Seksuoloog ja koolitaja Kristina Birk-Vellemaa nendib, et Eesti koolide seksuaalkasvatuses on puutumata emotsionaalsed, psüühilised ja LGBTQ+ teemad. Samuti tõmmatakse tema sõnul õpetajatel seksuaalharidust veelgi koomale.

Seks ja seksuaalsus on 21. sajandi ühiskonnas endiselt tabuteemad. Nii lüüakse ka haridussüsteemis tihti nendel teemadel silmad maha.

Õpetajad kurdavad, et seksuaalharidust tõmmatakse koomale

Eestis on õpetajaid, kes on altid seksuaalsuse teemadega tegelema, kuid süsteem tervikuna Birk-Vellemaa sõnul seda siiski ei toeta. “Kui me räägime sellest, et seksuaalharidus on väga oluline, siis miks ma näen seda, et inimestel, kes valmistavad end ette kõrgharidusega, kes õpivad inimeseõpetuse õpetajaks või ka noorsootöötajaks, et neil tõmmatakse seksuaalharidust õppekavast hoopiski vähemaks,” imestab ta.

Oma väite kinnituseks toob ta ka ühe elulise näite, kui käis Tallinna Ülikoolis tulevastele inimeseõpetuse õpetajatele tasuta seminari andmas, kuna viimased kurtsid, et seksuaalkasvatust on nende õppekavas koomale tõmmatud. “Õpetajate koolitus on väga suures osas olnud entusiastide peal,” kommenteerib Birk-Vellemaa.

Samuti on endiselt levinud ka praktika, kus teatud teemasid räägitakse bioloogilistele meestele ja naistele eraldi. Birk-Vellemaa arvates on see ajast ja arust.

Ta arvab, et mõnikord on menstrueerivatel inimestel soov oma kogemusi jagada omakeskis, ent selle jaoks on võimalik luua spetsiaalseid võimalusi ning soolist eraldamist ei peaks tema sõnul tunnis tegema. “Ei peaks rääkima poistele-tüdrukutele eraldi, kui see ei ole mingi spetsiifiline turvalise ruumi loomise küsimus. Me elame siin ühiskonnas kõik koos ja neid teemasid on vaja teada meil kõigil niikuinii,” arvab Birk-Vellemaa.

Teemade kontekstis on seksuaalhariduses suures pildis puutumata LGBTQ+ teemad. Birk-Vellemaa sõnul ei piisa sellest, kui lihtsalt öelda, et on ka inimesi, kes on teistsugused, vaid peab minema detailsemaks. Ta selgitab, et seks ei ole ainult mehe ja naise vahel ja peenis tuppe, nagu meie heteronormatiivses kultuuris tihti näha-kuulda võib.

Me ei pea ära unustama väljendeid poiss, tüdruk, mees, naine, aga seda kõike peame mitmekesistama. – Seksuoloog ja koolitaja Kristina Birk-Vellemaa

Samuti on tema arvates väga oluline roll õigel sõnavaral. Ta kommenteerib, et me räägime kaasavalt, ei saa me öelda, et ainult naised menstrueerivad, või et kõik armuvad ja kõik seksivad. (Selgituseks: elu jooksul menstrueerib enamik emakaga suguküpseid inimesi. Bioloogiliselt tahame öelda “naised”, kuid inimene ei pruugi end naisena identifitseerida ning kõik inimesed ei armu ja ei seksi, sest meie mitmekesises maailmas on inimesi, kellele need asjad ei sobi või neid ei huvita (näiteks aseksuaalsed inimesed) – G. M. K)

“Me saame väga palju ära teha sellega, kui me teadlikult jälgime seda, mida me räägime,” ütleb Birk-Vellemaa. “Me ei pea ära unustama väljendeid poiss, tüdruk, mees, naine, aga seda kõike peame mitmekesistama.”

Birk-Vellemaa arvates kipub Eestis seksuaalharidus jääma tagajärgedekeskseks. Ta lisab, et see erineb kooliti, kuid see, mis puudutab naudingut, mitmekesisust, vabadust, ka vabadust oma seksuaalsele sättumusele, on tema sõnul puudulik.

Mis puudutab seksuaalanatoomiat, siis on Birk-Vellemaa arvates genitaalide tutvustamist liiga vähe. “Ei piisa sellest, et on peenis ja tupp ning on emakas ja munasarjad – sellest ei piisa, sest kliitorist näiteks sisuliselt üldse ei räägita,” nendib ta.

Seksuaalharidus pole vaid seks

Lisaks sellele, et seksuaalharidus annab meile teadmised meie kehast ja pereplaneerimisest, on see üks osa meie identiteedist teadlik olemisest. Seksuaalharidus ei tähenda ainult seksi.

Birk-Vellemaa tõdeb, et ilma seksuaalhariduseta jääb teadvustamata üks osa inimeseks olemisest. Ta selgitab, et kui koolis seksuaalhariduslikke teemasid ei käsitleta, saadab see meile alateadlikult sõnumi, et miski, mida me inimestena kogeme, on imelik või ebameeldiv. “Kui ka kodus ei osata seda (seksuaalharidust – toim.) pakkuda, siis me jätame inimesed, eeskätt noored inimesed, kes on eriti haavatavad – teismelised ja lapsed –, infosulgu. Ja samas me jätame nad haavatavaks ka ärakasutajate ees,” räägib Birk-Vellemaa.

Ta tõdeb, et kahjuks on inimesi, kes kasutavad noorte teadmatust oskuslikult ära ja otsivadki haavatavaid ohvreid. “See on selline kõige äärmuslikum näide,” lisab ta. “Me muudame lastel ja teismelistel inimeseks olemise keerulisemaks kui see olema peaks.”

Birk-Vellemaa arvates on Eesti seksuaalhariduses kõige rohkem puudust julgusest neid teemasid käsitleda. “Kõige rohkem on puudust sellest, et täiskasvanud inimesed tunnistaksid, et jah, see on ebamugav teema ja me ei tule selle ebamugavusega toime,” sõnab Birk-Vellemaa.

Ta selgitab veel, et käib koolides koolitusi tegemas, kuid teda kutsutakse rääkima mitte noortele lisandväärtuse andmiseks, vaid selleks, et täiskasvanutelt nende ebamugavust ära võtta. “Ma ei saa võtta ja ma ei pea võtma täiskasvanutelt nende ebamugavust ära,” märgib ta. “Ka terapeutidel on mingid küsimused, mis võivad olla ebamugavad, aga see ei tähenda seda, et me nendega ei tegele.”

Sisu üle on õpetajatel vabad käed

Seksuaalhariduse teemadel tuleb rääkida ning koolis ei piisa tema hinnangul selleks vaid ühest-kahest akadeemilisest tunnist. Birk-Vellemaa räägib, et õpetajatel on üsna suur autonoomia otsustamaks, milliseid teemasid ja kui süvitsi tunnis käsitletakse.

Öeldakse küll, et “Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa seksuaalhariduse standardid” on väga oluline alusdokument, aga koolides käies ma jällegi näen, et see on lihtsalt deklaratiivne väide. – Seksuoloog ja koolitaja Kristina Birk-Vellemaa

Sotsiaalainete õppekavas on ette antud laiemad punktid ja teadmised, mis õpilasel peaksid aine lõpus omandatud olema, kuid konkreetse sisu üle on Birk-Vellemaa sõnul õpetajal siiski vabad käed. Samuti peab tema sõnul tõdema, et selle õppekava üldosa loomisel väga palju seksuaalkasvatuse spetsialiste ei kaasatud.

Seksuoloog nendib, et mitmed inimeseõpetuse õpetajad pöördusid tema poole õppekava asjus, ent ta polnud õppekava enne selle ametlikku väljastamist näinud. “Siin on ka küsimus, et kellega koos ja kuidas seda tehakse. Öeldakse küll, et “Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa seksuaalhariduse standardid” on väga oluline alusdokument, aga koolides käies ma jällegi näen, et see on lihtsalt deklaratiivne väide,” tõdeb ta.

Birk-Vellemaa jutust selgub, et üldplaanis on koolides üsna vähe räägitud ka nõusolekust. “Me ei ela ühiskonnas, kus me kõik või kus enamik mõistaksid, et muidugi ma pean küsima, kas kedagi kallistada või käest kinni võtta, või et loomulikult ma ei lähe klubis tagumikule patsutama kedagi,” väidab Birk-Vellemaa.

Miks me nõusolekust siis ei räägi? “Me ei oska sellest tegelikult rääkida ja ehkki me järjest rohkem sellest räägime, siis nõusolek ei ole lihtne teema,” vastab ta. “Ei ole nii, et lihtsalt küsi. Aga jälle, peame sellest rääkima, kui me tahame elada vähegi vabamas ühiskonnas.”

Seksuaalharidus peaks algama kodust

Seksuaalharidus ei ole ainult üksiku õppeaine või koolihariduse teema. Koolide pakutava seksuaalkasvatuse üle võib kriitiline olla, kuid tegelikult algab, või vähemalt Birk-Vellemaa arvates peaks see algama juba kodust ja maast madalast.

Seksuaalkasvatus algab tema sõnul juba alates sünnist. Näiteks juba sellest, kuidas lapse vajadustele vastatakse, kui palju laps kogeb lähedust, millised on peresisesed suhted. “See, et me räägime kehaosadest õigete nimedega, on ka seksuaalkasvatuse osa,” ütleb ta. “Et me ei anna kuidagi sõnumeid, et mingisugune osa meie kehast on imelik, kummaline, ja sellepärast me kodeerime neid nimetusi.”

Ka justiitsministeeriumi kodulehelt võime lugeda: “Seksuaalkasvatus ei alga sõnadest või konkreetsetest meetoditest. See algab sellest, millised me ise inimeste ja vanematena oleme – millised on meie hoiakud ja väärtused ning suhtumine iseendasse ja lapsesse.”

Seksuaalharidusest rääkimine peaks olema ühiskonnas normaalne

Seksuaalhariduse teemadel tuleb avalikult rääkida, et parandada selle kvaliteeti ja kättesaadavust. “Sellest tuleks võimalikult palju rääkida kui elu normaalsusest,” räägib Birk-Vellemaa. “Me oleme seksuaalsed olendid. Seksuaalsus on elu osa, järelikult ka seksuaalkasvatus on elu osa. Seksuaalkasvatus ei ole tegelikult suures plaanis mingi eraldiseisev, kusagil “karbis olev asi”, see algab sünnist saadik. See algab sellest, et me normaliseerime seda, et me oleme inimesed oma kehade ja kogemustega, sealhulgas erinevate kehade ja erinevate kogemustega.”

Isegi nendest teemadest toetavalt ja meediaturvaliselt rääkimine triggerdab inimesi, ka neid, kes istuvad ERR-i nõukogus. – Seksuoloog ja koolitaja Kristina Birk-Vellemaa

Birk-Vellemaa arvab, et laste, sõprade, vanemate ja spetsialistidega seksuaalsuse teemadel rääkimine võiks ja peaks olema ühiskonnas normaalne ja tavaline asi. Tema hinnangul on määratu suur roll ka meedial, sealhulgas (Eesti) rahvusringhäälingul, kuna see on kõigile tasuta kättesaadav platvorm. “Isegi nendest teemadest toetavalt ja meediaturvaliselt rääkimine triggerdab (slängis: “ajab närvi” – toim.) inimesi, ka neid, kes istuvad ERR-i nõukogus,” sõnab Birk-Vellemaa. Meedia kujundab meie hoiakuid ja minapilti, seega on oluline, et seal oleks seksuaalkasvatus ilustamata või moonutamata kajastatud.

Koolitused ja usaldusväärsed allikad

Teadlikkuse tõstmiseks oleks üks võimalus ka inimestele – nii lapsevanematele, õpetajatele kui ka kõigile teistele – võimaldada koolitusi. “On olnud perioode, kus on võimaldatud tasuta koolitusi lapsevanematele Tallinna linna poolt,” väljendab Birk-Vellemaa heameelt. Tasulistele koolitustele pole paraku kõigil võimalik ligi pääseda.

On uuritud, milliseid õppematerjale oleks lapsevanematele vaja, ja on leitud, et neid on juba piisavalt. Ei ole piisavalt! – Seksuoloog ja koolitaja Kristina Birk-Vellemaa

Kui pole võimalik minna koolitusele, tuleks Birk-Vellemaa sõnul inimestele võimaldada ligipääsu usaldusväärsetele allikatele, kust saaks seksuaalkasvatuse kohta teavet. Samuti teadmistele, kust neid allikaid leida. “On uuritud, milliseid õppematerjale oleks lapsevanematele vaja, ja on leitud, et neid on juba piisavalt. Ei ole piisavalt! Ei ole piisavalt mitte selles mõttes, et asi oleks pelgalt materjalidest kinni, vaid see teadlikkus, kust mingitele asjadele ligi saada, pole piisav,” arvab ta. Samuti tuleks tema arvates koostatud materjale pidevalt üle vaadata ja uuendada.

Usaldusväärse teabe leidmiseks soovitab Birk-Vellemaa Eesti seksuaaltervise liidu Instagrami kontot. Eesti seksuaaltervise liidu kodulehelt võib samuti leida vajalikku teavet ning seal on olemas ka anonüümne internetinõustamine. Samuti soovitab Birk-Vellemaa ka enda Instagrami kontot @sekspositiiv. Ta lisab, et tema sotsiaalmeedia on mõeldud peamiselt täiskasvanutele ja ka teismelistele, kuid samas ei sisalda graafilist sisu, seega võiks sobida kõigile. Tema soovituste hulka lisandub veel Vesta kirjastuse raamat “Seksist, päriselt”. Ta märgib, et see on mõnusas pildikeeles ja noorematele kättesaadavas vormis.