Tunamullu hääbumissurmast päästetud Hiiu Leht elab uut elu. Kogukonnalehe tegemisest infoajastul räägib Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni.

Kuidas Hiiu Lehe taasilmumine võimalikuks sai?

Ega Hiiu Leht ilmumist ei katkestanud, järjepidevus on ikka olemas. Hiiu Lehe ja Meie Maa omanik oli OÜ Saaremaa Raadio ja selle omanik lõpetas tegevuse ära. Omanikuks oli tänaseks surnud saarlasest väliseestlane (Arne Pagil – toim.), kes lehtede ilmumist rahastas.

Mõlemal lehel läks moodsa eluga kaasatulek üsna vaevaliselt ja eks Meie Maale sai mõnevõrra saatuslikuks ka see, et Saaremaal hakkas 2006. aastal ilmuma konkurent Oma Saar, tänane Saarte Hääl. Kaudselt võib mõelda, et see sai omakorda saatuslikuks ka Hiiu Lehele. Kõik hädad ikka saarlaste pärast.

Kui oli oht, et Hiiu Leht lõpetab, leidsid kohaliku kogukonna esindajad, et Hiiumaal peab oma leht ikka olema. Tekkis väike grupp, kes mõtles, et ostab lehe ära, ja lõpuks sai neid inimesi kokku 25. Daniel Vaarik, kes on üks meie omanikest, on öelnud, et lehe sellisel kujul ja skeemiga ellujäämine on väike ime. Ma täitsa nõustun.

Lehe sisu ja eesmärk on olla kogukonna jaoks olemas, täita neid ülesandeid, mis ajakirjandusel on ühiskonnas. Me võime ju tegelikult nimetada lehte kuidas tahes: maakonnaleheks, kohalikuks leheks või kogukonnaleheks, roll on tal ikka sama. Aga mulle meeldib see kogukonnalehe väljend. Ühelt poolt on ta kogukonnaleht selles mõttes, et ta on oma paljude omanikega justkui rohkem kogukonna oma. Selge on see, et Hiiumaa oma saarelise asendiga on rohkem kogukondlik kui mõni mandri maakond, kus toimib ka piirideülesus. Selge on ka see, et üks Hiiumaa-taoline kogukond ilma leheta ei oleks hakkama saanud. Võib öelda, et siis oleks kasvõi demokraatia ohus olnud. 

Kui Hiiu Leht taaskäivitati, siis öeldi, et see peaks tegema kaasaegset parimat kohalikku ajakirjandust Eestis. Enne mainisite ka, et vanad lehed olid aegunud. Mida te nüüd teistmoodi teete? Kuidas kaasaegsus väljendub?

Eelmise lehe kujundus oli väga ammusest ajast ning üks lehe number nädalas ilmus mustvalgena. Muutsime kujundust päris palju kaasaegsemaks. Oleme toonud sisse rohkem erinevaid žanreid, oleme läinud natuke regulaarsemaks. 

Lehe arvamusküljega oleme vaeva näinud. Meil ei ilmu lehes mitte ühtegi arvamuslugu, mis ei ole seotud kas teema või autori kaudu Hiiumaaga. Kaks korda nädalas sellist arvamuskülge tekitada on suur asi. Päris keeruline on otsida pisikeses kohas kogu aeg taolisi spetsiifilisi lugusid.

Ja meie töömudel on ka natuke erinev: kuna me ilmume kaks korda nädalas, siis kasutame pigem kaastöölisi kui suurt palgalist toimetust. Me ei saa endale esiteks lubada, et võtame viis ajakirjanikku tööle, ja vähemaga oleks leht muidu ainult paari inimese kirjutatud – sellel poleks mõtet. Kes tahab ühe-kahe inimese lugusid lehest lugeda? Pseudonüüme ka ei tahaks kasutama hakata. 

Tegime poolteist aastat tagasi uue veebilehe, et tekitada paberlehele lisaväärtust. Veeb kogu aeg muutub ja kasvab. Oleme saanud veebitellijate arvuks kolmandiku oma paberlehe tellijatest. Kuna paberlehe tellijate arv ei ole oluliselt kahanenud ja topelttellijaid on vähe, siis oleme ikkagi tellijate arvu kasvatanud.

Pisikese ajalehe jaoks on tehniliselt hea digiplatvormi ehitamine jube kallis lõbu. Müts maha Saarte Hääle ja Põhjaranniku ees, kes on end Postimehe sappa haakinud. Kuigi eks nad kaotavad sellega oma identiteedis. Usutavasti arvavad väga paljud inimesed, et need kaks lehte kuuluvad Postimehe maakonnalehtede hulka. 

Aga kas paberleht sellisel kujul on tulevikus maakondlikus ajakirjanduses asjakohane? Või on ikkagi paberil mingisugune väärtus?

Olen kogu aeg olnud seda meelt, et eriti väiksemate maakonnalehtedega juhtub umbes sama, mis juhtus Eesti Päevalehega. Tänapäeva digimaailmas on paberleht uudise edastajana suhteliselt mõttetu. Kolmapäevane sündmus reedeses lehes – keegi ei mäletagi seda enam, mis juhtus, sest kogu aeg tuleb uut infot peale. 

Paberleht on uudisväärtuslik nende lugejate jaoks, kes ei kasuta mitte ühtegi muud kanalit. Kogukonnas liigub info lisaks lehele peamiselt sotsiaalmeedias, aga neid inimesi, kes sotsiaalmeediat ei kasuta, jääb ju ka aina vähemaks. Paberlehe tellijates suur osa ongi just vanemaealised. Näiteks kui aasta tagasi otsustasime, et kaotame telekava ära, tuli toimetusse suur hulk kõnesid küsimusega, kus on telekava.  Järelikult on need inimesed olemas, kes tänapäeval kasutavad telekava jaoks paberlehte ja seda näidet saab üle kanda kogu digimaailma kasutamisele. 

Ma arvan, et paberlehed jäävad nädalalehtedeks, kus võetakse kokku nädala uudised laiendatud kujul, jooksvad uudised on veebis. Vaadates kui kallis on ajalehe kojukanne ja trükkimine, siis mina ei näe sagedasemal ilmumisel suurt mõtet. Väiksemad lehed lähevad kõigepealt, suuremad lehed veel kannatavad, aga ma arvan, et lähiaastatel hakkavad ilmumissagedused vähenema.

Kas maakonnalehe ajakirjanik saab olla kriitiline ja seda eriti veel saare peal, kus igal pool meri ümber? Kogukonnad on Eestis ikkagi väikesed. Kuidas see kriitilisus ja objektiivsus kogukonnas toimib?

Ikka saab olla ja peabki olema. See on ju üks ajakirjanduse ülesanne: jälgida ühiskonnas toimuvat ja siis osutuda valupunktidele. Eks sellega on ikka nii, et ole kriitiline või ära ole kriitiline – alati on keegi, kes pole rahul.

Saab olla kriitiline, aga peab tuginema faktidele. Uudiseid teed ju ikka uudise tegemise reeglite järgi, kus fakt ja arvamus on lahus. Kui on põhjendatud probleemid, millele viitavad kindlad faktid, siis loomulikult tuleb seda kajastada. Kui on mingi probleem kogukonnas, siis ajakirjandus võib osaleda diskussioonis selle algataja või edendajana.

Selge on see, et kogukonnalehte on selles mõttes keerulisem teha kui suurt lehte. Näiteks suure lehe ajakirjanikuna lähed ja teed oma loo kuskil Eesti paigas ära. Ta teebki oma tööd, mille käigus keegi võib haiget saada või kellegi suunas ollakse kriitiline. Aga ta teeb loo ära ja sõidab Tallinnasse tagasi, ta ei pea selle allikaks olnud Kati või Matiga enam mitte kunagi kokku puutuma. Ta ei mäleta varsti enam selle inimese nägugi.  

Meie siin Kärdlas peame oma allikaga homme võib-olla kaupluse piimaleti ääres koos seisma ja üksteisele silma sisse vaatama. Kriitikaga ja kajastamisega üldse peab väga kaalutletud olema. 

Siinsete inimeste suhete kohta on hea näide see, kui ma Hiiumaale tööle tulin ja lugu läksin tegema, siis tihti oli inimeste esimene küsimus mulle: „Kelle pere laps sa oled?”. See ütleb kõik. 

Juhan Peeglil oli kunagi selline mõttekäik, et kui vähegi saad, siis parem ära kirjuta. Tänapäeva maailmas see lause justkui ei kehti, aga väikestes kohtades pead selle peale ikka mõtlema. 

Vahel ongi hoopis rohkem abi sellest, kui sa ütled inimesele, et äkki saab selle mure kuidagi teistmoodi korda ajada. Kõige lihtsam näide: inimene tuleb või helistab  toimetusse ja kirub vallavalitsust maapõhja, aga kui küsida, kas sa vallas oled käinud rääkimas – ei ole. Olen küll aastate jooksul öelnud, et mine siis esmalt sinna ja vaata, kas saad sealt abi. Kui ei saa, siis tule räägi mure mulle uuesti.

Või näiteks see Peegli lause, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema, on ju puhas klassika. Mõtled küll, et 60 aastat tagasi öeldud asjad, aga tegelikult töötavad ju tänapäevani ja mida väiksem kogukond, mida väiksem leht, seda rohkem töötavad.