Martin Himma on 26-aastane murdmaasuusataja. Teda kirjeldab ütlus “mees nagu orkester”. Vaatamata noorele eale on Himma kaks korda Eestit olümpiamängudel esindanud. Lisaks tegeleb sportlane aktiivselt ka sotsiaalmeediaga. 

Hakkasid juba kaheksa-aastaselt suusatamisega tegelema. Oli see sinu esimene ala või tegelesid juba varem spordiga?

Suusatrenn oli esimene päris trenn, kuhu läksin. Kuna olen pärit väiksest külast nimega Porkuni, siis enne seda olin ka aktiivne ja tegin igasugu asju kaasa. Näiteks ema mängis saalihokit, temaga käisin ka vahepeal trennides kaasas. 

Kuidas sa just suusatamiseni jõudsid? 

Minu vanaema-vanaisa juures toimus Laekvere-Simuna rahvajooks, kümme kilomeetrit. Mind pandi seal üheksa-aastasena jooksma. Öeldi, et kui ei jaksa, siis kõnni. Mul läks päris hästi ja Tamsalu suusatrenni oli just tulnud uus treener. Nii otsustaski ema, et paneb mind suusatrenni – polnud otseselt minu valik. 

Nüüdseks oled elukutseline sportlane. Mis selleni viis? Võta teekond lühidalt kokku. 

Noorena mulle lihtsalt meeldis suusatada ja see tuli ka okeilt välja – sellepärast meeldis veel rohkem. Kõigepealt sai suvel laagrites käidud, seal tekkisid sõbrad. Pärast põhikooli mõtlesin, et tahaks suusatamisega rohkem tegeleda ja läksin Otepää Audentese spordikooli. Seal sain aru, et ala meeldib nii väga, et see võiks mu töö olla. Tahtsin näha, kui kaugele suudan spordiga jõuda ja sealt läks kogu asi professionaalsemaks.  

Millal sa koondisesse jõudsid?

Olin 11. klassis spordikoolis, kui sõitsin esimest korda piisavalt hästi, et saada välismaale võistlema. Käisin Põhjamaade meistrivõistlustel ja noorte olümpiafestivalil. See oli esimene kord, kui sain reisida ja välismaal võistelda. Pärast seda aastat saingi noortekoondisesse.

Tahtsin näha, kui kaugele suudan spordiga jõuda ja sealt läks kogu asi professionaalsemaks.  

Elu sportlasena

Liikudes algusaastatest kaugemale, milline on üks tavaline päev su elus?

Päevas on enamasti kaks trenni. Hommikul ärkan, teen näiteks jooksutiiru. Mingi hommikuliigutuse võiks ju teha, saab päeva ilusti käima. 

Aga väga oleneb päevast, enesetundest ja kaua maganud olen. Uni on mõnes mõttes kõige tähtsam. Viimastel aastatel olen suutnud äratuskellata ärgata. Siis tean, et läksin piisavalt vara magama ja sain unetunnid täis. 

Siis on korralik hommikusöök, väike paus ja hommikune trenn. Suvel on need kõige hullemad ja suurema mahuga trennid. Kaks-kolm tundi kas jookseme või teeme rullsuusatamist. Pärast lõunapausi, mis sisaldab lõunasööki ja lõunaund, on õhtune trenn. Jällegi oleneb, mida täpselt teeme, aga see pole nii pikk kui hommikul. 

Siis õhtusöök ja jääb aega ka omi asju teha. Minu jaoks kas videotöötlus või sotsiaalmeedia poolega tegelemine. Mõnikord lihtsalt puhkan, vaatan Youtube’i või Netflixi. 

Kui olen õigesti aru saanud, toimuvad suusatrennid tihti gruppides. Milline on suhe teiste Eesti murdmaasuusatajatega? 

Enamasti toetavad kõik Eesti sportlased üksteist. Murdmaasuusatajatega on lihtsalt see aspekt, et kui muidu oleme sõbrad, siis võistluspäeval on nad mu konkurendid. Ikka tahad neile ära teha.

Aga sellega ei kaasne kunagi kadedust. Kui kellelgi läheb hästi, on alati hea meel ja teiste hea tulemus aitab pikas perspektiivis ka mind. Motiveerime üksteist heade tulemustega, õhkkond on toetav. 

Kui palju sa teiste alade sportlastega kokku puutud või suhtled? 

Vahepeal ikka satume nägema. Laskesuusatajaid näeb palju Otepääl ja siis ikka suhtleme. Näiteks Mark-Markos Kehvaga käisin koos kaitseväes ja sellest ajast on jäänud hea suhtlus. 

Võib-olla isegi sotsiaalmeediaga on tekkinud teistelt spordialadelt rohkem tuttavaid. Nendega iga päev ei suhtle, aga kui näeme, siis räägime, kuidas läheb. Elame teineteisele kaasa ja jälgime, mida üks või teine teeb. 

Murdmaasuusatajatega on lihtsalt see aspekt, et kui muidu oleme sõbrad, siis võistluspäeval on nad mu konkurendid. Ikka tahad neile ära teha.

Tasakaal

Spordimaailmas on lisaks füüsilisele tervisele oluline ka vaimne pool. Mil määral valmistud suuremateks võistlusteks psühholoogiliselt?

Otseselt ei valmistu, aga mul on kindlasti oma rutiinid. Kui alustasin või olid esimesed suuremad võistlused, tundsin rohkem võistlusnärvi ega saanud öösel magada.

Siis õppisingi, mida teha ja kuidas käituda, et pinget ei tuleks. Näiteks võtan igal õhtul hetke, kus mõtlen kõik järgmise päeva asjad väga täpselt ja kellaajaliselt läbi. Kui üritan magama jääda, siis ei mõtle enam tulevasest võistluspäevast, vaid millestki muust. 

Kas murdmaakoondisel on abiks spordipsühholoog?

Koondisel kindlasti mitte. Team Estonia kaudu oleks võimalik spordipsühholoogiga suhelda, aga ma pole vajadust tundnud. Olen sellele küll mõelnud, aga pole kellegagi ühendust võtnud. 

Kui on mõni stressirohkem olukord, räägin sõpradega ja nii-öelda kasutan neid ära. Siis pole välist inimest juurde vaja olnud. 

Kas ja milliseid ohverdusi oled pidanud senises elus tegema, et jõuda karjääris sinna, kus oled?

Esimesena tulevad pähe suhted, ükskõik kas pere või sõbrad. Need jäävad kindlasti tagaplaanile, eriti kui on pikad treeninglaagrid või võistlushooaeg. Ka suvisel ettevalmistusperioodil kulub hästi palju energiat trennidele ehk ei saa nii palju lähedastega olla, kui tahaks. 

Võistlushooajal olengi palju välismaal ja ajaline pool on piiratud. See-eest oli aprill trennidest ja võistlustest vabam ehk tasakaalu saab hoida.  Ma ei teaks ka, mis mu rahaline seis oleks, kui ei suusataks. Võib-olla oleks see pool teistsugune. 

Panustasin pärast gümnaasiumit profispordile ehk ma pole ka kooli läinud. Aga sellepärast ma ei muretse, sest saan kõike seda ka pärast spordikarjääri teha. Minu nägemus on, et sportlase karjääri aeg saab millalgi läbi, see teine aeg ei saa. 

Kui alustasin või olid esimesed suuremad võistlused, tundsin rohkem võistlusnärvi ega saanud öösel magada. Siis õppisingi, mida teha ja kuidas käituda, et pinget ei tuleks. 

Mainisid rahalist seisu. Hiljuti ilmus uudis, et EOK jättis arvestatava hulga suusatajatest rahastuseta. Kuidas mõjutab otsus sinu treeninguid üksikisiku tasandil?

Jah, ka mina jäin ilma. Ausalt öeldes pole veel eriti jõudnud selle peale mõelda. Sain juba varem aru, et nad üritavad kärpeid teha ja oleks isegi tahtnud hooaja paremini teha. Aga oli haigusi ja muid asju, mida ma ei saanud kontrollida. 

Jaan Martinson kirjutas Delfi artiklis, et EOK üks kriteeriume rahastuse saamiseks oli olümpia top 30, mis oli mul täidetud, aga ikkagi ei saanud. See oli minu jaoks huvitav. Eks tuleb hakkama saada, aga otsus jätab kindlasti tugeva augu eelarvesse. 

Ütlesid, et oled tiheda graafiku tõttu pidanud ka suhteid ohverdama. Sport on ühtlasi su töö. Kuidas hoiad tasakaalu oma era- ja tööelu vahel?

Juba niisugused vabad õhtud, kus saan sõpradega koos olla, on hea vaheldus. Tihtipeale mängime mingeid mänge, näiteks Monopoli. See aitab mõtted kõrvale viia. Ka sotsiaalmeedia aitab spordist eemalduda. See on minu jaoks teine maailm. 

Parim näide on see, et kui käime novembri alguses Põhja-Soomes laagris, on seal valget aega väga vähe. Seal polegi muud teha, kui ainult suusatada. Paljudele on see vaimselt raske ja väsitakse ära. Ma saan pärast trenne sotsiaalmeediaga tegeleda ehk ei teki tunnet, et tahaks juba ära minna. 

Paljudele on see vaimselt raske ja väsitakse ära. Ma saan pärast trenne sotsiaalmeediaga tegeleda ehk ei teki tunnet, et tahaks juba ära minna. 

Kas mõni periood on olnud ka nii keeruline, et oled mõelnud sportlaskarjääri lõpetada?

Mul hetkel pole. Olen endale seadnud eesmärgid, mille tahan enne lõpetamist kindlasti tehtud saada. Eks see teekond käib pidevalt üles-alla, aga nii raskeks pole läinud, et lõpetada tahaks. Selles mõttes on väga hästi läinud. 

Mis need eesmärgid on, mida tahaksid enne lõpetamist saavutada?

Minu jaoks on kõige tähtsam, et leiaksin enda potentsiaali üles. Sellepärast ongi viimased hooajad rasked olnud – haigused on vahele tulnud. Näiteks enne seda hooaega tegin laagri mäestikus väga hea ettevalmistuse, aga maailmameistrivõistlusteks jäin haigeks. 

Suutsin siiski päris hea sõidu teha, aga jäi selline “mis siis kui…” tunne sisse. Mulle ei meeldi see üldse. Tahaks ikkagi ideaalse või selle lähedase ettevalmistuse ja võistlushooaja teha. Arvan, et ma pole praegu enda täit potentsiaali saavutanud. Tahan endast maksimumi anda. Paljud muud asjad mõjutavad tulemust, aga vähemalt saan siis endaga rahul olla. 

Minu jaoks on kõige tähtsam, et leiaksin enda potentsiaali üles. 

Olümpiamängud

Rääkides suurtest eesmärkidest ja potentsiaalist, julgen uskuda, et paljude sportlaste jaoks on see olümpiamängudele jõudmine. Sina oled seal käinud lausa kahel korral: 2022. aastal Pekingis ja nüüd 2026. aastal Milano Cortinal. Kas vastab tõele, et olümpiamängud on sportlase karjääri tipphetk?

Nagu ka paljudel aladel, siis kindlasti, aga murdmaasuusatamises eriti. Olümpia toimub ikkagi ainult iga nelja aasta tagant ja on omamoodi kogemus. Hiina oli mu esimene olümpia ja Itaalia oli samuti juba kogemuse tõttu väga lahe. Kuna see oli Euroopas, sai pere vaatama tulla. Olümpia on koht, kus tahaks karjääri lõpuks kõige paremad tulemused sõita. 

Kas ja kui kaua oli olümpiale pääsemine sinu unistus?

Kui aru sain, et suusatamine on see, millega tahan päriselt tegeleda, said olümpia ja sinna pääsemine unistuseks. Sportlasena tahad alati parema tulemuseni jõuda ehk seetõttu tulevad ka kohalised eesmärgid juurde. 

Viimasel olümpial sõitsid ka maratoni ja said 29. koha. Kas see tulemus oli üllatav või pigem ootuspärane?  

Minu jaoks oli üllatav, et enda parima tulemuse just maratonil sõitsin. Koht oli täpselt see, mis ma enda miinimumiks seadsin. Olümpial võiks top 30 jõuda. Hooaja alguses lootsin ja olümpial tahtsin paremat kohta, aga ma ei oodanud, et see tuleb maratonis. Minu põhidistants on kindlasti kümme kilomeetrit, heal päeval ka sprint, aga sel korral tuli kuidagi maratonis see tulemus. 

Olümpia on koht, kus tahaks karjääri lõpuks kõige paremad tulemused sõita. 

Kui raske oli maratoni sõita ja vastu pidada?

Alguses oli väga kõva tempo. Suured medalikonkurendid läksid ja sõitsid ennast sodiks. Iivo Niskanenil võib-olla oligi haigus sees, aga ka Harald Østberg Amundsen tuli juba teisel-kolmandal ringil rajalt maha, sest tempo oli alguses lihtsalt liiga kõrge. 

Selles mõttes tunnetasin enda piire natuke paremini, et ei läinud kohe maksimumiga välja. Teadsin, et mul on vaja 50 kilomeetrit ära sõita. Minu jaoks oli varude jagamine parem variant, sest see oli ka põhimõtteliselt mu esimene võistlus üle 20 kilomeetri, kus ei tulnud krampe. Reeglina on see probleem. Tabasin õige toitumise ära ja sõin piisavalt geele ehk süsivesikuid. 

Tänu sellele saingi terve aeg hoida head tempot. Viimasel ringil isegi tõusin päris mitu kohta. Kui enne olin 34. kohal, siis lõpuks tõusin top 30 hulka. Aga eks see on kindlasti raske vaimne võitlus. Ka füüsiliselt oli kurnav.

Eesti talisportlased on muidugi väga tublid, aga tahes-tahtmata domineerivad esiotsas ühtede ja samade riikide sportlased. Kui realistlik on sinu hinnangul, et eestlane läheb olümpiale kulda püüdma?

Ma arvan, et kindlasti on, lihtsalt see on väga pikaajaline töö. Peab juba noorest peast alustama. Näiteks Norra kultuuris ongi tavaline, et juba viie-kuueaastaselt käiakse nädalavahetustel matkamas või pikkadel suusasõitudel. Sealt see algab. 

Minu jaoks oli varude jagamine parem variant, sest see oli ka põhimõtteliselt mu esimene võistlus üle 20 kilomeetri, kus ei tulnud krampe. 

Mina alustasin nii-öelda süsteemi järgi treenimist alles siis, kui läksin Audentese spordigümnaasiumisse. Selles mõttes on mul kindlasti raskem. Süsteem on vaja algusest peale paika saada. Sellepärast ongi paljud sportlased endiste sportlaste lapsed – nad on selles väiksest peale sees. Baas on juba hea ja sinna peale on veel parem ehitada.

Minu jaoks tundub väga keeruline, et Eestist tuleb mõni alla 18-aastane noor, kes hakkab maailmaga võidu sõitma. Noortesüsteem saaks meil kindlasti parem olla. Sealt saaks edasi ehitada olümpiamedali või -võidu lootust.

Mida peab üks Eesti suusataja tegema, et olümpiale jõuda?

Oleneb väga alast. Võrreldes kergejõustikuga on murdmaas ilmselt lihtsam, sest meil pole otsest normi, mida olümpiale pääsemiseks vaja täita. Murdmaas jagatakse eelmise hooaja tulemuste põhjal, mitu kohta iga riik saab. Näiteks see aasta saime meestesse kolm olümpiakohta, naised viis. 

Need kohad on olümpial kindlad, rohkem pole vaja tulemust sõita. Sisekonkurentsis tuleb tugev olla. Konkurents oli päris tugev. Näiteks Christopher Kalev, kes oli tugev kandidaat, jäi koondisest välja. Pole päris nii, et võtad ette ja teed kohe ära. 

Noortesüsteem saaks meil kindlasti parem olla.

Millega kokkuvõttes Milano Cortinal rahule jäid? Mis jäi kripeldama?

Üldises plaanis jäin ikkagi rahule. Kripeldama jääb pigem hooajaeelne aeg. Septembri alguses jäin haigeks ja olin terve kuu eemal. Kõik ettevalmistuskuud on tähtsad, aga september oli hooajale eriti lähedal ehk ei saanud ideaalselt valmistuda. 

Tänu maratoni tulemusele jäi vähem asju kripeldama. Sprint oli huvitav. Tundsin end tegelikult hästi, aga tulemus polnud see, mida ootasin. Paljud asjad mängisid rolli, aga suures pildis midagi hullult kripeldama ei jäänud. 

Aga ka mõni positiivne mälestus, mis eriti hinge jäi? 

Kindlasti see, et minu põhidistantsi ehk kümne kilomeetri ajal said ka ema ja õde vaatamas olla. See jääb eluks ajaks meelde. Ema oli ikkagi see, kes mind suusatrenni pani ja tänu kellele ma seda siiani teen. Oli lahe, et ta sai mu olümpiavõistlust vaatama tulla. Üldse võrreldes eelmise olümpiaga oli rahvas vaatamas ka, mis annab ekstra emotsiooni.

Ema oli ikkagi see, kes mind suusatrenni pani ja tänu kellele ma seda siiani teen. Oli lahe, et ta sai mu olümpiavõistlust vaatama tulla. 

Muud tegemised ja sotsiaalmeedia

Hakkas silma, et tegeled üsna palju ka muude spordialadega. Käid jooksmas ja orienteerumas, mängid discgolfi. Milliste spordialadega tahaksid veel tegeleda, aga pole veel jõudnud?

Minu hea omadus on, et ma lihtsalt armastan sporti teha. Iga sport aitab ka suusale kaasa. Kohe tuli meelde, et noorena mängisin palju saalihokit, mida pole nüüd aastaid teinud. Seda tahaksin rohkem mängida. 

Poksimist tahaks ka proovida. Eile just vaidlesime sõpradega, kes meie seast kõige parem oleks. Kõik on muidugi niisuguste egodega, et arvavad, et oleksid kõige paremad. Peaks sellest Youtube’i video tegema. Leiame treeneri, kes annab juhiseid ja siis saame sõpradega omavahel natuke kakelda.

Aga kui sa poleks murdmaasuusataja, siis millist spordiala professionaalselt teeksid?

Kuna see ilmselt peaks ikkagi midagi vastupidavusega olema, siis jooksmine. Kusjuures mulle väga meeldis ka sõudmas käia. Sain seda Allar Raja ja Johann Poolakuga Pärnus teha, aga mul jäi tehnikast puudu. Samas kui tehnika sai mõneks tõmbeks paika, oli väga mõnus.

Olen noorest peale jooksnud. Suusatrennide kõrvalt käisin koolidevahelistel võistlustel. Mul peaks Eesti meistrivõistlustelt noorteklassis isegi medal olema. Mingi lugu on, et ema tahtiski mind alguses kergejõustiku trenni panna, aga mind ei võetud, sest olin liiga noor. Nii et on mingi variant, et oleksin täna hoopis kergejõustiklane.

Minu hea omadus on, et ma lihtsalt armastan sporti teha. Iga sport aitab ka suusale kaasa. 

Olümpial tuli sul peaaegu iga päev Youtube’i video välja. Kuidas sa seda teha jõudsid?

Olümpial poleks ma seda üksi jõudnud. Mul oli kolmeliikmeline tiim, mina lihtsalt filmisin, mis oli väga lihtne, sest olümpial seda sisu lihtsalt tuleb. Vahepeal filmisin ühe päevaga kolme video materjali. 

Siis saatsin videotöötlejale ja thumbnaili ehk Youtube’i pisipildi tegi kolmas mees. Aga kui ise teen, siis vaba aja kasutan videote tegemiseks ära. Mulle meeldib seda teha. 

Kuidas üldse tuli idee hakata sisuloomega tegelema?

Ilmselt sellepärast, et olen elanud Youtube’is. Vaadanud palju erinevaid videoid, just välismaalasi. See tundus nagu asi, mis võiks meeldida mulle. Mäletan, et juba väiksest peale meeldis mulle teha pilte ja videosid. 

Alguses alustasin üldse TikTokiga. Kuna seal läks videotel hästi ja tundsin, et mul on mõtteid ja asju, mida Youtube’is näidata, siis proovisingi. Tagasiside oli kohe väga positiivne. Arvan, et sellepärast jäin tegema ka. 

Keda näiteks jälgid?

Põhiliselt jälgin kanalit nimega Sidemen. Nad on seitsmeliikmeline grupp Suurbritanniast, kellel on ühine Youtube’i kanal. Nad on minu lemmikud olnud spordikoolist saadik ehk pea 13 aastat. 

Tagasiside oli kohe väga positiivne. Arvan, et sellepärast jäin tegema ka. 

Mida sisuloome sulle annab?

See on mulle tegelikult väga palju andnud. Praegu tagantjärgi vaadates, olen tänu sisuloomele saanud hästi palju uusi mälestusi ja kogemusi. Näiteks poleks ma võib-olla kunagi enda elus sõudma jõudnud, aga kuna oli niisugune idee ja võimalus, sain selle ära proovida. 

Palju on ka mälestusi, mis muidu võib-olla ununeks, aga kuna need on video näol olemas, saan alati nendele tagasi vaadata. Kasvõi enne selle aasta olümpiat sain vaadata neli aastat tagasi, mida ma siis seal tegin ja rääkisin. Paljud asjad lähevad lihtsalt meelest, aga videoid vaadates tulevad need head mälestused meelde. 

Lisaks mälestuste talletamisele ja ägedatele võimalustele – miks sa seda teed?

Kindlasti ka see, et mulle tegelikult väga meeldib, kui olen suutnud kedagi inspireerida trenni minema või kuidas iganes liikuma. Kasvõi telekast sporti jälgima. See on asi, mille peale ma väga ei mõtle, aga kui vahepeal kirjutatakse või tullakse rääkima, siis see läheb hinge. Kui olen suutnud inspireerida, on kõik juba väga hästi. 

Paljud asjad lähevad lihtsalt meelest, aga videoid vaadates tulevad need head mälestused meelde. 

Kirjelda palun mõnd naljakat lugu või juhtumit, mis videot filmides on juhtunud?

Vahest on nii, et kui filmin, hakkavad igasugused asjad juhtuma. Näiteks ükskord läksin täiesti üksi MK-etapile. Kõigepealt ei jõudnud kohver. Ma ei võtnud ka juhiluba kaasa ehk ei saanud kohe rendiautot. Lõpuks oli autoga ka veel mingi jama. 

Mõni Eesti meistrivõistluste video on ka nii-öelda draama pärast väga populaarseks saanud. Näiteks üks aasta seletasin, mida konkurendid minu meelest klassikalise võistluses valesti tegid. Eelmisel aastal blokeerisid ühe klubi sportlased mind teatevõistluses, mis oli väga ebasportlik käitumine. Enda videotes lihtsalt näitan, millised olukorrad juhtuvad, aga sealt kuidagi kasvab kõik suuremaks. 

Lõpetuseks, millised on sinu edasised plaanid? Millal algab ettevalmistus uueks hooajaks? 

Suur plaan on ikkagi nelja aasta pärast olümpia. Muidu võtan igat aastat korraga. Esimesest maist algas minu jaoks uus hooaeg ehk niisugune rutiinsem periood. Plaan ongi palju trenni teha ja see aasta tahaks veidi rohkem videoid teha. Aga eks näis, kuidas tegemisi klapitada – kõike ei jõua teha. Trennivideoid saab kindlasti!

Enda videotes lihtsalt näitan, millised olukorrad juhtuvad, aga sealt kuidagi kasvab kõik suuremaks. 

Dialoogi ankeet: MARTIN HIMMA

Mis tunne on?

Hea, väga hea.

Kui peaksid homsest oma tegevusala vahetama, siis mida sa teeksid?

Oleksin kas videograaf või töötaksin kuskil reklaamivaldkonnas. Teen seda peale spordi nagunii. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Kindlasti tööga. Andeta jõuab, aga tööta ei jõua kuhugi.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Rohkem rahastust sporti. 

Mida tehakse sinu arust kriminaalselt harva?

Ei tehta seda, mis päriselt meeldib. Sama kehtib ka spordi juures. Kõik ei pea jõusaalis või jooksmas käima. Spordialasid ja asju elus on nii palju, mida teha. Tuleb lihtsalt proovida ja küll kindlasti midagi meeldib. 

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu? 

Telefon.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Keegi ütles mulle kunagi, et ta paneb vahepeal minu Youtube’i videod käima, kui tahab magama jääda. 

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Et Eestis tuli uuesti korraks lumi maha. 

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026.

Raske öelda, sest kõik mu sõbrad ütlevad, et olen vana. Aga vaba, sest on nii palju võimalusi, mida teha.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

See on väga random, aga käisin kunagi ammu Summi ratast keerutamas. Ma olin väga väike. Võitsin 3000 krooni ja ostsin selle eest oma esimese jalgratta. Kui keegi sellest video leiaks, oleksin väga õnnelik. 

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Merilin Leetna