17. oktoobril kogunesid Stenbocki maja ette piketile üliõpilasesindajad, tudengid ja gümnaasiumiõpilased. Tulemusstipendiumi kaotamisest said tudengid nende endi sõnul teada alles siis, kui otsus oli juba tehtud. Nüüd avaldavad nad oma meelt õppemaksu kehtestamise vastu, et kõrgharidus ei muutuks privileegiks.

Meie päev Tartus algas juba kell 5 hommikul, kui tuli tõusta, kargud alla ajada ja suunduda bussipeatusesse, et sõita pealinna tudengite meeleavaldusele. Kohale jõudes olid aktsioonile minevate inimeste näod veel üsnagi unised ja ka me ise polnud veel täiesti ärkvel.

Tallinnas oli kogu seltskond juba reipam ning üheskoos liikusime Stenbocki maja ette. Meie üllatuseks ei olnud kohal nii suurt rahvamassi, kui võis ette kujutada. Kõige rohkem oli näha Tallinna Ülikooli tudengeid, aga ka Tartu seltskond oli kenasti esindatud.

Kõigepealt küsisime tudengitelt, miks nad on siia tulnud ning mis probleemid nende pead vaevavad seoses võimaliku kõrghariduse tasuliseks muutumisega.

“Mina ei õpiks ülikoolis, kui ei oleks tasuta kõrgharidust.” – Annaliisa

Tallinna Ülikoolis inglise keelt ja kultuuri õppiva Annaliisa sõnul on tasuta kõrgharidus väga tähtis, sest tema tuttavad töötavad ülikooli kõrvalt ning püüavad ots otsaga kokku tulla. “Mina ei õpiks ülikoolis, kui ei oleks tasuta kõrgharidust,” tunnistas ta.

“Me ei luba kõrgharidusel muutuda luksuskaubaks, mis on ligipääsetav vaid neile, kelle rahakott seda lubab!”

Vahepeal jäime kuulama Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) juhi Katariina Järve kõnet.

“Me ei luba kõrgharidusel muutuda luksuskaubaks, mis on ligipääsetav vaid neile, kelle rahakott seda lubab. Tasuta ja ligipääsetav kõrgharidus on võrdsuse ja innovatsiooni ja kogu riigi majanduse nurgakivi. See on võimalus igale inimesele luua parem tulevik enda ja Eesti riigi jaoks,” sõnas Järve.

Kui teised aktsioonist osavõtjad kõnesid pidasid, astusime meie ligi piketil osalejatele, et esitada paar küsimust. Nagu öeldakse: alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Uurisime veel kahelt inimeselt, miks nad olid meeleavaldusele tulnud. Maaülikooli maastikuarhitektuuri tudeng Eva vastas, et tudengitel on niigi raske. “Kui kõrgharidus peaks tasuliseks muutuma, siis ma ei tunne, et mul oleks konkurentsivõimet varasemate aastate tudengitega, kellel on mitu bakat tasuta saadud. Tunnen, et see pole aus,” lausus ta.

Tudengid kutsuvad üles dialoogile

Publiku seast oli kuulda üha rohkem suminat, rahulolematus kasvas ja publik elavnes veelgi, kui lauldi üheskoos üliõpilashümni „Gaudeamus”, mille sõnu jagas Tallinna Ülikooli maskott.

EÜL-i asejuhi Lennart Mathias Männiku sõnul on pikett hea näide sellest, kuidas tudengid alustavad arutelu ja kutsuvad üles dialoogile. „Alati võib öelda, et ministeerium oleks võinud rohkem kaasata ja teha palju rohkemat, kuid kui tudengitelt endilt tuleb see initsiatiiv juba eos, enne kui midagi juhtub, siis seda parem,” sõnas ta.

Üliõpilasesindajate jaoks on tulemusstipendiumite kaotamine suur pettumus

Katariina Järvet kurvastab just see, et tulemusstipendiumite kaotamise aruteludesse ei kaasatud ühtegi huvirühma, ainult rektorid. „Lihtsalt tuli see number ja öeldi, et saage hakkama,” väljendas ta pettumust. Tema arvates oleks tulemusstipendiumi summa pidanud just tõusma, mitte üldse ära kaduma.

“Me rääkisime tudengitega poolteist aastat tagasi ja see kärbe kindlasti ei tulnud neile üllatusena.” – Kristina Kallas

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) sõnas usutluses 4dimensioonile, et üliõpilasesindajaid kaasati tulemusstipendiumi aruteludesse.

“Üliõpilaste esindustega on tulemusstipendiumite kärpimisest räägitud juba poolteist aastat,” sõnas ta. “Poolteist aastat tagasi kohtusime nendega ja rääkisime, et meil on plaan tulemusstipendiumid ära kärpida, et korrastada stipendiumite süsteemi, sest me kahekordistasime vajaduspõhiseid toetusi ja me viisime sisse tugevad õpetajakoolituse stipendiumid.”

Kallase sõnul ei omanud tulemusstipendiumid mingit mõju ei õppimisele ega õpiväljunditele.

“Nad tundusid olevat oma aja ära elanud stipendiumid ja meil oli väga konkreetne ettepanek, et tulemusstipendiumid tühistame ja suurendame selle tulemusel vajaduspõhiseid stipendiume,” märkis ta. “Me rääkisime nendega poolteist aastat tagasi ja see kärbe kindlasti ei tulnud neile üllatusena. Augustis, kui me selle otsuse lõplikult tegime, siis me tõesti rääkisime ainult rektoritega. Aga ülikoolid on kinnitanud, et kuna tegevustoetus ülikoolidel tõuseb, siis osad ülikoolid jätkavad ise oma tulemusstipendiumite maksmist.”

4dimensiooni pikem usutlus haridusminister Kristina Kallasega ilmub kolmapäeval, 23. oktoobril.

Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimehe Renar Kihho arvates on 100-eurone tulemusstipendium siiski märkimisväärne summa. „Mõne jaoks on see kuu toiduraha,” lausus ta.

Pikk plaan ja töörühm

Praegu koostatakse haridus- ja teadusministeeriumis kõrghariduse rahastamise pikka plaani, mille jaoks on loodud ka töörühm. 7. oktoobril toimus töörühma esimene kohtumine.

Kõrghariduspoliitika töörühma kuuluvad ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide esindajad, organisatsioonidest on kaasatud Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendus Universitas ning Eesti Noorte Teaduste Akadeemia.

EÜLi jaoks on murettekitav fakt, et töörühmas on palju rektoreid, mitmeid tööandjaid, kuid ainult üks tudeng.

Järve sõnul ei tohiks tööturg ainsana dikteerida kõrghariduse toimimist. „Ei ole ühte kõiketeadjat, kes suudaks öelda, mis kõrgharidust on vaja õpetada,” märkis ta. Kuigi rühma töö on veel algusfaasis, on juba laual mitu stsenaariumit, sealhulgas tasuline kõrgharidus.

Järve sõnas, et õppemaksu põhjendatakse sellega, et see peaks üliõpilasi tegema kohusetundlikumaks, kuid tema sellega ei nõustu. „Otsustajad räägivad sellest, et tudengid peavad maksma, sest siis nad on rohkem motiveeritud, aga samal ajal kaotame ära neid motiveeriva positiivse vahendi [ehk tulemusstipendiumi],” ütles ta.

Nii Järve kui ka Männik on seisukohal, et tuleks muuta õppetoetuste üldist süsteemi. „Arusaadavalt oli seda [tulemusstipendiumi] vabariigi valitsusel vaja kärpida, kuid ühes selle kärpimisega ei muudetud terviklikku süsteemi, vaid ainult seda ühte tulemusstipendiumit, mida on kõige kergem kärpida,” lausus Männik.

Tema arvates ei jäeta aga tudengeid nüüd üksi. „Praegu, kui me oleme üle läinud eestikeelsele üldharidusele, meil on seal valdkonnas asjad korras, siis ma loodan, et taas jõutakse pilguga tagasi kõrghariduse poole,” lisas ta.

“Õppetoetused on ajast ja arust”

Järve sõnul on õppetoetused ajast ja arust.

„Jah, me kahekordistasime vajaduspõhiseid õppetoetusi, aga sellel on veel väga palju küsitavusi,” märkis ta ning lisas, et näiteks arvestatakse toetuse maksmisel, et üliõpilane on oma vanemate leibkonnas kuni 24. eluaastani, kuid põhiseaduses on vanemal kohustus last ülal hoida 21. eluaastani. Samuti eeldab süsteem, et vanem on nõus oma last õpingutes toetama.

“Mure ei ole mitte ainult rahas, vaid süsteemis endas.” – Lauri Läänemets

Siseminister Lauri Läänemets (SDE) ütles meile meeleavaldusel, et tudengid olid piketile kogunenud eelkõige sellepärast, et kõrgharidus tasuliseks ei muutuks.

“Isiklikult tegelesin selle küsimusega, et tänane vajaduspõhine õppetoetuste süsteem saaks lisaraha juurde,” väitis ta. “Eelmisel aastal see kahekordistati. Mure ei ole mitte ainult rahas, vaid süsteemis endas – see vaatab suhteliselt kitsalt tudengite toimetulekut.”

Ta lisas, et riigil on funktsioon ja riik peab tagama inimestele võimalused – siis saavad tema sõnul inimesed edukad olla.

Loe 4dimensiooni lugu “Tudengite vajaduspõhine õppetoetus ajas ministeeriumil eelarve lõhki”

“Kui Eestis oleks kõrgharidus tasuline, siis ma arvatavasti oleksin jäänud Soome”

Piketi lõpp tuli kõigile ootamatult kui välk selgest taevast ja sündmus lõppes varem, kui oli planeeritud. Juba kella 11-ks olime sunnitud laiali minema.

Aega nappis ning piketi lõppedes anti meile viis minutit, et jõuda bussile. Piketilt lahkuti vaikselt ja peagi oli Stenbocki maja esine tühi.

Jõudes tagasi Tartusse küsisime tudengitelt tänase aktsiooni kõige olulisema küsimuse – kas nad oleksid nõus omandama kõrgharidust, kui see oleks tasuline ning seetõttu peaks võtma õppelaenu.

Kõrgema kunstikooli Pallas fotograafia tudeng Mirabell ütles, et õppelaenu võtmine sõltub erialast. „Kui ma leian täpselt selle õige eriala, siis see oleks keeruline, aga ma leiaksin need vahendid.” Samas möönis ta, et õppelaen ei oleks tema kõige eelistatum variant.

Tudeng Anette on pärit Soomest, kuid soovis siiski õppida oma emakeeles. „Kui Eestis oleks kõrgharidus tasuline, siis ma arvatavasti oleksin jäänud Soome,” märkis ta.