Oktoobris toimusid Gruusias parlamendivalimised, mille võitis võimuerakond Gruusia Unistus. Sisuliselt samal ajal toimus Moldovas Euroopa Liiduga liitumise referendum, kus moldovlased otsustasid liitumise kasuks. Milline võib aga välja näha nii Gruusia kui ka Moldova tulevik? Tartu Ülikooli Euroopa õpingute kaasprofessor Stefano Braghiroli ütles 4dimensioonile, et kuna Ukrainast on saanud uus Euroopa Liidu kandidaatriik, on see avanud võimaluse ka Moldovale ja Gruusiale, mis oli varem peaaegu mõeldamatu.

Kuidas te kirjeldaksite praegust poliitilist maastikku Moldovas ja Gruusias ning millised on peamised tegurid, mis mõjutavad avalikku arvamust?

Mõlema riigi puhul räägime olukorrast, mis on potentsiaalselt ebastabiilne. Mõlemas riigis on ühiskond erinevalt lõhestunud. See ei ole poliitilise ideoloogia ega vasak- või parempoolsuse küsimus, vaid kattub üsna palju riigi geopoliitilise suunaga ja riigi suhetes teiste riikidega.

Nii Gruusia kui ka Moldova puhul on nii riigi suund – kas ta liigub lähemale Euroopa Liidule (EL) ja potentsiaalselt, kui ta saab uueks liikmeks – või kas arendab paremaid suhteid Venemaaga või muutub Venemaa sabarakuks. Loomulikult kaasneb sellega ka hulk erinevaid pakette ilmselt ühiskonna selle osa jaoks, kes toetab rohkem Euroopa-meelset suundumust ja arengut.

On ka arusaam, et see tähendab riigi mõttes liberaalsemat arengut, mis tähendab, et toetatakse rohkem individuaalseid õigusi ja isegi mingil määral vähemusi. Samuti räägin ma soolisest võrdõiguslikkusest ja seksuaalvähemustest.

Teisest küljest on rohkem rõhku pandud traditsioonilistele väärtustele. Tegelikult on suur needus, – mida me oleme näinud mõlemal juhul ja seetõttu on poliitiline olukord praegu mõlemas riigis vähem stabiilne, – et põhiliselt on ühiskond jagunenud nende kahe vaatenurga vahel. Kui vaadata Gruusia juhtumit, siis ilmselgelt on [valimis]pettus mänginud üsna suurt rolli, olenemata sellest, kui palju valitsus või isegi rahvusvahelised vaatlejad seda tunnistavad.

Need valikud on väga suures osas nullsummamäng. – Stefano Braghroli

Üldiselt on järjekindel osa grusiine, kes arvavad, et neil on parem, kui valitsus on üha autokraatlikum ja Venemaaga rahus, mida iganes see ka tähendab. Moldova puhul on sama lugu – seal on osa elanikkonnast, kes usub, et Moldoval on heades suhetes Venemaaga parem ja potentsiaalselt võiks läheneda Venemaale. Teine osa ühiskonnast usub, et tulevik on Euroopa. Probleem on selles, et nende kahe poole jaoks on väga vähe pinnast, et keskel kohtuda, sest põhimõtteliselt on need valikud väga suures osas nullsummamäng.

Kuidas suhtub Moldova avalikkus Euroopa Liiduga ühinemise võimalikkusesse?

Sellel on kaks külge. Moldova on üsna lõhestunud. Nende jaoks, kes toetavad Euroopa integratsiooniprotsessi, on vähemalt kaks põhjust: üks on pragmaatilisem ja ilmselt kõige levinum, mis põhimõtteliselt võrdsustab Euroopa integratsiooni majandusliku arengu ja eduga. Toimiv majandus, kus on võimalused reisida ja võidelda edu eest teistes liikmesriikides. On ka rohkem enesetaju ja mingil määral ka normatiivset komponenti. Euroopa tähendab vabadust. Euroopa tähendab demokraatiat. Euroopa tähendab, et individuaalsed õigused on kuidagi kaitstud. See ideaalosa on rohkem levinud noorte seas ja võib-olla väga tugevate, ideoloogiliselt pühendunud Euroopa integratsiooni toetajate seas. Suurim osa toetusest on seotud ideega, et Moldoval oleks siis majanduslikult paremad võimalused, Moldova on turvalisem.

Mõlema poole jaoks on ELiga liitumine orienteeritud kas huvidele või identiteedile. – Stefano Braghiroli

Teise osa ehk nende jaoks, kes on vastu, on Euroopa integratsioon oluline, aga negatiivselt. Kaks põhjust vastuolemiseks on samasugused: majanduslik ja identitaarne. Majanduslik, sest tänapäeval kannatab Moldova üsna palju geopoliitilise olukorra tõttu. Fakt, et Moldova on kriitilistes või halbades suhetes Venemaaga, on Moldovale palju maksma läinud. Küsimus on selles, kas neil on mõtet loobuda oma iseseisvusest selleks, et omada häid suhteid Venemaaga, aga see ei ole küsimus. Paljude inimeste olukord on tegelikult üsna vilets. Teine on rohkem seotud arusaamade, ideede ja väärtustega. On osa Moldova ühiskonnast, mis on üsna konservatiivse ja väga konservatiivse poole vahel. Nende jaoks tähendab EL traditsiooniliste väärtuste ja õigeusu hülgamist. Mõlema poole jaoks on see orienteeritud kas huvidele või identiteedile.

Milliseid meetmeid kasutab Moldova praegu ELi liikmesuse suunas liikumiseks ja millised on peamised väljakutsed, millega ta sel teel silmitsi seisab?

Kõik, kes olid selle referendumi vastu, ei olnud automaatselt Euroopa integratsiooni vastu. – Stefano Braghiroli

Viimased valimised kinnitasid, et Moldova eliit, kes on valitsuses, on pühendunud taas Euroopa integratsiooni teele ja väike enamus elanikkonnast toetab sellel teel jätkamist. Referendumil, mille kohaselt tuleks lisada põhiseadusse Euroopa integratsiooni kohustus, saadi selle väikese enamuse hääled. Oluline on rõhutada, et kõik, kes olid selle referendumi vastu, ei olnud automaatselt Euroopa integratsiooni vastu. Mõned opositsiooniparteid ütlesid, et võib-olla ei ole vaja seda põhiseadusse lisada.

Mida saab Moldova teha? Kõigepealt pühenduda faktilistele ja tegelikele reformidele, mitte ainult paberil tehtavatele. See on midagi, mis ei puuduta ainult Moldovat, vaid midagi, mida oleme näinud Lääne-Balkanis ja Ida-Euroopa riikides. Seadust on lihtsam heaks kiita kui seda rakendada. See on üks riskidest, mida Moldova järgmiste kuude ja aasta jooksul läbi elab. Moldoval on üks eelis Ukraina ees – Moldoval ei ole EL-i sees avalikult vaenulikke liikmesriike. Ukraina puhul on näiteks Ungari või võib-olla mingil määral Slovakkia.

Moldoval on ka paar muud eelist. Moldoval ei ole hetkel ühtegi kuuma konflikti Venemaaga ja Moldova on väike. See on eelis, sest EL-i jaoks nõuab väikese riigi ülevõtmine natuke väiksemat pingutus, see ei ole nii suur tükk tordist. Miinus on see, et peab kaasama ka elanikkonda. Väga sageli, kui tehakse reforme, siis keegi maksab nende reformide eest. Sellega kaasnevad majanduslikud kulud.

Üks suur peatükk läbirääkimistel on põllumajandus. See võib tunduda igav teema, kuid paljudele on see sissetulekuallikas ja toitlustus. Seega tuleb põllumajandus viia vastavusse EL-i standarditega. Kui te olete suurettevõte, saate seda teha. Kui väiketootja, siis on see tohutu majanduslik pingutus ja teid võidakse põhimõtteliselt lihtsalt turult välja visata. Teatud mõttes on keegi, kes maksab selle eest ja see on kindlasti üks tegur, mis võib osa elanikkonnast skeptiliseks muuta. Teine asi on muidugi see, et kui tegemist on Euroopa integratsiooniga, siis tehakse jõupingutusi täna ja nähakse vilju 5-7 aasta pärast. Praegusest hetkest kuni selle ajani peab elanikkonda kaasama.

Gagauusia on venemeelsem, rohkem kontrollitud ja Moskva narratiive isegi rohkem omaks võttev kui Transnistria. – Stefano Braghiroli

Viimane miinus, millega Moldova peab tegelema – riik ei ole ainult lõhestunud, vaid on hüperregionaliseeritud. Me kõik oleme teadlikud Transnistriast, ütleme “de facto” riik või eraldunud piirkond. See on üks probleem. Moldova sees on ka näiteks Gagauusia, mis on autonoomne vabariik Moldova sees. See on sõna otseses mõttes nagu maariba. Probleem on selles, et see on isegi venemeelsem, rohkem kontrollitud ja Moskva narratiive isegi rohkem omaks võttev kui Transnistria. Kui vaadata näiteks rahvahääletuse tulemusi, siis enam kui 90% oli vastu, sh Euroopa põhiseaduse klauslile, ja peaaegu keegi ei hääletanud [Moldova president] Maia Sandu poolt. Need on probleemid, millega tuleb tegeleda, ja sellise suurusega riigi jaoks, kus on riigis sees väiksemad piirkonnad, mis on kas poolautonoomsed või isegi püüdlevad suurema autonoomia poole ja potentsiaalselt iseseisvuse poole, on see kindlasti probleem, mis õõnestab jõupingutusi ja Venemaa mängib sellega.

Kuidas on sõda Ukrainas mõjutanud Moldova ja Gruusia sisepoliitikat ja välissuhteid?

See on muutnud olukorra mõlemas riigis keerulisemaks. Kui vaadata kahe riigi valitsuste võetud suunda, siis on need põhimõtteliselt väga erinevad.

Moldova puhul on Maia Sandu valitsus väga toetav Ukraina suhtes. Gruusia puhul on Gruusia Unistuse valitsus öelnud, et see on Ukraina sõda, me ei osale selles sõjas ja me ei taha selles sõjas osaleda. Nad on võtnud teatud määral palju kaugema positsiooni, mis on peaaegu kooskõlas sellega, mida Venemaa soovib.

Mõlemal juhul polariseerib see ühiskondi veelgi enam. Ühiskond on jagunenud nende vahel, kes Ukrainat veelgi enam toetades tahavad järgida euroopameelset teed ja jätta Venemaa kõrvale ja teine pool ütleb, et ei-ei-ei, me ei taha lõpetada nagu Ukraina, nii et peame jääma Venemaale lähedale. Omamoodi on see ka veelgi enam polariseerinud poliitilist debatti ja ka erakondlikku kokkupõrget näiteks Moldova opositsiooniparteide vahel. Need on need, kes kalduvad olema pigem Venemaa poolel.

Asjaolu, et Ukrainast on saanud uus kandidaatriik, on avanud võimaluse ka Moldovale ja Gruusiale, mis oli varem peaaegu mõeldamatu. – Stefano Braghiroli

Venemaa sissetung Ukrainasse on andnud ka neile kahele riigile koos Ukrainaga esmakordselt võimaluse püüelda EL-i liikmeks saamise poole. Enne 2022. aastat olid võimalused, et Moldova, Ukraina ja Gruusia oleksid saanud EL-i liikmesriikideks väga kaugel tulevikus. Seda ei arutatud Brüsselis tõsiselt. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse räägime millestki, mis ei pruugi olla nii lähedal tulevikus, kuid see on võimalus. Seega on Venemaa sissetung Ukrainasse ja Ukraina vastupanu ning asjaolu, et Ukrainast on saanud uus kandidaatriik, avanud võimaluse ka Moldovale ja Gruusiale, mis oli varem peaaegu mõeldamatu. See on kindlasti olnud pingeline hetk, kuid see on olnud ka hetk, mil teatud asjad on muutunud võimalikuks.

Kui tõhusad on lääne sanktsioonid Venemaa vastu olnud Moldova ja Gruusia geopoliitilise dünaamika muutmisel?

Gruusia puhul on Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid praegust olukorda arvestades olnud majanduslikuks õnnistuseks selles mõttes, et kuna Gruusia ei ole EL-i sanktsioonidega kooskõlas ja Gruusia on osutunud “turvaliseks sadamaks” venelastele, kes tahavad lihtsalt jääda mitte liiga kaugele kodust, kuid mitte tingimata olla kodus, ja üldiselt on piirid avatud. On olnud arutelusid, et avada uuesti otselennud Venemaa ja Gruusia vahel. Põhimõtteliselt on see olnud Gruusia jaoks  võimalus, et Gruusia ei ole liitunud sanktsioonirežiimiga. Majandus on mingil määral kasu saanud.

Moldova puhul on olukord veidi teistsugune, sest Moldova on püüdnud täita EL-i nõudeid. On olnud mõningaid puudujääke, kuid üldiselt võib öelda, et Moldova on olnud kooskõlas EL-iga. Suur erinevus Gruusia ja Moldova vahel on see, et Moldoval ei ole avatud piiri Venemaaga – tal ei ole piiri Venemaaga. On Transnistria, millel on samal ajal kõigi miinuste juures suhteliselt avatud suhted oma kodumaa Moldovaga. Moldova suur probleem on olnud see, et kuna viimase nelja või viie aasta jooksul ei olnud liiga palju avatud kaubandust Venemaaga, on Moldova majandus juba väga kehv. Kui mõelda mitte tingimata sanktsioonidest, vaid näiteks energiasektorist, on Venemaa seda monopoliseerinud. Kõik see kokku on muutnud majandusolukorda veelgi halvemaks. See on midagi, mida paljud moldovlased tunnevad enda rahakotiga.

Kuidas suudab Gruusia tasakaalustada oma püüdlusi tihedamate sidemete loomiseks läänega, kuid samas tulla toime surve ja Venemaa mõjuga?

Olenemata sellest, mida Gruusia eliit ja Gruusia Unistuse valitsus meile räägivad, liiguvad asjad pisut vales suunas. – Stefano Braghiroli

Mitte hästi. Probleem on selles, et olenemata sellest, mida Gruusia eliit ja Gruusia Unistuse valitsus meile räägivad, liiguvad asjad pisut vales suunas. Nad räägivad meile pidevalt, et Gruusia on alati pühendunud Euroopa integratsioonile ja samas ei taha sõda Venemaaga. Kuigi teine osa on suhteliselt nähtav, on Gruusia pühendumine Euroopa integratsioonile väga vähe nähtav, sest sõltumata sellest, mida eliit välja ütleb, on väga nähtav, mida eliit teeb kodus ja ka see, mida eliit kodus ütleb.

EL on juba teavitanud Gruusiat, et praeguseks on kõik uued sammud liikmelisuse või uute läbirääkimiste osas külmutatud. See on huvitav, sest ametlik seisukoht ei olnud seotud valimistulemuste või valimiste väidetava võltsimise olemusega, aga see on seotud õigusriigi ja ausa mängu erosiooniga poliitikas viimase aasta jooksul, kuid on ilmselge, et on olemas seos valimistulemusega, sellega, kuidas valimised toimusid. Gruusia on jätkuvalt kui “keev pott” selles mõttes, et kuigi see, mida me ootasime, et seal toimusid valimised, nüüd lähevad inimesed parlamendi ette protestima – see juhtus põhimõtteliselt päev või kaks pärast seda. Seejärel ei olnud sellest enam palju kuulda. Me juba nägime, et täna ja eile oli palju rohkem see “pott keenud”. See jätkub tõenäoliselt ka järgmiste kuude jooksul (Intervjuu salvestati novembris, kui meeleavaldused Gruusias ei olnud veel ägestunud – toim.)

EL teab, et paljud inimesed Gruusias on väga valmis Euroopa Liiduga liituma ja toetavad seda väga tugevalt. – Stefano Braghiroli

Euroopa Liidul on teatud määral käes vahend, mis on nii võimas kui ka ohtlik, sest hetkel, mil EL ütleb, et kui asjad jätkuvad niimoodi või nagu praegu on, peame Gruusia lõimumist EL-iga praeguseks lõppenuks. EL teab, et paljud inimesed Gruusias on väga valmis Euroopa Liiduga liituma ja toetavad seda väga tugevalt.

Ühest küljest on see väga hea võimalus suunata Gruusia euroopameelse osa mobiliseerimist. Probleem on selles, et see võib vallandada ka palju vägivalda, kui asjad eskaleeruvad. Teisest küljest, kui “Pandora laegas” on kord avatud, siis on seda väga raske sulgeda. Teatud mõttes me ei tea, kas olukord eskaleerub. Gruusia Unistus on juba tõestanud, et neil ei ole probleeme kasutada vägivalda mahasurumiseks. Küsimus on selles, kuidas reageerivad rahumeelsed meeleavaldajad? Kas nad on alati rahumeelsed või muutuvad nad mingil hetkel veidi konfrontatiivsemaks? Küsimus on ka selles, mil määral politsei või isegi relvajõud jäävad valitsusele lojaalseks. See on muidugi võimalus Gruusia rahvale oma hääl kuuldavaks teha, aga teisest küljest võib-olla miski, mis muutub vägivaldseks. Praegu näeme, et “pott keeb”, aga me ei tea veel täpselt, mis seal sees keeb.

Millist strateegiat kasutab Gruusia valitsus oma suveräänsuse säilitamiseks ning Euroopa ja NATO püüdluste järgimiseks?

Gruusia valitsus teeb strateegiana üht, aga ütleb vastupidist. Kuigi EL on midagi, mis on Gruusia jaoks pikas perspektiivis võimalik, ei pea ma võimaluseks NATO liikmeks saamist, eriti selle valitsuse puhul. Sõltumata sellest, mida valitsus ütleb, on selge, et praegu ei ole nende huvides püüelda NATO liikmelisuse poole. Kui nad tahavad häid suhteid Venemaaga, ei ole NATO liikmelisuse edendamine hea viis headeks suheteks Venemaaga ning igal juhul ei ole NATO sellest huvitatud.

Gruusia Unistus näeb Venemaale lähenemist ja Brüsselist kaugenemist lihtsalt strateegiana, et säilitada oma üha autokraatlikumat võimu. – Stefano Braghiroli

Gruusia Unistuse strateegia on hetkel võimu säilitamine. See on peamine strateegia ja nad on valmis võimu säilitamise nimel EL-i integratsiooni mõtet hävitama. Küsimus on, kas Gruusia Unistus on tõesti venemeelne? See on minu arvates väga huvitav küsimus. Ma ei usu, et Gruusia Unistus on venemeelne, see ei ole tema DNA-s. Ma arvan, et Gruusia Unistus muutub võimu säilitamise nimel teatud määral venemeelseks, sest Venemaa ei sea kahtluse alla seda, kuidas nad võimu säilitavad ja potentsiaalselt positsiooni represseerivad. Teatud mõttes, kui suhted on korras ja mängida Venemaale soodsat välispoliitikat, siis Venemaale sellest piisab. EL-il on teised, normatiivsemad nõudmised. Gruusia Unistus näeb Venemaale lähenemist ja Brüsselist kaugenemist lihtsalt strateegiana, et säilitada oma üha autokraatlikumat võimu.

Kui suur on Venemaa sõjalise tegevuse või mõju oht Moldovas ja Gruusias, eriti piirkondades, kus on külmutatud konfliktid?

Gruusia puhul – eeldusel, et valitsus suudab jätkata seda mängu, milles Venemaa on üha enam lepitatud ja potentsiaalselt suhted normaliseeruvad – ma arvan, et Venemaa lihtsalt säilitab oma kohalolu Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, aga ma ei usu, et Venemaal oleks praegu mingit huvi, kui Gruusia Unistuse valitsus säilitab praegust trendi, esitada Gruusia suveräänsusele veelgi väljakutseid. Gruusia suveräänsust on juba piisavalt ohustatud, ei ole vaja sellega kaugemale minna.

Moldova on Venemaa jaoks üha enam sihtmärk. – Stefano Braghiroli

Moldovaga on asjad teistmoodi. Moldova on Venemaa jaoks üha enam sihtmärk. Siin on kaks asja. Üks on see, et mida Venemaa saab teha? Moldoval on üks eelis: tal ei ole avatud piiri Venemaaga, tal ei ole piiri Venemaaga. Kõik, mida Venemaa peaks tegema, peaks tegema Moldova vahendajate kaudu. See tähendab, et kas mingid üksused või jõud riigi sees mängivad Venemaa mängu ja kas pehme riigipöörde või võib-olla valimiste võitmisega õnnestub neil riigi suunda uuesti muuta. Pehme riigipööre tähendaks lihtsalt seda, et teatud viisil mobiliseerivad poliitilised jõud inimesi presidenti või peaministrit võimult tõukama.

Venemaal on ka teine vahend – Transnistria. Praeguse seisuga on Transnistria väga isoleeritud. Venemaal vaevu õnnestub seda kontrolli all hoida. Transnistriast ei saa otsene Venemaa ohu kandja.

Suurim ja kõige otsesem väljakutse Moldovale oleks see, kui midagi suurt geopoliitiliselt kaardil muutub, kui vaadata Ukrainat. Kui seal peaks midagi suurt juhtuma, näiteks Odessa langeb – Odessa ja Moldova vahel ei ole peaaegu midagi. Kui Venemaa peaks saavutama Ukrainas suurt sõjalist edu või kui Ukraina peaks kapituleeruma ehk halvim stsenaarium, siis muutub oht Moldovale palju otsesemaks. Aga kindlasti Venemaa püüab mängida mitte ainult hübriidmänge, vaid kasutab ka pehmeid ja vähem pehmeid strateegiaid, et õõnestada Moldova valitsust.

Kuidas teevad Moldova ja Gruusia koostööd oma naaberriikidega, et lahendada piirkondlikke julgeoleku- ja majandusküsimusi?

Moldova on üldiselt üsna sarnane EL-i lähenemisviisiga. Mis puutub geopoliitilistele väljakutsetele reageerimisse, siis on koordineerimine Brüsseliga üsna hea.

Moldoval on ka teine eelis. Tal on väga heaks sõbraks riik, kellega tal on üsna palju ühiseid kultuurilisi ja poliitilisi sidemeid – see on Rumeenia. Rumeeniaga on minevikus, vaatamata nendele sidemetele, olnud suhteliselt pingelised suhted. Nüüd räägitakse rohkem sellest, et Rumeenia mängib aktiivsemat rolli Moldova julgeolekus. Kui see muutuks konkreetsemaks, tugevdaks see muidugi Moldova suveräänsust.

Mis puutub Gruusiasse, siis Gruusia koostööpotentsiaali teiste piirkonna riikidega Lõuna-Kaukaasias õõnestab asjaolu, et kahe teise Lõuna-Kaukaasia riigiga oli neil minevikus mõningaid väiksemaid probleeme. Armeenia ja Aserbaidžaan on juba mõnda aega olnud peaaegu sõjaolukorras. Nüüd me muidugi ei tea täpselt, mis seal juhtub. Tõenäoliselt võib tulla veidi rahulikum areng. Hea on see, et Gruusial on olenemata sellest, kas seda juhib Gruusia Unistus või keegi teine, alati olnud kokkupuutepunkt Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. See ilmselt jääb nii.

Samuti on Gruusia viimastel aastatel arendanud häid sidemeid Türgiga. Kui vaadata, milliseid osalejaid Gruusia ja eriti Gruusia Unistuse Gruusia on viimased neli või viis aastat eelistanud, siis on näha, et ei leia palju demokraatlikke riike. Te leiate Türgi, Serbia ja Hiina. Gruusia Unistus liigub autokraatlikuma võimukäsitluse suunas, mis peegeldub ka nende sõpradelt.

Milline on Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahuprotsessi hetkeseis?

Siin võivad asjad üsna palju erineda. Ilmselt on esimene küsimus, kuidas defineerida konflikti? Kui vaadata neid kolme konteksti, siis on Transnistria neist kolmest tõenäoliselt kõige rahulikum. Eraldusjoon – seda ei peaks nimetama piiriks, sest Transistria ei ole riik, – kuid põhimõtteliselt on eraldusjoon või mitteametlik piir suhteliselt avatud. Kui minna Chișinăusse (Moldova pealinn – toim.), siis on näha autodel Transnistria numbrimärke ja vastupidi. Mingil määral on sõda andnud Moldovale veidi suurema osaluse ja mõjuvõimu, sest Transnistria on rohkem isoleeritud. Venemaa ei saa seda enam õhutranspordi kaudu varustada. Teatud mõttes on näha, et Transnistria kannatab üsna palju selle tõttu, et tal puudub kontakt Venemaaga ja see sunnib Transnistriat Moldovaga natuke rohkem dialoogi pidama.

Mis puutub Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse, siis isegi siinkohal teeksin ma vahet. Olgem ausad, Lõuna-Osseetia on sõna otseses mõttes maariba, mille ainus tähtsus on Venemaa sõjaline kohalolek. Rahvastik on väga väike ja seda on väga raske nimetada isegi de facto riigiks. Põhimõtteliselt on see maa, kus Venemaa säilitab sõjalist kohalolekut. Seal on väga vähe alust igasuguseks arenguks. Abhaasias oleme näinud, et viimastel nädalatel ja kuudel on Venemaa jaoks olnud mõningaid probleeme. See on tingitud kahest asjast: majanduslik olukord on halvenemas, teisest küljest on Moskva poliitilist kontrolli natuke rohkem proovile pandud. Eliiti peetakse liiga venemeelseks, liiga korrumpeerunuks. Teatud mõttes võib see anda rohkem mõjuvõimu sisemisele opositsioonile Abhaasias. Samal ajal näen ma väga vähe alust Abhaasia reintegratsiooniks Gruusia sees või taandumiseks status quo‘st, sest kuigi võib-olla Abhaasia tunneb end üha enam ka Moskva poolt ohustatuna, ei taha nad kindlasti Gruusiasse tagasi minna. See hoiaks olukorra endiselt külmutatud kujul, nagu see praegu on.

Millised on peamised majanduslikud väljakutsed, millega Moldova ja Gruusia 2024. aastal silmitsi seisavad?

Moldova puhul on peamine väljakutse olnud elatustaseme langus, mis on seotud Venemaa sissetungiga Ukrainasse, sest see kärpis turge ja tegi asjad kallimaks, eriti neid, mis tulevad Venemaalt – energiast lahtisidumine jne. On ilmselge, et kui energia hind kahekordistub, on see midagi, mida on kindlasti tunda igas majandussektoris ja ka inimeste rahakotis. See on midagi, mis tegi näiteks praeguse valitsuse väga ebapopulaarseks teatud ühiskonnagruppide seas ja see on olnud elanikkonna jaoks suur stressimoment.

Plusside osas ütleksin, et mingil määral on sügav ja ulatuslik vabakaubandusleping EL-iga ning asjaolu, et Moldoval on olnud peaaegu avatud vaba juurdepääs EL-i ühtsele turule. Lisaks on nüüd ühinemiseelsed vahendid: fondid, mis toetavad ümberkujundamist Euroopa integratsiooni suunas. Võib-olla tuleb mõningane leevendus, kuid siiski viimased 2-3 aastat on olnud paljudele moldovlastele väga keerulised.

Rääkides Gruusiast, siis tegurid, mis on seotud otseselt majanduse ja Venemaaga, ei ole olnud nii keerulised, sest Gruusia ei kohandunud sanktsioonidega ega ole normaliseerumisprotsessis Venemaaga. Üks tegur, mis on Gruusiale samuti kahjulik olnud, on nii venelaste kui ka ukrainlaste väga suur sissevool. Moldovas on see olnud näiteks ukrainlaste puhul nii, et kui palju uusi inimesi tuleb riiki, siis on sellel kaks suurt mõju: üks on muidugi lihtsalt rahvastikuprobleem – inimesi saab olema rohkem, nad vajavad rohkem eluaset, rohkem infrastruktuuri ja see suurendab kulusid. Teine, see on eriti Gruusia puhul, kui rikkad venelased kolivad sinna, sest nad ei taha Venemaale jääda, toovad nad oma raha ja muidugi tähendab see ka seda, et elukallidus tõuseb, sest nad saavad endale rohkem lubada ja maksavad selle eest rohkem. Sama kehtib näiteks korterite või üürimise puhul.

Millist mõju on ELi finantsabi ja investeeringud avaldanud Moldova majandusarengule ja infrastruktuuri projektidele?

See on olnud üsna nähtav. Kui vaadata Chișinăud praegu ja kümme aastat tagasi, siis EL-i toetuse mõju on kindlasti näha. Koos kandidatuuriga tuleb ilmselt rohkem infrastruktuuri toetust. Me võime oodata selle veelgi nähtavamat mõju.

Selle miinuspool on see, et Moldovas on ikka veel üsna kõrge korruptsioon – see võib muidugi olla tee, mille kaudu võib osa EL-i rahast kaotsi minna. Teatud mõttes on oht, et kogu elanikkond ei saa nautida eeliseid ja seega majanduslikku heaolu, mis võib tulla Euroopa Liiduga integreerimisele lähenemisel.

Samal ajal on osa EL-i läbirääkimistest ja ühinemisprotsessist ka mõte, et Moldova peaks jõulisemalt võitlema korruptsiooniga. Eeldame, et see on midagi, millega tuleks tegeleda lühikese aja jooksul.

Milliseid strateegiaid kasutab Gruusia välisinvesteeringute ligimeelitamiseks, eriti arvestades kasvavat piirkondlikku ebastabiilsust?

Gruusia tulistab põhimõtteliselt igas suunas. Seal on peaaegu kõik teretulnud. EL ja Venemaa on kaks peamist osalejat, kes seal tegutsevad. Me oleme näinud ka üsna palju investeeringuid Türgist ja Hiinast. Asjaolu, et Gruusia ei toeta aktiivselt Ukrainat, tegelikult ei toeta kumbagi poolt, on Gruusia valitsus müünud omamoodi kui stabiilsuse hetke, kus nad ütlevad, et jah, meie ümber on probleemid, aga just sellepärast me tahame jääda eemale kõigist probleemidest. See on olnud narratiiv, mida Gruusia on kasutanud ja see toimib mõnevõrra paremini näiteks globaalse lõunaga kui EL-i või lääneriikide puhul.