muusikaarvustusi ja esseesid oma lemmikbändidest, kuid ma ei näidanud neid kellelegi. Kui Internet saabus, veetsin tunde foorumites, kirjutades mitmeleheküljelisi postitusi kõiksugu teemadel – kitarri helipeadest kuni Iraagi sõja ajenditeni välja.

Ma ei pidanud mitte kunagi kirjutamist oma võimalikuks karjääriks. Ma ei pidanud seda isegi oma hobiks ega kireks. Minu jaoks oli kirg need asjad, millest kirjutasin: muusika, poliitika, filosoofia. Kirjutamine oli minu jaoks midagi, mida tegin lihtsalt sellepärast, et tahtsin.

Ja kui ma pidin ühelt maalt hakkama otsima karjääri, millesse ära armuda, ei pidanud ma kaugelt otsima. Õieti ei pidanud ma üldse otsima. Mingil moel leidis see minu. See oli juba olemas. Mul juba oli midagi, mida olin teinud lapsest saati ja iga päev, ilma et oleksin sellele mõelnud.

Ja järgmine asi, mis inimesi ärritab:

kui sa pead otsima seda miskit, mille üle kirglik olla, siis ilmselt ei ole sa seda üldse.

Kui sa oled millegi vastu kirglik, siis see tundub juba niivõrd juurdunud osana sinu elus, et inimesed peavad sulle meelde tuletama, et see pole päris normaalne, sest teised inimesed ei ole sellised.

Mulle ei torganud neid 2000-sõnalisi foorumipostitusi kirjutades pähegi, et kellegi teise jaoks ei pruugi see lõbus olla. Minu sõber isegi ei mõelnud, et logo disainimine võiks olla miski, mida enamik inimesi ei pea ei lihtsaks ega lõbusaks. Tema jaoks on see niivõrd loomulik, et ta lihtsalt ei kujuta seda teisiti ette. Ja seepärast ongi see ilmselt midagi, millega ta tegelikult tegelema peaks.

Väike tüdruk ei jaluta mänguväljakule, mõeldes: „Kuidas leida lõbu?“. Ta lihtsalt läheb ja lõbutseb.

Kui sa pead otsima, mida elus nautida, ei naudi sa midagi.

Ja tegelikult on nii, et sa juba naudid midagi. Sa juba naudid paljusid asju. Sa lihtsalt ignoreerid neid.


Tõlkis ja toimetas Andri Küüts.
Fotod: Pixbay

+ posts

3 Comments

  1. Oswald Who January 26, 2016 at 16:58 - Reply

    Nõustun kirjutajaga.
    Ka minul on töö, mida ma naudin teha, mis pakub mulle väljakutseid ja lõputut arenguruumi nii loomingulises kui ka rahalises mõttes.
    Selle töö sain ma täiesti lambist, ühel suvisel päeval kaubanduskeskuse parklas õiget inimest kohates ning küsides temalt, kas nende firmas pole töötajat vaja. Vahetult enne seda olin ma lahkunud ühest toitlustusettevõttest kokk-teenindaja kohalt vandudes endale, et ma ei tee enam kunagi midagi sellist. Kuigi olin läinud sinna mõttega näha toitlustuse tagatubasid ning väikese unistusega saada kokaks. Pärast seal töötamist sain aru, et kokkamine on küll üks väga headest hobidest ning oskustest, mida omada, kuid professionaalsel tasandil täiesti sobimatu.
    See selleks, jutu mõte oli pigem selles, et kui sa ei proovi siis sa ka ei õnnestu. Ehk kui sa istud kodus ja mõtled, mida sa teha tahad, või mida oma eluga peale hakata, siis ilmselt jäädki sa sinna koju õnnetuna istuma.
    Ei tohi häbeneda proovida erinevaid asju ning need ka kuu peale saata kui sul selline tunne on. See ei tähenda, et iga kord kui sul tuleb stress või on raske või on peal motivatsioonipuudus, peaks kohe lõpetama ja uue asja juurde edasi liikuma. Muidugi tuleb proovida ja endast parim anda, et asi toimiks, kuid kuskil on kriitiline piir.
    Kahe otsaga vorst. Olen ka tunnistanud juhtumeid, kus iga ebaõnnestumise peale ütleb inimene, et see ala pole temale kuna ta ei oska seda hästi. KUI SULLE ASI MEELDIB SIIS ARENDA ENNAST, ÕPI JUURDE.
    Et seda juttu nüüd kuidagi kokku tõmmata, siis 1. ÄRA OTSI PRESTIIŽI sest seda otsides jääb su elu pinnapealseks ning kurvaks. 2. ÄRA KARDA PROOVIDA. 3. ÄRA ANNA KOHE ALLA. 4. OLE ÕNNELIK ja positiivne, sest elu on ilus ja kui sul on söök nina ees ning talvel pappkarbis magama ei pea, siis on sul juba hästi ning edasine on ainult boonus

    • massa January 26, 2016 at 23:29 - Reply

      Üks raskemaid asju selle puhul on ära tajuda piir, millal on millegi tegemine väärt või millal mitte. Proovida tuleb alati, kuid peab teadma millal peaks alla andma. Põikpäise idioodi ning millegi saavutamise vahel on õhkõrn piir. Aga miks sa arvasid, et kokaks saab ainult siis, kui sa küpsetad päevast-päeva inimestele pitsasi ja kuulad ühte ja sama halba nalja? Kokaks saad oma köögis tehes sööki oma maitse järgi. Muidu oled lihtsalt liinitööline.

      • Oswald Who January 28, 2016 at 21:00 - Reply

        Tahtes saada professionaalseks kokaks, oli mu eesmärk pitsasid tehes saada jalg kulinaariamaailma ukse vahele.
        Suures osas mõjutas mu isa mind ”reakoka” ametit proovima, et siis lõplikult teha otsus kokakooli minna. Nii et tänud isale, kes mind sellest saatusest päästis.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Mark Manson: ära otsi oma kirge

Published On: January 26, 2016By

man-945438_1920

Mäletad, kui olid alles laps? Sa ainult tegid asju. Sa ei mõelnud endamisi, et „Millised võiksid olla võrreldavad väärtused pesapallil versus jalgpallil?“. Sa jooksid mänguväljakule ja mängisid pesapalli ja jalgpalli.

Originaalartikkel ilmus Mark Mansoni blogis MarkManson.net 22. oktoobril 2015.

Sa ehitasid liivalosse ja mängisid kulli ja küsisid totakaid küsimusi ja otsisid putukaid ja kaevasid muru üles ja mängisid kanalisatsioonikoletist.

Mitte keegi ei käskinud sul neid asju teha, sa lihtsalt tegid. Sind juhtisid pelgalt sinu uudishimu ja põnevus.

Ja ilusaim asi oli see, et kui sa vihkasid pesapalli, siis sa lihtsalt enam ei mänginud seda. Ei mingit süütunnet. Ei mingit vaidlust ega arutelu. Sulle see kas meeldis või mitte.

Ja kui sulle meeldis putukaid otsida, siis seda sa tegidki. Ei olnud mingit kõrgematasemelist analüüsi, et „Kas putukate otsimine on ikka miski, millega lapseeas tegelema peaksin? Kui mitte keegi teine ei taha putukaid otsida, siis kas see tähendab, et mul on midagi viga? Kuidas võiks putukate otsimine minu tulevikuväljavaateid mõjutada?“.

Ei mingit jauramist. Kui sulle miski meeldis, siis seda sa ka tegid.

Täna sain ma aasta jooksul umbes 11 504nda meili inimeselt, kes ütles mulle, et ta ei tea, mida oma eluga teha. Ja nii nagu kõik teised, küsis ka tema, kas minul oleks ideid, mida ta teha võiks, kust võiks alustada, kust „leida oma kirg“.

Ja loomulikult ma ei vastanud talle. Miks? Sest mul pole f*cking aimugi. Kui sul ei ole endal mingitki aimu, mida endaga peale hakata, siis miks sa arvad, et mõnel veebilehega jobul peaks olema? Ma olen kirjutaja, mitte ennustaja.

Kuid veelgi olulisem, mida ma nendele inimestele öelda tahan, on: see ongi asja point — “mitteteadmine” ongi kogu asja point.

Elu seisnebki paljuski teadmatuses ja siis ikkagi millegi tegemises. Terve elu on selline. Ja see ei muutu kuidagi lihtsamaks vaid seetõttu, et avastasid, et armastad oma tööd fekalistina või skoorisid indie-filmide kirjutajana oma unistuste tööotsa.

Paljude nende inimeste ühine häda tuleneb sellest, et neil on vaja ‘leida oma kirg’.

Lollus. Sa juba leidsid oma kire, sa lihtsalt ignoreerid seda. Tõsiselt, sa oled ärkvel 16 tundi päevas, mida kuradit sa oma ajaga teed? Midagi sa ilmselt teed. Sa räägid millestki. On mõni teema või tegevus või idee, mis domineerib suuremat hulka sinu vaba aega, sinu vestlusi, su veebilehitsemist ja see domineerib neid ilma, et sa seda endale teadvustaksid.

See miski on su silme ees, kuid sa väldid seda. Mingil imelikul põhjusel sa väldid seda. Sa ütled endale, et „Noh, ma armastan koomikseid, kuid see ei loe. Koomiksitega ei saa raha teenida“.

Mine *****, oled sa isegi proovinud?

Probleem ei seisne kire puudumises. Probleem on produktiivsuses. Probleem on ettekujutuses. Probleem on aktsepteerimises.

Probleem on see „Ah, see ei ole lihtsalt realistlik,“ või „Ema ja isa lööks mu maha, kui midagi sellist prooviksin, nende meelest peaksin olema arst“ või „See on lollus, sa ei teeniks sellega piisavalt, et omale bemmi osta“.

Probleem ei ole kirg. Mitte kunagi ei ole probleemiks kirg.

Hoopis prioriteedid.

Ja kes ütleb, et sul on vaja teenida raha tehes seda, mida armastad? Mis ajast kõik arvavad, et peaksid armastama iga kuradi sekundit oma tööst? Tõepoolest, mis on nii valesti sellise okei, normaalse töö tegemisel koos lahedate sulle meeldivate inimestega ja tegeleda oma kirega selle kõrvalt, oma vabal ajal? Kas maailm on tõesti peapeale pööratud või pole see enam piisavalt väärt idee?

Veel üks löök näkku: iga töö on mõnikord nõme. Ei ole olemas niivõrd kirglikku tegevusala, millest ei väsi mitte kunagi, mille üle ei pea iial kurtma ega stressama. Seda lihtsalt ei eksisteeri. Mina elan oma unistuste töökohas (mis, muideks, juhtus kogemata. Ma poleks osanud seda kunagi ette näha; lihtsalt võtsin kätte ja proovisin – nagu laps mänguväljakul) ja ikka ma vihkan sellest umbes 30%. Mõnikord rohkemgi.

Lihtsalt, elu on selline.

african-american-883376_1920

Küsimus on jällegi ootustes.

Kui sa arvad, et peaksid töötama 70-tunniseid töönädalaid, magama oma kontoris nagu Steve Jobs ja armastama sellest kõigest igat sekundit, oled ilmselt liiga palju halbu filme vaadanud. Kui arvad, et peaksid iga päev oma pidžaamadest välja tantsima puhtalt seepärast, et sa saad tööle minna, ei mõtle sa selgelt. Elu ei käi nii. See on lihtsalt ebareaalne. Küll aga on olemas üks asi, mida enamik meist vajab, ja selleks on tasakaalustatus.

Mul on üks sõber, kes on kolm aastat püüdnud oma online-äri üles ehitada. See pole töötanud. Ja mittetöötamise all mõtlen ma seda, et ta pole isegi midagi algatanud. Hoolimata aastatepikkusest „tööst“ ning selle ja teise tegema hakkamisest, ei saa mitte kunagi midagi tehtud.

Küll aga saab midagi tehtud siis, kui tema endine töökaaslane tuleb mõne disaini-tööga tema juurde, et luua mõni logo või kujundada reklaammaterjali mõne ürituse jaoks. Püha müristus, ta on selle kallal nagu kärbsed värskel lehmasital.

Ja ta teeb seda hästi! Ta on ennast töösse kaotades ärkvel kella neljani hommikul ja naudib sellest iga sekundit.

Kuid kahe päeva pärast on tagasi see „Oeh, ma lihtsalt ei tea, mida peaksin tegema”.

Ma kohtan nii palju temasuguseid. Tal pole tarvis oma kirge leida. Ta kirg on tema juba leidnud, kuid ta ignoreerib seda. Ta lihtsalt keeldub uskumast, et seda võiks ellu viia. Ta kardab anda sellele võimalust ja proovida.

Justnagu nohiklik poiss, kes mõtleb mänguväljakule jalutades, et „Noh, putukad on küll ägedad, kuid jalgpallurid teenivad rohkem raha, nii et peaksin sundima end iga päev jalgpalli mängima,“ ning koju tulles kurdab, et talle ei meeldi vahetunnid.

Ja see on jama. Kõigile meeldivad vahetunnid. Probleem on selles, et ta piirab end meelevaldselt mingi lollaka idee tõttu edust ja sellest, mida ta tegema peaks.

Järgmine e-kiri, mida alatihti saan, on inimestelt, kes tahavad nõu selle kohta, kuidas saada kirjanikuks.

Ja minu vastus on sama: mul pole f*cking aimugi.

Lapsena kirjutasin ma lühijutte, oma lõbuks. Teismelisena muusikaarvustusi ja esseesid oma lemmikbändidest, kuid ma ei näidanud neid kellelegi. Kui Internet saabus, veetsin tunde foorumites, kirjutades mitmeleheküljelisi postitusi kõiksugu teemadel – kitarri helipeadest kuni Iraagi sõja ajenditeni välja.

Ma ei pidanud mitte kunagi kirjutamist oma võimalikuks karjääriks. Ma ei pidanud seda isegi oma hobiks ega kireks. Minu jaoks oli kirg need asjad, millest kirjutasin: muusika, poliitika, filosoofia. Kirjutamine oli minu jaoks midagi, mida tegin lihtsalt sellepärast, et tahtsin.

Ja kui ma pidin ühelt maalt hakkama otsima karjääri, millesse ära armuda, ei pidanud ma kaugelt otsima. Õieti ei pidanud ma üldse otsima. Mingil moel leidis see minu. See oli juba olemas. Mul juba oli midagi, mida olin teinud lapsest saati ja iga päev, ilma et oleksin sellele mõelnud.

Ja järgmine asi, mis inimesi ärritab:

kui sa pead otsima seda miskit, mille üle kirglik olla, siis ilmselt ei ole sa seda üldse.

Kui sa oled millegi vastu kirglik, siis see tundub juba niivõrd juurdunud osana sinu elus, et inimesed peavad sulle meelde tuletama, et see pole päris normaalne, sest teised inimesed ei ole sellised.

Mulle ei torganud neid 2000-sõnalisi foorumipostitusi kirjutades pähegi, et kellegi teise jaoks ei pruugi see lõbus olla. Minu sõber isegi ei mõelnud, et logo disainimine võiks olla miski, mida enamik inimesi ei pea ei lihtsaks ega lõbusaks. Tema jaoks on see niivõrd loomulik, et ta lihtsalt ei kujuta seda teisiti ette. Ja seepärast ongi see ilmselt midagi, millega ta tegelikult tegelema peaks.

Väike tüdruk ei jaluta mänguväljakule, mõeldes: „Kuidas leida lõbu?“. Ta lihtsalt läheb ja lõbutseb.

Kui sa pead otsima, mida elus nautida, ei naudi sa midagi.

Ja tegelikult on nii, et sa juba naudid midagi. Sa juba naudid paljusid asju. Sa lihtsalt ignoreerid neid.


Tõlkis ja toimetas Andri Küüts.
Fotod: Pixbay

+ posts
+ posts