Märtsi alguses käisime 4dimensiooni ja Ypsiloniga Poola-Ukraina piiril. Ypsilonis ja 4jalehes on reisi küll juba kajastatud, kuid see on endiselt meie mõtetes ja südametel. Oleme 4dimensiooni autori Aleksander-Markiga ju tavalised Tartu ülikooli ajakirjandustudengid, kuid järsku kõik muutus ja läksime kriisi kajastama. Seda enam oli reis sõjapõgenike keskele meie jaoks elumuutev kogemus. 

Ühel õhtul helistasin Messengeris 4dimensiooni kirjutaja Aleksander-Markile. Pidime juba ammu rääkima teisest Ukrainaga seotud loost. Plaan oli paika pandud veel siis, kui Ukraina inimesed ärkasid päiksetõusu, mitte plahvatuste ja sireenide peale. Ilmselgelt tegi kriis meie plaanidesse suured korrektiivid. Kuidas me siis kodus istume ja edasi seda kirjutame, kui keset Euroopat on puhkenud sõda? Seisma jäänud projektist oli nüüd midagi palju olulisemat.  Kirjutamine ei sujunud, rääkisime põhiliselt sõjast. Kuigi sõda šokeeris meid kohe alguses, ei kujutanud me ette, kui lähedale see meile tegelikult jõuab.

„Ma mõtlesin, et läheks Ukraina-Poola piirile ja kajastaks sealset olukorda,” pakkus Aleksander-Mark. Pea läks kohe sassi. Alguses tundus plaan pea võimatuna, kuid süda kutsus minema ning uurisin, kas saaksin kaasa minna. Paanikas helistasin kolleegile ja uurisin, kas ta saaks mu vahetuse võtta, sest kriis tundus tol hetkel kõigest olulisem. Paari päevaga sai kõik otsustatud – toimetus sebis meile isegi matkabussi ja kokku sai hea meeskond, kuigi me polnud enne seda kõigiga omavahel tuttavadki.

„Seest suurem kui väljast”

Matkabussiga reisimine oli omaette kogemus. Esimest korda bussi nähes hüüatasin, et see on seest suurem kui väljast. „Nagu kõik parimad asjad elus,” vastati mulle. Mõtlesin, et see käib ka inimeste lugude kohta. On nii palju lugusid, mida on raske ümber jutustada, sest ajakirjanikuna tead, et see ei pruugi mahtuda formaati, või kahtled enda väljendusoskuses. Iga lugu on alati suurem, kui väljast tundub. 

Tee oli pikk ja ärev, ent mitte sellepärast, et oleks hirmus sõita. Mõtetes olin juba seal, piiri ääres. Juurdlesin pidevalt selle üle, kuidas me nii raskel ajal oma tööd üldse teeme. Kuidas me küsime raskeid küsimusi kellelegi haiget tegemata? Oleme ju Aleksander-Markiga vaid tudengid. Meil polnud õrna aimugi, kuidas õigesti kriisi kajastada.

Ma pole mingit kriisipsühholoogia ainet võtnud ja mul ei olnud absoluutselt teadmisi selle kohta, kuidas inimene kriisiajal mõtleb ja kuidas talle läheneda. Aga sõda ei oota, kuni mõni ajakirjandustudeng ülikooli lõpetab. Ühes asjas olime kindlad: Eesti inimesed peavad teadma, mis toimub ja kuidas Ukraina sõda inimesi mõjutab. Eestlastel on vaja neid lugusid kuulata. 

Poolakad, lingvistiline dissonants ja missioonitöö

Poolas oli mul hea tuttav, kes aitas õigete inimeste leidmisega. Juba jõudsin kergendusega välja hingata, kui äkki avastasin, et kõik tema leitud inimesed suhtlevad vaid poola keeles. Olin seda veidi õppinud, kuid tase ei olnud piisav selleks, et intervjuud teha. Nädala lõpus oli keeleoskus paranenud, kuid rääkisin siiski kolmes keeles korraga. 

Matkasuvilas tekkis meil arutelu selle üle, kuidas poolakad põgenikega suhtlevad. Jõudsime järeldusele, et eduka suhtluse eeldus on mõlemapoolne tahe. Ilmselt on Poola inimeste soov aidata nii suur, et žestide ja poola keele abil saadakse kuidagi hakkama. 

Peale bussis passimist olid töötahe ja uudishimu suur ning lõpuks siirdusime raudteejaama. Üldiselt räägiti Poolas vähe vene keelt, mistõttu olime üllatunud, kui leidsime Lublini raudteejaamast isegi inglise keelt kõnelevaid noori. Uurisime, mida nad olukorrast arvavad. Selgus, et sõda Ukrainas hirmutab noori, kuid nende peamine emotsioon on hetkel kaastunne. Nad muretsevad naaberrahva pärast. „Me peame naabreid aitama. Ma ei saa kodus istuda ja mitte midagi teha,” ütles heategevusorganisatsiooni vabatahtlik Claudia. 

Poolakad on tõesti huvitav rahvas. Põgenikekeskuses saime nendega veeta pool päeva ja see oli omaette kultuurikogemus. Poolakad on kiired, usinad ja väga südamlikud. Vaatasime, kuidas kõik jooksid ringi, vabatahtlikud tõid erinevaid kaste riiete ja toiduga. Noored ja vanemad inimesed, kontoritöötajad, tudengid, koolilapsed … Kaubikuid saadeti ka sõjapiirkondadesse, üks startis meie juuresolekul. 

Selle ajaga, kui jõudsime kaks intervjuud ära teha, oli juba järgmine kaubik valmis teele asuma. Tundub, et poolakate missioonitunne on nakkav, sest keskusesse tulid ka inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid päris kaugelt välismaalt, näiteks Saksamaalt, Šveitsist jpm. Ikka selleks, et oma panus anda ja ukrainlastele abikäsi pakkuda. 

„Nüüd läheb raskeks”

Poolakatega veedetud aeg oli küll südantsoojendav, kuid põhitegevus ootas meid piiripunktides. 

Tundsime end julgemalt, sest esimene lugu sai kirja pandud, ent me ei kujutanud siiski ette, kuidas inimlikult ja eetiliselt põgenikele läheneda. Õnneks andis kogenum meeskonnaliige Kaido Veski Ypsilonist palju head nõu. 

Otsustasime usaldada oma analüüsivõimet ja intuitsiooni, nii intervjueerisime põgenikke suuresti sisetunde järgi. Leppisime kokku, et ei hirmuta neid kohe pressikaartide ja kaameratega. Esimese asjana veendusime, et inimene tahab rääkida ja tunneb end meiega Poola piiril turvaliselt. Lause „Actually, we are Estonian reporters” toimis vaid siis, kui olime seletanud inimestele, miks ja mida me teeme. Enne kaamera välja võtmist põdesime, kas ikka võime siin pildistada. Kui eetiline see on? Jälgisime ka, kuidas teiste meediakanalite ajakirjanikud oma tööd teevad, ja näis, et mitme ajakirjaniku jaoks on eetikast ja inimlikkusest palju olulisem lugu kätte saada.

Segadusest ja kommunikatsioonist piiripunktis

Berdyszcze piiripunkt oli meie jaoks esimene. Bussist väljudes peatusime, et asjad üle rääkida. „Nii tore on eesti keelt kuulda,” ütles äkki meie poole lähenev mees. Selgus, et mehel oli piirile tulemiseks oma põhjus. Ta tõi Poola oma ülemuse, kes töötas enne sõda Ukrainas ja nüüd tahtis naasta kodumaale. Meie saabumise ajal ootas ta aga tuttavaid, kes omakorda Ukrainast pääseda üritasid. 

Järsku tuli meie juurde ukrainlane. Kolmes keeles jutustamise käigus selgus, et ta tahtis pikendusjuhet laenata. Andsime oma rulli, sest meie uus tuttav Eestist lubas, et võib paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast linnast Chełmist mõned pikendusjuhtmed juurde tuua. Muuseas saime tema käest teada, et piiripunktist lastakse üle ainult sõidukiga.

Olga, kellega vestlesin, ütles, et teda võttis peale juhuslik inimene autoga. Ta pidas õigeks oma koha lastega peredele anda ja pärast pikka ootamist sai lõpuks autosse. „Meie rahvas on kokkuhoidev nagu ei kunagi varem,” ütles Olga uhkusega. 

Selgus, et neiu oli sunnitud põgenema vastu enda tahtmist. Ta mees, kes jäi kodumaad kaitsma, saatis ta Poola. 

„Aga ma lähen tagasi. Mind on seal vaja. Ma saan aidata. Kasvõi üht inimest, aga saan aidata,” teatas Olga. Püüdsin küsimustes võimalikult taktitundeline olla, kuid Olga oli üllatavalt otsekohene ja rääkis kõigest ilustamata. „Ma olin sõja algusest vabatahtlik, ma tunnen, et see on minu missioon, see töö kutsub,” seletas ta. 

Põgenikele jagati päris palju esmatarbekaupa tasuta, kuid kommunikatsioon lonkas. Nad ei teadnud alati, et asjad on tasuta kasutamiseks. Võtsin eesmärgiks, et iga inimene, kellega piiripunktides räägin, saaks minu käest midagi olulist teada.

Meie uus tuttav Eestist (selgus, et ta nimi on Allan) aitas põgenikel SIM-kaarte üles seada ja tuli hiljem meie bussi soojenema. Rääkisime, kuidas praegu on igaühel sõjale oma vaatepunkt ning lähevad katki nii pere-, sõprus- kui ka ärisuhted. Minu mõte liikus automaatselt perekonna peale. Mu vanemad ja sugulased on eluaeg jälginud Venemaa telekanaleid, nüüd on see õnneks vaikselt muutumas. Mu enda sugulane saatis mulle iga päev valeinfot või midagi, mis on ammu aegunud, ja paraku ei paistnud mu seletused temani jõudvat. Mõtlesin, et pikk võitlus propagandaga on veel ees.

Kaks päeva piiripunktis

Hrebenne erines esimesest piiripunktist tohutult. Inimesi oli Hrebennes palju rohkem, kuid bussid liikusid harvemini. Esimese asjana suundusime SIM-kaartide pakkujate juurde ja üritasime neile selgeks teha, et nad võiksid tähelepanu tõmbamiseks plakati üles panna. Mehed polnud minuga päris nõus, aga lubasin neile, et räägin SIM-kaartidest igale intervjueeritavale. 

Algul intervjueerimine ei sujunud. Inimesed näisid väsinud ja löödud ning lähenemine ei tundunud mõistliku tegevusena. Vanemad inimesed olid väga emotsionaalsed, noored hoidsid end pigem tagasi, et emadele ja väiksematele õdedele-vendadele toeks olla. Raske oli vaos hoida ka enda emotsioone, kui keegi intervjuu lõppedes nutma puhkes. Küsisin siis ärevalt: „Kas ma võin teid kallistada?” Kõik sõnad tundusid järsku üleliigsed. Nägin, et vahepeal on vaja inimene lihtsalt ära kuulata. Mitte kaamera, vaid tema enda jaoks. 

Kolleeg muretses, et võib-olla käime oma pildistamisega inimestele pinda, kuigi üritasime seda teha võimalikult taktitundeliselt. Ta näitas ühe naise suunas ja rääkis, et ühel hetkel oli naise ümber võimas arv fotograafe. Mu sisetunne ütles, et peaksime talle seletama, et keegi ei taha liiga teha, vaid rääkida teisele rahvale, mida tähendab sõda. Tegime seda. 

Jutt tolle naisega sujus üllatavalt kergelt. Ütlesin, et kui järsku tunduvad kaamerad talle üleliigsena, tal on õigus paluda filmimist lõpetada. Pinged leevenesid, kui naine ütles, et saab ajakirjanikest aru. „Inimesed peavad ju sellest teadma,” ütles ta. Me poleks tahtnud teda rohkem tülitada, kuid naine oli jutukas ja nõustus isegi kaamera ette tulema. Ta tahtis sellest rääkida, et raskeid emotsioone välja saada.

Monteerimine oli raske. Üks asi on põgenike jutt koha peal üks kord ära kuulata, teine asi aga kuulata neid lugusid kümneid kordi uuesti. Kurbus, valu ja viha aina suurenesid. Meenutasime kolleeg Aleksander-Markiga, kuidas käisime veel novembris MTÜ Mondo projekti kaudu Ukrainas. Toona tundus sõda väljamõeldud hirmujutuna või õudusunenäona, nüüd sai sellest kohutav reaalsus. 

Muutunud reaalsus

Koduteel mõtlesin, et jube veider on naasta heaoluriiki. Tegeleda tavaliste tudengiprobleemidega: tähtajad, töö, ülikooli lõpetamine… Mured, mis varem vaevasid, tundusid peale seda reisi ülikergesti lahendatavana. Isegi muusika on minu jaoks teistmoodi kõlama hakanud. Muidu rahuliku inimesena tahan, et keegi karjuks klappidesse. Selleks, et raskeid tundeid kuidagi vaigistada.

Sain aru, mida Juhan Peegel oma sõnadega öelda tahtis, kui ütles: “ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema”. Ilmselt tegime ka meie oma reisi käigus vigu, kuid Peegli kuulsate sõnade tähendus tundus järsku elu ainsa tõena. Me oleme alati eelkõige inimesed, ja see tõde on kõigest üle – ametist, staatusest, haridusest ja muust. Inimene tuleb ennekõike.

Koju jõudes olin kirjeldamatult kurb ja vihane. Siin, turvalises kõikide mugavustega soojas toas tekib väga tugev süütunne. Olen kõigest tudeng, kes ei saa hetkel midagi muud teha kui neid lugusid teiega jagada. Tudeng, kelle süda olukorra pärast valutab.