Esimeste kevadilmade saabudes on Tallinna vanalinna pisikesel tänaval asuvas kohvikus rahulik meeleolu. Positiivse ja konkreetsena astub vaiksesse kohvikusse Marta Vunš – ajakirjanik, faktikontrollija ning valeinfo reporter.

Hiljuti on ta koos kolleegidega olnud Bonnieri ajakirjanduspreemia nominent ning saanud Eesti Meediaettevõtete Liidu noore ajakirjaniku auhinna. Lisaks meediavaldkonnale on ta tegus tantsumaailmas ja sooviks rohkem tegeleda filmindusega. Järgneva poole tunni jooksul rääkisime tema teest ajakirjanduseni ning lahkasime meediamaastikul ja maailmas toimuvat.

Räägi palun lühidalt enda teekonnast ajakirjanduseni. Kuidas selle valdkonnani jõudsid?

See on mul juba sisse harjutatud lugu, mis ei ole välja mõeldud. Pikalt ei osanud ma seda kuidagi kokku võtta, kui küsiti, aga lõpuks mul tuli meelde, kus see klikk ära käis.

See oli gümnaasiumi lõpp, juba selline kriitiline hetk, et peab otsustama. Pea laiali otsas käisin ringi, paanitsesin ja nutsin õhtul kodus, sest ma reaalselt ei teadnud, mida teha oma eluga. Aga ma teadsin kindlalt, et tahan kohe õppima minna.

Ma olen natuurilt suhteliselt laisk vend, kui ma iseennast ei sunni, siis iseenesest ei juhtu ka. Mul oli selline tunne, et kui olen harjunud koolis käima, siis mul on kerge selle pealt kohe edasi minna. Kui teen pausi, siis pärast ma ilmselt ei viitsi või on raske. 

Üks hetk said vanemad ka aru, et ma olen omadega eksistentsiaalses kriisis. Isa istus minuga maha ja me tegime korraliku arenguvestluse, kus hakkasime hästi kaugelt pihta. Tema tunneb mind päris hästi ja ta küsis väga avatult, kuid mitte suunavate küsimustega, mis mind üldse elus huvitab, mis on minu jaoks oluline ja muud sellist. See läks kitsamaks ja kitsamaks ja kitsamaks. 

Lõpuks – sotsiaalteadused või ühiskonnateadused igal juhul. Humanitaarteadused ka, aga need ei köitnud mind nii väga. Koolis meeldisid mulle ühiskonnaõpetus, eesti keel ja keeled üldiselt. Muidu elus olen ka natukene teatri ja tantsuga tegelenud – sealt see kunstisuund. Aga on väga suur vahe, kas sulle lihtsalt midagi meeldib või midagi käivitab. 

On väga suur vahe, kas sulle lihtsalt midagi meeldib või midagi käivitab. 

Minu isa õnneks oskas neid väga hästi eristada. Ta ütleski, et tead, mulle tundub, et sulle sobib see või see ja mina pidin peegeldama, mis mina sellest arvan. Lõpuks jõudsime selleni, et võtsime ülikoolide õppekavad lahti ja hakkasime välistama. 

Lõpuks ütles isa,  et see on ajakirjandus ja kommunikatsioon. Ma olingi, et why the fuck not. Pole õrna aimugi, kas see tuleb välja, kas see ei tule välja, aga mõtlesin, et ilmselt mu paps teab mind päris hästi ja ma usaldan teda.

Sa ütlesid oma ankeedis, et sooviksid teha tantsulavastuse. Ega tantsimine ei olnud valikus? 

Jaa, tantsimine on ikka väga suur osa mu elust, ka professionaalsel tasandil, lihtsalt viimastel aastatel mitte. Ma tõmbasin pidurit, sest olin läbi põlemas, aga tegelikult olen tantsuga terve elu tegelenud. Väga väikesest lapsest saati. Alguses käisin oma venna Edgar Vunšiga koos trennides ja siis jõudsime sinnamaale, et see muutus tasapisi juba professionaalseks tööks. Tartusse õppima minnes läksin ka tantsuõpetajana kahte Tartu tantsukooli tööle. See oligi aastaid minu full töö (täiskohaga – AMV). Lisaks tantsuõpetaja tööle olen ise ka päris palju professionaalsel tasemel tantsinud, lavastanud ja osalenud igasugustes tantsuga seotud projektides.

Aga hetkel ei tegele? 

Hetkel teen ma lihtsalt trenni. Ma ei taha praegu tantsuõpetaja olla, aga kui kutsutakse, löön ma ikkagi projektides kaasa. Ma ise teadlikult ei otsi, aga kui kutsutakse, siis hoian ennast vormis. Mulle meeldib see. Aga ei ole välistatud, et mul mingi hetk viskab see kõik täiega üle ja ma lähen ära meediast ja igalt poolt ning lähen õpetama.

Õpetamine mulle valdkonnana väga sobib. Mu ema on koolis õpetaja ja see on mulle väga lähedane. Õpetamine oli ka tegelikult kunagi ammu mul mõttes, aga siis ema natukene hirmutas mu ära sellega. Nüüd emaga uuesti rääkides, täiskasvanuna ja meedia perspektiivist, ikkagi köidab. Vaatame – ma ei ole välistanud ühtegi muud valdkonda. Lihtsalt praegu on ajakirjandus see, mis pakub mulle väga palju pinget ja läheb korda. Ja mulle tundub, et seal on väga palju võimalusi asjadega tegeleda ja meedial on teatavasti ka mõju.

Seega võib filmindus olla ka üks tulevikuvalik? Mainisid ka dokfilmi tegemise soovi. Kuidas filmindusega seotud oled?

Nooremana ei olnud mul see teema. Aga ülikoolis oli meil dokumentalistika ja mulle hakkas dokumentaalide maailm väga meeldima. Käin dokumentaalfilmide festivalidel, vaatan ja hullult meeldib. Mul ongi enda südameteemad, millest ma varem või hiljem tahan kindlasti filmi teha. Ja tegelikult ka meedias on järjest rohkem audiovisuaalset poolt. Ma ei mõtle selliseid vox-pop reportaaže, vaid ikkagi filme. Eestis neid väga ei ole, aga välismaal teevad jõukamad toimetused väga häid dokfilme ka. See on küll telekultuur, aga järjest rohkem ka veebimeedias, seega see on ikkagi otseselt seotud minu valdkonnaga ka.

Mul ongi enda südameteemad, millest ma varem või hiljem tahan kindlasti filmi teha.

Kui sa nüüd looksid dokfilmi, siis mis suunda see liiguks? Mis žanr või temaatika sellel oleks? Kas see oleks seotud kuidagi sinu ajakirjanikutööga?

Seda ma ei julge praegu öelda. Mul on teemad, mis mind väga kotivad, aga ajakirjandus ja minu töö ei ole alati parim vorm mingite asjade käsitlemiseks. Mingid asjad nõuavad teistsugust lähenemist. Aga jah, see võib nüüd tulevikku jääda.

Minnes siiski ajakirjanduse poole tagasi. Sa said Eesti Meediaettevõtete Liidult aasta noor ajakirjanik 2024 tiitli. Õnnitleks veel selle puhul! Ja sinu kaastööna valminud lugu oli ka Bonnieri preemia nominent. Kui oluline see sinu jaoks on?

Tore on alati, kui märgatakse ja tunnustatakse. Ma olen väga tänulik, et inimesed reaalselt lugesid neid asju ja et need on ka teiste arvates olulised, mitte ainult minu või mõne minu kolleegi arvates.

Need suured uurivad rahvusvahelised lood on niikuinii rohkem pildis olnud ka rahvusvaheliselt. Selle artikliga, mis oli ka Bonnieri nominent (Eesti Ekspressis ilmunud “Kremli lekete” sari, kaasautorid Holger Roonemaa, Martin Laine ja Ilya Ber – AMV), saime me Euroopas Daphne Caruana Galizia pressipreemia finaali. Vot see on ülisuur tunnustus Euroopa tasandil. 

See on tore, aga sellel on just vastupidine efekt. Ei ole seda tunnet, et nüüd on midagi tehtud ja sellist tunnet, et vot nüüd mul ei ole enam mingit tagasiteed või et nüüd ma pean küll kõigile tõestama, seda ka ei ole. Ühelt poolt ta motiveerib pingutama, aga teiselt poolt ta ei pane mulle mingit survet peale. Ma ei tunne, et nüüd ma olen kellelegi võlgu, mis on lahe. Mulle meeldib see tunne, et see otseselt midagi ei muutnud. Sellepärast, et ma ei tee oma tööd nende auhindade pärast. Lihtsalt tore vahepealne tunnustus, mis annab kinnitust, et olen õigel teel.

Delfis oled sa faktikontrollimise ja valeinfo reporter. Kas sulle tundub, et inforuumis on sinu eluajal hakanud rohkem valesid levima? 

No minu elu on suht lühikene olnud ja ma olen terve elu elanud vabas Eestis. Aga õnneks on mul päris palju võimalusi olnud uurida, kuidas on varem olnud ja kuidas on see minu elu ajal muutunud. Siiamaani ei saa ma tegelikult millestki aru, aga natukene hakkasin asjadest aru saama alles täiskasvanuna (naerab). On ka olnud võimalusi päris palju uurida, mis välismaal toimub. Ja kuidas asjad on sinna jõudnud, kuhu nad on praegu jõudnud, ehk siis täiesti pekki on kõik läinud sellega.

Selles mõttes, et valed, valetamine, propaganda, manipulatsioonid, kuulujutud – kõik need asjad on alati olemas olnud. See ei ole midagi uut ja see ei ole midagi erilist praeguses maailmas. Need asjad ei ole nüüd või teise maailmasõja ajal või internetiga leiutatud. Tehnoloogilised arengud on lihtsalt andnud uued tööriistad ja võimalused neid valesid palju edukamalt ja mõjukamalt levitada.

Valed, valetamine, propaganda, manipulatsioonid, kuulujutud – kõik need asjad on alati olemas olnud.

Kui tahta natukene kitsamat paralleeli tuua, siis Venemaa on alati teinud propagandat, aga lihtsalt see, mis tööriistu või mis meetodeid selleks kasutatakse, on arenenud ja samamoodi tehnoloogilise evolutsiooniga kaasas käinud. Meil on alati asjadega võitlemiseks ja ümberlükkamiseks täpselt samad vahendid mingis mõttes, aga lihtsalt vale levib nii palju kiiremini kui tõene info. Ja kui sa tahad veel valet ümber lükata, siis see levib neli korda aeglasemalt või see ei jõuagi kuskile. Ma ütleks, jah, olukord on läinud hullemaks.

Ideaalset maailma ei ole olemas, aga ideaalses maailmas ei oleks ka valeinforeporterit vaja. Aga praegu tundub, et nõudlus ametikoha vastu aina kasvab?

Jaa, mulle tundub ka ja ma täitsa tahaks, et me kuidagi suudaksime juba varem, ülikoolis või tavakoolis juba mõelda nendele asjadele.

Mul on väga hea meel, et Eestis on viimastel aastatel meediaõpetus, koolides just, paremaks läinud. Aga ka teistes kohtades, ka eakatele tehakse meediapädevuste projekte ja see on hästi oluline ja ma väga tunnustan ÜTI-t (Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut – AMV) selle eest. 

Mulle tundub, et me võiksime ülikoolitasemel veel rohkem mõelda selles suunas, kes ja kuidas midagi teha saab. Kes tunneb ennast milles tugevana. Kellel on väga hea argumenteerimisoskus, keegi oskab väga hästi inimestega rääkida, rahulikult läheneda ja keegi oskab väga hästi kirjutada. Ma arvan, et kõik, kes meedias töötavad või õpivad seda valdkonda, võiks mõelda, mis on see minu asi, millega ma saan panustada valeinfo ja propagandaga võitlemise maailma. 

Minu ametinimetusega (faktikontrollimise ja valeinfo reporter – AMV) on Eestis kolm inimest, kes töötavad otseselt sellise nimetuse alt. Neid inimesi on rohkem, kes sellega tegelevad, aga ma arvan, et seda kindlasti ei jää vähemaks, seda tuleb järjest rohkem juurde. Ja vahet ei ole, kuidas me seda nimetame, on see ametinimetus või mitte, aga kindlasti on see väljakutse. Rohkem inimesi peab hakkama sisulist tööd tegema.

Mis tundeid tekitavad sinus Meta ja paraku ka teiste sotsiaalmeediahiidude otsused modereerimist vähendada?

No mis tundeid see ikka tekitab. Väga loogiline, ei olnud üllatav. Meie toimetust META ju otseselt ka puudutab. See ei olnud pettumust valmistav ega üllatav. See oli lihtsalt väga loogiline asi, mis juhtus. Ma oleks üllatunud, kui midagi sellist poleks pärast USA valimisi juhtunud. Pigem tuleb mõelda, kuidas nüüd uues olukorras, eriti Euroopas, saab vastu seista sellele kõigele. Meil on väga palju tarku, haritud ja häid inimesi. Aga ma tunnen üldiselt ühiskonnas sellist allaandmist. Ka meedias kohati sellist vibe’i, et no mis me siin ikka punnitame, meist ei sõltu niikuinii mitte midagi ja kõik läheb samamoodi.

Aga see on ka see, mis ma seal ankeedis alguses kirjutasin, et ongi väga ärev, aga samal ajal mind see isiklikult õnneks motiveerib. On olnud väga raskeid hetki, moraalselt, emotsionaalselt, aga ma arvan, et mida rohkem inimesed praegu moraalselt alla annavad, seda kergem on vastaspoolel. See vastupidavus või toimetulek või see “säilenõtkus” (naerab). Lollakas sõna! See on hästi-hästi oluline praegu ja ma tunnen, et nendest asjadest peab rohkem rääkima.

Ükskõik kellega ma räägin nendest asjadest, kõigil on ärevus.

Näen, et inimestel on omavahel isolatsioon. Kõik on nagu veidi üksi selle ärevusega. Tegelikult on see nii üleüldine. Reaalselt ükskõik kellega ma räägin nendest asjadest, kõigil on ärevus. Seepärast peabki esiteks rääkima, saama aru, et jah, see toimub meie kõigiga ja mõtlema, kuidas ennast selles olukorras hoida. Igal juhul on raske, aga sellistele asjadele peab ka kainelt reageerima ja vahepeal tulebki emotsioonid välja lasta, et mitte nende alla mattuda.

Aga emotsioonide ja reageerimise pealt edasi minnes – milline oleks ideaalne vale? Mis seda iseloomustaks?

Ideaalsel valel on päris palju komponente. Lühidalt on seda raske kokku võtta, aga kui ma proovin, siis ideaalne vale koosneb alati tõest ja valest. Ta ei saa olla ideaalne, kui ta on täiesti vale, sest see on tõesti väga raskesti usutav. Seal peab olema ma ütleks, kaks kolmandikku tõde ja siis kolmandik vale. 

Ideaalne vale koosneb alati tõest ja valest.

Vähemalt mina näen oma töös, et see töötab kõige paremini kui suur osa on mingi tõene sündmus, aga see ülejäänud osa on kas midagi rääkimata jäetut või vastupidi, midagi ekstra lisatud, mis on siis vale, eksitav või manipuleeriv.

Seal peab alati tõde sees olema. Sellepärast, et kui ma ütleks sulle praegu, et keset Tallinnat plahvatas pomm, siis on seda raske uskuda. Aga kui me teaks juba, et midagi suurt juhtus keset Tallinnat ja siis ma ütlen sulle, et see oli pomm. Seda on palju lihtsam uskuda, kui seda, et see tuleb täiesti taevast. Aga ta peab kütma emotsioone. Ta peab olema inimeste jaoks emotsionaalne teema. 

Üldiselt jah, lähedus. See peab mulle kusagil lähedal olema. See peab mind isiklikult kuidagi puudutama, ta peab olema polariseeriv, ehk siis mul peab olema tugev enda arvamus sellel teemal. Praegu on üks niisugune teema näiteks kultuurisõda. Lisaks peab seal hirmufaktor olema, mis on ju otseselt seotud emotsioonidega. Inimeste hirmutundele rõhumine. 

Noh, praegu mul on nii hea meel, et see BRELL-ist ehk siis vene võrgust lahti ühendamine läks nii hästi. Ma olen väga rahul sellega, kuidas seda kommunikeeriti ja kuidas üldse kõik läks. Ja mulle tundub, et me olime ikka palju hullemaks valmis.

Üldiselt oli see ideaalne olukord paanika õhutamiseks ja valetamiseks. Ma ei taha nüüd kellelegi mõtteid pähe panna, aga ei ole väga raske ette näha, kui lihtne on sellist olukorda ära kasutada. Sellepärast, et see on otseselt seotud inimeste igapäevase toimetulekuga. See on otseselt seotud sõjaga. See on otseselt seotud meie julgeolekuga. See on otseselt seotud minu, sinu, tema lähedaste inimestega, eakate inimestega, lastega.

See on nii lähedal, nii emotsionaalne, suur asi. Selle pealt mängimine on lebo ja seda ka veidi üritati sotsiaalmeedias. Õnneks inimesed olid nii hästi informeeritud ehk siis hea töö kõigi poolt, kes tegelesid sellega. See ei läinud lendu, nii et mul on hea meel. Võiks rohkem head kommunikatsiooni teha.

Võiks rohkem head kommunikatsiooni teha.

Milline sinu enda tehtud faktikontrollidest on olnud kõige meeldejäävam?

Neid on palju. Tavaline on see, et ma teen faktikontrolli, siis avaldan selle ja siis ma saan sõimata. See on tavaline. Vahel ähvardatakse, vahel minnakse pressinõukokku.

Vahel teed ühte faktikontrolli kolm-neli päeva, aga selle tagajärgedega tegelemine võtab sul vahepeal kuid. Tegelikult praegu on ta ikkagi suhteliselt rutiinne töö juba ja väga tugevaid emotsioone ei tekita. Vastutustunne on väga suur, aga sellist suurt emotsionaalsust ei ole enam.

Alguses, kui ma just tööle tulin, olid riigikogu valimised. Ma olin tööl olnud kaks kuud ja siis tulid valimised ja nagu me teame, on valimiste ajal ja pärast valimisi alati väga palju valeinfot. Isegi meie pisikeses, armsas Eestis. Mul oli esimest korda vaja hästi kiiresti ja adekvaatselt reageerida. Head allikad peavad olema kohe olemas ja nad peavad olema valmis kiiresti reageerima. 

Olen harjunud, et on väide või üks suurem postitus ja sealt võtan kõik väited, mis on valed ja teen rahulikult faktikontrolli. Aga mingi hetk enne valimisi üks erakond, EKRE, ja veel hulk aktiviste, hakkasid levitama valimiste võltsimise narratiivi. Nagu ikka, suure onu Donald Trumpi eeskujul.

Nad üritasid otsida igasuguseid “tõendeid” ja mingi hetk oli neid korraga nii palju, et ma olin lihtsalt nagu “what the fuck, kuidas ma teen seda”. Ja kuna ma ei suutnud neid kõiki eraldi teha, siis ma koondasin need kokku ja tegin ühe suure loo (“TOP valed valimiste kohta: kustutatavad pastakad, salajased topelthääled ja IKEA kastid”, ilmus Eesti Päevalehes – AMV).

Mu lemmik oli ikkagi see, kus Kalle Grünthal oli valimiskomisjonis või kus iganes teinud pilte vanadest e-hääletamise kõvaketastest (“Faktikontroll: riigikogulase postitus pidavat „paljastama“ e-valimispettuse. Tegelikult on fotodel suveniirid.“, ilmus Eesti Päevalehes – AMV)

Igatahes tegi pildi, see läks hullult lendu ja siis ma uurisin ja selgus, et need on üldse suveniirid. Need on varasemate e-hääletuste kettad, mis on ammu hävitatud ja mingit infot nad ei andnud. Need on lihtsalt suveniirid ja nad on tegelikult Vabamus juba näitusel olnud. See jäi mulle väga hästi meelde, et sul on korraga nii palju ja samal ajal nii jaburaid väiteid. 

Aga valimised ei ole mingi naljaasi, ma ei saa mitte kunagi naeruvääristada neid väiteid, vähemalt selles faktikontrollis endas. Ma võin ise inimesena ju naerda selle üle, aga ma ei saa selles töös mitte kedagi naeruvääristada. 

Ma võin ise inimesena ju naerda selle üle, aga ma ei saa selles töös mitte kedagi naeruvääristada. 

Kõige hullem oleks see, kui ma tembeldan kedagi lolliks. Seda ei tohi lihtsalt teha. See oli esimest korda kui mul on nii jabur väide. Mõtlesin, et mida kuradit, mida ma ütlen selle kohta ja mul oli väga raske seda faktikontrolli kirjutada. See jäi mulle esimese tõsiselt väljakutsuva ülesandena meelde. 

Mahult suurte ülesannetega edasi – kirjutasid huvitava magistritöö, mille üheks järelduseks oli, et venekeelsed noored tunnevad, et eesti ajakirjanduses ei ole nende häält kuulda. Kas ka sina kasvasid üles kakskeelses peres? 

Ei, üks keel, vene keel oli meil peres. Mul on jah venekeelne pere ja eesti keelt me kõik oskame, aga omavahel räägime vene keeles.

Saad sa siis ka venekeelsete noorte tunnetega samastuda? Oled seda isegi kogenud?

Selles mõttes, et kohati küll. Need noored, kellega mina suures osas rääkisin, nii magistritöös kui ka hiljem ajakirjanduslikus töös, nemad on käinud venekeelses koolis. Nii, et neil on täiesti teine olukord kui mul. Mina sain õnneks terve elu õppida eestikeelses koolis ja mul ei ole keelega õnneks kunagi probleeme olnud. Nagu me teame, ei ole asi ainult keeles, vaid see on terve kodanikukasvatus või enesetaju selles ühiskonnas, kus sa elad ja kas sa tunned ennast üldse ühiskonna osana või mitte. Ma saan väga hästi aru nendest noortest, kuna mul on ka sõpru, sugulasi, kes ei ole mu allikad või intervjueeritavad. Ma suhtlen väga palju venekeelsete inimestega ja venelastega, mitte ainult Eestist.

Igatahes ma saan neist väga aru ja kohati ikkagi samastun. Sellepärast, et kui keegi tuleb minuga tänaval rääkima, siis ta enamasti ei saa aru, et ma olen venelane, aga kui keegi järsku saab teada, siis see on muutnud suhtumist minusse. Mul õnneks endal läinud väga hästi. Ma olen väga tänulik oma vanematele ja perele selle eest, aga ikka on olnud selliseid hetki.

Kas töö kirjutamise käigus tuli välja ka võimalikke lahendusi, kuidas olukorda parandada?

Jaa, pakkusin välja ka seal töös lahendusi. Me ju tegelikult tegime koos minu juhendaja Triin Vihalemmaga teemast teadusartikli ja minu töö oli ainult üks osa sellest. See oli üldse selline agentsuse ja osaluse teema. Mina sain enda töö põhjal järeldada, et meediamajad peavad ümber mõtestama seda, et asi ei ole ainult selles, et noori ei ole kuulda, vaid neid tarbijana häirib ka meedia üldse.

Ma saan aru, miks eestikeelne ja venekeelne meedia erinevad. Venekeelse meedia lugejad ongi suures osas vanemas eas ja neid huvitavadki erinevad asjad. Aga ei ole kuidagi mõeldud, et äkki mõni noor tahab ka lugeda. Noored ei ole ainult TikTokis. 

Ma tean väga palju just venekeelseid noori, kes tegelikult väga tahavad lugeda ja osaleda selles debatis, aga neid häirib, kuidas see praegu korraldatud on. See on see, mida ma ise ajakirjanikuna püüangi parandada, nendega otse suheldes, nendest teemadest rääkides. 

Ma tean väga palju just venekeelseid noori, kes tegelikult väga tahavad lugeda ja osaleda selles debatis, aga neid häirib, kuidas see praegu korraldatud on.

Peabki võtma ennast kokku ja leidma inimesed, kes suudavad üles leida need inimesed, kes on valmis rääkima. Teiseks tuleks lõpetada ära kõik venelased ühte patta panemine ja üldse võiks juba vabaneda sellest, et kõik venkud on kuidagi julgeolekuoht. Ma tegelikult kirjutan sellest ka lugu praegu. 

Need stereotüübid võiks koju jätta, kui sa ajakirjanikuna räägid nendest teemadest. Olgu see venekeelne või eestikeelne haridus. Olgu see valimisõigus või kogu kirikuteema. 

Üleüldine suhtumine ongi see, mis noori ennast väga häirib ja millega ma täiega samastun. Selles mõttes, et venelased on alati meedias probleem, otsitakse konflikti. Aga saab ju konstruktiivsemalt ka teha.  Ja õnneks mulle tundub, et on järjest rohkem ajakirjanikke, kes seda mõistavad. Lõimumine on suures plaanis läinud väga hästi, ei ole nii, et kõik on halvasti ja me kõik vihkame üksteist. 

Enne kui midagi väita, võiks veidi süveneda ja kasvõi uuringutest üle vaadata, et kuidas siis asjad on ja kui paljud inimesed oskavad või ei oska eesti keelt ning kui paljud pooldavad või ei poolda Eesti välispoliitikat. Need faktid on olemas, aga mul on kahju lihtsalt, et inimesed on nii harjunud mõtlema venelastest, et vot, nad on sellised ja nii ongi. Kahjuks ka väga targad ja haritud inimesed teevad seda liiga tihti.

Ja lõpetuseks ka veidike tulevikuperspektiivist – kas sul on endale seatud kindlad eesmärgid, mida sa ajakirjandusmaastikul saavutada soovid või lähed pigem lihtsalt vooluga kaasa?

Selles mõttes jah, ma mingil hetkel sain aru, et minu puhul töötab oma kõhutunde usaldamine.

Ma võin ju teha endale selle tabeli plusside ja miinuste ja kõigega, aga siiani see ei ole töötanud, sest ma ei oska niimoodi mõelda, et mis on kindlasti kõige olulisem või kõige parem. 

Pigem kui ma tunnen, et ma pean mingi asja ära tegema, siis ma pean selle ära tegema. Isegi kui ma ei suuda seda sõnadesse panna või enda jaoks ratsionaalselt ära põhjendada. 

Pigem kui ma tunnen, et ma pean mingi asja ära tegema, siis ma pean selle ära tegema. Isegi kui ma ei suuda seda sõnadesse panna või enda jaoks ratsionaalselt ära põhjendada. 

Ma lihtsalt tajun, et vot see on teema, mis mind tegelikult hullult huvitab. Okei, võib-olla ma veel ei oska sellega tegeleda, või ei tea mitte midagi sellest teemast. Näiteks praegu on mul teemaks liiklus, liikluskultuur ja ohutu liikluse poliitika, mis on täiesti läbi kukkunud. See teema läheb mulle väga korda, sest näiteks just kevadel, rattaga sõites, sõitis mulle üks auto otsa.

See huvitab mind väga, aga ma ei tea mitte midagi sellest valdkonnast. Ma pigem töötan sedapidi, et kui miski mind hullult häirib või ma tunnen, et peab tegelema mingi teemaga, siis ma lihtsalt hakkan sellega tegelema. Otsin endale inimesed ümber, kes selle kohta teavad. 

Muidu mul ei ole selliseid suuri unistusi või eesmärke ajakirjanduses, sest ma ei taha üldse ennast piirata meedia või ajakirjandusega. Nagu me enne ka rääkisime, see on lihtsalt üks viis teha asju  ja minu jaoks töötab see praegu väga hästi ja see on väga huvitav. Meedia on meil täiesti vaba ja ma ei tunne seal mitte mingeid piiranguid.

Ähvardada ju võib, aga siiani see ei ole töötanud (naerab). Üleüldiselt on mulle kindlasti lõimumise teema hästi oluline ja mul ei ole vahet, kas ma tegelen selle teemaga ajakirjanduses, filmis, tantsus või koolis.

Seega võib täitsa eeldada, et mingil hetkel võid hoopis mõne teise valdkonnaga, näiteks tantsu, filmi või õpetamisega tegeleda?

Jah, igal juhul. Ajakirjandus lihtsalt sobib hästi mulle inimesena ja minu iseloomuga. Ma tahan lõpuni surkida ja õnneks minu maailma parim uuriv toimetus annab selle võimaluse ja aja tegeleda teemadega lõpuni. Samuti on meil maailma parimad rahvusvahelised partnerid ja organisatsioonid, kes toetavad keeruliste asjadega, mitte ainult nõu ja jõuga, vaid vajadusel ka finantsiliselt. 

Ma pigem pettuks endas, kui ma teeks asju ühe kitsa eesmärgi nimel. Ma lähtun sellest, et mingi asi vajab lahkamist, rääkimist, näitamist, arutelu, siis ma proovin seda tekitada. Ja siis ise selles osaleda. Selleks, et üldse midagi muutuks, on vaja tõsta see teema esiteks nähtavale. Seda püüan ma omalt poolt teha.

 

Dialoogi ankeet: MARTA VUNŠ

Mis tunne on?

Ärev. Aga see motiveerib.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Dokfilmi teeks. Ja tantsulavastust. Varem või hiljem jõuan nendeni. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga? 

Tööga. Kui andekas ei viitsi, mis kasu sellest on.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ühe päevaga ei suuda ka maailma võimekaim minister demokraatlikus riigis midagi põhimõttelist ellu viia. Kui see oleks muinasjutt, siis: eesti keele õppe suurem toetus üleminekukoolidele; kultuurieelarve võiks adekvaatseks tõmmata; JAH-mudel ja SLAPP regulatsioon. Ja veel palju asju. Näiteks ei taha rattaga sõites surma saada.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Puhkamine, laisklemine, olemine. 

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Kuskil poes nägin kooritud banaane kile sees. Loodus leiutas parema pakendi.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

“Venelane, aga nii normaalne!”

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Ühe tuttava laps, kellega kunagi koos õues basseinis hängisime ja kes oli norm vend, otsustas nüüd 20-aastaselt, et kolib “normaalsesse riiki” ehk venemaale.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

See tunne, et pole mõtet loota või arvata, et nemad seal teavad paremini.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Ei taha, et kõik minu kohta midagi teaks.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

 

Fotod: Taavi Sepp ja Anett Peel

Illustratsioon: Daria Taranzhina