Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) rääkis 4dimensioonile, et Eesti Üliõpilasesinduste Liitu kaasati tulemusstipendiumi kaotamise aruteludesse poolteist aastat tagasi ning otsus ei saanud tulla neile üllatusena. Lisaks sõnas ta, et tänase kõrgharidussüsteemi ülalhoidmiseks on kõrgharidusse vaja 2029. aastaks 100 miljonit eurot lisaraha, kuid riigieelarve vahenditest pole seda võimalik leida. Üks võimalus on eraraha kaasamine. “Eeldus, et saame tasuta kõrgharidusega sellises mahus ja sellisel kujul edasi jätkata, on vale eeldus. Meil lihtsalt ei ole seda raha,” nentis Kallas.

Eesti Üliõpilasesinduste Liit (EÜL) on pettunud, et neid ei kaasatud tulemusstipendiumite kaotamise aruteludesse. Miks te seda ei teinud?

Sest kärpearutelud käisid umbes kahe nädala jooksul, nagu riigieelarve arutelud ikka käivad. Me jõudsime kohtuda ülikooli rektoritega ja nendega kärpeülesanded läbi arutada. Tegime ühe kohtumise.

Üliõpilaste esindustega on tulemusstipendiumite kärpimisest räägitud juba poolteist aastat. Poolteist aastat tagasi kohtusime nendega ja rääkisime, et meil on plaan tulemusstipendiumid ära kärpida, et korrastada stipendiumite süsteemi, sest me kahekordistasime vajaduspõhiseid toetuseid ja viisime sisse tugevad õpetajakoolituse stipendiumid.

Me rääkisime nendega poolteist aastat tagasi ja see kärbe kindlasti ei tulnud neile üllatusena. – Kristina Kallas

Meie vaatest polnud tulemusstipendiumitel mingit mõju enam ei õppimisele ega õpiväljunditele. Nad tundusid olevat oma aja ära elanud stipendiumid. Meil oli väga konkreetne ettepanek, et tühistame tulemusstipendiumid ja suurendame selle tulemusel vajaduspõhiseid stipendiume.

Me rääkisime nendega poolteist aastat tagasi ja see kärbe kindlasti ei tulnud neile üllatusena. Augustis, kui me selle otsuse lõplikult tegime, siis me tõesti rääkisime ainult rektoritega, aga ülikoolid on kinnitanud, et kuna tegevustoetus ülikoolidel tõuseb, siis osad ülikoolid jätkavad ise oma tulemusstipendiumite maksmist.

Kas te ei karda, et kõrghariduse tasuliseks muutmine võib suurendada Eestist väljarännet?

Peame tegema mõjuanalüüsi. Fakt on see, et Holland küsib 20% õppetasu ja eestlased jooksevad tormi ning on igati nõus maksma selle õppe eest. Eeldus, et saame tasuta kõrgharidusega sellises mahus ja sellisel kujul edasi jätkata, on vale eeldus. Meil lihtsalt ei ole seda raha.

Inimesed on kõrghariduses alamakstud, alahinnatud ja alamotiveeritud. – Kristina Kallas

Saaksime seda teha sel juhul, kui tõstaksime järjekordselt mingit maksutulu, millega saaksime eelarvest seda kulu katta. Eesti inimeste valmidus jätkuvalt maksutõusudega tegeleda on “null”. Täna läheb kogu lisaraha kaitsekulude katmiseks ja Ukraina abistamiseks, et ta võidaks sõja. Meil ei ole tasuta kõrgharidusest abi, kui me ei saa enam iseseisva riigina toimida.

Kui kõrghariduse eest maksmine ei garanteeri kvaliteetsemat õpet, siis mida head tasuline kõrgharidus teie meelest endaga kaasa tooks? Kas sellel on ka oma positiivne külg?

Tasuline kõrgharidus garanteerib, et meil on see piisavalt rahastatud – et õppejõud ei saa palka mitte 1800 eurot, vaid kooliõpetajast natukene rohkem. Täna saab ta vähem palka kui koolis töötav õpetaja. See viib kvaliteedi kohe alla, sest inimesed on kõrghariduses alamakstud, alahinnatud ja alamotiveeritud.

Lääneriigid ostavad neid õppejõude üle. Olles ise ülikooli õppejõud, tean, et nooremteaduri koolitad välja, ta kaitseb doktoritöö ära ja siis Helsingi ülikool ostab ta palgaga üle. Siis ta teeb oma suurepärast tööd Helsingi ülikoolis ja me peame madalama kvaliteediga hakkama saama. Kõrghariduse piisav rahastus on see, mis garanteerib selle kvaliteedi.

Loe 4dimensiooni lugu: “Reportaaž tudengite meeleavalduselt: “Me ei luba kõrgharidusel muutuda luksuskaubaks!”

Mis on hetkel Eesti kõrghariduse tuleviku pikk plaan?

Meil ei ole pikka plaani, sest seda on väga keeruline teha. Üks asi, mida me kindlalt teame: sellises mahus, nagu meil on täna tasuta kõrgharidus, pole meie maksumaksja nõus kinni maksma. See on aus vastus.

Aastaks 2029 oleks vaja 100 miljonit eurot lisaraha kõrgharidusse selleks, et tänast süsteemi üleval hoida. – Kristina Kallas

Selle maksubaasi või -tuluga, mis Eestis on, ei ole võimalik sellises mahus kõrgharidust tagada, sest peaksime igal aastal suurendama kõrghariduse toetust 10%. Igal aastal peab sisuliselt 30 miljonit eurot kõrgharidusse juurde panema. Seda lihtsalt ei ole mitte kuskilt võtta. Nüüd on küsimus selles, kust need 30 miljonit eurot peaksid tulema?

Istusime ülikoolide esindajatega eelmisel esmaspäeval koos (intervjuu toimus reedel, 18. oktoobril – toim.). Näitasin graafikut, et igal aastal peaks 30 miljonit juurde tulema. Aastaks 2029 oleks vaja 100 miljonit eurot lisaraha kõrgharidusse selleks, et tänast süsteemi üleval hoida. Mitte kasvatada üliõpilaste arvu, vaid hoida üleval tänast süsteemi.

Kust see 100 miljonit eurot tuleb? Ülikoolide ja meie kõigi ülesanne on leida lahendus, mis ei saa olla see, et 100 miljonit eurot tuleb riigieelarvest. Seda lihtsalt ei ole seal. Kuskilt me peame selle raha leidma. Tõenäoliselt on see eraraha. Mis kombinatsioon see on? Kui palju võiks soodustada mingi maksusoodustusega ettevõtjate panustamist? Kui palju peaks tudengite panus selles olema? Me peame leidma mingi lahenduse, sest praegu on kõrghariduse rahastus riigieelarves defitsiidi kursil.

Kas tasuline kõrgharidus garanteeriks selle, et õpilased päriselt mõtleksid läbi, mida nad õppima lähevad?

Just. Praegu on muudetud teine sama taseme kõrghariduse omandamine tasuliseks. Kui sa tead ülikooli sisse astudes, et ühe bakalaureuse teed ja teist sa tasuta enam ei saa, siis ehk ikkagi inimesed mõtlevad põhjalikumalt läbi, kui nad lähevad kõrgharidust omandama.

Me teame, et kõrgharidusest saab kasu pool elanikkonnast. Kui üldharidust saavad kõik, siis kõrgharidust ei saa. Seda saavad Eestis umbes 43% elanikkonnast. Ülejäänud 57% maksab selle kinni. Samal ajal see inimene, kes kõrghariduse saab, võidab kõige rohkem.

Kuskil peab olema õppija enda vastutus, sest tema saab sellest tulevikus kõige rohkem kasu. – Kristina Kallas

Piltlikult öeldes Maxima kassapidaja, kes teie kõrghariduse kinni maksab, ei võida sellest nii palju kui võidate teie isiklikult. Järelikult teie isiklik panus peaks seal olema ka kuidagi sees. Ei ole nii, et Maxima kassapidaja maksudest makstakse teie kõrgharidus kinni, aga kõik tulu saate sellest tulevikus teie. Tema sellest väga suurt tulu ei saa… ta saab küll, ei saa öelda, et ei saa. Mida rohkem on kõrgharitud inimesi ühiskonnas, seda rohkem võidab ka see Maxima kassapidaja, aga see isiklik kasu on suurem kui tema saadud ühiskondlik kasu. Sealt tuleb see argument, miks kõrghariduses peaks olema inimese enda panus ka.

Praegu on meil üliõpilastega vaidlus selle üle, et peaks olema tasuta kõrgharidus, hästi palju stipendiume, mitte midagi ei tohiks ära võtta, andke õppelaenu veel ja võtke kõik garantiid õppelaenu küljest ka ära. Päris nii ei saa. Ma ütlen ausalt, päris nii ei saa.

Sellises sotsialismis me oleme ühe korra elanud. See süsteem kukkus mingil hetkel kokku. Kuskil peab olema õppija enda vastutus, sest tema saab sellest tulevikus kõige rohkem kasu – temal on kõrgharidus.

Möödunud nädala esmaspäeval lõite ministeeriumiga töörühma, kuhu olid kaasatud eri osapooled. Milliste teemadega tegelema hakkate?

Eesmärk on kokku leppida riigi ja tööturu vajadustele vastav kõrghariduse rahastamise pikk plaan, aga ka eraraha kaasamise ulatus tulevikus. Töörühm vaatab järgnevatel kuudel üle nii kõrgkoolide omavahelise tööjaotuse, tegevustoetuse eraldamise põhimõtted, üliõpilaste laenu- ja toetussüsteemi, kõrgkoolide rahvusvahelistumise ulatuse kui ka erinevad eraraha kaasamise teemad. Töörühmal tuleb esitada ettepanekud kõrghariduse rahastamise pikaajalise jätkusuutliku plaani kohta hiljemalt 2025. aasta veebruari lõpuks.

2025. aasta õppeaastast plaanib riik kahekordistada õppelaenude piirmäära 6000 euroni. Praegu võtab õppelaenu alla viie protsendi õppuritest. Augustis saime teada, et ministeeriumil on käimas pankadega arutelud intressi alandamise üle. Kaugele sellega jõudnud olete?

Hetkel oleme koostamas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse väljatöötamiskavatsust, kus analüüsime erinevaid õppelaenusüsteemi muudatusettepanekuid. Lisaks õppelaenu maksimummäära tõstmisele 6000 euroni on valitsuse tööplaanis eesmärgina välja toodud ka õppelaenu tagasimakseperioodi pikendamine.

Õppelaenu süsteemi paindlikumaks ning tudengite jaoks atraktiivsemaks muutmiseks kaalume ühtlasi eraisikust käendaja ning kinnisvaratagatise nõude kaotamist, intressimäärade langetamist ning õpingute ajal intresside tasumise süsteemi muutmist. Pankade ning Eesti Pangaliidu esindajatega toimusid läbirääkimised käesoleva aasta kevadsuvisel perioodil, kus soovisime kuulda nendepoolset tagasisidet kavandatavatele muudatustele ja täiendavaid ettepanekuid, kuidas õppelaenusüsteemi tudengite jaoks atraktiivsemaks muuta

EÜL korraldas eile Stenbocki maja ees meeleavalduse. Tartus on linna peale postitatud kriitilisi plakateid või nn “diplomeid”. Kas selline reaktsioon oli oodatav?

Kuna meeleavaldus oli Tallinnas, siis on mõistetav, et Tartu tudengid soovisid ka omal moel toetust avaldada. Arusaadavalt on tudengid kärbete kontekstis hetkeolukorra pärast mures, kuid paratamatult puudutavad kärped arvestataval määral sarnaselt teiste valdkondadega ka kõrghariduse valdkonda. Üliõpilaste esindajad on meie jaoks äärmiselt olulised strateegilised partnerid, kes on kaasatud kõigisse oluliste protsesside aruteludesse, näiteks kõrghariduse rahastamise töörühma.

Kas olete kaalunud ka sama valdkonna vähem populaarsete õppekavade liitmist või ühendamist, et säilitada tasuta õppekohad?

Haridus- ja teadusministeerium ei otsusta õppekavade avamise ega sulgemise üle. Ülikoolidega on halduslepingutes kokku lepitud vastutusvaldkonnad, kus ülikool tagab eestikeelse õppe kõrghariduse esimesel kahel astmel. Kui pakutakse ingliskeelset õpet, on olemas ka sarnase sisuga eestikeelse õppe võimalus.

Lisaks peab ülikool tagama kõrghariduse vastutusvaldkondades kõrghariduse aluseks oleva teadus- ja arendustegevuse kõrge kvaliteedi ja kestlikkuse, sealhulgas tagama akadeemiliste ametikohtade järjepidevuse.

Halduslepingus on kokku lepitud, et ülikool arvestab õppekavade avamisel, arendamisel ja õppe läbiviimisel muu hulgas tööjõu ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA valdkondlike aruannete tulemuste ja soovitustega. Kõrgharidusõpet ei rahastata õppekohapõhiselt ehk riik ei telli „tasuta õppekohti“, vaid kõrgkoolidele eraldatakse tegevustoetust, mille jagunemine õppetasemete, õppevaldkondade ja õppekavade vahel on seadusandluses ning halduslepingus kokku lepitud piirides autonoomse ülikooli otsustada.

Mis oleks teie pakutav alternatiiv heade tulemustega üliõpilaste motiveerimiseks?

Alternatiiviks võiks olla koostöös erasektoriga pakutavad erialastipendiumid, mis motiveerivad ning toetavad andekaid üliõpilasi nii oma erialavalikute tegemisel, täiskoormusel õppides kui ka õigeaegselt lõpetades.

Kas ei oleks saanud vähendada tulemusstipendiumi summasid selle asemel, et üldse ära kaotada?

Tulemusstipendiumi eelarve on viimastel aastatel olnud suurusjärgus 2,4 miljonit eurot aastas. See tähendab, et 100-eurost stipendiumi sai hinnanguliselt 2400 üliõpilast ehk 6% kõigist tudengitest aastas. Tulemusstipendiumi summa vähendamist kaalumisel ei olnud, kuna stipendiumi suurus on võrreldes teiste toetusliikidega pigem väiksemapoolsem ning muutumatuna püsinud selle loomisest alates. Kuna nii stipendiumite kui ka õppetoetuste puhul on prioriteediks pikas perspektiivis toetada tulemuspõhise lähenemise asemel vajaduspõhist lähenemist, on eesmärk suunata toetused pigem nendele sihtgruppidele, kus on arvestatud ka üliõpilase ning tema pereliikmete majanduslikku olukorda.

Tasuline kõrgharidus suurendaks sotsiaalset ebavõrdsust. Kas sellega ei võiks kaasneda ka sellist suhtumist, et “kui maksan, saan diplomi niikuinii?” Kui tasulise õppe korral tudengeid hakatakse õppima kutsuma nende rahakoti paksuse järgi, ja teadmised ja oskused jääksid sel juhul pigem tagaplaanile, siis kas ja millist ohtu see kujutaks meie haridussüsteemile ja ühiskonnale tervikuna?

Nii tasuta kui tasulisel kõrgharidusõppel on oma tugevused ja kitsaskohad. Tasulise õppe kaalumisel on väga oluline tuvastada võimalikud ohud, milleks väljatoodud küsimuse kõrval võib olla näiteks ka gümnaasiumilõpetajate siirdumine Eestist väljapoole. Tugevusena on samas välja toodud üliõpilaste suuremat nõudlikkust kõrghariduse kvaliteedi osas. Võimalike rahastamispõhimõtete muudatuste analüüsi osa on kindlasti ka muudatuste mõjude analüüs.