Ajakirjanik Anton Aleksejev ja operaator Kristjan Svirgsden, kes on korduvalt käinud Ukrainas sõda kajastamas, meenutasid, kuidas Vene rakett päästis nad mahalaskmisest, sest pidid läbiotsimise käigus metsa varju jooksma.

Aleksejev rääkis, kuidas nad otsisid sõja alguses Kiievis hotelli, kuid komandanditunni tõttu olid kõik ööbimiskohad suletud. Kuigi üks vabatahtlike patrull pakkus neile keldris ööbimist, oleks relvastatud inimeste kõrval ööbimine võinud olla ohtlik. Aleksejev sõnas, et ohutum on olla sõjaobjektidest ja väeosadest võimalikult kaugel. “Ütlesime aitäh, me lähme edasi.” 

Komandanditunni ajal võisid Aleksejevi sõnul liikuda vaid vastava loaga inimesed. Eriti ebasoovitatav oli liikuda ööpimeduses, kuid hotelli otsides oli kell juba kümme õhtul. Nende poole pöördusid politseinikud, kes soovitasid ajakirjanikel minna kaitseväelaste postile ja selgitada olukorda.

Sõdurid otsisid Aleksejevi ja Svirgsdeni postil täielikult läbi. “Me ütlesime, et oleme ajakirjanikud – meil on kaamera, statiiv ja isegi kuulivestid,” sõnas Aleksejev. Seejärel tahtsid sõdurid näha ajakirjanike dokumente.

“Ma olin kõigil sihikul. See veel puudub, et keegi tapab mu ainult seetõttu, et mul on passis Vene viisa.” – Anton Aleksejev, ERR-i ajakirjanik

Aleksejev rääkis, et kaitseväelaste pealik kontrollis tema passi ning hüüdis: “Venemaa Föderatsioon!” Nad lükati autole ning sõdurid laadisid relvad ja sihtisid neid. “Ma tõesti hakkasin kartma,” sõnas Aleksejev. “Ma olin kõigil sihikul. See veel puudub, et keegi tapab mu ainult seetõttu, et mul on passis Vene viisa.”

Aleksejevi sõnul oli tal passis viisa, sest töötas kunagi Moskvas erikorrespondendina. Viisa võis sõduritele tunduda passi ID-leheküljena ning ka Eesti passi värv on sarnane Vene omaga.

Järsku tundsid Aleksejev, Svirgsden ja sõdurid maavärinat. “Me ei teadnud, mis see on: kas pomm või rakett,” meenutas Aleksejev. Ilmnes, et umbes 20 kilomeetri kaugusel Kiievi linna piirist tabas venelaste rakett suurt naftabaasi. “Siis oli käsk: kõik metsa!” märkis Aleksejev. Nad jätsid auto maha ning jooksid kiiresti metsa, kus lebades ajasid sõduritega juttu.  “Siis olime nii-öelda Eesti vennad,” tõdes Svirgsden. “Venelased päästsid seekord.”

Metsast välja tulles küsis Ukraina sõdur Aleksejevilt, kas ta Jumalasse usub. “Ma ütlesin jah,” rääkis ta. Sõdur uuris, kas ta ka mõnda palvet oskab. Seejärel soovitas sõdur temal ja Svirgsdenil istuda autosse ja sõita nii kiiresti minema kui võimalik. “Istuge autosse ja pange gaas põhja,” meenutas Svirgsden. “Sina loe palvet, teised hoidke pead all.” Operaator lisas, et sellistes olukordades tuleb säilitada külma närvi.

Kohalike usalduse võitmine

Rindeajakirjanikul tuleb kohapeal hästi läbi saada nii kohalike elanike kui ka sõduritega. Üheks võimaluseks on Svirgsdeni hinnangul huumor. “See on ukrainlastel super ja avab igasuguseid uksi,” lausus ta. Operaator tõi välja, et paljud ajakirjanikud peavad Ukraina pressiohvitseridele saatma uudislood enne eetrit ülevaatamiseks, kuid nemad ei pea seda tegema. “Pressiohvitserid, kelle juures käime, teavad, kuidas me töötame,” sõnas Svirgsden. “Kui pekki ei keera ja jama ei korralda, siis nii pälvib usalduse.”

Aleksejev ütles, et ajakirjanike akrediteerimiskaartide tõttu on nad kontrollitud inimesed ning kuna sõda on käinud juba üle pooleteise aasta, on kõik ajakirjanikega harjunud ning süsteem paigas.

Siiski on tema sõnul juhtunud olukordi, kus mõni sõdur pole nõus temaga rääkima või nägu näitama. “Inimesed okupeeritud aladel võivad olla tema sugulased,” märkis ta. “Selles mõttes on see arusaadav.”

Aleksejev lisas, et tavaliselt ajab ta enne salvestamist sõduritega juttu ning küsib neilt näiteks, kui kaua on nad olnud mobiliseeritud, kas on vabatahtlikud või kus on sõdinud. Küsimused sõltuvad ka sellest, kui palju neil on eelvestluseks aega. “Tavaliselt me proovime inimestega ikka rääkida, vestelda ja pigem täiesti ausad olla,” sõnas ta. “Proovime olla sõbralikud ja usaldusväärsed.”

Aleksejevil on sõjaajakirjanikuna veel üks eelis – ta oskab ukraina keelt. Sellest on talle abi, kui ta teeb mõnda pikka intervjuud. “Keelest on abi mitte selleks, et keelt rääkida, vaid et vastustest aru saada,” sõnas ta. “Lääne-Ukrainas on inimestel väga omapärane ukraina keel ning seda tuleb kuulata ja kuulata.” 

Samuti tuleb eriti teada sõjatermineid. “See on juba omaette keel ja ülesanne,” sõnas ta. “Selles mõttes on mul ukraina keel küll abiks.”

Ajakirjanik ei võta relva kätte!

Muidugi ei tohi rindeajakirjanik vaenlasele positsioone paljastada. Svirgsden tõi välja, et venelased juhtisid sõja alguses tuld sotsiaalmeedia videote järgi. “Ei tohi ära anda positsioone ega tehnika liikumist,” rääkis ta. Õhutõrje on Ukraina-Venemaa sõjas kõige salajasem. “Sellest sõltub sõja ülekaal õhus.”

Svirgsden rõhutas, et ajakirjanik ei tohi mitte kunagi relva kätte võtta. “Mulle on sada korda pakutud, et võta kuulipildur kätte ja tulista venelast,” lausus ta. Siiski rollist sõltuvalt ei tohi seda mitte kunagi teha. “Sa oled seal ajakirjanik, mitte sõdur.”

Operaator rääkis, et Vene poolel on sõjakorrespondente ja ajakirjanikke, kes poseerisid sõja alguses relvadega ning testisid ja lasid neid. “See pole ajakirjandus, vaid propaganda,” lisas Svirgsden.

“Sina pole tähtis, vaid tähtsad on inimesed ja nende lood.” – Kristjan Svirgsden, ERR-i operaator

Ehk rindeajakirjaniku roll on olla vahendaja. “Ajakirjaniku ülesanne on sündmusi kajastada, mitte ise olla sündmus,” ütles Svirgsden. “Sina pole tähtis, vaid tähtsad on inimesed ja nende lood.”