Kohtume Heneliisiga päikesepaistelisel reedel Tallinna vanalinnas Crock & Crumb restoran-pagariäris. Rääkida on palju, sest mullu detsembris ilmus Heneliisil esimene proosakogu „Tähed Agnesele”, mis on tänavu ka Eesti naiskirjanduse auhinna nominent.

Alustuseks – kes sa oled? „Tähed Agnesele” kaanelt leiab, et mõtled teksti kaudu. Mõnikord kirjutajana, mõnikord dramaturgi või kuraatorina. Millise tiitliga sa praegu kõige rohkem suhestud?

Mõtlen läbi teksti. Viimase aasta jooksul olen kasutanud sõna „tekstitöötaja”. See võtab kõige paremini kokku erinevad asjad, mida teen. Tihtipeale on see rollide vahel, mis hetkel kirjutan, mis hetkel olen dramaturg või peegeldaja. Kirjanik pole vist enda kohta kunagi öelnud.

Kas oskad ette kujutada, kes oleksid siis, kui ei saaks üldse tegeleda kirjutamise ja tekstidega?

Teismelisena käisin Tallinna Kunstikoolis ja tahtsin väga skulptoriks saada. Arvan, et oleksin lõpuks üht- või teistpidi kunsti juurde ikkagi jõudnud. Aga kui mitte kunst, siis arvan, et võib-olla oleksin olnud arheoloog või midagi sarnast.

Millal tekkis kirg kirjutamise vastu? Võib-olla just hetk, mil käis klikk ära, et see on miski, mis päriselt meeldib.

Ei mäletagi otseselt suurt klikki. Kindlasti oli mingisugune hetk, kus sain aru, et see on nii mõnus oskus osata sõnu kindlas järjekorras paberile või kuhugi dokumenti paigutada ning mõistsin, et võib-olla kõik ei saa sellist naudingut, kui peavad seda tegema.

Tekst oli alati oskus, mille kaudu teisi asju tegin.

Sellist hetke, kus oleksin tahtnud kirjanikuks saada, polnud otseselt. Tekst oli alati oskus, mille kaudu teisi asju tegin. Tahtsin väga pikalt töötada teatris. Kui mind kutsuti 19-aastaselt tööle Kanuti Gildi SAALi, siis öeldi, et neil on vaja tekstiga töötavat inimest või kedagi, kes mõtleb tekstist huvitavalt. Siis sain aru, et olen mingisugune „teksti-inimene” ja mulle meeldib seda teha. 

Mainisid, et sind kutsuti Kanuti Gildi SAALi tööle. Tahad natuke rääkida oma tööst seal?

Olen seal olnud nüüd juba üle viie aasta. Vahepeal olin eemal, kui Londonis õppisin, aga olin ka siis nendega seotud. Minu ametinimetus on maja dramaturg, mis tähendab, et pakun neile tekstiga tuge. 

Alustasin sotsiaalmeediaga tegelemisest – esimestel aastatel oligi peamine tööülesanne leida viise, kuidas midagi sõnastada. Ajapikku muutus see rohkem ka mõtestamiseks ning keskendus sellele, kuidas programmi käsitleda kontseptuaalse tervikuna, seda sõnastada ja väljapoole kommunikeerida, mida teeme. Ühel hetkel hakkasime kogu tiimiga kureerima oma kõige suuremat SAAL Biennaal festivali. 

Kuna see on koht, kus julgustatakse inimesi kasvama, katsetama ja avastama, mis neile põnev on, hakkasin tegelema ka projektijuhtimisega.

Kuna see on koht, kus julgustatakse inimesi kasvama, katsetama ja avastama, mis neile põnev on, hakkasin tegelema ka projektijuhtimisega. Praegu on minu projektide hulgas ka etenduskunste tutvustav festival Baltic Take Over, mis toimub igal aastal erinevas riigis. Sel aastal on Stockholmis, kus olen hoopis peaprodutsendi rollis ehk tegelen eelarvetega. See on täiesti teine maailm, aga kohati ikkagi läbi teksti töötav maailm, kuna taotluste kirjutamine taandub sellele samale asjale, et pean oskama selgitada miks, mida, kellele ja kuidas. Ühesõnaga, ülesanded on küll erinevad, kuid väga suur osa tööst käib ikkagi läbi teksti mõtestamise.

Sinu töö ongi kogu aeg tekstiga töötamine. Kui paljudel päevadel nädalas sa üldse kirjutad? Kas on ka mõni päev, kus täiesti taandunud sellest? 

Neid päevi, mil kirjutaksin ilukirjanduslikku teksti või võtaksin dokumendi ette ilma, et keegi oleks seda palunud või ees ootaks mõni tähtaeg, tuleb ette üsna harva.

Arvan, et kirjutan siiski iga päev midagi, aga neid päevi, mil kirjutaksin ilukirjanduslikku teksti või võtaksin dokumendi ette ilma, et keegi oleks seda palunud või et ees ootaks mõni tähtaeg, tuleb ette üsna harva. Kahjuks pole enam seda päeviku pidamise harjumust, kus päriselt mõtleksin, et nüüd on see minu kirjutamise hetk ja kirjutan midagi. Peamiselt töötangi selle pealt, kui keegi midagi tellib.

Eelmise aasta detsembris ilmus Värske Raamatu sarjas sinu esimene proosakogu „Tähed Agnesele”, mis on justkui jätk sinu näidendile „Emesis”. Kui kaua seda teost kirjutasid? 

Mulle kirjutas Värske Rõhk umbes poolteist aastat enne, kui see välja tuli. Kohe oligi idee, et see tuleks 2025. aasta detsembris välja. Mulle väga meeldib, kui on kindel tähtaeg seatud. 

Mulle väga meeldib, kui mulle on kindel tähtaeg seatud.

Umbes kaks kuud mõtlesin, kuhu suunda minna või mida teha. Pakuti, et võiks teha ka kogumiku eelnevalt ilmunud tekstidest. Tundus, et see on hetk mõelda mingisugusele pikemale teosele, sest ega ma seda ise kunagi kirjutama ei hakkaks. Kui sattusin olukorda, kus oli võimalus, siis tundsin, et pean seda kasutama. 

Samal ajal lõpetasin magistriõpingud Londonis ja olin paar kuud pärast pakkumist üksinda Itaalias puhkamas. Ei mäleta, kas pidin kellegagi koos minema ja keegi ütles ära või kuidas sinna sattusin. Olin üksinda mere ääres nädal aega sõprade villas, kus polnud internetti. Lugesin läbi kõik sõprade raamatud, mis seal olid, ja istusin mere ääres. Nii palav oli, lihtsalt olin päikese käes ja sain ilmselt päikesepiste umbes viis korda. 

Siis hakkasin mõtlema tapetud kullakestele (ingl k kill your darlings). Just ka oma magistritöö kontekstis, kuna tegelesime väga palju kväärteooriaga ja see pakkus mulle huvi. Kirjutamisnõu, mida on antud – tapetud kullakesed – pani palju mõtlema lugude jutustamisele ja sellele, kuidas seda teeme, ja jäingi pidama. Hakkasin sellega tegelema ja kirjutama märkmikusse igasuguseid erinevaid koomikseid või selliseid joonistusi. 

Selle raamatu üheks alusteemaks ongi just kirjutamine ise, täpsemalt lugude jutustamine ja kuidas lugusid tõlgendame. Kas sa ise alguses teadsid, mis sellest lõpuks välja kujuneb? 

Kindlasti teadsin, et visuaalil peaks olema oluline osa selles.

Ei. Kindlasti teadsin, et visuaalil peaks olema oluline osa selles. Mõtlesin ise ka läbi paljude piltide ja armastan väga meeme. Mul on Instagramis ka salajane meemikonto. Mulle väga meeldib, kui saan töötada teksti ja visuaaliga koos. 

Suurema osa kirjutamise ajast elasin väga paljudes erinevates kohtades. Vahepeal isegi polnud püsivalt kodu, vaid käisin ühelt festivalilt teisele või tegin kuskil projekte ja lihtsalt elasin vahepeal maal vanaema juures ja olin jälle kuskil reisil. 

Mul oli fail Värske Rõhu jaoks, kuhu kogusin kõike, mis tundus põnev. Ja siis vahepeal läksin sinna ja kirjutasin midagi. Ühel hetkel hakkasin erinevaid tükke tohutult palju üht- ja teistpidi ümber tõstma ning kirjutama. Arvan, et umbes neli või viis kuud kirjutasin ainult Canva failis. Vaatasin, kuidas asju paigutada, milline suhe erinevate tekstilõikude vahel saab tekkida, kui panen ühe siia ja teise sinna, ja kuidas neid niimoodi lugeda. Tegelesin palju just paigutusega.

Raamatus on erinevate inimeste tsitaate, paljudelt erinevatelt autoritelt. Kas need olid sul varem kokku kogutud või otsisid ikkagi raamatu jaoks eraldi üles? 

Üldiselt mul olid need olemas, sest sain aru, et olen selle teemaga pikalt ühel või teisel moel tegelenud. Käisin läbi kõik PDF-failid, mis arvutis olid ja mida olin viimase kahe aasta jooksul lugenud, ja vaatasin, mis kohtasid olen esile toonud. See kohati panigi terviku kokku, et mul oli juba tohutult palju tsitaate või kohti, mis inspireerisid. 

Ühel hetkel otsisin midagi juurde, aga enam-vähem teadsin autoreid, kellelt teksti küsida. Mingil hetkel filtreerisin natuke asju välja.

Teoses ongi suur osa visuaalil ja kujundusel. See pole lihtsalt klassikaline raamat, kus on ainult laused ja sõnad. Kõik on tekkinud sinu, Maria ja Agnese koostöös. Kuidas nägi välja just see kujundamisprotsess kolme inimese koostöös? Kõigil on ju ikkagi natukene erinev visioon.

See algas niimoodi, et natuke rääkisin neile mõlemale, kui oluline on minu jaoks, kuidas raamat visuaalselt välja näeb, kuidas lehekülgi keerad ning mis paksusega lehed on.

Agnes (kujundaja Agnes Isabelle Veevo – A. K.) oli sellega väga nõus. Kui esimest korda kokku saime, võtsin kaasa mingisuguseid raamatuid ning mitte selleks, et öelda „sa pead nii tegema”, vaid pigem selleks, et koos arutada. Käisime koos EKA raamatukogu läbi ja vaatasime, kuidas erinevad raamatud lauale lahti jäävad. Me mõtlesime palju just füüsilisele kujule. 

Kui esimest korda Maria Izabellaga (illustraator Maria Izabella Lehtsaar – A. K.) kokku saime, tõi ta oma märkmiku kaasa. Seal oli tohutult palju asju, mis ta oli sinna kleepinud ja joonistanud – oli ka see karakter, kes raamatus on läbivalt. Lisaks oli ta sinna kleepinud erinevaid kommipabereid, pileteid ja kleepse, mida oli leidnud.

Siis hakkasime arutama, milline näeb välja nii-öelda „tõsiseltvõetav raamat”. Tõsiseltvõetav raamat on justkui paks ja mustvalges trükis. Aga see, mis meil oli, kus kõik on lahti, oli natuke teismeliste tüdrukute asi. Kuidagi ühiskondlikult tundub, et see on natuke piinlik ja selline mitte päris tõsiseltvõetav. 

Pealkiri „Tähed Agnesele” tegelikult tähendabki otseses mõttes seda, et saatsid Agnesele tähed, et ta saaks raamatukujunduses kasutada sinu enda käekirja. Kas oskad ette kujutada, mis pealkiri muidu oleks olnud?

Jaa. Pikka aega oli tegelikult pealkiri ja see, mis ka Kulkasse (Eesti Kultuurkapitali – A. K.) läks, „X ja Y”. Just nende tõlgete peale mõeldes. Aga ühel hetkel tundus, et kellelgi võiks see seostuda mingi kromosoomi teemaga. Kui Agnesele meili saatsin, mõtlesin oma peas, et ei saa tema nime raamatu pealkirjaks panna. Istusin tükk aega üksinda ja mõtlesin sellele ning ka teiste pealkirjade peale. See oli tõesti suur häda.

Pikka aega oli tegelikult pealkiri ja see, mis ka Kulkasse (Eesti Kultuurkapitali – A. K.) läks, „X ja Y”.

Kuidagi jõudiski selleni, et oligi sõna otseses mõttes „Tähed Agnesele”. Kogu protsess, et tegime raamatu niivõrd koostöös Maria ja Agnesega, jooksis sellega väga ilusti kokku.

Oled raamatusse jätnud oma telefoninumbri ja palunud lugejal endale WhatsAppi kirjutada, mis ta teosest arvab. Kui tihti saad nüüd kõnesid võõrastelt numbritelt?

See on tegelikult hea point. Ma ei võta kunagi võõrastelt numbritelt kõnesid vastu. Sõnumeid saan ikka, mis on väga tore. 

Kui meil oli Tartus raamatuesitlus, olin ise kodus. Olin covidisse jäänud. Maria Izabella ja Agnes läksid siiski esitlusele kohale ja ühel hetkel lugesid raamatust kohti ette. Kui nad jõudsid kohani, kus oli minu telefoninumber, hakkas mulle järsku hästi palju sõnumeid tulema.

Aga tegelikult saan neid ikka aeg-ajalt. Olen üllatavalt palju saanud tagasisidet ka raamatukogude töötajatelt, mis oli suur üllatus, sest raamat justkui kutsub inimesi üles jooni alla tõmbama, kuigi raamatutesse seda teoorias ei tohi teha. Mul on väga suur rõõm selle üle.

30. märtsil selgusid Eesti naiskirjanduse auhinna nominendid, kellest üks oled sina. Mis tunne on?

Kui Kultuurkapitali auhinna nominatsioonid välja tulid – see oli esimene nominatsioon, mille „Tähed Agnesele” sai –, siis olin üsna šokis. Naiskirjanduse nominatsiooni puhul polnud mul kuidagi nii palju emotsionaalset seost. Olin pigem nagu „vau”, täiesti uskumatu.

See tundus mulle väga suur komplimendina. Mõtlesin, mille põhjal žürii valikuid teeb või millised on nende maailmavaated ja mida nad oluliseks peavad. Mulle tundus see nii suure auna, et nad ka minu raamatu on esile toonud. 

Olen kunagi Evaga (Eva Koff – A. K.) ja Johannaga (Johanna Roos – A. K.) rääkinud, aga isiklikult ühtegi nominenti ei tunne. Aga atmosfäär, mis seal oli, oli nii tore. Keegi ei üritanud teisele ära panna. Kõik olid siiralt huvitunud üksteisest. Olen ikkagi ilmselt mitte päris kirjanik, aga samas nimekirjas olles mõtlesin küll, et okei, see on huvitav. Ei oodanud ennast sealt leida.

Aga nüüd vaikselt sisenedes kirjandusmaailma. Kuhu tahad pürgida või mida tahaksid tulevikus veel kirjutada?

Mõtlesin nüüd, et äkki on ühel hetkel aeg hakata romaani kirjutama. Ei tea isegi, kas see on nali või tõsiselt. Aga tegelikult olen ise mõelnud, et rohkem on vaja tekstiga mängida. Oleme Agnesega rääkinud, et võiks läheneda tekstile kui mängule või teha näiteks raamatu, mis on osaliselt lauamäng, aga samas ka raamat. Oledki õhtul kellegagi koos ja mängite lauamängu ning igalt mänguruudult tuleb välja mingi tekst või muu sisu. Sooviksin veel rohkem eksperimenteerida sellega, kuidas ja mis olukordades me teksti lugeda saame. 

Ühest küljest meeldiks väga ennast proovile panna ja kirjutada pikki tekste ning vaadata, kuidas sellega hakkama saan, aga see nõuab tohutult palju aega. Olen mõelnud ka ajakirja tegemisele. Tahaks teha erinevate kunstnike ja kirjutajatega koos ajakirja, mis oleks pigem selline ajakiri kui mänguväljak – seal ongi erinevad visuaalid, tekstid ja pigem sellised vormimängud. Need on asjad, mis on mind väga huvitanud.

Arvan, et päris kirjanikku minust ei saa ja päris dramaturgi ka mitte, vaid see jääb kuhugi erinevate valdkondade vahele.

Ehk siis tegelen väga palju edasi sellega, mis on raamat nii formaadi kui ka sotsiaalses mõttes, kes on need inimesed, kes kirjutavad raamatuid ja kes neid loevad. See on mingisugune kindel suund. Arvan, et päris kirjanikku minust ei saa ja päris dramaturgi ka mitte, vaid see jääb sinna kuhugi erinevate valdkondade vahele.

Tulles veel korra tagasi ka „Tähed Agnesele” juurde. Kas oled mõelnud ka sellele mingit jätku kirjutada? Eriti nüüd, kui saad inimestelt tagasisidet ja tekib mingil määral autori ja lugeja vahel selline dialoog, kus nad saavad sulle helistada või kirjutada. 

Ei, otseselt mitte. Samas see autoteooria (ingl k autotheory) formaat tundub mulle põnevana. On mingisugune tekst, mis on natuke rohkem teooria või kergelt akadeemiline või mängib mingite ideedega, ja siis panna sellisesse keelde, et jõuaks kohale ka väikese haagi või väikese trikiga. Mingis mõttes see on miski, mis mind huvitab. Arvan, et paljud need punktid, mida ma „Tähed Agnesele” protsessi käigus läbi käisin, peegelduvad erinevatest kohtadest tagasi. 

Täitsa lõpetuseks. Oled teoses kirjutanud: „Me ei alga ega lõppe kaantega”. Oskad selgitada, kuidas see mõte võiks sinu ja teiste noorte eludes igapäevaselt väljenduda?

Ma ei mäleta täpselt, kust see mõte sellisel kujul tuli, aga eks see oligi see, et raamatu lugemise hetk on nii väike. Sul on füüsiline objekt ja sa loed raamatu, ütleme, kahe nädalaga läbi, aga raamat kannab edasi. Sellele eelneb, et kuuled raamatust, sul on juba mingisugune kujutluspilt. 

See algab enne, kui kaane esimest korda lahti teed. Ja samamoodi, et loed raamatu läbi, paned kaane kinni ja isegi, kui sa lugemise juurde tagasi ei lähe, siis tegelikult mõned kuud või isegi mõned aastad näed midagi ja tuleb see meelde. Või raamat muudab midagi selles, kuidas sa mõtled, või toob sulle mingisuguse uue mõtte – see läheb sealt alati edasi. See oli koht, kust see tuli. 

See ongi pigem üleskutse mõelda, kust mingisugused mõtted või hoiakud on tulnud ja kust mingid huvid on tekkinud.

Ma arvan, et see ongi pigem üleskutse mõelda, kust mingisugused mõtted või hoiakud on tulnud ja kust mingid huvid on tekkinud. Tihti tundub, et ma oled alati sellest huvitatud olnud, aga kui sa mõtled, kust see päriselt tuli või mis hetkel sa avastasid midagi, mis pani sind niimoodi mõtlema või mis tekitas huvi millegi vastu, siis neid väikeseid seoseid on väga põnev mõtestada. 

Kui ma kuulan podcasti või loen arvustust sellest raamatust ja näen, kuhu keegi teine inimene on sellega jõudnud. See tekitab huvitava väikese võrgustiku, mis ei piirdu üldse raamatu enda kaantega.

 

Dialoogi ankeet: HENELIIS NOTTON

Mis tunne on?

Nagu kirbul marutõbise koera seljas. 

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Ma võiksin täiega vahetada seda, millega tegelen või millest huvitun. Küsimus on pigem selles, kas eriala on see, milles olen hea ja mida näen osana endast, või see, millega elamiseks raha teenin.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Tööga, kindlasti. Ma ei usu eriti andesse. Usun uudishimusse kui võluvõimesse. Usun tobedasse õnne, et on inimesi, kes seda kõrvalt märkavad ja toetavad. Ja sotsiaalsetesse tingimustesse, mis võimaldavad piisavalt pühenduda ja riskida ega sunni ühel hetkel tegema ainuüksi „ratsionaalseid valikuid”. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Kaotaksin pea. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Süüakse koos. Mitte selleks, et kõht täis saada, vaid et pere või sõpradega koos aega veeta.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Suurem osa leiutistest, milleta vahel maailma ette kujutada soovin, pole otseselt mõttetud, vaid mõttega destruktiivsed. 

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Kui esimesi tekste avaldasin, ütles üks inimene: „Vau, sa kirjutad ju nagu mees”. 

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

See, et ma sündisin ja kasvasin samas talus, kus mu raamatu kujundaja Agnes Isabelle vanaema. Tema pere müüs 80ndate alguses selle talukoha minu perele. See tuli täiesti juhuslikult välja. 

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026?

Kunagi oli kindlasti raskem, aga ma isegi ei taha teada, mis veel tuleb. 

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Mida aeg edasi, seda vähem tahan, et keegi minust üldse midagi teaks. 

 

Illustratsiooni foto: Alissa Šnaider

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Janella Jugaste