Pliidil podiseb Türgi kohv. Istume egiptlasest korterikaaslasega köögis ja ta räägib mulle tudengielust kaugel kodumaal. Ent tema lugu kõlab tuttavalt. Sarnaste muredega seisavad silmitsi tudengid üle maailma, olgu Ukrainas või Hong Kongis. Kas tegutseme üheskoos?

Nadži (nimi vahetatud) kolis bakalaureuse omandamiseks Kairosse. Üürikorteri leidis ta sõpradega täitsa südalinnas, araabia kevade keskmes olnud Tahriri väljaku läheduses. Kuna kurikuulsa platsi äärde jääb ka Omar Makrami mošee, otsustasid sõbrad seda kodukandiga tutvumiseks kaema minna. See oli süütu, aga paha mõte. 

Mošee sissepääsu juures konfiskeeriti Nadži sõbralt mobiiltelefon, mida teistel polnud lihtsalt kaasas. Pühamust väljudes viidi sõber politseijaoskonda, kust ta varsti tulema sai. Õhtul saabus miilits aga taas ja otsis nende korteri läbi. Nagu võis arvata, ei leidnud nad midagi. Nende tegelik eesmärk oli tudengid Tahririst eemale peletada: alates 2013. aastast on väljak egiptlastele ja välisajakirjanikele ligipääsmatuks tehtud.

Kaks aastat hiljem oli Nadži praktikal konsultatsioonifirmas, mis tegeles Egiptuse režiimi nõustamisega majandusküsimustes. Kuna Egiptuse valitsus hindab oma poliitikate edukust esmajoones rahvusvaheliste edetabelite põhjal, tuli firmal teha soovitusi erinevate majandusnäitajate parendamiseks. Nadžile usaldati salastatud andmeid koduriigi majanduse kohta, kuid silmnähtavalt tsenseeritud oli kõige tähtsam näitaja – korruptsioon. Olgugi et Egiptus on alates 2014. aastast kukkunud korruptsioonitaju indeksi 130. kohale, ei taha Abdel Fattah el-Sisi sõjaväeline diktatuur sellest midagi kuulda.

Nadži rüüpab kohvi. Ta pole enam kindel, kas tahab oma tulevikku rajada riigis, kus väljavaated on nigelad ja vabadused ahtad. Kas jääda ja võidelda muutuste nimel? Või minna ära välismaale? Minu idaeurooplase kõrvadele kõlab tema lugu tuttavalt nii lähiminevikust kui ka lähiolevikust. Enne magamaminekut saadan talle Andrzej Wajda mängufilmi „Rauast mees”.

Solidaarsus

Wajda linateos ilmus 1981. aasta juulis ning jutustab loo noorest mehest nimega Maciej, kes on elektrik Gdański laevaehitustehases. Filmi algul tapetakse tema isa rahumeelsel streigil. Maciej ise aga võitleb aastaid tööliste olukorra eest,  riskib oma perekonna heaoluga ja kaotab korduvalt töökoha. Lisaks paneb ta aluse iseseisvale ametiühingule Solidarność, mistõttu tunneme tema tegelaskujus ära Lech Wałęsa päriselulise isiku. 

Viimaks kannab see vaev vilja: kui Maciej pärast korduvaid läbiotsimisi ja ülekuulamisi arreteeritakse, tulevad kolleegid tema perele rahalist toetust pakkuma. „See ei ole mingi heategevus, see on lihtsalt meie solidaarsus,” lausub üks neist tema naisele. Sellest hetkest on loo lõpp selge: Solidarność saab tegutsemisloa ja võitlus režiimiga jätkub.

Siiski keelustati „Rauast mees” nagu ka Solidarnośći ametiühing 1981. aasta detsembris, vaid mõned kuud peale esilinastust. Kuid kõige tähtsam oli juba ära tõestatud – et võimatu on võimalik. Kuueteistkümne tegutsemiskuu jooksul oli ametiühingusse astunud üle kolmandiku Poola elanikkonnast. Võim hakkas kommunistidel käest libisema. 1989. aasta kevadel sai Solidarność taas tegutsemisloa ning jõudis režiimiga kokkuleppele üleminekus (pool)vabadele valimistele. Juba sama aasta juunis õnnestus neil need valimised ülekaalukalt võita, sillutades tee autoritaarse riigikorra lõpule.

Ma saatsin Nadžile selle filmi, sest selles peitub sihikindlus, mida Egiptuses on täna vaja. Kuid liiga palju on läinud valesti.

Pettumused 

Solidaarsus ei kestnud igavesti. Üleminek turumajandusele, mis oli Poolas alanud juba enne režiimi lõppu, tõi endaga kaasa kriisi, mille leevendamiseks polnud Solidarnośćil juriidilisi hoobasid ega ainelisi vahendeid. Riigikorra vahetumine mõjus selles kontekstis justkui ballett uppuva Titanicu pardal. Enne esimesi tõeliselt vabasid parlamendivalimisi 1991. aasta oktoobris kukkus Solidarnośći poliitiline tiib kokku ning Seimis algas heitlus 29 uue erakonna vahel. Mindi riidu, pettuti juhtides ja endistes kaaslastes. Ühiskond oli nüüd kihistunud võitjate ja kaotajate vahel, nagu kõikjal Ida-Euroopas.

Araabia kevadele järgnenud masendus, nn araabia talv, on olnud sarnane. 2011. aasta varakevadel Lähis-Ida maidanitel õitsele löönud vabaduse ja solidaarsuse õhkkond varises peagi kokku. Süürias, Jeemenis ja Liibüas puhkesid kodusõjad, Bahreinis suruti meeleavaldused maha, Marokos ja Alžeerias lepiti piiratud reformidega. Egiptuses õnnestus demokraatiaga katsetada vaid kaks aastat, mille lõpuks haaras ohjad enda kätte sõjavägi. Isegi Tuneesias, kus araabia kevad pihta hakkas, on taas pukis autoritaarne vanamees.

Ent igatsus kokkukuuluvuse järele pole kadunud, sõltumata sellest, kas revolutsioon õnnestus või mitte. Kesk- ja Ida-Euroopas on selle ajel kerkinud esile marurahvuslikud liikumised ja kibe nostalgia. Kunagistele lootustele – olid nad siis õigustatud või mitte – pole suudetud kolme kümnendi jooksul vastata. Kes tooks tagasi solidaarsuse, väärikus- ja õiglustunde? Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas pulbitseb seesama igatsus aga potikaane all, varitsedes hetke, mil uuesti tänavale paiskuda ja tankitorudesse jasmiiniõisi pista. Kas saaksime lüüa kaks kärbest ühe hoobiga?

Ühistegevus

Vastused sellele küsimusele on meil tegelikult olemas. Kodumaisest kaanonist kangastub kohe Jaan Tõnissoni vaimupärand, tema mõtted haridusest ja rahvuslusest. Kuidas sünnib kodanikuühiskond? Tõnissoni sõnul on selle vundamendiks haritud, iseseisvate ja loovate kodanike ühistegevus. Ainult seesuguste inimeste pidev ja kannatlik koostöö annab aadetele ja põhimõtetele päris tähenduse ning materiaalse kuju. See kasvatab inimestes kohuse-, vastutus- ja õiglustunnet, eemaldades tarviduse neid kõrgemalt jõuga peale suruda ja muutes nad võimekateks ühiskonnaliikmeteks. Ilma ühistegevuseta pole lihtsalt võimalik vabalt ja kõlbeliselt elada.

On hämmastav, mil määral rajaneb tänane Eesti ühiskond Tõnissoni aadetele. Kuid õnneks ei tee need põhimõtted meid eriliseks. Tõnissonlik ühistegevus ei ole mingi Eesti Nokia, mis võib kiirelt pankrotistuda, või Skype, mis võib ununeda. Sellel põhimõttel on universaalne kaal, sest see suhestub iga inimesega, kes hoolib õiglusest ja väärikusest.

Ühistegevuse kõige ehedam kehastus särab täna Ukrainas. Alates 2004. aastast, mil tuldi esimest korda Maidanile, on ukrainlaste seas kasvanud arusaam, et ühiskonna heaolu eest ei vastuta keegi peale kodanike endi – ei riik ega turumajandus. 2013. aasta sügisel valiti selle veendumuse põhjal kurss Euroopasse ning 2014. aasta kevadest saati on iseseisva, haritud ja loova ühistegevuse eest makstud vere hinnaga. Viimase aasta jooksul on Ukraina ühiskond ikka ja jälle tõestanud, et võimatu on võimalik. Möödunud aasta juulis oli rahvuslikule vastupanule teinud annetusi 61% elanikkonnast, vabatahtliku tööga kaasa aidanud 37% ja territoriaalkaitse üksustesse astunud 7%.  

„Ukraina kaitseväkke kuulub 42 miljonit inimest, kogu riik,” on nentinud Lvivi linnapea Andrii Sadovõi. Ent kas ei kuulu Ukraina kaitseväkke kogu vaba maailm, mis on oma jõud ukrainlaste toetuseks koondanud? Kas ei olegi just meie ühistegevus taganud Ukraina püsimajäämise? Mulle näib, et on. Ja see on ülimalt tähtis. Sest see toetus ei ole mingi heategevus, see on meie solidaarsus.

Vihmavarjud, päevalilled ja tee piimaga

Tudengid üle maailma seisavad silmitsi sarnaste probleemidega. Nadži mured on Maciej mured. Ukrainlaste mured on meie mured. Kõikjal näeme täna võitlust vabaduse ja väärikuse eest. Ja kuivõrd on see vana tõde, on meil uued vahendid nende väljakutsetega tegelemiseks. Eales varem pole olnud võimalik jagada teadmust ja pakkuda toetust üle niivõrd pikkade vahemaade ja mitmete keelte. Üleilmastumine võimaldab uut laadi ühistegevust – kasutame seda võimalust! 

Eeskuju selleks võib võtta Ida-Aasiast – Hong Kongi, Taiwani, Myanmari, Tai ja Filipiinide aktivistide nn Piimatee Liidust (Milk Tea Alliance; 奶茶聯盟). 2020. aasta aprillis tegi tai näitleja Vatširavit Tšivari oma Twitteri kontole postituse, milles loendas Hong Kongi eraldiseisva riigina. Et Tšivari on näitlejana Hiinas üsna tuntud, vallandas see tegu Twitteri-sõja tailastest kasutajate ja hiina netitrollide vahel. Sellega ühinesid kodanikud teistest maadest, kus on levinud tava juua teed piimaga: näiteks mitmed 2014. aastal Hong Kongi vihmavarju revolutsioonis ja Taiwani päevalille revolutsioonis osalenud tudengid. Viimaste aastate jooksul on koostöö ühiste eesmärkide nimel tõhustunud: loodud on isiklikud kontaktid, laenatakse üksteisele nippe ja vahendeid.

Seda tuleks ka Euroopas rohkem teha. Miks ei võiks Tallinna gümnasistid toetada Ungari keskkoole, kus vallandatakse õpetajaid Orbani-vastaste märkuste eest? Miks ei võiks Tartu tudengid seista solidaarsena Tbilisi üliõpilastega, kelle unistus Sakartvelo tulevikust erineb valitsuserakonna omast? Meie kliimaaktivistid võiksid suhelda poolakatega, meie kirjanikud moldovlastega, meie ettevõtjad veel enamgi ukrainlastega. Teadmine, et nad ei ole üksi, annaks neile jaksu ja indu. Ja miks mitte panna alus ühistegevusele Piimatee Liiduga? Lõppude lõpuks võitis Solidarność valimised selsamal päeval, kui Tiananmeni väljakule saabusid tankid. Seekord võiks minna teisiti.

Nagu ütles Chalice: „Kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed. Koos! Koos! Koos!”