20 aastat tagasi toimus diplomaatiline ime, kui noor taasiseseisvunud Eesti Vabariik ühines NATOga. 4dimensioon võttis tähtpäeva puhul ühendust Jüri Luigega, kes on hetkel Brüsselis Eesti alaline esindaja NATOs. Uurisime ajakirjanduse haridusega diplomaadilt ja riigimehelt, kuidas see ime ikkagi sündida sai.

 

Johannes Peetsalu: Sissejuhatuseks pean ajakirjandustudengina küsima teilt kui endiselt ajakirjandustudengilt, kuidas on mõjutanud Tartu Ülikoolis õpitu teie diplomaadikarjääri?

Väga positiivselt, sest eks Tartu Ülikool ja tema ajakirjandusteaduskond on alati andnud kaasa mõtlemisoskust, esinemisoskust ja ühiskonnast arusaamise oskust. Mina õppisin seal mõnevõrra teisel ajal kui teie. See oli just üleminek nõukogude ajast Eesti aega ja loomulikult ajakirjandusosakond, mida juhtis tollel ajal Marju Lauristin, oli selle poliitikategevuse üks keskus, nii et seal oli võimalik näha ka, kuidas tehti päevapoliitikat ja riigi taastamist, mis oli samuti väga huvitav.

Eesti ajakirjandusharidusel täitub tänavu 70 aastat, kuid ajakirjandusharidus pole ainus, millel on tähtis tähtpäev. Sel aastal möödub 20 aastat Eesti liitumisest NATOga. Üles on kasvanud terve põlvkond, kelle jaoks on NATO liikmesus iseenesestmõistetav. Teise olulise tähtpäevana tähistatakse alliansi loomise 75. aastapäeva. Kuidas teie neid tähtpäevi tähistate?

Mis puudutab 75. aastapäeva, siis siin NATO peakorteris on plaanis mitmed eri üritused. Kuna järgmisel nädalal toimub siin ka välisministrite nõupidamine, siis seda tähistataksegi ministrite tasemel, siin on näiteks välisminister Tsahkna. Peetakse kõnesid, süüakse torti, vaadatakse vanu ürikuid.

See, et oleme osa kollektiivkaitse võrgustikust, ütleme ausalt, päästab praegu Eesti riigi. – Jüri Luik

Mis puudutab Eestit ja tõepoolest, 20 aastat möödub meie ühinemisest NATOga, siis seda on plaanis tähistada põhiliselt just Eestis. Meil on plaanis välisministeeriumis üks saade või esinemine, kus mina ja ka endised meie suursaadikud NATOs, saavad kokku ja räägivad vanu sõjalugusid sellest, kuidas kõik siin oli ja on.

Aga kuidas te 20 aastat tagasi tähistasite Eesti liitumist NATOga?

Mul on see üsnagi täpselt meeles. Õieti oli kaks tähistamist: üks oli see, kui meid 2002. aastal Praha tippkohtumisel kutsuti NATO liikmeks – see kutsumine ise on esimene ja otsustav etapp.

Päris liikmeks saamine toimus 2004. aastal Washingtonis. Ma olin seal juhuslikult suursaadik ja mul oli rõõm koos toonase peaminister Juhan Partsiga osaleda suurel tseremoonial Valge Maja roosiaias, kus seitsme riigi (Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia – toim.) peaministrid andsid üle USA president George W. Bushile ratifitseerimiskirjad ja peale seda oli jälle suur pidu ja esines toonane USA president Bush, keda võib julgelt pidada meie ehk Eesti liitumise üheks oluliseks arhitektiks.

On see teie diplomaadikarjääri olulisim päev?

Minu jaoks oli see erakordselt tähtis päev, kuna ma olen väga palju oma elust pühendanud sellele, et Eestist saaks NATO liige ja kui juba oleme, oleksime võimalikult head liikmed ja loomulikult, et see liikmelisus tooks meile ka tugeva kaitse, sest lõpuks NATO kaitsestruktuurid on ju need, kes on Eesti jaoks võtmetähendusega.

Küsisime tänavaküsitluse käigust noortelt, mida tähendab nende jaoks NATO. Mida tähendab see aga teile? (tänavaküsitluse vastuseid vaata videost!)

Minu jaoks on NATO täiesti eksistentsiaalse tähtsusega organisatsioon. Kui me paneme silmad kinni ja kujutame ette, et me pole NATOs, ja meie vastu oleks selline Venemaa, nagu praegu on, siis oleks täiesti võimalik, et Putin oleks alustanud oma Nõukogude Liidu taastamise projekti hoopis mõnest väiksemast ja lihtsamini vallutatavast riigist.

See, et oleme osa kollektiivkaitse võrgustikust, ütleme ausalt, päästab praegu Eesti riigi.

Minnes tagasi 1990ndate algusesse. Mida võib pidada esimeseks sammuks Eesti NATOga ühinemise protsessis?

Neid inimesi, kes ütlevad, et nemad esimesena tahtsid NATOsse saada ja ütlesid välja, sellist rahvast on tohutult palju. Üks päris oluline etapp oli 1994. aastal, kui Eesti kirjutas alla programmile, mille nimi oli “Partnerlus rahu nimel”. Selle programmi loomise põhjendus oli see, et NATO liikmed ei olnud tegelikult veel valmis NATO uksi Eestile ega teistele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele avama, ja siis tehti vahevariant või -korrus. Kui me selle programmiga ühinesime, siis meie, nii Poola, Tšehhi, Leedu, ütlesime, et tore, et lubate sellise programmiga ühineda, aga tegelikult ikkagi me tahame saada täisliikmeks.

Te olite sel ajal välisminister. Kas oli oht, et “Partnerlus rahu nimel” jääbki meie ainsaks sammuks NATO suunal? Ei tahetud ju Venemaad ärritada.

Ma usun, et seda hirmu tollel ajal ei olnud. Põhjusel, et suhted Lääne ja Venemaa vahel ei olnud tol ajal nii halvad kui praegu. Venemaal oli Boriss Jeltsini valitsus, mis oli Vene standardite järgi suhteliselt demokraatlik ja Läänemeelne, nii et sellist pinget, me ei saa isegi pingest rääkida, totaalset sõda, tol ajal polnud.

Loomulikult tööd oli kõvasti teha. Eestil ju praktiliselt olid tol ajal väga nõrgad ja väikesed kaitsejõud. Neid tuli alles üles ehitada. Loomulikult olid väga olulised ka need reformid, mida tehti poliitilises sfääris. Väga palju küsiti meilt tol ajal, kas Eesti saab ühineda, kui meil on nii suur vene vähemus. Kõik küsimused, mis puudutasid vene vähemust, vajasid vastamist.

1991. aasta 1. juuni. Eesti polnud veel iseseisvust taastanudki, kuid toonane Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel külastas koos Läti ja Leedu kollegidega juba NATO peakorterit. Mis sõnumi see visiit nii Läänele kui Nõukogude Liidule andis?

Rüütel oli juba tollel ajal iseseisvuva Eesti legitiimne esindaja, nii et pigem see visiit demonstreeris meie huvi NATO vastu. Need kaks organisatsiooni, Euroopa Majandusühendus ja NATO, olid niisugused kinnised Lääne klubid. NATO üks kõigi kõik ühe eest, see juba demonstreerib seda, et kui üks riik on nõus võtma kohustuse kaitsta oma sõdurite elu hinnaga teist riiki, siis see on unikaalne side.

NATO liikmed, eesotsas Ühendriikidega, olid toona alliansi laienemise suhtes küllaltki skeptilised. Millal tundsite esimest korda, et pagan, me võimegi NATO liikmesriigiks saada?

Ma olen viibinud hallil ajal, 1991. aasta talvel, koos toonase välisministri, hilisema presidendi Lennart Meriga Põhja-Atlandi koostöönõukogu istungil, kus järsku Nõukogude Liidu suursaadik tõusis püsti, oli näost lumivalge, ja ütles, et ta väga vabandab, aga on saanud Moskvast juhise, et ta ei tohi enam kasutada riigi nime Nõukogude Liit, vaid kasutama riigi nime Venemaa.

Kõik vaatasid jahmunult üksteisele otsa, eriti suurte Lääneriikide välisministrid, ja eesistuja, kes oli toonane NATO peasekretär Manfred Wörner, ütles et okei, meie üritus hakkab juba lõppema, võtame teadmiseks, mis te ütlete, ja läheme laiali, aga Nõukogude Liidu esindaja ütles, et ei, ma ei saa nõustuda protokolliga, selle paberiga, kuhu on kirjutatud Nõukogude Liit, siia peab olema kirjutatud Venemaa.

See oli ajalooline sündmus, mis toimus NATO raamides, ja see muidugi peegeldas neid suuri muutusi, mis toimusid Ida-Euroopas. Alguses oli Lääneriikidel raskusi otsustada, kuidas nüüd edasi minna, kui palju tuleks Venemaad ennast kaasa haarata. See oli pigem poliitiline arutelu teema, mitte selline, et homme puhkeb sõda Venemaa ja NATO vahel. Lõpuks leiti, et NATOt on võimalik laiendada, aga seda ei tohi teha mingi agressiivse retoorikaga, ja et samal ajal tuleb pakkuda Venemaale mingeid NATOga lähenemise samme.

Millist rolli mängis NATOga ühinemisel noore riigi president Lennart Meri?

See oli väga oluline, sest nagu ütles mulle üks ameeriklasest sõber, see lause käis Eesti kohta, et teid eestlasi võetakse NATO liikmeks siis, kui olete nagu meie. Küsimus polnud ainult selles jutus, mida rääkisime, vaid kuidas me käitusime inimestena ka rahvusvahelisel areenil – kes olime, millise mulje jätsime.

Lennart Meri oli meie kaubamärk või sümbol ja tema roll oli täiesti hindamatu. – Jüri Luik

Kui keegi kahtles selles, kas Eesti on ikka euroopalik, siis piisas sellest, kui president Meri astus saali, mees kes rääkis vabalt kolme keelt – prantsuse, saksa ja inglise keelt, valdas Euroopa ajalugu paremini kui kõik tema kaaslased ehk presidendid eri riikidest. Tema oli meie Euroopa esindaja, see Euroopa idee kandja, ja väga palju oli Läänes tol ajal inimesi, kelle jaoks Lennart oligi ainus tuttav eestlane. Kui öeldi Eesti, siis inimestele ilmuski Lennart Meri nägu silme ette. Lennart Meri oli meie kaubamärk või sümbol ja tema roll oli täiesti hindamatu.

NATOga liitumisprotsessis ei saanud arvestada vaid sellega, mida NATO meile pakub, vaid ka sellega, mida meie saame NATOle pakkuda. 1990ndate teises pooles riik on veel noor, luuakse alles struktuure, mida sai Eesti NATOle pakkuda?

Kõik see, mis puudutab kübertemaatikat: küberkaitset, IT-d. Eestis on ju NATO küberkaitsekeskus, mida alati juhib eestlane ja eestlased mängivad seal võtmerolli.

Loomulikult oli Eesti erakordselt aktiivne rahvusvahelistel missioonidel. Me saatsime oma sõdurid esimesele missioonile Bosniasse, kuigi polnud NATO liikmed. Hiljem oleme aktiivselt osalenud igal pool maailmas Eesti piiridest väga kaugel. Eesti jaoks kõige raskem operatsioon on olnud Afganistanis. Eesti pole kunagi otsinud kõige kergemat kohta neil operatsioonidel, sellepärast Eesti sõdureid siin väga hinnatakse. Tõsi on ka see, et oleme kandnud ka kaotusi.

Eesti on olnud ka alati väga tugev kaitsekulutuste teema lipulaev.

1999. aastal määratleti ära aspirantriigid ja ka meie kuulusime liikmesust taotlevate riikide hulka. Washingtoni tippkohtumisel loodi liikmesuse tegevuskava programm. Mida Eesti programmi raames tegema pidi?

See oli niisugune dokument, piltlikult üks töövihik, kus oli viis eri peatükki. Seal oli väga täpselt määratletud, mis seal peab olema, mida peab tegema. Seal oli poliitiline, majanduslik, sõjaline ja  julgeoleku osa.

Selle plaani nimi oli liikmelisuse tegevusplaan ehk “Membership Action Plan”, ja sõna “membership” oligi kõige olulisem, sest need riigid, kes said selle dokumendi, nendel oli juba märk rinnas, et neist saavad NATO liikmed.

Me olime täiesti arusaadavalt nõudnud Nõukogude Liidult, et kõik Vene väed tuleb Eestist minema viia. See kõik juhtus koos tehnika, laskemoona ja kõige muuga, mis vägede juurde käib. Meil oli niisugune “green field” projekt. Me pidime sõna otseses mõttes alustama A-st ja B-st relvade ostmist, väljaõppesüsteemi korraldamist, ohvitseride koolitamist – Eestil sisuliselt ei olnud ühtki ohvitseri.

2002. aastal avanes Balti riikidele aken NATOsse. Toimus Praha tippkohtumine. Venemaa aga eriti meie liikmesuse vastu jalgu ei trampinud. Miks nii?

Üks niisugune traagiline moment, mis samas paradoksaalselt aitas kaasa meie liikmelisusele, kuulus 9/11 terrorirünnakule New Yorki pihta. Peale seda vandusid riigid üksteisele igavest truudust, et võideldakse terrorirühmade vastu, terrorirühmituste täieliku hävitamiseni. Kuidagi oli nii, et Venemaa ja USA sattusid ühele poolele. Võitluses terrorismi vastu olime kõik õed ja vennad. See oli kahtlemata üks aspekt, kui küsida, miks Venemaa ei reageerinud niivõrd valuliselt.

Teiseks oli Venemaal tõusnud võimule, praktiliselt juhuslikult, noor president Vladimir Putin, aga Putin oli tollel ajal veel ümbritsetud suhteliselt demokraatlikust grupist, kes tuli Jeltsini ajast, ja kes olid päris läänemeelsed.

Jõudes tagasi aastasse 2004. Eesti saab NATO liikmeks. Kas teile tundus siis, et suur töö on tehtud või suur töö alles algab?

Nii ühte kui teist. Me tundsime NATOt piisavalt hästi, et tajuda, et meie töö pole kaugeltki mitte tehtud. Hakati vaatama, kuidas kujundada Eesti õhuruumi turvamist. NATO õhuruumi turvasid riigid tavaliselt oma lennukitega, aga siis järsku selgus, et Eestil, Lätil ja Leedul pole ühtki lennukit, et kuidas nad nii valvavad.

Genereerisime idee, et teised riigid peaksid meile appi tulema, aga alguses polnud see sugusi asi, mida keegi oleks teha tahtnud, see tundus väga üllatav ja kahtlane. Alles president Putini tegevus on viinud selleni, et nüüd on see alaline projekt, kus õhuturvet teostatakse.

Peame au andma Belgia Kuningriigile, sest Belgia oli esimene riik, kes võttis NATO õhuturbe rotatsiooni Balti riikides enda kanda esimesed neli kuud. Nüüd pole üldse probleemi leida riiki, kes oleks nõus tulema ja meie õhuruumi turvama.

Vaadates tagasi tervele ühinemisprotsessile, ütles toonane välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido, et kuna mälu on valikuline, siis tema kõige eredam mälestus on Praha tippkohtumisel lauale toodud täissuuruses küpsetatud põrsas. Mis on teie jaoks NATOga liitumisprotsessi “küpsetatud põrsas”?

[Naerdes] Ma ei kujuta ette, kus see põrsas täpselt oli.

Olevat olnud järelpeol.

Võib-olla jah, see võib olla küll, et see oli tšehhide poolt järelpeole toodud põrsas.

Võib-olla üks niisugune detail, mis pole otseselt seotud NATOsse saamise kui sellisega, aga viib meid tagasi 1998. aastasse, kus jällegi selleks, et me ei prõmmiks nii väga NATO ukse taga, pakkus USA meile niisuguse dokumendi koostamist, mis oli “USA-Balti ühine harta”. See dokument loomulikult polnud NATO, see oli poliitiline dokument, aga suunda näitav.

Meie tahtsime, et seal oleks väga selgelt öeldud, et Balti riikide julgeolek on USA otsestes rahvuslikes huvides.

Ameeriklased polnud nõus seda teksti kirjutama, misjärel istusime Ameerika departemangus koos kolleegidega ja vaidlesime ameeriklastega, et mis sõna kasutada. Ameeriklased lõpuks olid nii masenduses meie põikpäisusest, et tõid lauale hiiglasliku sõnaraamatu, ja hakkasime sünonüümide raamatust otsima, mis oleksid sobilikud sõnad, mida kasutada, ilma et need oleksid koodsõnad, mida lepingus tavaliselt kasutatakse ja millel on oma taust ja tähendus, mida ameeriklased ei tahtnud anda.

Lõpuks, ma ei mäleta kogu sõnastust, aga see oli umbes nii, et “United States has profound and enduring interests in the security of the Baltic States”, ehk sügav ja pikaajaline huvi meie julgeoleku vastu. Väga tihti lepingutes sellist sõna nagu “profound” tõenäoliselt ei kasutata, aga sinna paberisse see lõpuks sobis.

Tänavu seisavad ees USA presidendivalimised. Vabariiklaste kandidaat Donald Trump ütles mõni aeg tagasi, et liikmesriigid, kes ei täida 2% kaitsekulutuste nõuet, nendega tehku Venemaa “mida iganes tahab”. On see populistlik retoorika või peaksime olema päriselt mures?

See on ikkagi otseselt valimistega seotud retoorika. Kui me vaatame seda lugu tagasi, siis ta tegelikult ütles, et tema oli kunagi käinud Euroopas presidendina ja seal oli keegi tõusnud püsti ja küsinud, kas te meid ikka kaitsete Venemaa eest. Trump oli öelnud, et kui te ei maksa, siis ei kaitse. Sellist sündmust pole kunagi olnud, kogu see värk on väljamõeldis.

Äsja andis Trump intervjuu oma Briti mõttekaaslasele Nigel Faragele, kus ütles, et USA on 100% NATOs ja kaitseb Euroopat, ja siis lisas, et eeldab, et eurooplased maksavad rohkem raha riigikaitsesse. See on kindlasti väga oluline teema, et kõik riigid peavad ikkagi palju rohkem raha panema riigikaitsesse.

Ukrainlased võitlevad praegu enda ja ka meie vabaduse eest. Samal ajal käivad nad mööda seda sama diplomaatilist teed, mida kõndisime 30 aastat tagasi meie, et saada NATO liikmeks. On neil lootust?

NATO riigid, kaasa arvatud kõik suurriigid, on Vilniuses otsustanud, et Ukrainast saab NATO liige, aga sama selge on ka see, et seda ei juhtu nii kaua, kuni käib sõda. Poliitiline kontekst või arusaam on selline, et see juhtub hästi kiiresti peale sõja lõppu, nimelt peaks see vältima uut sõda. Praktika on näidanud, et isegi, kui vahepeal õnnestub mingi rahu sõlmida, nagu oli 2014. aastal Minski lepped, siis lähevad mõned aastad mööda, Venemaa kogub jõudu ja ründab uuesti. Et seda vältida, siis NATO liikmelisus on parim garantii.

Pakkuda on tegelikult seda poliitilist perspektiivi, nagu pakume Euroopa Liidu kandidaatstaatust. See ei anna Ukrainale täna-homme vajalikku abi, see on pigem poliitiline sõnum nii Ukraina presidendile kui ka neile poistele, kes on kaevikutes, et võitlus ei käi asjata, pole lootusetu. Te võitlete selle eest, et olla eurooplased, Euroopa ühenduse või kogukonna liikmed. Me oleme teie soovi kuulda võtnud ja võtame seda tõsiselt ja liigume sinna suunas. See on parim, mis meil pakkuda on.