Ilma pikemalt mõtlemata jagatakse sotsiaalmeedias iga päev miljoneid pilte lastest. Selles pole midagi eriskummalist. Kehtiks justkui reegel: kas sa üldse said lapse, kui temast ei postita? Sellel „pics or it didn’t happen”-tüüpi mentaliteedil võib aga lapse edasisele elule negatiivne mõju olla, alates lapselt õiguse privaatsusele võtmisest ja lõpetades lapse piltide jõudmisega seksuaalkurjategijate kätte. 

Enamik sotsiaalmeediat kasutavatest lapsevanematest jagavad internetis oma lastest pilte ja videoid. Sellisele käitumisele on isegi termin välja mõeldud: sharenting ehk võrguvanemlus. Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak nendib, et võrguvanemlusega võib kaasneda erisuguseid probleeme. „Kõige abstraktsemalt neist kõlab ehk probleem, mis on seotud lapsepõlve andmestumise trendiga. See tähendab, et vanemate tegevusest tekivad veebiplatvormidele laste digitaalsed varjud. Sellist personaalset infot kasutatakse hiljem näiteks uudiste ja reklaamide personaliseerimise ja auditooriumi profileerimise eesmärgil,” räägib Siibak. 

Konkreetsemad ohud on Siibaku sõnul seotud probleemidega peresuhetes. Uuringutest nähtub, et lapsed tunnevad sageli puudust võimalusest vanematega nende jagamisvalikuid läbi arutada ja heaks kiita. „Selleks, et nii-öelda valed jagamisotsused peresuhetes asjatuid pingeid ei tekitaks, tuleks võimalikult varakult omavahel kokku leppida, millist sisu ja kellega jagatakse,” soovitab Siibak. 

Süngemad ohud on seotud lapse digikuva kaaperdamise kaasustega. Alles hiljuti levis Eesti meedias lugu emast, kes avastas, et tema tütre pildi järgi on valmistatud seksnukk. Siibaku sõnul ei tasuks täiesti probleemivabana käsitleda ka neid olukordi, kus vanemad on pere- ja lastelugude jagamisest teinud sissetulekuallika. Näiteks on neist saanud suunamudijad. Sellistel puhkudel on eriti oluline, et ka lapsi kaasataks sisujagamisotsuste tegemisse. 

Alles ema kõhus, aga juba digitaalse jalajäljega

Suunamudijate lastel on kindlasti suurem digitaalne jalajälg kui nii mõnelgi keskmisel eestlasel. Seda ka Eesti suunamudijate puhul, kelle jälgijate-jagajate-kommenteerijate numbreid küll näiteks USA miljonitega võrrelda ei anna, kuid mõju on siiski samaväärne.

Mari-Leen Albers ja Meelis Tomson on aastaid oma pereelu internetis jaganud. Nende peamine kanal on blogi Marimell. Albersil ja Tomsonil on viieaastane poeg, kellest on vanemate eeskujul samuti suunamudija kujunemas. Pojale on loodud omaenda sotsiaalmeedia kontod, kus kogu sisu vaid tema ümber keerlebki. „Nii mõnedki firmad on soovinud teha noorte seas populaarsetes kanalites brändingut. Selle tarbeks lõimegi pojale eraldi kontod, kus saab teha lapsemeelsemaid asju ja koostöid, mis on suunatud lastele. Hedon (poeg – toim.) saab täna aru, et see on töö, üks osa tema elust – kui on vaja teha pilte või videoid, et need Instagrami panna, siis selle eest saab ta kingitusi või tasu,” räägivad vanemad. 

Raske on teada, kui palju poiss sellest kõigest aru saab. „Ta teab, mis on vlog, live, blogi ja tootefoto. Ka seda, et tal on omad jälgijad, ta kutsub end väikseks suunamudijaks. Iseasi, palju ta reaalselt viieaastasena hoomab, aga ta on selle sees üles kasvanud,” rääkisid Albers ja Tomson. Veel raskem aga on ennustada, kuidas see väiksele suunamudijale tulevikus mõjuma hakkab. Teismeeas kipub vajadus privaatsusele kasvama ning siis võib minna raskeks tuntusega toime tulla. Albersi ja Tomsoni sõnul on Eestis blogimine kindlasti tulevikku mõjutav. „Õnneks on maailm suur ja lai ning kui meil või lapsel tekib tulevikus soov oma vanale elule tšaupakaa öelda, siis on selleks võimalus,” arvavad blogijad. 

Andra Siibaku sõnul on keeruline ka hinnata, kuidas mõjub võrguvanemlus laste edasisele interneti kasutamisele. „Küll nähtub aga näiteks Keily Traksi 2019. aasta magistritööst, et digitaalse põlvkonna lapsevanemaks olemise kogemus on üsna erinev sellest, mida varasemad põlvkonnad on kogenud. Internetiga üles kasvanud põlvkond, kes ei mäletagi enam aega enne internetti, on lapsevanemaks saades kindlasti eri digiteemadest hulga teadlikum, kui nende endi vanemad iial olid. Keily Traksi intervjuud noorte emadega näitasidki muu hulgas seda, et peale on kasvamas uus põlvkond üsna privaatsusteadlikke ja -tundlikke vanemaid, kes pigem hoiduvad oma lapse veebiidentiteedi kujundamisest,” räägib Siibak. 

Kuskile peab piiri tõmbama

Selleks, et oma ja lapse eraelus mingitki privaatsust säilitada, on Albers ja Tomson kehtestanud enda blogimisele reegleid. „Me pole avalikult öelnud, kus me töötame või kus lasteaias käime. Ilmselt, mida vanemaks saab laps, seda rohkem tuleb selliseid teemasid, millest me blogis ei kirjuta,” räägivad nad. Albers ja Tomson on teadlikud ka võimalikest ohtudest internetis ning eelistavad ettevaatlikkust. Nende sõnul on Eestis on päris palju kibestunud inimesi, kes võivad kõike avaldatut pahatahtlikult ära kasutada. 

Albers ja Tomson arvavad, et kindlasti on noortele endile vaja selgeks teha, et kõik, mis nad internetti panevad, sinna ka jääb. „Kui me aga vaatame, millist sisu postitavad nii mõnedki teismelised oma avalikele kontodele, siis julgen ma väita, et nende vanemate postitatav sisu on kordades neutraalsem ja lapsesõbralikum,” arvavad blogijad.

Andra Siibaku sõnul on sobiva postitamise või mittepostitamise lävendi seadmine iga vanema võimalus ja kohustus. Levinud on teadmine, et postitada ei tohiks sisu, mis lapsele hilisemas elus piinlikkust valmistab. Siinkohal on Siibaku arvates oluline mõista, et näiteks pilt „just tõusnud padjanäoga inglikesest” võib lapsevanema jaoks olla armas, kuid nii mõnigi laps oleks vanemas eas tänulik, kui temast sotsiaalmeedias selliseid pilte ei eksisteeri. Siibaku enda uuringutest on selgunud, et sobimatute postituste tõttu on lapsed sattunud küberkiusamise ohvriks. 

Kõik ei ole ainult piits – saab ka präänikut!

Sotsiaalmeedias oma laste elude jagamine ei pruugi alati halb olla. Suhtlusvõrgustikud võimaldavad kiirelt ja mugavalt infot vahendada. Siibak sõnab, et kui kodust fotoalbumit lehitsedes saame seal sisalduvaid emotsioone ja sündmusi jagada vaid üksikute külla tulnud lähedastega, siis internetis fotode jagamine võimaldab lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid jagada paljude sõpradega. „Siinjuures tuleb lisada, et paljudel lastel ei ole ka mitte midagi selle vastu, kui nende vanemad nende edusamme, rõõme ning positiivseid juhtumeid enda sõpruskonnaga jagavad. Vastupidi – lapsed on sageli vanemate headest sõnadest ja jagamisega kaasnevast soojast tähelepanust meelitatud,” räägib Siibak. 

Meelis Tomson jagas nende perega toimunud toredat seika: „Hedon mängis Ülemiste keskuses ja soovis pidevalt üles-alla käia, aga mina seda väga ei viitsinud teha. Ootamatult haakis ta end kahele tüdrukule külge ning hakkas nendega edasi-tagasi käima. Siis ütleski nende laste ema, et on meie blogi lugeja ning teab ka Hedonit hästi. Tänasel päeval oleme selle emaga ka sotsiaalmeedia vahendusel suhtluses ning aastaid olen talle ka jõuluvana teinud.”

Artikli autor: Christina Värno