Alustava ajakirjanikuna võib olla keeruline töö- ja eraelu vahele selget piiri tõmmata – kohustused kuhjuvad, keelduda ei oska ja tööväline elu kannatab. See võib omakorda viia läbipõlemiseni.

Noored ajakirjanikud Heleri All ja Anna Teele Orav ning Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Ivask avasid, miks alustavad ajakirjanikud läbi põlevad ja kuidas seda vältida.

Heleri All töötab ERR-is, televaatajale on ta tuttav eelkõige „Ringvaatest”, aga ka näiteks laulu- ja tantsupeo ning vabariigi aastapäeva ülekannetest. Eelmise aasta novembris tundis All, et tal on tööd korraga liiga palju. Kui muidu on ta pigem rõõmsameelne, uksi ei pauguta ega hakka niisama nutma, oli tol perioodil miski valesti. „Mul oli niisugune tunne, et ma vist olen läbipõlemise äärel,” tunnistab ta, kuid pole siiski päris kindel, kas põles läbi või mitte.

Maailma terviseorganisatsioon (WHO) kirjeldab läbipõlemist kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööstressi tagajärjel.

Puhkust All ei võtnud, kuid ta töökoormus vähenes, mis andis hingetõmbepausi. Ta tundis, et peab olema ülikohusetundlik – nn tubli tüdruku sündroom –, kuid nüüd on see sisemine surve leevenenud. All mõistis, et kui jätkab samas vaimus, lõpetab ta tõenäoliselt tilgutite all. 

All ei pelga läbipõlemisest rääkida. Vastupidi, ta peab seda oluliseks, et inimesed mõistaksid, mida tähendab depressioon ja mida läbipõlemine – need võivad olla omavahel seotud, kuid üks ei tähenda tingimata teist. „Ma pigem kardan seda suhtumist, mis tuleb teiste poolt,” ütleb ta. „Ma ei karda ise rääkida, mul endal on ükskõik. Siin on võib-olla mingi põlvkondade erinevus.” Ta meenutab, kuidas rääkis ühes intervjuus oma depressioonist ja inimesed arvasid, et ta tahab end iga päev üles puua, mis pole õnneks sugugi tõsi.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Anna Teele Orav põles läbi 2020. aasta koroonakevadel. Ametlikku diagnoosi ta küll ei saanud, ent tagantjärele vaimse tervise kohta lugedes ja artikleid kirjutades on ta selles kindel. 

Koroonakevadel oli palju teadmatust ja rahvas ootas uudiseid. Kogu sotsiaalelu kukkus ära ja asendus Orava jaoks vastutustundega Eesti avalikkuse ees. Koroonast kirjutas ta päevas kuni seitse uudist. Toona ei tundunud oluline isegi tervislikku toitu teha, tähtis oli vaid Eesti elanike informeerimine. Orav usub, et temasuguseid oli veelgi.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teaduri Signe Ivaski doktoritööst selgub, et ligi 40% uuringule vastanud ajakirjanikest on kavatsenud ajakirjandusest lahkuda või pole kindlad, kas soovivad ajakirjanduses jätkata. Neist pea 80% kannatasid tugeva stressi all ning pooled tundsid, et on läbipõlenud. Seega on läbipõlemine ajakirjanike seas laialt levinud murekoht.

Keeruline piire seada

Läbipõlemist soodustab raskus öelda „ei”. Heleri Alli sõnul on alustava ajakirjanikuna „ei” ütlemine ülimalt keeruline, sest on suur surve teha tööd hästi. See aga nõuab unetundide ja muu elu ohverdamist. „Kui ma teen korraga hästi palju, siis ei ole võimalik, et ma teen seda kõike kvaliteetselt,” nendib ta. 

All räägib, et tudengina tundub tühisena, kui öösel on unetunde vaid kaks: mingi hetk on raske, aga see läheb mööda ja järgmine päev jõutakse taas peole. Magamatusest väljatulek on aga keeruline, mistõttu soovitab All keeldumist varakult harjutama hakata, kasvõi lihtsatele asjadele nagu poetšekile. 

Anna Teele Orav näeb, et Z-generatsioon oskab tööandjate silmis piire seada ning julgeb vajadusel keelduda. „Väga paljud ütlevad, et ajakirjandus on missioonitöö, südamega töö,” räägib ta. Orav nõustub, et mõnes mõttes eeldabki ajakirjanikuamet missioonitunnet, ent teisalt tekitab ka palju stressi. Stressitase peaks tema sõnul olema paremas vastavuses palgaga. 

Viis aastat tagasi täiskohaga ajakirjanikutööd alustades olid Orava tööpäevad vahel 11 tundi pikad. Seda tuleb aeg-ajalt siiani ette, kuid nüüd oskab ta oma graafikut reguleerida ja paneb südamele, et ületundide tasustamata tegemine on ebaseaduslik.

Kindel tööplaan aitab

Signe Ivaski peamised uurimissuunad ongi ajakirjanike läbipõlemine ja ajakirjanike toetamine. Ta teab, kui keeruline on noore ajakirjanikuna palumistest keelduda. Põhjuseks ilmselt noorte ajakirjanike liigne ambitsioonikus ning tahe ennast proovile panna. Samas rõhutab ta, et „ei” ütlemine on täiesti okei. Eriti eetiliste dilemmade puhul, kus oma väärtuste eest seismiseks tuleb osata keelduda ja otsust ka põhjendada. „Võib-olla on esialgu ebamugav ja ebameeldiv ega taha endast jätta sellist muljet, et mingi noor tuleb ja ütleb, et tema nüüd tööd ei tee,” ütleb Ivask.

Uuringutest on selgunud, et noorajakirjanike läbipõlemise põhjustel on olnud läbi aastate ühised jooned. Esimese põhjusena toob Ivask välja noorte ajakirjanike maailmaparandaja missiooni. „Vanemad kolleegid võivad naerda selle üle, aga mina arvan, et see on ilus,” räägib Ivask. Arusaam, et ajakirjanikuna pole võimalik maailma päästa, võib tema sõnul noorele mõjuda rusuvana. 

Teise põhjusena toob Ivask välja raskuse teemade leidmise ja allikavõrgustiku loomisega. „Kulub aega, et saada aru, mis on selline teema, mida tasub kajastada. See äratundmine nõuab trenni,” sõnab ta. „Allikavõrgustikuga on täpselt samamoodi: see tuleb, aga sageli ikkagi võtab aega.” 

Viimasena mainib Ivask töörutiini kujundamist. Ta soovitab noortel ajakirjanikel panna paika kindel tööpäeva plaan. Nii maailmaparandaja pisik kui ka allikavõrgustiku loomine võivad ühel hetkel tunduda ületamatult keerulisena. Ajakirjanik võib küll ühest negatiivsest emotsioonist enam-vähem üle saada, kuid kui uusi murekohti tuleb juurde, hakkab see lihtsalt „akut kulutama”. Siis ongi tööplaanist abi.

Toimetuse tugi on hädavajalik

Suur roll ajakirjanike läbipõlemise ennetamisel on toimetusel. Viimaste aastate jooksul on toimetused hakanud läbipõlemise märkidele rohkem tähelepanu pöörama, näiteks pakutakse järjest enam psühholoogilist tuge. On oluline, et toimetuses oleks toetav õhkkond, et ajakirjanikud tunneksid, et nad saavad oma muret jagada ning neid ei alavääristata. 

Ivask tunnustab, et toimetused pakuvad abi, kuid rõhutab, et tugi peab olema usaldusväärne. Ta teab juhtumit, kus abi otsimine ei läinud oodatult: „Kuulsin lugu sellest, kuidas ajakirjanik pöördus toimetuse poolt pakutud psühholoogi juurde ja tagasiside, mille ta sealt sai, oli järgmine: „Ei, aga siin räägime ainult tööasju”.”

Anna Teele Orav ei tundnud enda juures läbipõlemise sümptomeid õigel ajal ära. Hiljem on ta mõelnud, mida oleks võinud teha teisiti. Ta toob välja, et oleks võinud minna perearsti juurde, võtta haigusleht ja teha pikem paus tööst. Tol hetkel ta seda ei osanud, vaid jätkas tööd, kuigi tüdimus ja väsimus aina kasvasid. „Mõtlesin, et see töö vist ikka ei ole mulle,” tunnistab ta. „Lõpuks sain ma aru, et see on läbipõlemine, mis minus räägib, ja ma hakkasin tööd aina aeglasemalt tegema.” Orav vahetas toimetust ja tööviljakus tõusis taas. Seega tasub sümptomeid märgata ja reageerida pigem varem kui hiljem, et kestaks võime ja rõõm tööd teha.