Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase nõunik Daniel Kõiv (Eesti 200) rääkis taskuhäälingule “Meediapalat”, et tasuta kõrgharidus ei ole taganud sotsiaalmajanduslikult nõrgematele noortele ligipääsu kõrgharidusele.

Kristopher Muraveiski (K. M.): Te olete huvitavas olukorras. Ühelt poolt olete Tartu ülikooli tudeng ehk osa tudengkonnast, teisalt nõunik ministrile, kellega tudengkond on tülis. Kas tunnete ise ka vahel, et olete nn “kahe tule vahel”?

Ma ei tunne, et meil oleks üliõpilastega väga suur konflikt. Mul oli nädalavahetusel sünnipäev, kus olid kohal ka üliõpilaskondade juhid. Ma ei saa öelda, et meil on väga suur konflikt või draama. Seetõttu ma ei tunne ennast kahe tule vahel.

Kuula intervjuud:

Martin Erik Maripuu (M. E. M.): Teie ülesanne on ministrile nõu anda. Kui palju olete kõrghariduse teemal talle nõu andnud?

See on väga hea küsimus. Miskipärast on avalik arvamus, et ministri nõuniku töö on anda nõu. See on kindlasti üks osa sellest, aga ministri nõuniku töö on laias laastus lahendada kõiki probleeme ja juhtida mingeid protsesse. Meil on eraldi nõunik, kes tegeleb puhtalt kõrghariduse ja teaduse teemadega, aga kindlasti käivad need arutelud ühiselt.

Ma usun, et jõuame sisusse ka, aga küsimus on selles, kui hea kvaliteediga kõrgharidust saab Eesti pakkuda. Kui kõrget kvaliteedimärki ootame näiteks Tartu ülikoolilt? Kui me tahame, et see oleks 100 parima hulgas, siis mida peame selleks tegema? See on see suur küsimus.

K. M.: Suurte küsimuste juurde jõuame ka kohe, aga Eesti üliõpilaskondade liit tõi välja, et ministril pole olnud mahti nendega kokku saada ja rääkida. Miks tudengitega pole suheldud? Miks nad seda välja toovad?

Sellega ma päris nõus ei ole. Tudengitega on ikka suheldud. Võib-olla ei ole Kristina Kallas saanud otse viimase kuu jooksul rääkida, aga maja on palju suurem.

Ministeeriumis on asekantslerid. Eesti miskipärast alahindab seda, kus on vastutuse ja otsustuste tasand. Kui sa lähed USAsse, ei ole nii, et Biden vastab igale väikesele küsimusele, aga Eestis on see miskipärast nii kujunenud. Eks ta on väikese riigi küsimus, aga sul on olemas asekantslerid ja nõunikud ning see suhtlus käib väga intensiivselt.

Kui räägime konkreetselt olukorrast, mis puudutab tulemusstipendiumite kärbet, siis see arutelu toimus juba poolteist aastat tagasi. See on fakt. Seal oli arutelu selle üle, et soovime tulemusstipendiumitest väljuda ja suunata seda veel rohkem vajaduspõhistesse toetustesse, kuna kahekordistasime neid ja meil oli mõte suurendada veelgi vajaduspõhise stipendiumi mahtu. Kahjuks see ei õnnestunud, sest Eesti riik on pankrotis, mis tähendab, et sa pead pingutama – makse tõstma või kärpima.

Ülikool saab sellegipoolest maksta tulemusstipendiumit. – Daniel Kõiv

Sa lähed kärpeteed. See on paratamatu, et keegi saab pihta. Püüad kärpida nii, et see, kes saab pihta, saab kõige vähem pihta. Kärbid kõrgharidust nii, et ei kärbi tegevustoetust, mille arvelt pead kõrghariduse erialasid kinni panema ja kvaliteeti langetama, vaid võtad mingi väikese osa, näiteks tulemusstipendiumi, mis täna kahjuks seda funktsiooni motiveerimise mõttes enam ei täida.

See suhtlus on toiminud. Info on neile edasi antud. Meil oli septembris või augusti lõpus noorte nõukogu, kus oli ka sel teemal kiire arutelu. Kärpeolukorras on laias laastus kuu aega, et panna kokku riigieelarve. Puudu on kaks miljardit. Sul on elevant toas. Opositsioon ütleb lihtsalt valeväidetega, et te ei tee mitte midagi, samas ühtegi ettepanekut kärbete osas ei tee ja siis pead neid kärpeid välja mõtlema. Selles hetkes tegime ülikoolide rektoritega suurema koosoleku, kus käisime rida rea haaval läbi kõik need kärpekohad. Me küsisime, mis kõige vähem lööb.

K. M.: Kas reaalselt ei olnud aega tudengitega viimases aruteluringis kohtuda?

Me kohtusime nendega teises formaadis. Ma pakkusin üliõpilaskondade liidule välja, et kohtuge asekantsleriga. Arutage seal ära. Tõesti, kui sa pead praegu riigieelarvet kokku panema, siis sul ei ole ainult üks teema, vaid nii lai teema, et püüame seda vastutust õiges kohas hoida.

Ma ei saa öelda, et neid ei olnud nende otsuste juures, aga jällegi see suur pilt: kui sul on valida, kas kärpida tulemusstipendiume, õpetajate palkasid või vajaduspõhiseid stipendiume, siis sa võtad tulemusstipendiumi, sest see on kõige väiksem löök.

Samal ajal tõuseb kõrghariduse rahastus 20 miljonit eurot. Pidi tõusma 30 miljonit, 10 miljonit kärbiti ja alles jäi 20 miljonit. Ülikool saab sellegipoolest maksta tulemusstipendiumit. TalTech minu teada seda teebki. TalTech jätkab tulemusstipendiumite väljamaksmisega vaatamata sellele, et riikliku sildina kirja pandud kulurida võetakse ära.

K. M.: Ehk ülikool saab nüüd ise otsustada, kas maksab tulemusstipendiumit välja? Võimaluse või kohustuse andsite üle ülikoolidele.

Lühidalt küll. Mitte kohustuse, vaid võimalusena.

Eesti ülikool on väga autonoomne. See on väga suur väärtus. See aitab hoida akadeemilist vabadust ja aitab teha teadust sellest, millest tahad ja õpetada seda, mida tahad ja tead.

Samamoodi on loogiline ka juhtimisstruktuuri mõttes, et annad ülikoolile tulevikus aina enam block grantina (rahastus, mille kasutamise osas antakse saajale suhteliselt suur otsustusvabadus – toim.) rahapataka, mille sees ta teeb ise otsuse.

Näiteks on järgneva viie aasta jooksul strateegiline prioriteet tudengite toimetulek ja panustab sinna. Fine. See on valik, mida ülikool saab teha, aga ülikool saab selle asemel teha valiku suurendada arstide koolitust, arendada meditsiiniteaduskonnas tippteadust – mis iganes. See on ülikooli otsustusvabadus.

M. E. M.: Minu jaoks läks natuke segaseks. Toimus kärbe, aga rahastus suurenes. Mis summadest me räägime?

Meil on hetkel ülikoolidega kokkulepe, et igal aastal tõuseb kõrghariduse rahastus 15%. See on tagasimakse eelneva 10 aasta pealt, mil eelnevad valitsused hoidsid kõrghariduses laias laastus nulltõusu rida. See on see makse.

Kärpeolukorras otsustasime ka kärpida. Lõpptulemus on selline, et 2025. aastal, kus kõrghariduse toetus pidi kasvama utreeritult 30 miljonit eurot ja me kärbime 10 miljonit eurot, siis tegelik tõus on 20 miljonit eurot. Aga tõus on. See on Eesti tänases riigieelarves üks vähestest valdkondadest, kus toimub tõus. Kui võtan kultuurivaldkonna, kus kärbitakse baasi pealt väga jõhkralt, siis kõrghariduses kärbiti tõusu, mitte baasi. See on väga tähtis markeering.

K. M.: Aga sellest tõusust ei piisa, sest 2029. aastaks on 100 miljonit eurot puudu.

Nüüd me liigume selle pika plaani juurde.

K. M.: Meil ei ole praegu seda pikka plaani.

Ma kohe selgitan.

15% tõusu lõppeb aastal 2026. Pärast seda pole mitte midagi ehk on jälle nullkasvu rida. Suur küsimus ongi see, kuidas oleks võimalik tagada Eestis tipptasemel kõrgharidust, et suuta maksta õppejõududele piisavalt konkurentsivõimelist palka, et neid ei ostetaks üle Uppsalasse või kuhu iganes.

Meil on tippõppejõud. Kuidas sa suudad seda tagada olukorras, kus su riigieelarve on pidevas miinuses, sest su rahvastik vananeb? Pensionite tõusu rahad on iga-aastaselt pluss 300-400 miljonit, tervisekassa miinus suureneb aastast aastasse, sest rahvastik vananeb – ta on haigem, sa pead rohkem ravima. Noori on vähem ehk sotsiaalmaksu laekub vähem. Riigieelarves raha ei ole.

Variant on tõsta makse, nõus, aga nagu näete, ei ole tänases Eesti ühiskonnas variant tõsta makse, sest see tapab majanduse, konkurentsivõime ja rahvastikul ei ole varsti enam võimekust kõrgemaid makse maksta. Samal ajal on vaja 100 miljonit eurot selleks, et seda tagada. Mida teha? Kust seda raha võtta?

Lausaline tasuline kõrgharidus oleks kõige kergem valik. – Daniel Kõiv

Meie ettepanekud on olnud erinevad. Üks ettepanek on olnud tõsta ülikoolis välisüliõpilaste määra, kellelt saab võtta tasu ja nad jätavad maksude, elamiskulude ja toidukuludena kõik maksud Eestisse ja see aitab majandust boostida. Fine. See on üks osa, aga see toob ainult ühe tükikese ehk 20 miljonit eurot, kui tõsta tänaselt 10%lt 15-20% kanti. See on üks variant.

Teise variandina on välja pakutud teha seda, mida tegi Holland. Me ei tee lausalist tasulist kõrgharidust – see tooks reaalselt riigikassasse raha, see oleks kõige kergem valik, – vaid sa võtad administreerimistasu 20% sinu õppekoha maksumusest. Sa panustad ühe korra aastas, aga selle eelduseks on korda tehtud õppelaenu süsteem ja selle eelduseks on, et su vajaduspõhised toetused katavad vajadusel õppetasu või administreerimistasu nendele, kel ei ole võimalik seda enda taskust teha.

K. M.: Samas tööandjate keskliit ja Tartu tervishoiu kõrgkool sellist ühtlast administreerimistasu ei toeta.

See ongi arutelukäik. Mitte ühtegi otsust pole tehtud. Praegu käivad arutelud ja üliõpilased on sinna kaasatud. Meil on kõrghariduse rahastuse pika plaani kokkuleppimise töörühm, kus on kõik ülikoolid, tööandjad, rakenduskõrgkoolid, üliõpilased ja nii edasi. Seal ongi see koht, kus lepitakse kokku ja pakutakse välja ettepanekuid, kuidas tagame kõrghariduse rahastamise olukorras, kus riigieelarve on lihtsalt pankrotis.

Loe: “Pika plaani” töörühm otsib võimalusi kõrghariduse rahastamiseks. Esimesel kohtumisel ühisosa ei leitud

K. M.: Kas see töörühm toimib lihthäälteenamuse põhimõttel?

See on pigem konsensuslik. Sa ikkagi püüad seal saavutada võimalikult laiapindset konsensust. See ei ole otsustav, vaid nõustav kogu. Lõpuks teeb otsuse riigieelarve vaatest riigikogu. Mis puudutab konkreetselt administreerimistasu, teeb otsuse täidesaatev võim ehk valitsus. See on nagu kaasamine, nõustamisorgan.

K. M.: See küsimus tuleneb EÜLi väljaöeldust, et tegemist on lihthäälteenamusel põhineva töörühmaga ja tudengeid on vaid üks ning nad on vähemuses, kuigi nemad on kõige suurem huvirühm.

See on konflikti otsimine kohas, kus seda konflikti ei tasu otsida. – Daniel Kõiv

Kõige suurem huvirühm selles mõttes, et ta puudutab meid sama palju kui puudutab õppejõude, aga õppejõude pole seal üldse. Seal on ülikoolid – administratiivne tasand, kes peab tagama rahastuse, sest nemad hindavad seda. Ma tahaks uskuda, et ülikoolid hindavad tervikpilti vaadates nii tudengite, õppejõudude, hoonete, investeeringute – kõige vaatest.

See on konflikti otsimine kohas, kus seda konflikti ei tasu otsida. See küsimus on laiem. Me keskendume tulemusstipendiumile, mis on sellest nii väike osa. Tulemustipendiumit sai 5% üliõpilastest. Samal ajal on vajaduspõhine stipendium kahekordistunud. Seda saab aastast aastasse aina enam üliõpilasi, mis on ühelt poolt positiivne, teisalt natuke negatiivne ka, sest võiks olla vähem inimesi, kes vajaksid toetusi, aga fine, ärme sellele keskendu.

Me keskendume väikesele teemale, kuid tegelikult on suur küsimus, mida teeme selleks, et teised noored, kes tulevad pärast mind ülikooli, saaksid ka sama head haridust, mida mina saan. Et minu õppejõud ei läheks Uppsalasse ära, sest maksame talle 2000 eurot palka. Kuidas me seda tagame?

Või kuidas tagame meditsiini- või bioloogiateaduskonnas võimalikult head laborid, et doktorantidel oleks Eestis võimalus teha tippteadust, mis lõpuks panustab ka majandusse? Selles on küsimus. Nii võiksime lahendust otsida, mitte vastanduda, et kellel on üks hääl komisjonis, mis on tegelikult nõustav kogu. Jah, see ei ole lihtsalt “tulen ja arvan”, vaid seal on ikkagi ülikoolid, kellel on mandaat ehk seal on rektoraadi esindaja, tavaliselt õppeprorektor. Keskendume lahendustele, mitte väikestele muredele ja probleemidele.

M. E. M.: Kui tulemusstipendium on palju tähelepanu saanud, siis kui palju te reaalselt selle kärpe pealt kokku hoiate?

Tulemusstipendiumi kokkuhoid ei ole suures pildis väga suur. Kui õigesti mäletan, siis 1,5-2 miljonit eurot. Haridusministeerium peab kärpima 80 miljonit. See peab kuskilt kokku tulema.

Sa teed valikud selle põhjal, mis lööb ühiskonda ja riivab õiglustunnet kõige vähem. – Daniel Kõiv

On väga vähe valikuid, kust seda teha. Sul on valik panna kinni riigigümnaasiumid – kohe võtad 30% ministeeriumi eelarvest lihtsalt maha, sest sa ei saa seda kärpida. Sul on valik kärpida eestikeelsele haridusele üleminekut – sa ei tee seda, jällegi kohe 100 miljonit läinud. Tükk tüki haaval jäävadki alles teatud sektorid. Huviharidust oli võimalik kärpida – üks miljon läks sealt, ning ka üliõpilaste tulemusstipendiumid.

Sa teed valikud selle põhjal, mis lööb ühiskonda ja riivab õiglustunnet kõige vähem, mille kahjutegur on kõige väiksem. Sa teed need otsused sellel skaalal. Loomulikult me võime küsida, et miks te ei lahenda riigieelarve struktuurset probleemi, ei lähe indeksite kallale – ma arvan, et võikski minna kusjuures. Pensioniindeksid, riigitöötajate indeksid ja nii edasi.

Lõpuks oled sa poliitilises reaalsuses. Võid arvata ja soovida ühe erakonnana mida soovid, aga valitsuses või terves riigikogus oled ainus, kes soovib seda teha. Sa elad selles reaalsuses ja lähed teed seda, mida on võimalik sel hetkel teha ja püüad leida pika plaani otsuseid veel teistes valdkondades, alates kõrghariduses lõpetades teiste haridusliikidega.

K. M.: Samas haridusministeerium suutis kõikidest ministeeriumitest kõige rohkem kärpida. Kuidas see võimalik on? Õpetajate palkasid ei tohi ju näppida.

Vaatamata sellele, et me hoiame õpetajate palkasid ja haridusleppega neid ka tõstame, siis sellegipoolest me kärbime kõige rohkem. See on ühelt poolt kurb, et haridust kärbitakse rohkem kui teisi, aga teisalt on haridusministeeriumis kõige rohkem toetusi. Kõrgharidustoetus, teadustoetus, üldharidustoetus – need on kõik toetuste siltidega.

Suurem pilt on veel see, et sul on olukord, kus on puudu kaks miljardit. Sa pead investeerima julgeolekusse hiiglaslikke summasid alates lisainvesteeringutest lõpetades baasiga. Sa pead tagama samal ajal majanduskasvu, pead majandusse raha panema. Samal ajal on kaks miljardit puudu. Suures pildis on valik, et võid natuke makse tõsta – seda tehes rikkaks ei saa, aga saad baasi tagatud. Fine.

Tuleb ebapopulaarne minister ning istub sitakuhja peale ja hakkab kühvliga koristama seda pidu, mis siin toimus. – Daniel Kõiv

Sa saad kärpida selleks, et seda baasi tõsta. Kuidas me tagame, et Eesti riik on jätkusuutlik, et riiki valitsetakse vastutustundilikult, ei tehta nii nagu kümme aastat on tehtud – kulusid peale, peale, peale ja siis istume siin aastal 2024 ja nuputame, kuidas jätkame jätkusuutliku kõrgharidusega või kuidas teeme julgeolekusse investeeringu, kui sul ei ole raha. Seda on raisatud erakorralistele pensionitõusudele või lastetoetustele, ebanormaalsetele tõusudele – me istume selle otsas.

Siis tuleb see ebapopulaarne valitsus ja ebapopulaarne minister ning istub ebaviisakalt öeldes sitakuhja peale ja hakkab kühvliga koristama seda pidu, mis siin toimus. See arve on sulle maksta.

Okei, sa võtad selle ebapopulaarsuse vastu, aga neid otsuseid on vaja teha, sest kui sa neid otsuseid ehk kärpeid ja maksutõuse ei tee, siis mis on alternatiiv? Läheme Kreeka teed, teeme võlaspiraali, ärme tee julgeoleku investeeringuid. Need on need valikud, millest võib-olla ühiskond pole aru saanud mitte enda süül, vaid paljuski valitsuse enda süül, et pole suutnud kommunikeerida või aru saanud, mis on need alternatiivid ja valikud, mille eest seisame.

M. E. M.: Tulles tagasi kõrghariduse juurde – mis on kõige tõenäolisem stsenaarium, millega näeksite, et oleks mõistlik edasi minna? On räägitud erasektori kaasamisest, kõrghariduse täielikult või osaliselt tasuliseks muutmisest. Kuidas oleks seda mõistlik teha? Kas erasektor tuleks kaasa?

Erasektori kaasamisel on olnud eraraha panus, mis paljuski ongi minu ehk tudengi enda panus oma haridusse.

See lahendus võiks olla mitmekülgne. Kõige kergem lahendus on täiesti tasuline kõrgharidus ehk USA süsteem ja õppelaen: maksad või ei maksa, sinu probleem. Täielikult parem-neoliberaalne lähenemine.

Me soovime seda natuke hajutada. Need arutelud selle üle käivad ülikoolide poolt, et püüaks hajutada: sul on rahvusvaheliste tudengite määr, omaosaluse eramäär, ülikoolide spetsialiseerumise osa. Kas meil on vaja õpetada õigust nii paljudes ülikoolides? Äkki piisab kahest, kolmest? Ma ei tea. Need on need arutelud.

Üks moment, mis kogu aeg ununeb – see argument oli ka üliõpilaste poolt toodud –, et me ei tohi kaotada täielikku tasuta kõrgharidust, sest siis piirame sotsiaalmajanduslikult nõrgemate noorte ligipääsu kõrgharidusele. Ma olen kahe käega poolt, et sotsiaalmajanduslikult nõrgematele noortele oleks ligipääs kõrgharidusele tagatud. Ma ka ei tule rikkast perest, vaid Lasnamäe tavalisest perest.

Vahet ei ole, mis raportit sa loed, on see riigikontroll või EBSi analüütikute tehtud uuring – tänane tasuta kõrgharidus ei ole taganud sotsiaalmajanduslikult nõrgematele noortele ligipääsu kõrgharidusele. Probleem ei ole selles, et nad ei suutnud enne 2013. aastat kõrghariduse eest maksta, vaid see probleem on mujal. See on gümnaasiumite juures. Ma sinna teemasse praegu ei lange.

See argument ei päde, sest kui vaatad arve, siis näed, et seda ei ole juhtunud. Seega on meil jätkuvalt probleem, et maapiirkondade sotsiaalmajanduslikult nõrgemad noored ei pääse ülikooli. Väga paljuski on venekeelseid rühmi, kes lihtsalt eesti keele pärast seda ei tee, ja tihtipeale on nad ka sotsiaalmajanduslikult nõrgemad. See argument ei päde, aga see ei tähenda, et seda ei tuleks lahendada. See ongi vajaduspõhise stipendiumi või õppelaenu point.

Kui juuratudeng lõpetab juura bakalaureuse või magistri, siis kõige suurem kasu on tal endal. – Daniel Kõiv

Teine on eraraha kaasamise variant, et paned registeerimistasu, mille saad õppelaenust kinni maksta, samal ajal katab ka elamiskulusid, et sa ei peaks tööl käima.

Rootsis võtab, kui õigesti mäletan, 75-78% tudengitest õppelaenu. Eestis võtab 5-6%. Miskipärast on Eestis see taak, et õppelaenu demoniseeritakse – see on halb, et õppelaenuga võiks rahastada mingil määral oma õpinguid, et sa ei peaks tööl käima. Ma ei arva, et see on halb. Ma olen nõus, et meil on päris palju teha, et see õppelaenu süsteem parem oleks ja seda me ka teeme, aga by default või a priori ei tohi näha seda halva lahendusena.

Miks ei ole halb, kui sa ise panustad väga väikesesse osasse oma haridusteest enda raha eest? Kui juuratudeng lõpetab juura bakalaureuse või magistri, siis kõige suurem kasu on tal endal. Ta saab 5000 eurot palka ehk tema isiklik kasu on väga suur. Ühiskondlik kasu on ka. Mida rohkem on kõrgharitud inimesi, seda paremini läheb Eesti majandusel, seda innovatiivsem on Eesti majandus, seda rohkem võidab Maxima kassapidaja, nagu Kristina Kallas intervjuus ütles.

Loe: INTERVJUU ⟩ Kristina Kallas vaidlusest üliõpilastega: “Päris nii ei saa. Ma ütlen ausalt, päris nii ei saa.”

Kõige suurem võit või kasu on sel samal noorel, kes juuraõpingud lõpetab. Kui ta finantseerib heal juhul 20%, pigem vähem, siis ma ei näe selles probleemi. Ma tean, et see on tudengite seas ebapopulaarne, aga see on lihtsalt aus. Alternatiivid on halvemad. Alternatiiv on omandada halvema kvaliteediga kõrgharidust. Mitte pürgida top 100sse, vaid olla top 1000, 2000 või 3000 – see on ka variant.

M. E. M.: Samas tudeng, kes lõpetab juurahariduse ja oletame, et saab 5000 eurot palka, on ka rohkem pingutanud kui mõne teise eriala tudeng, kes ei saa nii palju palka. Või keegi, kes ei ole seda eriala õppima läinud. Kas selline võrdlus üks ühele on päris korrektne?

See ei ole üks ühele. Ma tõin näite illustreerimiseks.

Kui juuratudeng maksaks 20%, sotsiaalainetes on suhteliselt odavad õppekavad, pole laboreid, mis tähendab, et 500 eurot aastas, bakakalaureus 1500 eurot ja magister 1000 eurot ehk kokku 2500 eurot. Kui sa oled vähegi edukas jurist, advokaat või kohtunik, siis see investeering on tuleviku mõttes sulle väga väike.

Miskipärast me ei võta haridust investeeringuna. Me võtame by default, et see on miski, mis peab olema. Aga see on investeering sinu enda tulevikku. Alates sellest, et sa lähed alusharidusse, üldharidusse ja siis kõrgharidusse – see on kõik selleks, et sinu elu oleks tulevikus parem ja sa saad sellest kõige suurema kasu.

Kas see Maxima kassapidaja laps ei taha endale paremat tulevikku ja paremat palka? Tahab küll. – Daniel Kõiv

Maxima kassapidaja saab ka. Kui ma lugesin neid kommentaare, siis argument oli see, et kui Maxima kassapidaja laps tahab minna kõrgkooli, siis ta ei saa maksta, sest tuleb administreerimistasu ja see pole võimalik. Vabadust väga, kas see Maxima kassapidaja laps ei taha endale paremat tulevikku ja paremat palka? Tahab küll, kui talle luuakse võimalus saada vajaduspõhist toetust, et administreerimistasu kinni maksta. Kui sa pead ühe korra aastas maksma 500 eurot, isegi kui saad kõige väiksemat määra – sorry, seda on võimalik kinni maksta.

Kui sa lood noorele võimaluse saada väga heade tingimustega, madala intressiga, väga pika tagasimakse perioodiga õppelaenu, siis ma ei näe probleemi, miks see noor ei peaks saama kõrgharidusse.

Jällegi, me jõuame kogu aeg tagasi selle argumendini, et kui täna oleks olukord, et sotsiaalmajanduslikult nõrgema taustaga lapsed saavad ülikooli täpselt samamoodi, nagu tugeva sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed, siis ma oleksin nõus nende argumentidega, aga see lihtsalt ei päde. Seda ei ole juhtunud.

K. M.: Ministeerium koostab praegu väljatöötamiskavatsust, mis on ka seotud õppelaenuga. Mis hetkel me võime öelda, et õppelaenu reform on ära tehtud?

Järgmisest aastast peabki see hakkama kehtima. Ma ei tea, kas me isegi väljatöötamiskavatsust teeme, ma jään vastuse võlgu, aga see läheb muutmisele.

See on pikalt marineerinud, aga tuleb 6000-eurone õppelaenu määr. Käendaja osas me veel arutame, kas jääb või ei jää. See on veel lahtine.

Intress läheb madalamaks, tagasimakse periood pikeneb. Tehakse võimalikult paindlik ja hea süsteem. See on küll ühetaoline. See pole Ühendkuningriikide süsteem, et kui sa lähed tööle ja saad keskmist palka, siis sa ei pea tagasi maksma. Seda süsteemi me veel ei loo, aga see on ühetaoline heade tingimustega õppelaen ehk investeering. Palju odavam investeering kui kinnisvarasse ja tulu on sellest palju suurem.

K. M.: Olete ka juba Eesti 200 juhatuse liige. Millal Kallaselt ohjad üle võtate ja erakonda juhtima hakkate?

(Naerab) See oli alles teemavahetus. Mul seda plaani täna kahjuks või õnneks ei ole.

Kuula tervet saadet:

“Meediapalat” on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite omaalgatuslik podcast, milles arutletakse ajakirjanduses kõneainet pakkunud teemadel. Leitav nii Spotify’s, Apple Podcast’is kui ka Youtube’s.