Needle spiking. Potentsiaalne uus oht ööelus

Published On: January 29, 2022By

Inglismaa ja Šotimaa ööelus levib uus probleem. Noored naised, tihti just tudengid, avastavad peale pidu lisaks mälukaotusele ja halvale enesetundele, et nende kehal on süstlatorkeid. Tegemist ei ole lihtsalt üle käte läinud peoga, vaid selgus, et kannatanuid on mürgitatud.

Sotsiaalmeedias on hakanud sügisest levima postitused, kus noored naised jagavad oma õõvastavaid kogemusi sellest, kuidas peale baari või klubi külastust olid kehale tekkinud kahtlased haavad. Üsna kiiresti tuvastasid kohalikud arstid, millega on tegemist – needle spiking. Lihtsalt öeldes on tegemist süstla abil teise inimese uimastamisega, mis toimub ilma kannatanu nõusoleku ja teadmiseta. Seega sarnaneb see suuresti tavalise korgijoogiga, mille kuritarvitamine on levinud ka Eestis.

Süstitav aine on seniste uuringute põhjal sama, mida pannakse salaja jookidesse. Üldjuhul on narkootikumiks flunitrasepaam, tuntud ka kui Rohypnol, mida kasutatakse unetuse raviks, või GHB, mis on rahvakeeli tuntud kui korgijook. Mõlemat ainet tuntakse kui date-rape drug’e ehk kohtinguvägistamise narkootikume. Need ained halvavad inimese kesknärvisüsteemi ja muudavad ta teovõimetuks ning seeläbi haavatavaks seksuaalse vägivalla, sealhulgas vägistamise suhtes. Väikeses koguses sarnaneb korgijoogi mõju alkoholi mõjuga, suuremas koguses põhjustab aga tugevat unisust ja lihaste lõtvumist ning peamiselt mälukaotust. Samuti kaob see organismist kiiresti, mistõttu on aine mürgitajate jaoks kõige atraktiivsem. 

Kuna korgijook on kasutuses olnud juba aastaid, on inimesed muutunud teadlikumaks – jooke ei jäeta järelvalveta ning välditakse jookide tarbimist, mille valmimist ei ole ise nähtud või mida pakuvad võõrad. Samuti on tänaseks loodud erinevaid tooteid, mis aitavad korgijoogi manustamist ennetada. Sinna alla kuuluvad nii klaaside katted kui ka narkootikumi tuvastavad testid ja küünelakid. Seetõttu on mürgitajad pidanud leiutama uue viisi oma ohvrite uimastamiseks.

Kohtinguvägistamise narkootikum uues kuues

Süstlaga mürgitamised on toimunud põhiliselt tihedalt rahvastatud kohtades, nagu klubid ja baarid. Kuna seal on pidev kontakt teiste inimestega, on võimalik ohvrit mürgitada täiesti märkamatult. Samuti on tänapäevased süstlad enamasti nii peened, et torget on vaevu tunda. Seda eriti juhul, kui ohver on juba eelnevalt tarvitanud alkoholi, mis vähendab oluliselt tajutavat valu. Seda kinnitavad ka kannatanute postitused, kus nad kirjeldavad, et tundsid klubis olles kehal vaid kerget kraapimist ning mõne aja pärast ei mäletanud nad enam midagi. Hommikul avastati kehalt aga sinikas ja torkehaav. Viimased esinesid enamasti kannatanute randmetel, õlgadel, käsivartel ning reitel. 

Tihti lõppesid naiste klubiõhtud ka erakorralise meditsiini osakonnas. Naiste sõnul jõudsid nad sinna tänu sõbrannade või tuttavate abile, kelle jaoks oli kannatanute järsk enesetunde halvenemine või kahtlane käitumine selgitamatu ning kõhedust tekitav. Mürgitamine fikseeriti sellisel juhul juba haiglas, kui läbivaatusel leiti kannatanute kehalt torkehaavad.

Kahjuks on süstlaga mürgitamine Ühendriikides tänaseks juba nii levinud, et sellele anti eraldi nimi – needle spiking. See oli vajalik, et eraldada juhtumeid joogiga mürgitamistest ehk drink spiking’ust. Erinevad Ühendriikide meediaväljaanded on seda nimetanud lausa eraldi mürgitamise epideemiaks. Kanada uudistekanali Vice Newsi andmetel oli novembriks Ühendriikides politseile esitatud 274 needle spiking’uga seotud avaldust, siiski polnud ükski neist veel lahendatud. Enamasti jäävad juhtumid lahenduseta, sest puuduvad piisavad tõendid. Tegemist on sellegipoolest väga tõsise probleemiga. Seda näitab ka pidev kannatanute arvu kasv. Siinkohal tekib küsimus, kas ja millal võib sama probleem valitseda ka Eesti ööelus, kui klubid saavad taas piiranguteta toimida.

Eesti ööelu olevik ja võimalik tulevik

PPA pressiesindaja Kristjan Lukki sõnul puudub praegusel hetkel Eestis info taoliste juhtumite kohta ning välismaal toimuvale ei ole politsei tänasel päeval pädev hinnangut andma.

Küsisin Tartu tudengite seas populaarseima ööklubi Shootersi esindajalt, kuidas tagavad nemad oma klubis ohutuse.

“Shootersil on väga tugev kontroll, mis algab juba uksel. Turvameeskond kontrollib lisaks kõikidele vajalikele tõenditele (ID, COVID) ka seda, et külastajad ei võtaks klubisse keelatud esemeid, milleks on näiteks narkootilised ained. Selleks kontrollitakse kahtluse korral läbi ka karbid, pudelid jne, et välistada selliste ainete sattumist meie klubisse,” sõnas klubi esindaja Märt Mägi. Ta lisas, et lisaks eelnevale kontrollivad turvatöötajad pidevalt ka klubis sees klientide käitumist ning külastavad üsna tihti ka tualettruume, kus võidakse narkootilisi aineid tarbida.

Mäe sõnul on Shootersil narkootimide suhtes nulltolerants. Kuigi nende leidmist tuleb aeg-ajalt ette, on turvatöötajatele antud juhis alati nii narkootikumid kui ka vastutav isik üle anda politseile. “Selles osas me mööndusi ei tee ja oleme väga ranged,” lisas Mägi. “Lisaks on meie klubiruumides videovalve ehk isegi siis, kui kellelgi on mingi kahtlus olnud mürgitamise osas, saame vaadata videosalvestisi ning vajadusel need üle anda politseile.” Ta paneb inimestele südamele, et siiski tuleks turvatöötajate rangest kontrollist hoolimata keelduda võõraste “heast soovist” jook välja teha või siis veenduda selles, et jook jõuab temani otse baaritöötaja käest, mis välistaks olukorra, kus “heatahtlik väljategija” saaks sinna midagi sisse panna. 

Selleks, et mõista, kas ja kuidas erineb nõelaga mürgitamine narkootikumi manustamisest joogiga, rääkisin teemast Rakvere Haigla õendusjuhi ja pika staažiga kiirabibrigaadijuhi Markel Pajupuuga. 

Tema sõnul on joogiga mürgitamine meditsiinilisest vaatenurgast siiski hullem, sest üldjuhul on (lihasesse) süstides narkootikumi kontsentratsioon vereringesse jõudes väiksem kui suukaudsel manustamisel. Seetõttu peaks narkootikumi mõju olema samuti aeglasem. Veeni süstimine on erand, kuid seda on võimatu märkamatult teha. Siiski võivad süstlaga mürgitamisel sattuda kannatanu organismi erinevad nakkushaigused, nagu C- ja B-hepatiit. HIV-ga nakatumise võimalus on Pajupuu arvates õnneks väike, sest selleks on vaja otsest kokkupuudet verega, oht on aga sellegipoolest olemas.

Kannatanul tuleks pöörduda erakorralise meditsiini osakonda ja lisaks sümptomite kirjeldamisele öelda, et on mürgitamise kahtlus. Seejärel võetakse EMO-s kõik vajalikud proovid. Kuigi GHB on tuntud selle poolest, et kaob organismist kiiresti, on kiirabiõe sõnul selleks kuluv aeg siiski individuaalne. “Kõik oleneb inimese ainevahetusest. Narkootikumi lihasesse süstides võib see organismis püsida kauem, kuid jällegi oleneb kõik sellest, kui aeglane või kiire kellegi ainevahetus on,” lisas Pajupuu.

Kas ja millal jõuab oht ka Eesti ööellu, näitab vaid aeg. Hetkel saame teha vaid teavitustööd ja loota kaasmaalaste heatahtlikkusele ning klubide turvakontrollidele.

Nõelatud Téagani lugu – klubiparadiisist haiglakülastuseni

19-aastane iirlanna Téagan saabus 27. oktoobril Inglismaale Liverpooli ning ta ei osanud aimatagi, et see õhtu võiks tema jaoks lõppeda haiglat külastades ja politseile ütluseid andes.

Neiu külastas sellel õhtul koos oma nõo ja tema poiss-sõbraga Liverpoolis asuvat klubi nimega Level Nightclub. Neiu sõnul ärkas ta järgmisel hommikul ilma ühegi mälupildita eelmisest õhtust. “Seda ei juhtu minuga kunagi, isegi pärast õhtupikkust alkoholi tarvitamist,” selgitas naine. Ta lisas, et neiu nõbu ja kaasas olnud poiss-sõber rääkisid, kuidas Téagan ei käitunud absoluutselt iseendana ega suutnud juba peale poolt tundi klubis olemist rääkida ega kõndida. “Ma tundsin ärgates käel tugevat valu, ja kui mu sugulane valutavale kohale pilgu peale heitis, nägi ta mu käel haava, mis sarnanes nõelatorkehaavaga. Sellel hetkel saime aru, et mind mürgitati süstlaga.”

“Pöördusin kohe Liverpooli haiglasse, kus minult võeti HIV ja teiste haiguste proovid, mis võivad levida musta süstalt kasutades. Samuti lasin puhtalt enda kaitseks teha B-hepatiidi kaitsesüsti.” Noore naise sõnul suunas haigla ta ka kohe politseiga suhtlema. “Politsei võttis minult ütlused ja ühtlasi enda kätte ka mu eelmise õhtu riided. Need olid vajalikud kohtuekspertiisi jaoks. Politsei vaatas läbi ka klubi turvakaamerad, kuid kahjuks süüdlast ei leitud. Mõne aja pärast juba uurimine suleti, põhjuseks piisavate tõendite puudumine.”

Téagani sõnul lõppes tema jaoks kõik nii hästi kui võimalik. “Kõik mu haiglas antud testid olid õnneks negatiivsed ja tänu jumalale olen ma üks õnnelikest tüdrukutest, keda ära ei kasutatud. Mind päästis see, et minu nõbu ja tema poiss-sõber olid terve õhtu minuga. Sellegipoolest oli kogu see kogemus minu jaoks vaimselt tõeliselt traumeeriv. Mõtlen pidevalt, mis oleks võinud juhtuda, kui minuga poleks kedagi olnud, sest nii juhtub praegu paljude inimesega.” Neiu lisas, et narkootikumi mõju kadus juba järgmiseks päevaks, kuid vaimne trauma jääb alles tunduvalt kauemaks.

Just vaimne pool on noore naise sõnul olnud tema jaoks kõige raskem. Paar päeva peale juhtunut lendas ta tagasi koju Iirimaale ja sai aru, et see kogemus jälitab teda isegi seal. “Ma tundsin isegi oma kohalikus baaris ennast nii haavatavana. Ma ei suutnud juua ilma paranoiat tundmata ning hüppasin hirmust iga kord, kui keegi mulle lähenes või tähelepanu saamiseks mu kätt puudutas.”

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Needle spiking. Potentsiaalne uus oht ööelus

Published On: January 29, 2022By

Inglismaa ja Šotimaa ööelus levib uus probleem. Noored naised, tihti just tudengid, avastavad peale pidu lisaks mälukaotusele ja halvale enesetundele, et nende kehal on süstlatorkeid. Tegemist ei ole lihtsalt üle käte läinud peoga, vaid selgus, et kannatanuid on mürgitatud.

Sotsiaalmeedias on hakanud sügisest levima postitused, kus noored naised jagavad oma õõvastavaid kogemusi sellest, kuidas peale baari või klubi külastust olid kehale tekkinud kahtlased haavad. Üsna kiiresti tuvastasid kohalikud arstid, millega on tegemist – needle spiking. Lihtsalt öeldes on tegemist süstla abil teise inimese uimastamisega, mis toimub ilma kannatanu nõusoleku ja teadmiseta. Seega sarnaneb see suuresti tavalise korgijoogiga, mille kuritarvitamine on levinud ka Eestis.

Süstitav aine on seniste uuringute põhjal sama, mida pannakse salaja jookidesse. Üldjuhul on narkootikumiks flunitrasepaam, tuntud ka kui Rohypnol, mida kasutatakse unetuse raviks, või GHB, mis on rahvakeeli tuntud kui korgijook. Mõlemat ainet tuntakse kui date-rape drug’e ehk kohtinguvägistamise narkootikume. Need ained halvavad inimese kesknärvisüsteemi ja muudavad ta teovõimetuks ning seeläbi haavatavaks seksuaalse vägivalla, sealhulgas vägistamise suhtes. Väikeses koguses sarnaneb korgijoogi mõju alkoholi mõjuga, suuremas koguses põhjustab aga tugevat unisust ja lihaste lõtvumist ning peamiselt mälukaotust. Samuti kaob see organismist kiiresti, mistõttu on aine mürgitajate jaoks kõige atraktiivsem. 

Kuna korgijook on kasutuses olnud juba aastaid, on inimesed muutunud teadlikumaks – jooke ei jäeta järelvalveta ning välditakse jookide tarbimist, mille valmimist ei ole ise nähtud või mida pakuvad võõrad. Samuti on tänaseks loodud erinevaid tooteid, mis aitavad korgijoogi manustamist ennetada. Sinna alla kuuluvad nii klaaside katted kui ka narkootikumi tuvastavad testid ja küünelakid. Seetõttu on mürgitajad pidanud leiutama uue viisi oma ohvrite uimastamiseks.

Kohtinguvägistamise narkootikum uues kuues

Süstlaga mürgitamised on toimunud põhiliselt tihedalt rahvastatud kohtades, nagu klubid ja baarid. Kuna seal on pidev kontakt teiste inimestega, on võimalik ohvrit mürgitada täiesti märkamatult. Samuti on tänapäevased süstlad enamasti nii peened, et torget on vaevu tunda. Seda eriti juhul, kui ohver on juba eelnevalt tarvitanud alkoholi, mis vähendab oluliselt tajutavat valu. Seda kinnitavad ka kannatanute postitused, kus nad kirjeldavad, et tundsid klubis olles kehal vaid kerget kraapimist ning mõne aja pärast ei mäletanud nad enam midagi. Hommikul avastati kehalt aga sinikas ja torkehaav. Viimased esinesid enamasti kannatanute randmetel, õlgadel, käsivartel ning reitel. 

Tihti lõppesid naiste klubiõhtud ka erakorralise meditsiini osakonnas. Naiste sõnul jõudsid nad sinna tänu sõbrannade või tuttavate abile, kelle jaoks oli kannatanute järsk enesetunde halvenemine või kahtlane käitumine selgitamatu ning kõhedust tekitav. Mürgitamine fikseeriti sellisel juhul juba haiglas, kui läbivaatusel leiti kannatanute kehalt torkehaavad.

Kahjuks on süstlaga mürgitamine Ühendriikides tänaseks juba nii levinud, et sellele anti eraldi nimi – needle spiking. See oli vajalik, et eraldada juhtumeid joogiga mürgitamistest ehk drink spiking’ust. Erinevad Ühendriikide meediaväljaanded on seda nimetanud lausa eraldi mürgitamise epideemiaks. Kanada uudistekanali Vice Newsi andmetel oli novembriks Ühendriikides politseile esitatud 274 needle spiking’uga seotud avaldust, siiski polnud ükski neist veel lahendatud. Enamasti jäävad juhtumid lahenduseta, sest puuduvad piisavad tõendid. Tegemist on sellegipoolest väga tõsise probleemiga. Seda näitab ka pidev kannatanute arvu kasv. Siinkohal tekib küsimus, kas ja millal võib sama probleem valitseda ka Eesti ööelus, kui klubid saavad taas piiranguteta toimida.

Eesti ööelu olevik ja võimalik tulevik

PPA pressiesindaja Kristjan Lukki sõnul puudub praegusel hetkel Eestis info taoliste juhtumite kohta ning välismaal toimuvale ei ole politsei tänasel päeval pädev hinnangut andma.

Küsisin Tartu tudengite seas populaarseima ööklubi Shootersi esindajalt, kuidas tagavad nemad oma klubis ohutuse.

“Shootersil on väga tugev kontroll, mis algab juba uksel. Turvameeskond kontrollib lisaks kõikidele vajalikele tõenditele (ID, COVID) ka seda, et külastajad ei võtaks klubisse keelatud esemeid, milleks on näiteks narkootilised ained. Selleks kontrollitakse kahtluse korral läbi ka karbid, pudelid jne, et välistada selliste ainete sattumist meie klubisse,” sõnas klubi esindaja Märt Mägi. Ta lisas, et lisaks eelnevale kontrollivad turvatöötajad pidevalt ka klubis sees klientide käitumist ning külastavad üsna tihti ka tualettruume, kus võidakse narkootilisi aineid tarbida.

Mäe sõnul on Shootersil narkootimide suhtes nulltolerants. Kuigi nende leidmist tuleb aeg-ajalt ette, on turvatöötajatele antud juhis alati nii narkootikumid kui ka vastutav isik üle anda politseile. “Selles osas me mööndusi ei tee ja oleme väga ranged,” lisas Mägi. “Lisaks on meie klubiruumides videovalve ehk isegi siis, kui kellelgi on mingi kahtlus olnud mürgitamise osas, saame vaadata videosalvestisi ning vajadusel need üle anda politseile.” Ta paneb inimestele südamele, et siiski tuleks turvatöötajate rangest kontrollist hoolimata keelduda võõraste “heast soovist” jook välja teha või siis veenduda selles, et jook jõuab temani otse baaritöötaja käest, mis välistaks olukorra, kus “heatahtlik väljategija” saaks sinna midagi sisse panna. 

Selleks, et mõista, kas ja kuidas erineb nõelaga mürgitamine narkootikumi manustamisest joogiga, rääkisin teemast Rakvere Haigla õendusjuhi ja pika staažiga kiirabibrigaadijuhi Markel Pajupuuga. 

Tema sõnul on joogiga mürgitamine meditsiinilisest vaatenurgast siiski hullem, sest üldjuhul on (lihasesse) süstides narkootikumi kontsentratsioon vereringesse jõudes väiksem kui suukaudsel manustamisel. Seetõttu peaks narkootikumi mõju olema samuti aeglasem. Veeni süstimine on erand, kuid seda on võimatu märkamatult teha. Siiski võivad süstlaga mürgitamisel sattuda kannatanu organismi erinevad nakkushaigused, nagu C- ja B-hepatiit. HIV-ga nakatumise võimalus on Pajupuu arvates õnneks väike, sest selleks on vaja otsest kokkupuudet verega, oht on aga sellegipoolest olemas.

Kannatanul tuleks pöörduda erakorralise meditsiini osakonda ja lisaks sümptomite kirjeldamisele öelda, et on mürgitamise kahtlus. Seejärel võetakse EMO-s kõik vajalikud proovid. Kuigi GHB on tuntud selle poolest, et kaob organismist kiiresti, on kiirabiõe sõnul selleks kuluv aeg siiski individuaalne. “Kõik oleneb inimese ainevahetusest. Narkootikumi lihasesse süstides võib see organismis püsida kauem, kuid jällegi oleneb kõik sellest, kui aeglane või kiire kellegi ainevahetus on,” lisas Pajupuu.

Kas ja millal jõuab oht ka Eesti ööellu, näitab vaid aeg. Hetkel saame teha vaid teavitustööd ja loota kaasmaalaste heatahtlikkusele ning klubide turvakontrollidele.

Nõelatud Téagani lugu – klubiparadiisist haiglakülastuseni

19-aastane iirlanna Téagan saabus 27. oktoobril Inglismaale Liverpooli ning ta ei osanud aimatagi, et see õhtu võiks tema jaoks lõppeda haiglat külastades ja politseile ütluseid andes.

Neiu külastas sellel õhtul koos oma nõo ja tema poiss-sõbraga Liverpoolis asuvat klubi nimega Level Nightclub. Neiu sõnul ärkas ta järgmisel hommikul ilma ühegi mälupildita eelmisest õhtust. “Seda ei juhtu minuga kunagi, isegi pärast õhtupikkust alkoholi tarvitamist,” selgitas naine. Ta lisas, et neiu nõbu ja kaasas olnud poiss-sõber rääkisid, kuidas Téagan ei käitunud absoluutselt iseendana ega suutnud juba peale poolt tundi klubis olemist rääkida ega kõndida. “Ma tundsin ärgates käel tugevat valu, ja kui mu sugulane valutavale kohale pilgu peale heitis, nägi ta mu käel haava, mis sarnanes nõelatorkehaavaga. Sellel hetkel saime aru, et mind mürgitati süstlaga.”

“Pöördusin kohe Liverpooli haiglasse, kus minult võeti HIV ja teiste haiguste proovid, mis võivad levida musta süstalt kasutades. Samuti lasin puhtalt enda kaitseks teha B-hepatiidi kaitsesüsti.” Noore naise sõnul suunas haigla ta ka kohe politseiga suhtlema. “Politsei võttis minult ütlused ja ühtlasi enda kätte ka mu eelmise õhtu riided. Need olid vajalikud kohtuekspertiisi jaoks. Politsei vaatas läbi ka klubi turvakaamerad, kuid kahjuks süüdlast ei leitud. Mõne aja pärast juba uurimine suleti, põhjuseks piisavate tõendite puudumine.”

Téagani sõnul lõppes tema jaoks kõik nii hästi kui võimalik. “Kõik mu haiglas antud testid olid õnneks negatiivsed ja tänu jumalale olen ma üks õnnelikest tüdrukutest, keda ära ei kasutatud. Mind päästis see, et minu nõbu ja tema poiss-sõber olid terve õhtu minuga. Sellegipoolest oli kogu see kogemus minu jaoks vaimselt tõeliselt traumeeriv. Mõtlen pidevalt, mis oleks võinud juhtuda, kui minuga poleks kedagi olnud, sest nii juhtub praegu paljude inimesega.” Neiu lisas, et narkootikumi mõju kadus juba järgmiseks päevaks, kuid vaimne trauma jääb alles tunduvalt kauemaks.

Just vaimne pool on noore naise sõnul olnud tema jaoks kõige raskem. Paar päeva peale juhtunut lendas ta tagasi koju Iirimaale ja sai aru, et see kogemus jälitab teda isegi seal. “Ma tundsin isegi oma kohalikus baaris ennast nii haavatavana. Ma ei suutnud juua ilma paranoiat tundmata ning hüppasin hirmust iga kord, kui keegi mulle lähenes või tähelepanu saamiseks mu kätt puudutas.”