DIALOOG | Muusik Maria Kallastu: on palju muusikat, mida pole eesti keeles tehtud ja millele saab väga unikaalse perspektiivi anda 

Published On: April 21, 2025By

Kohtume Mariaga Tallinna südames asuvas kohvikus Must Puudel. Tegemist on hubase ja loomingulise kohaga ning nende sõnadega kirjeldaksin ka lauljat ennast. Maria Kallastu on üks silmapaistvamaid noori Eesti muusikamaastikul ning tema R’n’B sugemetega helilooming jääb koheselt kummitama. Kohviku õdusas miljöös räägime tema teekonnast muusikamaastikul, väljakutsetest ning inimestest, kes Mariat inspireerivad. 

Alustame kõige algusest. Kuidas sa muusikani jõudsid?

See serveeriti mulle kohe sündides ette. Mu vanemad on ka muusikud ja kuidagi sattusin muusikakooli. Ma isegi ei mäleta, et mult oleks midagi küsitud, vaid kõik kulges loomulikult. Polegi sellist hetke olnud, kui ma ei ole olnud muusikast ümbritsetud. 

Kui palju on vanemate suunamist olnud? Kas nemad panid su muusikakooli või vaatasid sa kõrvalt, millega nemad tegelesid ja tahtsid ise ka?

Kuna mu vanemad on klassikalised muusikud ja mina teen täiesti teist teemat, siis jah, ma olen kõrvalt näinud asju, mis kõnetasid mind rohkem. Aga klassikalise muusika baas on tore. Ma olen erinevates kontekstides saanud musitseerida: pilliga, ansamblis, orkestrites, koorides, bändides. See kogemus on nii lai olnud ja see tuleb tänase päevani kasuks. Mul on varnast võtta erinevaid õppetunde, mis ma olen saanud. 

Mis pille sa õppinud oled?

Klaverit õppisin hästi pikalt. Ma olin selline katsetaja alati, et ükski pill ei kõnetanud nii palju ja ma tundsin, et äkki kuskil on see minu õige instrument. Ma olen mänginud ka viiulit, klarnetit ja orelit. Otsisingi ja katsetasin. Orel on küll väga lahe, aga see ei olnud ka ikka see ja siis jõudsin laulmise juurde.

Mis on sinu arvates Eesti muusikuna su suurim väljakutse?

Eesti on väike riik, Eesti on väga noor riik ja sellepärast meil ei ole nii suur mitmekihilisust ega valikut žanritest, mis inimestele peale läheksid. Ilmselgelt ei saagi olla, sest me oleme nii noored ja me ei saagi võrrelda ennast USA ega UK-ga. Ma arvan, et paljud kaasmuusikud nõustuvad, et kui sa tahad Eestis mingit kindlat žanrit teha, siis sellest ei saa tegelikult ära elada, eriti kui rääkida underground skeenedest. Välismaal see toimib ja inimesed naudivad seda, seal käib ka raha läbi. Aga Eestis, kuna me oleme nii väikesed, on vaid paar žanrit või stiili, mis on tipus. Üleüldse see äraelamine ei ole kellelegi lihtne, peab kindlasti teisi asju ka kõrvalt tegema. 

Kui sa tahad Eestis mingit kindlat žanrit teha, siis sellest ei saa tegelikult ära elada, eriti kui rääkida underground skeenedest.

Sa oled leidnud selle, mis läheb rahvale peale. Kuidas sa oma stiili muusikuna kirjeldaksid?

See on aja jooksul muutunud ja see on konstantne otsimine. Ma alustasin sellise popi/R’n’B žanri põhjalt ja mu esimene EP oli ka kindlasti sealt mõjutusi saanud. “Push it” oli üldse selline pop-eepos. Nüüd ma teen boipepperoni ja Mattias Tirmastega albumit. Boipepperoni tuli minu juurde jutuga, et võiks midagi teha. Enne seda olin ma üksi nokitsenud albumit ja ta müüs enda idee ära selle jutuga, et me kolm oleme stuudios väga hea kooslus. Igaühel on oma ekspertiis ja me teeks midagi lahedat. 

Võtsingi nad Mattiasega tiimi ja nüüd me teeme sellist väga kindlat esteetikat. Selline girly-pop, digitaalne ja kosmiline, üks lugu on ka vampiiridest. Kui mõelda värvide peale, siis selline helelilla, heleroosa, sinine, hõbe, natuke glamuurne, natuke naiselik, samas ka väga robustne mingitel hetkedel. 

Ma olen muusikaliselt R’n’Bst natuke eraldunud. Vokaalis on veel seda tunda. See on lahe niimoodi uusi asju katsetada ja meil see toimib. Kui sa oled 20ndate alguses, siis ega sa ei tea ju täpselt veel. See, mis me praegu teeme, on palju minulikum. See on kompromiss, et leida, mida sulle meeldib teha ja milles sa oled hea, sest tihtipeale need ei kattu omavahel. Mingites teistes žanrites oled sa tehniliselt parem, aga võib-olla sa ei naudi seda nii palju. 

See, mis me praegu teeme, on palju minulikum.

Sa mainisid palju värve, naiselikkust ja glamuuri, aga kas sul on mingi kindel asi, millest sa inspiratsiooni saad?

Ma arvan, et me vaatame 2000ndate alguse esteetikat, natuke Y2K teema. Kes on meil läbi käinud on Kylie Minogue ja George Michael. Nad on ka sellised glamuursed ja seksikad. Me laseme lugusid, mida me oleme näinud ja mis on meelde jäänud ning mis võiks sobida. Samas me oleme ka modernsemaid asju lasknud ehk see on selline kompott. Tavaliselt enne magama jäämist käib mul peas hästi palju mõtteid läbi. See öine meeleolu läheb selle esteetikaga kokku. Selline unelev kosmos. Siis on mul väga raske aju välja lülitada.

Kas sinu loomeprotsess toimub siis põhiliselt öösel?

Tegelikult ei toimu. Ma lihtsalt panen midagi kirja või salvestan mingeid asju. Üldiselt on nii, et kui sa mõtled pingsalt millegi peale, siis on blokk ees. Näiteks matemaatika kontrolltööde puhul ma kuulsin sellisest nipist, et kui sa ei tea vastust, siis vaata aknast välja ja siis tuleb mingi vastus. Ma arvan, et muusika tegemisega on ka nii, et enne magama jäämist sa lased oma keha nii vabaks ja siis saavad kõige paremad mõtted tulla. See on hetk endale, saad rahulikult olla, keegi ei sega sind ja saad oma mõtte vabaks lasta.

Sinu looming on koosneb suures osas ingliskeelsetest lauludest, nagu näiteks sinu debüüt-album “whitenoise”, aga oma viimase singli “varahommik” oled kirjutanud hoopis eesti keeles. Kust selline valik eesti keele peale üle minna?

See oli selline pikaajaline üleminek. Kuna ma olen Soomes üles kasvanud, siis võib-olla mul pole eesti keelega nii suurt sidet, nagu teistel inimestel. Ma olen ingliskeelsete lauludega üles kasvanud ja see tuli mulle väga loomulikult. Nüüd jällegi kolisin Tallinnasse ja elu hakkas mulle pakkuma muusikat eesti keeles. Ma sain leebelt ja õrnalt katsetada seda. Asi, mis tundus mulle nii võõras ja veider, sai mingi hetk väga mugavaks ja lahedaks. Ma arvan, et eesti keeles kirjutada on lahe. Nagu ma mainisin, siis meil on nii noor muusikatööstus. On palju muusikat, mida pole eesti keeles tehtud ja millele saab väga unikaalse perspektiivi anda. 

Vahepeal peab lihtsalt laskma lahti mingitest mõtetest ja siis jõuad veel kaugemale.

Ma olin väga kindel, et ma ei tee kunagi eesti keeles muusikat, aga ei saa kunagi öelda, et ei tee, sest see juhtus. Vahepeal peab lihtsalt laskma lahti mingitest mõtetest ja siis jõuad veel kaugemale. See oli selline õppetund. Sain paljudelt inimestelt tagasisidet, et tee eesti keeles ja su hääl kõlab nii hästi. Nii see läks. Tegelikult on hea kirjutada eesti keeles. Keeruline küll, sest popmuusika vorm on täiesti ingliskeelsete sõnade järgi üles ehitatud. Ma arvan, et igal inimesel on omad põhjused, miks nad teevad inglise keeles. Kui sa tahad välismaale pürgida, siis on loogilisemad ingliskeelsed laulud, samas meil on etno scene, mis töötab välismaal väga hästi. Ma ei ütle, et ma ei taha kunagi teha inglise keeles muusikat, kindlasti teen. Ma ei ole selline, kes arvab, et muusika peab olema väga puhtas ja luulelises eesti keeles. Me oleme noored ja seda noorust saab laheda vaibiga sisse panna. Ka eesti keelega saab lahedalt mängida.

Kas sul käis endal ka alguses mõte läbi, et sa kirjutad ingliskeelset muusikat ja pürgid välismaale?

Jah, oli ja siiamaani on. Aga ma tunnen, et olen nii tegevuses praegu Eestis ja välismaa jääb tahaplaanile. Ma ei arvanud, et mul hakkavad asjad siin nii kiiresti toimuma. Ma praegu olen siin, tegutsen siin ja ma naudin seda. Tulevikus millalgi, et oska kuupäeva öelda, pürgin ehk välismaale ka. Tahaksin välismaal ära käia, kas siis jääda või mitte, aga seal natuke elada. See oleks kindlasti väga õpetlik.

Ma tunnen, et olen nii tegevuses praegu Eestis ja välismaa jääb tahaplaanile.

Mis su unistuste koht oleks, kus elada tahaksid?

Ma arvan, et kui praegu minna kuhugi, siis Berliini. Paljud Eesti muusikud käivad ka Berliinis. Seal on väike võrgustik juba tekkinud ja ma ei peaks täiesti nullist alustama. Kindlasti saan sõpradelt küsida, keda nad tunnevad. See on piisavalt lähedal ka. Teine variant oleks UK, aga see ei ole enam Euroopa Liidus ja seal on nii kallis kõik. 

Sa oled palju inimesi maininud, kellega oled koostööd teinud. Ühes intervjuus ütlesid sa, et edu ei mõõdeta rahas, vaid inimestes, kes meie ümber on. Keda sina oma eduks pead?

Kui ma Tallinnasse Otsa kooli tulin, siis ma tutvusin paljude inimestega, kes kõik omamoodi aitasid mind. Mul olid lennus Mattias Tirmaste, Marta Lotta Kukk, Kristjan Tenso… Erinevad inimesed, kes on mul aidanud ennast leida. Sealt edasi boipepperoni ja Nublu. Neid inimesi on palju olnud. Kuidagi on vedanud. Võib-olla ma olen õigeid valikuid teinud ja õiged inimesed enda ümber leidnud. Ma olen väga rahul sellega. Ma olen paljude inimestega projekte teinud, aga see punt, kes mu ümber on, tundub kõige õigem. Mulle väga meeldib selline vanakooli mentaliteet, et kohtun inimesega kuskil, vaatan, kes ta on ja siis vaatame seda muusikaasja. Need koostööd on toimunud väga orgaaniliselt.

Ma ei saa jätta küsimata, kuidas sündis koostöö Nubluga ja valmis laul “push it”? 

Me olime Nubluga samas projektis. Ta tegi “Räimerahvast”, mis oli akustilise bändiga  ja ma laulsin talle bäkki. Ta sattus kuulama mu EP-d ja talle väga meeldis. Kõik kulges jälle väga orgaaniliselt. Järgmine kord, kui nägime, siis ta näitas mulle üht demo. Küsis, mis ma arvan sellest. 

Kas “push it” on kunagi olnud sinu jaoks sama suur hitt, nagu edetabelite järgi eestlaste jaoks?

Mul on mingi veider dissonants. Nublu on võib-olla vaieldavalt Eesti suurim artist ja mina olen selline algaja, aga siis me kuidagi selles väikeses Eestis sattusime kokku. Välismaal oleksid meie tasemed karjääris nii erinevad ja niimoodi kokku jõuda oleks keeruline. See on jälle selline Eesti võlu. Ma ei tunne isegi, et ma oleksin “push it-i” üks esitajatest, sest see on nii kiiresti läinud. Raske on vahel mõelda, et okei ta on Nublu, aga samas ta on mu sõber ka ja tegelikult me oleme kõik sõbrad siin omavahel. 

Siis tulebki veider dissonants, et kus mina asetsen seal. Mul kindlasti ei ole seda, et “push it” on suur hitt ja nüüd ma olen täielik tegija. Aga mul on väga hea meel, et see meeldis inimestele ja jõudis paljude südamesse.

Nüüdseks on natuke tekkinud see, et kui “push it” tuleb Spotifys ette, siis panen laulu edasi, sest me teeme palju keikkasid ja eraüritusi. Ma vabal ajal seda ei kuula, et ma ei hakkaks sellest tüdinema. Suvel ma väga nautisin seda iga kord, kui see kuskilt tuli. Ma mäletan, et paar päeva enne selle välja tulekut Nublu kirjutas, et kuule, kas on ikka hea lugu? Mul on nii hästi see meeles. Nüüd on naljakas mõelda, mis sellest hiljem sai. Ka meil oli selline kahtluse moment ja see alati tuleb. Aga siis ma ütlesin, et ei, see on ülihea. 

Paar päeva enne selle välja tulekut Nublu kirjutas, et kuule, kas on ikka hea lugu?

Kellega sooviksid veel tulevikus koostööd teha ja miks?

Florian Wahliga. Ma olen isegi küsinud ta käest, aga ma ei mäleta, mida ta vastas. Ma arvan, et temaga saaks midagi väga huvitavat teha. Üldiselt ma keskendun praegu enda asjale. Ma olen nii palju teinud koostöid, et ma tahaksin nüüd natukene enda peale mõelda. Tahan ise ka suuta kahe jala peal seista.

 

Dialoogi ankeet: MARIA KALLASTU

Mis tunne on?

Väsinud, aga kõige paremas mõttes. Palju tegemist on.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Ma arvan, et teeksin midagi loomadega seoses. Kas siis koerte juuksur, töötaksin varjupaigas või oleksin loomaarst. Mind väga huvitavad loomad ja nende heaolu. See annaks mingit lisaväärtust elule. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Tööga. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Kõik on kallis praegu. Elu on palju-palju kallimaks läinud ja palgad ei ole selle arvelt tõusnud. Võtaksin selles osas midagi ette, sest inimestel on raske. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Inimesed võiksid olla julgemad ja teha seda, mida nad ise tahavad teha. Palju on trendide ja teiste edu valemi järgi käimist. Ma arvan, et Eesti muusika saaks paremaks, kui iga inimene leiaks, mida ta teha tahab ja ei hooliks üldisest trendist. See tooks uut värvi.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Külmkapid, mille sa saad Bluetoothiga ühendada ja siis muusikat lasta ja värve muuta. Bluetoothi ja tehisintellektiga koduseadmed on üldse väga hirmsad minu jaoks. Ma ei saa aru, miks on vaja külmkapist muusikat kuulata.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Naisprodutsendina on natukene seda olnud, et keegi üllatub, kui saab teada, et mina midagi produtseerinud olen.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Mu elukaaslane ütles täna hommikul, et USA tahab endiselt Gröönimaad ära osta. Maailmas toimub nii palju ja see lollus selle kõige taga üllatab mind siiralt. 

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Ma tunnen, et noored on nii lahedad. Eneseteadlikkus kasvab, nad teavad paremini, kes nad on, kes nad tahavad olla. Sotsiaalmeedia on osa sellest. Lihtne on leida, mis sulle meeldib. Tänapäeva noored on nii intelligentsed ja enesekindlad. Peavadki olema, sest maailm on praegu hull.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Ma ei ole väga ekstravertne. Ma olen introvert ja naudin rahu. 

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

 

Illustratsioon: Daria Taranzhina

Leave A Comment

Sarnased artiklid

DIALOOG | Muusik Maria Kallastu: on palju muusikat, mida pole eesti keeles tehtud ja millele saab väga unikaalse perspektiivi anda 

Published On: April 21, 2025By

Kohtume Mariaga Tallinna südames asuvas kohvikus Must Puudel. Tegemist on hubase ja loomingulise kohaga ning nende sõnadega kirjeldaksin ka lauljat ennast. Maria Kallastu on üks silmapaistvamaid noori Eesti muusikamaastikul ning tema R’n’B sugemetega helilooming jääb koheselt kummitama. Kohviku õdusas miljöös räägime tema teekonnast muusikamaastikul, väljakutsetest ning inimestest, kes Mariat inspireerivad. 

Alustame kõige algusest. Kuidas sa muusikani jõudsid?

See serveeriti mulle kohe sündides ette. Mu vanemad on ka muusikud ja kuidagi sattusin muusikakooli. Ma isegi ei mäleta, et mult oleks midagi küsitud, vaid kõik kulges loomulikult. Polegi sellist hetke olnud, kui ma ei ole olnud muusikast ümbritsetud. 

Kui palju on vanemate suunamist olnud? Kas nemad panid su muusikakooli või vaatasid sa kõrvalt, millega nemad tegelesid ja tahtsid ise ka?

Kuna mu vanemad on klassikalised muusikud ja mina teen täiesti teist teemat, siis jah, ma olen kõrvalt näinud asju, mis kõnetasid mind rohkem. Aga klassikalise muusika baas on tore. Ma olen erinevates kontekstides saanud musitseerida: pilliga, ansamblis, orkestrites, koorides, bändides. See kogemus on nii lai olnud ja see tuleb tänase päevani kasuks. Mul on varnast võtta erinevaid õppetunde, mis ma olen saanud. 

Mis pille sa õppinud oled?

Klaverit õppisin hästi pikalt. Ma olin selline katsetaja alati, et ükski pill ei kõnetanud nii palju ja ma tundsin, et äkki kuskil on see minu õige instrument. Ma olen mänginud ka viiulit, klarnetit ja orelit. Otsisingi ja katsetasin. Orel on küll väga lahe, aga see ei olnud ka ikka see ja siis jõudsin laulmise juurde.

Mis on sinu arvates Eesti muusikuna su suurim väljakutse?

Eesti on väike riik, Eesti on väga noor riik ja sellepärast meil ei ole nii suur mitmekihilisust ega valikut žanritest, mis inimestele peale läheksid. Ilmselgelt ei saagi olla, sest me oleme nii noored ja me ei saagi võrrelda ennast USA ega UK-ga. Ma arvan, et paljud kaasmuusikud nõustuvad, et kui sa tahad Eestis mingit kindlat žanrit teha, siis sellest ei saa tegelikult ära elada, eriti kui rääkida underground skeenedest. Välismaal see toimib ja inimesed naudivad seda, seal käib ka raha läbi. Aga Eestis, kuna me oleme nii väikesed, on vaid paar žanrit või stiili, mis on tipus. Üleüldse see äraelamine ei ole kellelegi lihtne, peab kindlasti teisi asju ka kõrvalt tegema. 

Kui sa tahad Eestis mingit kindlat žanrit teha, siis sellest ei saa tegelikult ära elada, eriti kui rääkida underground skeenedest.

Sa oled leidnud selle, mis läheb rahvale peale. Kuidas sa oma stiili muusikuna kirjeldaksid?

See on aja jooksul muutunud ja see on konstantne otsimine. Ma alustasin sellise popi/R’n’B žanri põhjalt ja mu esimene EP oli ka kindlasti sealt mõjutusi saanud. “Push it” oli üldse selline pop-eepos. Nüüd ma teen boipepperoni ja Mattias Tirmastega albumit. Boipepperoni tuli minu juurde jutuga, et võiks midagi teha. Enne seda olin ma üksi nokitsenud albumit ja ta müüs enda idee ära selle jutuga, et me kolm oleme stuudios väga hea kooslus. Igaühel on oma ekspertiis ja me teeks midagi lahedat. 

Võtsingi nad Mattiasega tiimi ja nüüd me teeme sellist väga kindlat esteetikat. Selline girly-pop, digitaalne ja kosmiline, üks lugu on ka vampiiridest. Kui mõelda värvide peale, siis selline helelilla, heleroosa, sinine, hõbe, natuke glamuurne, natuke naiselik, samas ka väga robustne mingitel hetkedel. 

Ma olen muusikaliselt R’n’Bst natuke eraldunud. Vokaalis on veel seda tunda. See on lahe niimoodi uusi asju katsetada ja meil see toimib. Kui sa oled 20ndate alguses, siis ega sa ei tea ju täpselt veel. See, mis me praegu teeme, on palju minulikum. See on kompromiss, et leida, mida sulle meeldib teha ja milles sa oled hea, sest tihtipeale need ei kattu omavahel. Mingites teistes žanrites oled sa tehniliselt parem, aga võib-olla sa ei naudi seda nii palju. 

See, mis me praegu teeme, on palju minulikum.

Sa mainisid palju värve, naiselikkust ja glamuuri, aga kas sul on mingi kindel asi, millest sa inspiratsiooni saad?

Ma arvan, et me vaatame 2000ndate alguse esteetikat, natuke Y2K teema. Kes on meil läbi käinud on Kylie Minogue ja George Michael. Nad on ka sellised glamuursed ja seksikad. Me laseme lugusid, mida me oleme näinud ja mis on meelde jäänud ning mis võiks sobida. Samas me oleme ka modernsemaid asju lasknud ehk see on selline kompott. Tavaliselt enne magama jäämist käib mul peas hästi palju mõtteid läbi. See öine meeleolu läheb selle esteetikaga kokku. Selline unelev kosmos. Siis on mul väga raske aju välja lülitada.

Kas sinu loomeprotsess toimub siis põhiliselt öösel?

Tegelikult ei toimu. Ma lihtsalt panen midagi kirja või salvestan mingeid asju. Üldiselt on nii, et kui sa mõtled pingsalt millegi peale, siis on blokk ees. Näiteks matemaatika kontrolltööde puhul ma kuulsin sellisest nipist, et kui sa ei tea vastust, siis vaata aknast välja ja siis tuleb mingi vastus. Ma arvan, et muusika tegemisega on ka nii, et enne magama jäämist sa lased oma keha nii vabaks ja siis saavad kõige paremad mõtted tulla. See on hetk endale, saad rahulikult olla, keegi ei sega sind ja saad oma mõtte vabaks lasta.

Sinu looming on koosneb suures osas ingliskeelsetest lauludest, nagu näiteks sinu debüüt-album “whitenoise”, aga oma viimase singli “varahommik” oled kirjutanud hoopis eesti keeles. Kust selline valik eesti keele peale üle minna?

See oli selline pikaajaline üleminek. Kuna ma olen Soomes üles kasvanud, siis võib-olla mul pole eesti keelega nii suurt sidet, nagu teistel inimestel. Ma olen ingliskeelsete lauludega üles kasvanud ja see tuli mulle väga loomulikult. Nüüd jällegi kolisin Tallinnasse ja elu hakkas mulle pakkuma muusikat eesti keeles. Ma sain leebelt ja õrnalt katsetada seda. Asi, mis tundus mulle nii võõras ja veider, sai mingi hetk väga mugavaks ja lahedaks. Ma arvan, et eesti keeles kirjutada on lahe. Nagu ma mainisin, siis meil on nii noor muusikatööstus. On palju muusikat, mida pole eesti keeles tehtud ja millele saab väga unikaalse perspektiivi anda. 

Vahepeal peab lihtsalt laskma lahti mingitest mõtetest ja siis jõuad veel kaugemale.

Ma olin väga kindel, et ma ei tee kunagi eesti keeles muusikat, aga ei saa kunagi öelda, et ei tee, sest see juhtus. Vahepeal peab lihtsalt laskma lahti mingitest mõtetest ja siis jõuad veel kaugemale. See oli selline õppetund. Sain paljudelt inimestelt tagasisidet, et tee eesti keeles ja su hääl kõlab nii hästi. Nii see läks. Tegelikult on hea kirjutada eesti keeles. Keeruline küll, sest popmuusika vorm on täiesti ingliskeelsete sõnade järgi üles ehitatud. Ma arvan, et igal inimesel on omad põhjused, miks nad teevad inglise keeles. Kui sa tahad välismaale pürgida, siis on loogilisemad ingliskeelsed laulud, samas meil on etno scene, mis töötab välismaal väga hästi. Ma ei ütle, et ma ei taha kunagi teha inglise keeles muusikat, kindlasti teen. Ma ei ole selline, kes arvab, et muusika peab olema väga puhtas ja luulelises eesti keeles. Me oleme noored ja seda noorust saab laheda vaibiga sisse panna. Ka eesti keelega saab lahedalt mängida.

Kas sul käis endal ka alguses mõte läbi, et sa kirjutad ingliskeelset muusikat ja pürgid välismaale?

Jah, oli ja siiamaani on. Aga ma tunnen, et olen nii tegevuses praegu Eestis ja välismaa jääb tahaplaanile. Ma ei arvanud, et mul hakkavad asjad siin nii kiiresti toimuma. Ma praegu olen siin, tegutsen siin ja ma naudin seda. Tulevikus millalgi, et oska kuupäeva öelda, pürgin ehk välismaale ka. Tahaksin välismaal ära käia, kas siis jääda või mitte, aga seal natuke elada. See oleks kindlasti väga õpetlik.

Ma tunnen, et olen nii tegevuses praegu Eestis ja välismaa jääb tahaplaanile.

Mis su unistuste koht oleks, kus elada tahaksid?

Ma arvan, et kui praegu minna kuhugi, siis Berliini. Paljud Eesti muusikud käivad ka Berliinis. Seal on väike võrgustik juba tekkinud ja ma ei peaks täiesti nullist alustama. Kindlasti saan sõpradelt küsida, keda nad tunnevad. See on piisavalt lähedal ka. Teine variant oleks UK, aga see ei ole enam Euroopa Liidus ja seal on nii kallis kõik. 

Sa oled palju inimesi maininud, kellega oled koostööd teinud. Ühes intervjuus ütlesid sa, et edu ei mõõdeta rahas, vaid inimestes, kes meie ümber on. Keda sina oma eduks pead?

Kui ma Tallinnasse Otsa kooli tulin, siis ma tutvusin paljude inimestega, kes kõik omamoodi aitasid mind. Mul olid lennus Mattias Tirmaste, Marta Lotta Kukk, Kristjan Tenso… Erinevad inimesed, kes on mul aidanud ennast leida. Sealt edasi boipepperoni ja Nublu. Neid inimesi on palju olnud. Kuidagi on vedanud. Võib-olla ma olen õigeid valikuid teinud ja õiged inimesed enda ümber leidnud. Ma olen väga rahul sellega. Ma olen paljude inimestega projekte teinud, aga see punt, kes mu ümber on, tundub kõige õigem. Mulle väga meeldib selline vanakooli mentaliteet, et kohtun inimesega kuskil, vaatan, kes ta on ja siis vaatame seda muusikaasja. Need koostööd on toimunud väga orgaaniliselt.

Ma ei saa jätta küsimata, kuidas sündis koostöö Nubluga ja valmis laul “push it”? 

Me olime Nubluga samas projektis. Ta tegi “Räimerahvast”, mis oli akustilise bändiga  ja ma laulsin talle bäkki. Ta sattus kuulama mu EP-d ja talle väga meeldis. Kõik kulges jälle väga orgaaniliselt. Järgmine kord, kui nägime, siis ta näitas mulle üht demo. Küsis, mis ma arvan sellest. 

Kas “push it” on kunagi olnud sinu jaoks sama suur hitt, nagu edetabelite järgi eestlaste jaoks?

Mul on mingi veider dissonants. Nublu on võib-olla vaieldavalt Eesti suurim artist ja mina olen selline algaja, aga siis me kuidagi selles väikeses Eestis sattusime kokku. Välismaal oleksid meie tasemed karjääris nii erinevad ja niimoodi kokku jõuda oleks keeruline. See on jälle selline Eesti võlu. Ma ei tunne isegi, et ma oleksin “push it-i” üks esitajatest, sest see on nii kiiresti läinud. Raske on vahel mõelda, et okei ta on Nublu, aga samas ta on mu sõber ka ja tegelikult me oleme kõik sõbrad siin omavahel. 

Siis tulebki veider dissonants, et kus mina asetsen seal. Mul kindlasti ei ole seda, et “push it” on suur hitt ja nüüd ma olen täielik tegija. Aga mul on väga hea meel, et see meeldis inimestele ja jõudis paljude südamesse.

Nüüdseks on natuke tekkinud see, et kui “push it” tuleb Spotifys ette, siis panen laulu edasi, sest me teeme palju keikkasid ja eraüritusi. Ma vabal ajal seda ei kuula, et ma ei hakkaks sellest tüdinema. Suvel ma väga nautisin seda iga kord, kui see kuskilt tuli. Ma mäletan, et paar päeva enne selle välja tulekut Nublu kirjutas, et kuule, kas on ikka hea lugu? Mul on nii hästi see meeles. Nüüd on naljakas mõelda, mis sellest hiljem sai. Ka meil oli selline kahtluse moment ja see alati tuleb. Aga siis ma ütlesin, et ei, see on ülihea. 

Paar päeva enne selle välja tulekut Nublu kirjutas, et kuule, kas on ikka hea lugu?

Kellega sooviksid veel tulevikus koostööd teha ja miks?

Florian Wahliga. Ma olen isegi küsinud ta käest, aga ma ei mäleta, mida ta vastas. Ma arvan, et temaga saaks midagi väga huvitavat teha. Üldiselt ma keskendun praegu enda asjale. Ma olen nii palju teinud koostöid, et ma tahaksin nüüd natukene enda peale mõelda. Tahan ise ka suuta kahe jala peal seista.

 

Dialoogi ankeet: MARIA KALLASTU

Mis tunne on?

Väsinud, aga kõige paremas mõttes. Palju tegemist on.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Ma arvan, et teeksin midagi loomadega seoses. Kas siis koerte juuksur, töötaksin varjupaigas või oleksin loomaarst. Mind väga huvitavad loomad ja nende heaolu. See annaks mingit lisaväärtust elule. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Tööga. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Kõik on kallis praegu. Elu on palju-palju kallimaks läinud ja palgad ei ole selle arvelt tõusnud. Võtaksin selles osas midagi ette, sest inimestel on raske. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Inimesed võiksid olla julgemad ja teha seda, mida nad ise tahavad teha. Palju on trendide ja teiste edu valemi järgi käimist. Ma arvan, et Eesti muusika saaks paremaks, kui iga inimene leiaks, mida ta teha tahab ja ei hooliks üldisest trendist. See tooks uut värvi.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Külmkapid, mille sa saad Bluetoothiga ühendada ja siis muusikat lasta ja värve muuta. Bluetoothi ja tehisintellektiga koduseadmed on üldse väga hirmsad minu jaoks. Ma ei saa aru, miks on vaja külmkapist muusikat kuulata.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Naisprodutsendina on natukene seda olnud, et keegi üllatub, kui saab teada, et mina midagi produtseerinud olen.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Mu elukaaslane ütles täna hommikul, et USA tahab endiselt Gröönimaad ära osta. Maailmas toimub nii palju ja see lollus selle kõige taga üllatab mind siiralt. 

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Ma tunnen, et noored on nii lahedad. Eneseteadlikkus kasvab, nad teavad paremini, kes nad on, kes nad tahavad olla. Sotsiaalmeedia on osa sellest. Lihtne on leida, mis sulle meeldib. Tänapäeva noored on nii intelligentsed ja enesekindlad. Peavadki olema, sest maailm on praegu hull.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Ma ei ole väga ekstravertne. Ma olen introvert ja naudin rahu. 

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

 

Illustratsioon: Daria Taranzhina