Kui septembrikuus armsalt kodusaarelt hirmsale mandrimaale kolisin, ei teadnud, et pean oma päritolu uhkeks esindamiseks läbima niivõrd keerulise kadalipu, kui selleks on olnud mandriinimeste (natuke) naeruväärsed teadmised Saaremaa kohta. Oktoobris arvasin naiivselt, et mu küsimuste-vastuste lugu rahuldas kõigi uudishimu, kuid tegelikult… eksisin rängalt.  Langesin uue küsimustelaviini alla, mis tõestas, et mandrikad vajavad veel harimist! Ja selleks olengi siin saarluseksperdina!

„Kas sa solvud, kui sulle „saarlane” ütlen?”

Mina ei solvu. Olen hea meelega Saaremaalt pärit ega tunne kübetki piinlikkust meie armsa ö-tähe üle. Küll aga tean inimesi, kes ei soovi end kodusaarega peale lahkumist eriti siduda – isegi praamil vanaema juurde sõites peidavad nad end igaks juhuks üksi auto tagaistmel, kaitseks suur kapuuts ja tume toonklaas, et keegi neid jumala pärast ei näeks. Seepärast võib olla ettevaatlik, kui kardad kellegi minevikuhaavu kogemata lahti tõmmata. Eks iga sõna peale võib solvuda, kui see on solvanguna mõeldud.

„Kas saarlased mandril on nagu need venelased Eestis, kes omavahel kokku hoiavad ja kellegi teisega peaaegu ei räägigi?”

Jah ja ei. Kui sulle Tallinna kesklinnas vana koolivend vastu jalutab, siis ikka tervitad – isegi kui aastate jooksul olete vaid paar sõna vahetanud. Kui uue seltskonna tutvumisringis kuuled, et keegi on samuti Saaremaa juurtega, on juba iseenesest mõistetav, et teie eravestlus võimalike ühiste tuttavate või sugulussuhete üle algab sekund pärast ühistegevuse lõppu. Ma eeldan, et see on iga piirkonnaga nii. 

Ma ei usu aga, et iga harjumaalane teise harjumaalase igal pool ära tunneks – saarlastega on selleks aga suurem tõenäosus, sest meid on lihtsalt niivõrd palju vähem. Isegi kui inimesega varem rääkinud pole, aga mõni nägu Tartu baaris tundub Kuressaare tänavatelt tuttav, pole kuidagi veider kontakti otsida. Saaretartukatel on ka eraldi grupp Messengeris, kus vanaema moose ja sõiduteenuseid jagatakse. Aga ärge muretsege, ka meil on omad jamad – on käputäis saarlasi, keda isegi neile otse sülle joostes tervitama ei kipuks.

Aga ärge muretsege, ka meil on omad jamad – on käputäis saarlasi, keda isegi neile otse sülle joostes tervitama ei kipuks.

„Kas sa oled proovinud SUP-lauaga mandrilt koju sõuda?”

Suur Väin on umbes 20 kilomeetrit pikk ja sügavaimad kohad ulatuvad üle 22 meetri. Ma ei oska ujuda. See õnnetus hüüab tulles. Isegi, kui arvad, et oled SUP-laual osav ning ujud praamist kiiremini, pole see just tark ettevõtmine. Samas, vaba voli on vaba voli.

„Kui Hiiumaa praam läheb Haapsalust läbi, siis kas teie oma läheb Pärnust läbi?”

Võtame taaskord ette Eesti kaardi. Haapsalu-Rohuküla kant on Hiiumaale kõige lähemal asuv ots mandril. Saaremaale lähim mandripoolne maatükk on Muhu saar, mida omakorda ühendab mandriga umbes pooletunnine praamisõit. Praamisõit Pärnust Kuressaarde võtaks aga tunde. 

Saarlased külastavad mandril ilmselt kõige sagedamini Tallinnat. Sõita pealinnast Pärnusse, et saada sealt praamile ja koju, oleks üks hämmastavalt pikk ring – siin saab appi võtta vana sõbra, Pythagorase teoreemi. Seega pean kõigi pärnakate kurvastuseks tõdema, et mul on üsna hea meel, et kodune praam sealt läbi ei lähe.

„Kas sa Hiiumaal oled käinud? Oot, sa päriselt vihkad neid?”

Ma tõepoolest pole kunagi oma jalaga Hiiumaa pinnale astunud ega plaani ka! Sellise reisi ette võtmiseks peaks olema hulganisti mõjuvaid põhjuseid. Hiidlased saarlastele on nagu punapead ühiskonnale – neil tegelikult vist pole väga midagi viga, aga kiusatakse ikka.

Tõsiselt rääkides pole see kohe kindlasti seepärast, et ma hiidlasi ei kannataks. Ma lihtsalt pole kallite naabrite juurde sattunud. Ootan aukülalise kutset.

Tõmbaksin paralleeli saarlaste-hiidlaste ja õdede-vendade vahel. Me tögame teineteist ja teeme kõik, et teist üle trumbata. Samas pole ma vist kunagi kuulnud ühtki põhjendatud, kaalukat ja erapooletut argumenti, miks üks või teine päriselt etem on.

Tõmbaksin paralleeli saarlaste-hiidlaste ja õdede-vendade vahel.

„Kuidas teil on eraldi „Ma elan linnas” vs. „Ma elan maal”, kui Saaremaa ongi ju maa?”

Kui käesoleva aasta 1. veebruari seisuga elas Saaremaa vallas 31 846, siis umbes kolmandik ehk 12 300 neist on teinud oma sissekirjutuse Kuressaare linna. Saaremaa on tõesti valdavalt „maa” – seepärast pole meie linnakad isegi võrreldavad Tallinna keskustes aega veetvate noorema generatsiooni esindajatega. Aga üllatus-üllatus, meil on ka kohti, kus on kõnniteed, asfalt ja isegi mõni kaubanduskeskuse-laadne hoone! Isegi üks pilvelõhkuja on – sellel on kümme korrust ja kutsutakse veetorniks!

Mina olen Saaremaa mõistes täielik linnakas, kuna elasin sünnist saati Kuressaares. Meil on ka täielikke maakaid, kes pidid koolis viimasest tunnist varem lahkuma, et jõuda bussile ja õigeaegselt lehmi talitama. Meil on ka vahepealseid, kes pärit mõnest asulast, kus leidub lausa mõni kortermaja ja pisike kauplus.

„Oot, sa ei elagi talus?”

Nagu ka eelmises vastuses vihjasin, on Saaremaa tõepoolest niivõrd moderniseerunud, et lisaks taludele leidub meil ka muid ehitisi, näiteks tavalised elu- ja kortermajad. Olen terve oma elu elanud korteris. Isegi keegi mu vanavanematest pole minu eluajal talus elanud. Mul puudub kogemus loomade karjatamise ja põlluharimisega. Kartuleid olen küll põllult noppinud, kuid kes on nüüd minu talukogemuseta saarluses pettunud, pole midagi teha!

„Kas igal saarlasel on kartulipõld?”

Kui paljud tallinlased võib-olla arvavad, et piim tulebki poest, siis saarlaste puhul käib asi teps teisiti. Õiged saarlased sünnivad tuhlipõllal taluloomade keskel – saame näpud kohe mullaseks! Lapsi kasitakse ainult kartulipesuveega. Piima ei saa vastsündinud emalt, vaid lehmadelt. Tervitused neile, kes mind uskuma jäid, aga aitab nüüd naljast.

Õiged saarlased sünnivad tuhlipõllal taluloomade keskel – saame näpud kohe mullaseks! 

Kui perre sünnib uus võsuke, ei minda esimese asjana uut põldu alustama ehk kõigil kindlasti pole päris isiklikku tuhlivaru. Siiski on suuremal osal peredest vähemalt tuttavad, kellega koos põldu peetakse või kelle käest saaki ostetakse. Poest ostetakse kartuleid pigem harva, neid müüakse vaid turistidele, kes saareelu nautima on tulnud.

Sarnane lugu on kanamunadega! Minu tutvusringkonnas on vähe saarlasi, kellel ühtki kanapidajast tuttavat ei oleks.

„Kas sa oled kunagi toorest tuhlist proovinud?”

Möödunud aasta oktoobrikuuni arvasin, et toores tuhlis on mürgine. Mul pole aimugi, kust selline teadmine pärineb, aga olen selle järgi elanud terve oma elu. Võib-olla rääkisid mulle vanemad väikese valge vale, et ma nälja korral sahvrist mullaseid kartuleid nosima ei läheks.

Vastus küsimusele on eitav, kuid ma ei saa väita, et poleks sellele kordagi mõelnud. Rääkisin mõne saarlasest sõbraga ja kõigil neil oli pajatada mõni kentsakas lugu toore tuhli mekkimisest. Nii tunnen end pisut väljajäetuna, kuid pole veel julgenud seda saatuslikku ampsu võtta.

„Kas Saaremaal saab ARKi eksamit teha?”

Üllatus, üllatus! Me ei sõidagi Saaremaal enam hobuvankritega. Meil on lausa kolm autokooli ja seetõttu on vaja saarel ka eksameid sooritada. Küll aga on esinenud probleeme pikkade eksamijärjekordade ja eksamineerijate puudumisega.

Pole vist tark tulla mandrilt Saaremaale ARKi eksamit sooritama. Nagu eelmisel korral mainisin, pole meil ühtegi valgusfoori. Meie juures puuduvad mitmerealised teed ja suured ristmikud. Ummikuid leidub vaid siis, kui mandrikatelaviin on jaanipäeva aegu  külla saabunud.

Ummikuid võib leiduda vaid siis, kui mandrikatelaviin on jaanipäeva aegu  külla saabunud.

Aasta tagasi, kui ARKi eksamit sooritasin, sõitis eksamineerija Pärnumaalt kohale. Eksisime korra Kuressaare kortermajade rägastikku ära, kuid meie mõlema õnneks oskasin meid sealt edukalt välja juhtida ning seeläbi sain veel paremini oma orienteerumis- ja sõiduoskusi demonstreerida. Nii sain oma autojuhiloa esimese korraga kätte, aga hobuvankriga (veel) sõita ei oska!

„Kas sa lähed täna õhtul bussiga Saaremaale?” ja kell on 18

Me saame kodusaarele Tartust heal juhul kaks korda päevas – kell 7.20 hommikul või nelja paiku pärastlõunal. Sõit kestab orienteeruvalt kuus tundi ja algajatel lõppeb korraliku koivakangestumisega. (Õnneks on minust saanud juba peaaegu professionaal.) Alternatiiv on sõita koju läbi Tallinna, ajakulu on küll umbes tunni võrra suurem, aga ajaliselt paindlikum – pealinnast saab Kuressaarde umbes kuus korda päevas. Lisaks saavad amatöörid vahepeal jäsemeid sirutada ja keset Tallinna bussijaama võimlemisharjutusi sooritada. Oluline faktor on ka sõidu maksumus – edasi-tagasi alla 40 euro bussiga kindlasti ei saa. 

Loodan, et sain taaskord teha heategevust Eesti ühiskonnale ja harida käputäit mandrikaid. Kuigi need küsimused panevad tihti ajurakud valutama ja tekitavad kergemat sorti iiveldust, hoian oma postkasti avatud. Artiklite kolmanda osa saatus on lugejate käes!

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Kadriann Kummer