Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba rääkis taskuhäälingule “Meediapalat”, et möödunud suvi oli erakordselt sündmusterohke ning ka väljaande praktikandid said oma tööülesannetega hästi hakkama. Siiski möönis ta, et järjest enam tuleb praktikantidele õpetada silmast silma suhtlemist.

Eelmisel suvel räägiti palju sellest, et hapukurgihooaega ei olnud. Kirjutati automaksust, olid erinevad skandaalid seotud pere sihtkapitali ja ka näiteks Kaja Kallasega, samuti läks valitsus  presidendiga tülli. Kas sel aastal oli tunda, et hapukurgihooaeg on lõpuks ometi kätte jõudnud?

Olles päris kaua ajakirjanikuna töötanud, ei mäleta enam ammu seda suve, kus oleks päriselt tulnud teemasid vägisi otsida. See hapukurgihooaja mõiste ongi minu jaoks üsna võõras, aga kui võrrelda eelmise aastaga, siis toda hapukurki oli veel vähem.

Oli erakordselt sündmusterohke suvi. Eriti kui vaatame üle-eestilist poliitikat, mitmesuguseid poliitikaga haakuvaid teemasid, aga ka ülemaailmset olukorda: mis iganes teemasid alates Ukraina-Venemaa sõjast, mida me ei saa ega tohi kunagi unustada, kuni USA presidendivalimisteni välja, mis raputasid mitmes aspektis kogu maailma uudishuviliste tähelepanu. Kui ma võtsin täna hommikul ette ka Tartu Postimehe uudistevaliku sellest suvest, siis avastasin, et meil oli rohujuure tasandil väga palju selliseid teemasid, mis tekitasid intriigi, põhjustasid vaidlust või niisama emotsioone. Ükskõik, mis tasandeid sa vaatad, tegelikult oli väga aktiivne suvi.

Mis tekitas Tartus kõige rohkem vaidlust või diskussiooni?

Meil on Tartu sel aastal Euroopa kultuuripealinn. Meie kui kohaliku väljaande ülesanne on olnud kultuurisündmuste igapäevase kajastamise kõrval proovida aru saada ka sellest, kas kultuuripealinna projekt võiks kaasa tuua midagi sellist, mida ilma selle tiitlita siin linnas ei oleks.

Toredaid kultuurisündmusi toimub meil Tartus pidevalt. Selles osas on Tartu õnnelik linn – siin on alati koos väga palju andekaid inimesi eri eluvaldkondadest, aga küsimus ongi selles, kas kultuuripealinna pingutus annab meile midagi juurde? Kuivõrd rahul on inimesed, kuivõrd rahul on kultuurikorraldajad ja kunstnikud, loovad isikud? Selle pealt oleme paar korda analüüsi proovinud teha ja sealt on teatav intriig ka õhku läinud, sest on inimesi, kes ütlevad, et kultuuripealinn on tore, aga midagi põhjapanevat nende jaoks ei ole loonud. See kõik on lõpuks maitse asi. Meie kui ajakirjanikud peame neid erinevaid vaateid kaalu peale asetama. Kui keegi saab selle peale pahaseks, siis midagi ei ole teha, nii lihtsalt on.

Kui ma vaatan ise seda, kuidas meie toimetus on reageerinud või üritanud millestki kultuuripealinnaga seoses kirjutada, siis ma ei saa öelda, et oleks olnud neid hetki, kus oleksime ise suurest vaimustusest õhku ahminud.

Kui ma vaatan meie uudiskajastust või kultuurikülgede analüüsi, siis suve hakul oli rahulolematust suhteliselt palju, mis on ka loogiline, sest varakevadel ei olnud ilmadest sõltuvalt suuri avaõhu üritusi, aga kui vaatame, mis on suve jooksul toimunud, siis igaühel peaks olema olnud võimalus midagi kosutavat enda jaoks leida. Muuhulgas ka sellise mastaabiga sündmusi, mis muul ajal võib-olla ei oleks Tartusse jõudnud. Ükskõik, kas me räägime suurtest kontsertidest lauluväljakul, näiteks Sting, Bryan Adams, Genialistid, Jacob Collier või Smokie solist Chris Norman või kuni laulu- ja tantsupeoni välja. Neid asju on olnud päris palju.

Kui ma vaatan ise seda, kuidas meie toimetus on reageerinud või üritanud millestki kultuuripealinnaga seoses kirjutada, siis ma ei saa öelda, et oleks olnud neid hetki, kus oleksime ise suurest vaimustusest õhku ahminud. Kõik, mis on toimunud, on väga äge, aga sellist tõelist rosinat ei ole olnud. Siin tuleb kohe rõhutada, et see on selline vaatenurga küsimus. See on kindlasti üks nendest kandvatest debattidest, mis ilmselt suve lõpus peab meie veergudel taas lahti minema.

Meil on olnud igasuguseid väiksemaid teemasid alates sellest, et kohtusse on jõudnud endise Tartu abilinnapea Priit Humala ning tuntud ettevõtja Parvel Pruunsilla väidetava korruptsioonijuhtumi kaasus. See on kohtus juba mitmendat nädalat. Igal nädalal on mitu istungit. Me oleme püstihädas lehetoimetuses, kuidas seda kõike ära kajastada, sest tööjõud on piiratud. Kui sul on igal nädalal mitu kohtuistungit, kus peaks kogu aeg kohal olema ja nokkima välja väikeseid teri, mis võivad ühel või teisel põhjusel olla selles kaasuses huvitavad ja lugejale midagi uut anda, siis see kulutab tohutult palju aega. Me oleme suhteliselt hädas, aga katsume hakkama saada.

Teised meediaväljaanded on samuti väga huvitatud sellest teemast. Kas te arvestate ka sellega, et peate konkureerima näiteks Delfi või Eesti Rahvusringhäälinguga?

Muidugi. Tartu Postimehel on see õnn ja õnnetus… Tegelikult loomulikult õnn, kui me mõtleme sellele, mis on meie eesmärk ehk võimalikult kiiresti ja hästi oma lugejaid teenindada. Meil siin Tartus ei ole kunagi seda olukorda, kus me võiksime jalad seinale panna ja öelda, et me ei konkureeri ajaliselt mitte kellegagi. Tartu Postimees üritab alati Delfist või ERR-ist ees olla ja eks nemad proovivad meist jällegi nendes Tartu juhtumistes ees olla.

Olen toimetuses öelnud, et vaadake, Delfi tegi seekord paremini, ka meie peame järgmine kord tegema paremini.

Siin on mingi teatav erinevus teemades. Rohujuuretasand enamasti Delfit ja ERR-i ei huvita, sest nende ülesanne on eranditult kanda seda kõike üle Eesti. Meie teenindame samal ajal ka seda teist äärmust ehk kohalikku uudist kohalikule inimesele. Me peame kogu aeg ennast kahte suunda rebima. Mis puudutab üle-eestilist kandepinda, sealhulgas Pruunsilla ja Humala kohtulugu, siis siin ei ole mingisugust küsimust. Olen toimetuses öelnud, et vaadake, Delfi tegi seekord paremini, ka meie peame järgmine kord tegema paremini.

Kuidas teie hinnangul siiani see konkurents on olnud? Kas olete ette jõudnud Tartu teemasid kajastades?

Alguses jõudis Delfi meist paremini [kajastada], kui me räägime konkreetselt kohtuloost. Laias plaanis vaadates läbi mitme aasta, siis Tartu Postimees on enamasti [kiirem] igapäevauudistes, kui me räägime just uudislugudest, mis juhtuvad eksprompt ehk kuidagi ootamatult. Kõige primitiivsem näide on rongiõnnetus, kus rong ja veoauto põrkavad kusagil Külitse lähedal kokku või midagi muud taolist. Selle iseloomuga uudistega on Tartu Postimees konkurentsitult kõige kiirem tegija. Ega ma ei näe ka mingisugust teist võimalust.

Meie jaoks on see auasi, sest meie peame ennekõike teenindama kohalikku inimest, keda sedalaadi sündmused siin kohapeal kõige vahetumalt puudutavad. Kui Delfi viib Rakvere, Tallinna või Haapsalu inimesele üldinimlikult huvitava teema tund aega hiljem, siis nemad ei ole oma lati alt läbi jooksnud, aga meie juba oleksime.

Mõnikord ka meie teeme selliseid vigu, mille pärast paned hiljem häbi pärast pea padja alla, aga katsume võimalikult vähe selliseid juhtumisi lubada.

Me oleme enda jaoks seda ajalist võidujooksu tähtsustanud ja see on päris raske. Tihtipeale ikka inimesed nurisevad, et veebilugude kvaliteet kannatab aeg-ajalt selle all, et kiputakse kiirustama ja rapsima. Nüüd ole mees ja proovi see lehetegija töö saada ühtaegu kiireks ja kvaliteetseks. See on kõva ülesanne. Mõnikord ka meie teeme selliseid vigu, mille pärast paned hiljem häbi pärast pea padja alla, aga katsume võimalikult vähe selliseid juhtumisi lubada.

Sel suvel oli üks väga suur teema Tartut tabanud uputus. Kuidas seda kajastada oli? Pidi vist väga kiirelt reageerima?

Sellega oli üks naljakas lugu. Kui on tööpäev, siis varahommikul on ametis vahetu veebireporterina ainult üks inimene ja ülejäänud toimetus ühineb temaga alles pärast hommikust koosolekut. See tähendab, et alles kella kümne paiku tuleb suurem mass tööjõudu peale. Enne seda peaks justkui üks inimene kajastama.

See reporter, kes meil tol päeval oli valves, vaatas kodus aknast välja – tema elab Annelinnas – ja seal ei olnud mitte midagi. Seal tibutas vihma. Samal ajal teisel pool jõge Riiamäel ja sealt ülespoole oli selline sadu, mis uputas haiglat, Riia-Vaksali ristmikku ja mitmel pool maa-aluseid parklaid. See oli keeruline hetk. See inimene, kes pidi esimesena reageerima, ei teinud seda – mitte laiskusest ega pahatahtlikkusest –, vaid tegi üks teine reporter, kes tuli linna hoopis teisest suunast.

Me saime sellega hästi hakkama ja kõik olid hommikupoolikul erinevate nüanssidega rakkes. See on väga hea näide, kuidas väga elulised hetked on meie jaoks kõige olulisemad. Kui ühel tartlasel on auto veekahjustus, siis loomulikult üle-eestiliselt pole see mingi teema, aga kohapeal arvestades, et neid inimesi oli õige mitu ja neil võis olla teineteise juhtumistest ka mingisugust eeskuju võtta või kogemust jagada, siis me peame need vahendajad olema.

Meie esimene ülesanne on ise pea ees uputusse sukelduda. Meil üks fotograafidest võttis ette bussireisi nii, et ta oli seal bussis peaaegu põlvini vees, et saada need vahetud emotsioonid, väikesed videoklipidki ja fotod kätte ning siis on võimalik hakata andma edasi üldisemaid, pool-bürokraatlikke juhiseid, millega tegelevad ametnikud või poliitikud. Nii detailsel tasandil, nagu seda ühest uputusest läbi tulemine või oma auto päästmine või see, mis toimus kliinikumis, meil ei olnud tegelikult ajakirjanikena muud ülesannet kui avalikkust informeerida, et meil on probleem. Haigla ei tööta mingis osas, inimesi ei saa opereerida, sest üks eluliselt väga oluline osakond on saanud veekahjustusi, aga meie ei saa ajakirjanikena seda aidata kuidagi lahendada. Seda infot, kuidas lahendama hakatakse, võibki rahumeeli anda pärastlõunal või õhtupoolikul.

Mis teemasid suvel Tartus veel peale uputuse oli?

Meil oli poliitiliselt üle-eestiliselt väga kuum suvi, mis algas Euroopa Parlamendi valimistest. Kui see oli möödas, siis hakkasid raputused pihta. Ennekõike sai pihta EKRE, mis läks suures osas laiali ja seal oli otsene puutumus ka Tartuga. Üks EKRE juhtide vastu tõusnud inimestest oli Silver Kuusik, kes oli pikka aega EKRE Tartu piirkonna esimees ja fraktsiooni juht. Kohapeal kõige tuntum või kõige tegijam ekrelane. Tema visati erakonnast välja.

Kui ta esmakordselt teatas, et kavatseb kevadistel valimistel Martin Helme kõrval erakonna esimeheks kandideerida, ütlesin meie toimetuse arvamustoimetajale, et mine küsi Kuusiku käest, kas ta tõesti on otsustanud EKRE-st lahkuda. Siiani tähendas juhi vastu astumine ühes või teises kontekstis alati EKRE puhul seda, et sellest tuleb ainult üks suur tüli ja lõpuks väljaviskamine. Ma mäletan, kuidas me tegime esimesed lood sellest, kuidas Silver Kuusik ütles, et mingisugust negatiivset konkurentsi siin ei ole ja nad kavatsevad Martin Helmega sõbrad edaspidigi olla. Kuu aega hiljem oli käinud selline pauk, mis väga pikka aega Eesti poliitikas märkimisväärset rolli kandnud erakonna on praeguseks vaat et ära marginaliseerinud.

Me saame nüüd näha, mis EKRE ette võtab. Kas ta tõuseb või mitte. Meile võib EKRE meeldida või mitte, aga peame tunnistama, et tegemist on olnud Eesti poliitikas mitu aastat sellise jõuga, kellega ühel või teisel moel peavad kõik arvestama. See, mis järsku juhtus, sealhulgas tartlase Silver Kuusiku osavõtul… Tegelikult ajaloolane Jaak Valge on ka olnud tuntud ekrelane, kes on Tartust valitud. Tartu mehed mängisid selles suves väga suurt rolli ja mängivad ilmselt edasi. See on ühtaegu nii üle-eestiline kui ka selgelt Tartu tasand.

Meil on väga huvitavaid teemasid veel, mis Ukraina-Venemaa sõja, USA presidendivalimiste või Euroopa Parlamendi valimiste tasandilt tundub naeruväärne, kas üldse üks ajakirjanik peaks selle peale aega kulutama. Teisest küljest, kui me asetame ennast tartlase rolli, kes siin igapäevaselt elab, toimetab, katsub hakkama saada ja tahab, et tema elukeskkond oleks võimalikult meeldiv ning eluterve ja tervislik, siis on asju, mis kaugelt vaadates on pisiasjad, aga kohapeal on see päriselu. Elu ongi kohalik.

Väga kihvt teema rullus lahti suve keskel, kui Pläsku ja Turu ümbruse ettevõtjad hakkasid kurtma, et nüüd on viimane piir. Seal olid joodikud, kes kogu aeg laevade sadama, Emajõe suveteatri, avaturu lähedal ja Tasku keskuse ümbrusesse igapäevaselt kogunevad, lärmavad, aeg-ajalt kaklevad, niisama haisevad ja näevad vastikud välja. [Ettevõtted] hakkasid kurtma, et see reaalselt mõjutab nende äritegevust. Kui me asetame selle Tartu eluolu konteksti, siis see on kõva teema. Eriti kõvaks osutus see pärast seda, kui selgus, et Tartu linn ei leia selle piirkonna kiireks arendamiseks raha, et sinna teha selline elukeskkond, mis enam eluheidikuid väga kokku ei tõmba. Leiti lahendus, et nad hakkavad kõlaritest laskma klassikalist muusikat, et peletada inimesed eemale. See on huvitav ja värvikas, millise lahenduseni jõuti.

Tartu Postimees ei taha olla üheski positsioonis ega üheski teemas mingit propagandist.

Veel mõni nädal tagasi oli väga kuum teema Tartu pride, mille suhtes on nii linnavolikogus kui ka linnavolikogu arutelude tuules Tartu Postimehe arvamusküljel olnud mõtete põrgatamist, kas LGBT kogukonna või üldse teatud vähemuste aktsioonide toetamine linnaeelarvest või ka kultuuripealinna eelarvest, lõppude lõpuks avalikust rahast kõige laiemas mõttes, on põhjendatud? On olemas inimesi, kes seda maailma hästi ei mõista.

Tartu Postimehel oli siin oluline roll võtta seisukoht juhtkirja tasandil, et kuidas me seda sündmust näeme. Sealjuures oli väga tähendusrikas pride‘i kontekstis just sellel LGBTQ+ kogukonna ühe eestvedaja Keio Soomelti intervjuu, milles ta tunnistas, et geiaktivistiks olemise pärast teda aeg-ajalt ähvardatakse ära tappa. Sealhulgas on talle soovitud vähisurma ja mida kõike veel. Me saime intervjuu, mis väga selgelt peegeldas suure aktsiooni eel meile põhjuseid, miks on arukas nendesse aktsioonidesse suhtuda mõistvalt, sest on näha, et meie ühiskond ei ole veel sugugi nii küps.

Me võime rääkida, et samasooliste abielu seadustamine on olnud tohutu arenguhüpe, aga samal ajal need hoiakud igal pool Eestis, sealhulgas ka Tartus, on ikkagi väga tugevalt lõhestatud. See andis meile jällegi jututeemad. Tartu Postimees ei taha olla üheski positsioonis ega üheski teemas mingit propagandist. Loomulikult pole see meie ülesanne. Vastupidi, me üritame seda vältida igal võimalikul juhul, aga kui me näeme kusagil mingeid pingeid, siis me peame need tooma korraga laua peale ja otsima seal lahendusi. Kui vaja, võtma ka toimetusena seisukoha. Seda me pride‘i puhul ka tegime.

Igal suvel kirjutavad meediamajad maasikahindadest. Kas inimesed päriselt ka loevad neid või need on pigem täitelood?

Sealt see hapukurgihooaja mõiste tuligi. Kui ajalehtedes ühel hetkel said suvel teemad otsa, siis saadeti suvereporter tipa-tapa turule, et teha lugu sellest, mis sel aastal hapukurgid maksavad. Päris hapukurgi hindadest me ei ole kirjutanud, aga üks asi, mille üle mina ka tihtipeale toimetuses lihtsalt lõõbin, aga mõistan seejuures, et see tuleb ära teha, on alati see, kui esimesed maasikad tulevad.

See on mingi indikaator. Maasika hind turul räägib nii mõndagi. See räägib midagi majandusseisust, ilmast, põllumeeste käekäigust ja ühtlasi, tee või tina, inimestele on maasikad mingil ajahetkel väga olulised. Kui sa ei ole juuni alguses või keskpaigas värskeid Eesti maasikaid söönud või selle teemaga tegelenud, siis sa ei ole päriselt Eesti elus sees. See on igal aastal olemas. Samamoodi, nagu mingil hetkel tulevad ajakirjandusse vastlakuklite analüüsid, et kas see pagar teeb paremat vastlakuklit või too.

Kiiremad lood tuleb üles ehitada selle teadmise pealt, mida pühapäeval saunas räägiti.

Mina isiklikult vaat et olen tülgastunud nendest lugudest, aga ma näen, et inimesed loevad neid. Nad ei ole tohutud klikimagnetid, aga ometigi on tihtipeale paremini loetud kui nii mõnedki poliitikas olulisemad kandepinda hoidvad uudislood. Me katsume olla võimalikult palju oma töös sellel tasandil ka, et otsida neid ülemaailmseid, üle-eestilisi ja ka Tartu poliitikas kõvasid teemasid, aga igal hommikul me küsime endalt, millest inimesed praegu päriselt räägivad? Me võime rääkida sellest, et EKRE läks lõhki ja Silver Kuusik tegi uue erakonna ja sai esimeheks – kahtlemata oluline teema. Pikemas perspektiivis võib see ka inimeste igapäevaelu muuta, kui me arvestame, et see võib mingil hetkel poliitikat muuta. Aga kiiremad lood tuleb üles ehitada selle teadmise pealt, mida pühapäeval saunas räägiti.

Need nii-öelda maasikalood on toimetaja vaatest väga head asjad, millega näiteks praktikandid proovile panna. Saab kohe näha, kuidas keegi uue olukorraga toime tuleb.

Maasikalood on üks võimalus selleks. Meil Tartu toimetuses on kõva riugas see, kui suvereporteril või algajal ajakirjanikul ei ole head teemat pakkuda, siis ta läheb tänavaküsitlust tegema.

See on žanrina väga lihtne. Sa lähed tänavale, võtad kuuel inimesel nööbist kinni – vahel rohkem, sest kõik ei vasta sulle või vastavad liiga hädiselt või mittemidagiütlevalt – räägid kolm sõna juttu, lased fotograafil üles pildistada, lähed toimetusse, kirjutad poole tunniga üles, avaldad ära. Samal ajal on tänavaküsitlus võrdlemisi loetud žanr. Inimestele väga meeldib lühivorme lugeda, eriti tänapäeval, kus meil ongi säutsu ühiskond, kus tahetakse teada, mida arvab sellest küsimusest Heino Tammelinnast. See on lihtne lugemine, mida on võimalik kergelt meelelahutuslikus võtmes siduda mingite tõsiste teemadega.

Me saadame ka neid noori tänavaküsitlusi tegema ja tuleb välja, et nad teevad seda väga hambad ristis, sest pole lihtne tänapäeva inimesel, kes on harjunud peaasjalikult digitaalses maailmas kõikvõimalike snäppide ja tšättidega suhtlema, minna lihtsalt ja öelda: “Tere, jää palun seisma, sa oled mulle võõras, aga räägi mulle, mida sa sellest või teisest asjast arvad.” Eriti, kui sa veel ütled, et oled ajakirjanik. Meie inimestes on mingisugune veider hoiak.

Me näeme seda ka pildistamisega. Kui saad tänavaküsitlusel inimeselt vastuse kätte, mis on igati adekvaatne ja tore, siis sel hetkel, kui fotograaf tõstab oma kaamera palgele ja hakkab inimest pildistama – me küsime loomulikult luba –, siis tihtipeale nad hakkavad kätega vehkima, ütlevad, et mitte mingil juhul, sest te hakkate seda pilti avaldama.

Suurem osa nendest inimestest väga suure tõenäosusega on samal päeval kuhugi Instagrami oma näopildi üles pannud ja tal võib olla see konto üpris avalik. Ühelt poolt me oleme muutunud sotsiaalmeedias tohutult avalikuks, anname endast tohutult palju ära, aga samal ajal niipea, kui sulle tuleb vastu tõeline professionaal, kes lähtub ajakirjanduseetikast ega taha kuidagi kuritarvitada seda, mida sa teed, siis ollakse kohutavalt ettevaatlikud. See on üks alaline häda, millega ajakirjanikud peavad rinda pistma, aga me me suhtume sellesse kui paratamatusesse, sest see on inimlik.

Väga tihti räägitakse sellest, et noored ajakirjanikud ei julge helistada. Kas praktikantidega on ka seda näha?

On. Me peame ikkagi alati sõnu peale lugema: e-mail ei ole töövahend. See on meie loosung. Tuleb harjutada kasutama klassikalist telefonikõnet, et inimest kõnetada ja saada temaga otse suhtlus kätte, et mis kell me kohtume või ajame telefoni teel asjad ära ning mis kellaks me oleme jõudnud selle tulemuseni, kus ma vajadusel annan teile tagasisidet, mida ma teist kirja panin.

Me lubame ka e-maili kasutada või kuskil tšätis intervjueerida, kui mingisugust muud lahendust ei ole. See eelkokkulepe peaks olema ikkagi võimalikult inimtasandil sõlmitud, et oleks ajakirjaniku ja allika vahel tekkinud vahetum side. See tunnetus on väga tähtis ja seda tuleb tänapäeval õpetada. Kui mina läksin ajakirjandusse, siis seda ei tulnud õpetada, sest olen pärit ajast, kui mul polnud kodus isegi lauatelefoni. Ma pidin kõik suhtlemised tegema silmast silma ja mida ei teinud silmast silma, seda ei olnud minu jaoks olemas. Tänapäeval on vastupidi – sa pead hakkama õpetama seda silmast silma suhtlemist. Kuna praktikandid on tihtipeale esmakursuslased, kellel ei ole ka ülikooli kogemust veel taga, mis kaasa aitab, siis on see paratamatult toimetaja üks lisaülesanne.

Kas sel aastal said praktikandid hästi hakkama?

Said küll. Kui ma olen suvereporterid ära palganud, siis on see esimese nädala silmanurgas piiritlemise küsimus: kuivõrd see, mis üks noor inimene on endast vestlusel paista lasknud ja oma cv-sse kirjutanud, läheb tegelikult kokku sellega, kuidas ta igapäevaselt hakkab tiiki visatuna käituma? Sel suvel said mõlemad praktikandid sellega väga hästi hakkama. Ma tahaksin olla väga rahul selle suvega ja loodan nende inimestega veel pikalt koostööd teha.

On olnud ka selliseid praktikante, kes ei saa näiteks maakaardi peale vaadates aru, kus on meri ja kus on maa.

On olnud kehvemaid suvesid. Ma mäletan oma peatoimetaja tööst, kui on tulnud inimesed, kes vähe sellest, et neil on kirjutamisoskus sedavõrd madal, et lugeja ei saa mõttest aru, on olnud ka selliseid inimesi, kes ei saa näiteks maakaardi peale vaadates aru, kus on meri ja kus on maa. Kui sa pead hakkama sedalaadi asju gümnaasiumi lõpetanud inimesele seletama, siis vajuvad käed rüppe. Tahame või mitte, igas eluvaldkonnas on võimekamaid ja vähem võimekaid inimesi. Mitte kuskil ei lähe asjad nii, et kõik, kes sellesse valdkonda on õppima sattunud ja seeläbi ka praktikale, oleksid valdavas enamuses oma vaimult professionaalid – ei ole.

Meid kuulavad ka väga paljud needsamad õppijad. Millele peaks oma õpingutel kõige rohkem rõhku panema?

Praeguse aja kahekümnendates noored, kes on enamasti ka tudengid, ei oska väga hästi eesti keeles kirjutada. Need puudujäägid ei ole suured, aga need võtavad alguses toimetajalt päris palju aega ja energiat, sest sõnu kasutatakse tihtipeale vales kontekstis. Ma saan aru, kust see tuleb. See ei ole kellegi süü. Sedalaadi haridusvormi, nagu aastakümneid tagasi oli kirjandi kirjutamine, mis oli primaarne eesti keele ja kirjanduse õpetamise vorm, on vähemaks jäänud. Seal kõrval on tugevalt sisse tulnud ka ingliskeelne suhtluskultuur. Reeglina need inimesed, kes on ülikooli jõudnud või hakkavad esimesi suvesid oma eriala praktikat tegema ka ajakirjanduses, on tihtipeale kirjalikus suhtluses inglise keeles tugevamad kui eesti keeles. See on Eesti ajakirjanduses probleem.

Õlut tuleb juua, kõrtsis tuleb käia, korteripidusid pidada, mitte suhelda ainult digitaalseid kanaleid pidi.

Me peame sisuliselt õpetama noori inimesi eesti keeles kirjutama nii, et see oleks ka vanematele inimestele, kes ajalehti loevad, sedavõrd söödav tekst, et nad ei hakka kätega vehkima ajalehe taga istudes ja küsima, et kuulge, kelle te nüüd palganud olete ja kellele te kirjutate. Puhast ja ilusat eesti keelt tasub tähtsustada. See ei võta kelleltki tükki küljest ära. See ei vähenda kuidagi teie ingliskeelset maailmatunnetust. Head emakeelt kui tõelist rikkust, siin maanurgas ainsana pakutavat väärtust, tasub väga tähtsustada. Teine asi on see, et katsuge üliõpilased omavahel ka võimalikult palju vahetult suhelda. Õlut tuleb juua, kõrtsis tuleb käia, korteripidusid pidada, mitte suhelda ainult digitaalseid kanaleid pidi.

Ma tegin kevadel professor Marju Lauristiniga intervjuu, mis minu arvates kukkus väga hästi välja. Mitte sellepärast, et mina selle tegin, vaid Lauristin oli see intervjueeritav ja ta pani väga heasse konteksti AI suure arenguhüppe. Ta rõhutas seda, millest ilmselt enam-vähem vähemalt Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis hästi aru saadakse: me oleme praegu väga murrangulise hetke lävel või juba sees, eriti tehisintellekti arengu tõttu. Siin kontekstis on tähtis, kuivõrd me hakkame inimlikku suhtlemist, piltlikult öeldes laulmist ja tantsimist väärtustama, sest masin hakkab meie eest lähiajal ära tegema väga paljusid asju, mida me siiamaani oleme pidanud tegema nii, et me enne seda tükk aega õpime. Aga see inimliku tasandi suhtlus – selleks, et ka ajakirjanik jääks päriselt ajakirjanikuks ehk selleks filtriks, kes ei lase robotil endast üle kasvada, ongi vaja oskust silma vaadata ja teist inimest kuulata. Seda ma soovitan kõige rohkem tähtsustada. Teoreetilised teadmised oskab teile ChatGPT ette sööta ilma, et neid pähe õpiksite.

Delfi tegi suvel Tartu nädala. Kas see oli teie kui väljaande jaoks pinnuks silmas, et tuldi Delfist siia Tartusse n-ö “meie õue peale”?

Me võime aasida ja igasuguseid asju rääkida – loomulikult mitte.

See, et kultuuripealinna meediapartner oli Delfi, mille tuules Tartu nädal lepingulises kohustuslikus korras siin korraldati, oli paljuski meie enda ettevõtte valik. Me osalesime ka selles konkursis, kus kultuuripealinn otsis meediapartnerit. Me kaalusime oma ärilisi väljavaateid ja jõudsime järeldusele, et anname selle võimaluse konkurendile ära. See oli meie teadlik valik. Mina kui peatoimetaja ütlesin, et Tartu Postimehe uudiskajastus sellest, kas me oleme kuidagi turunduslikus vaates kultuuripealinna sihtasutusega seotud või mitte, ei muutu mitte kuidagi, ei ühel ega teisel moel. Selles ei olnud mingit probleemi.

Üks asi on konkurents. See peab meid ka kiiremini ja asjalikumalt tööle õhutama ja mis võiks mul olla selle vastu, kui ka teised kanalid Tartu elule ja olule tähelepanu juhivad. Lõppude lõpuks, mida me ajakirjanikud väga sageli teeme, mitte et me peaksime teineteise pealt midagi maha viksima, aga kui üks meediakanal ühes või teises valdkonnas mingi huvitava killu leiab ja sellest loo kirjutab, siis see võib äratada tema konkurentväljaandes mingisuguse järgmise mõtte, mis viib järgmise olulise kajastuseni.

Me loeme teineteise lugusid ja kuulame teineteise podcast’e. Mida mitmekesisem see maailm on, mida asjalikum ta on, seda jätkusuutlikum ta saab olla.

Kuula tervet saadet: