Sotsiaalmeedia on üks olulisemaid vahendeid, mis toetab demokraatia toimimist 21. sajandil. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks nii mõnedki riigid oma kodanike sotsiaalmeedia kasutamist piiravad või piirata üritavad. 

Eestis, kus sotsiaalmeediat ei piirata, ühendavad Facebook, Instagram ja teised sotsiaalmeediakanalid meid justkui kogu maailmaga. See on kindlasti põhjus, miks sotsiaalmeedia võib valitsevale võimule ohtu kujutada. Seepärast on päris paljudes maailmaosades täiesti oma kanalid, et piirata ja/või kontrollida kodanike suhtlust välismaailmaga, ning seepärast ei pruugi näiteks Facebookis leida inimesi Põhja-Koreast, Hiinast, Valgevenest või isegi Venemaalt. 

Põhja-Korea

Kui enamjaolt on piiratud sotsiaalmeediaga riikides ikkagi ka läänemaailmas levinud platvormid saadaval, siis näiteks Põhja-Koreas on väga vähestel ligipääs internetile ning sellest tulenevalt ka sotsiaalmeediakanalitele. Suur enamus siiski kasutab interneti asemel riigisisest Intraneti, mis on riigi kontrolli all. Sotsiaalmeediakanalitest käis Intranetist läbi näiteks StarCon, mis asendas Facebooki. 

StarCon oli Põhja-Korea sotsiaalmeediakanal, mis sai nime Põhja-Korea internetipakkuja StarConi järgi. See sotsiaalmeediakanal nägi üsna sarnane välja Facebookiga. Kui see 2016. aastal esimest korda avalikuks tehti, häkiti sinna kiiresti sisse ning üsna pea polnud veebileht enam aktiivne. Tänaseks on teada, et mingisugune sotsiaalmeediakanal Põhja-Koreas küll on, kuid rohkem infot selle kohta ei ole. 

Huvitav sidenote: Üllatav on aga see, et need vähesed, kellel on ligipääs avalikule internetile, kasutavad enamasti Hiina ja mitte lääneriikides levinud sotsiaalmeediakanaleid. 

Hiina Rahvavabariik

Hiina Rahvavabariigis on inimestel ligipääs avalikule internetile, kuid nii mõnigi populaarne sotsiaalmeediakanal on blokeeritud: nende hulgas näiteks Facebook, Twitter ja Youtube. Kuigi läänemaailmas on ülimalt populaarseks saanud Hiina rakendus TikTok, siis hiinlastel endil pole sellele ligipääsu. Sama ettevõte pakub hiinlastele identset rakenduset nimega Douyin (sama arendaja, sama logo), aga kuhu vaba maailma sisu ei jõua. Laialt levinud on aga Hiina enda sotsiaalmeediakanalid WeChat, ZhiHu (nagu Quora, mis on küsimuste põhine foorum) ja Little Red Book, mille põhiline suund on arvustused erinevatele toodetele ja teenustele.

WeChat on üks populaarsemaid sotsiaalmeediakanaleid Hiinas. See võimaldab kiiret suhtlust, infojagamist, digitaalselt maksete sooritamist ning ka ettevõtetele enda ja oma toodete turundamist. Oma paljude võimaluste pärast nimetatakse WeChati ka Hiina superäpiks. Ühtlasi on WeChat saadaval 17 erinevas keeles ning seda saab kasutada ka väljaspool Hiinat. Hinnanguliselt kasutab seda iga kuu 1,2 miljardit inimest, jäädes alla Facebooki kahele miljardile kasutajale.

Sina Weibo on Hiina alternatiiv Twitterile. “Weibo” tähendab hiina keeles mikroblogi ning tavaliselt viidatakseki platvormile selle lühendatud nime järgi. Aga kuna tegemist on Hiina platvormiga, kehtib seal ka range tsensuur – keelatud on sõnade kasutamine, mis võivad mingil moel viidata Tiananmeni väljaku tapatalgutele. Tsensuuri süsteem on kiire ja efektiivne. Ligi 30% kõikidest kustutamistest leiavad aset esimese 5-30 minuti jooksul postitamisest ning 90% esimese 24 tunni jooksul. Alates 2017.aastast peavad kõik kasutajad olema seotud inimeste reaalse identiteediga. Tegemist on nõudega, mis on kehtinud uutele kasutajatele alates 2012.aastast. 

Venemaa ja selle mõjualad

Venemaal ja selle mõjualadel on läänemaailma sotsiaalmeediakanalid olemas ning ligipääsetavad. Küll aga on Venemaal kaks suurt platvormi, mida väljaspoolt Venemaa mõjualasid väga ei leia: VK ja Odnoklassniki.

VK ehk VKontakte ehk tõlkes „kontaktis”, on peamiselt venekeelsetes riikides leviv sotsiaalmeediaplatvorm. VK on võrdlemisi sarnane Facebookiga, sest ka seal saab lisada sõpru, koguda jälgijaid, postitada ning ettevõtted saavad luua leheküljed oma tegevuste turundamiseks. Pole ilmselt üllatus, et VK peakontor asub Venemaal ning ettevõte allub Venemaa seadustele. See on oluline, sest Venemaal pole autoriõigused väga hästi reguleeritud ja seepärast sarnaneb platvorm ise päris paljudele rahvusvahelistele sotsiaalmeediakanalitele ning ka kasutajad jagavad videoid ja muusikat autoriõigusega arvestamata. 

Huvitav sidenote: VKontakte on võrdlemisi populaarne ka Eestis, näiteks on see mõnede allikate kohaselt Eestis isegi populaarsem kui Twitter. Peamiselt on VK aga populaarne Ida-Virumaal, kus elanikkond on suuresti venekeelne; nimelt suurem osa VK platvormi sisust on ka venekeelne. 

Odnoklassniki ehk tõlkes „klassikaaslased”, on sotsiaalmeediaplatvorm, mis samuti kuulub VKontakte platvormi haldavale ettevõttele VK. Odnoklassniki on populaarne peamiselt endiste Nõukogude Liidu liikmesriikide aladel, näiteks Gruusias, Moldovas ja Armeenias. Populaarsuselt on Odnoklassniki Venemaal VK platvormi järel teisel kohal, edestades Facebooki. Nagu nimigi ütleb, keskendub Odnoklassniki vanade sõprade ja koolikaaslaste suhtlusele ning kokkutoomisele. Platvormil saab teha endale profiili, jagada pilte vanade klassikaaslastega ning hinnata teiste kasutajate pilte. Samuti on kanalil võimalik näha, kes vaatas sinu profiili, suhelda sõpradega ning näha reaalajas, kes on aktiivne. Sarnaselt VK-le saavad ka Odnoklassniki kasutajad kuulata muusikat, vaadata videosid ning mängida erinevaid online-mänge. 

Türgi

Türgis praegu otseselt sotsiaalmeediakasutust ei piirata. Küll aga juhtus seda mõni aasta tagasi. Nimelt oli Türgi võim eriti vaenulik just Twitteri suhtes, mis blokeeriti esimest korda paariks nädalaks 2014. aastal ning teist korda ühes Facebooki ja Youtube’iga 2015. aastal. Praeguseks aga sotsiaalmeedia on Türgis vaba.

Huvitav sidenote: Kuigi praegu on kõik sotsiaalmeediakanalid lubatud, esitab Türgi võim igal aastal sadu tuhandeid nõudmisi Twitterile erinevate säutsude kustutamiseks. 

Kuuba

Kuubal on olukord praegu tuline, sest seal loodi võimalus mobiilset internetti kasutada alles 2018. aastal ning kõigest 3 aastat hiljem püüab riik seda võimalust piirata. Nimelt tuli 2021. aasta suvel Kuuba riik välja sotsiaalmeediat reguleerivate seadustega, mis keelavad jagada sisu, mis ründab Kuuba riiki või rikub avalikku korda. See muutus aktuaalseks 2021. aastal, kui rahvas asus protesteerima. Põhjused, miks inimesed tänavatele tulid, olid seotud toidu- ja ravimidefitsiidi ning valitsuse reaktsiooniga koroonapandeemiale. Selleks, et protesteerijaid nõrgestada, asus riik piirama mobiilse interneti kasutust. Ühtlasi blokeeriti riigis Facebook, WhatsApp ja Twitter. Selle põhjenduseks tõi riik välja avaliku korra ja riigi kaitsmise ning kodanike enda privaatsuse, mida nende vaates ohustas sotsiaalmeedia.

Uganda

Olukord Ida-Aafrika riigis Ugandas on sarnane sellele, mida võib näha Kuubal. 2017. Aastal otsustas Uganda president, et sotsiaalmeedia kasutamine tuleb maksustada. Põhjendusi tõi ta välja mitu, kuid neist kõnekamad olid kaks. Esiteks leiti, et interneti kasutamine info otsimiseks on mõistlik, aga sotsiaalmeedia on luksuskaup (nagu tubakas, alkohol ja parfüümid) ning seetõttu on õige sotsiaalmeedia kasutamist maksustada. Teise põhjendusena toodi välja, et sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel piirab riik ka kuulujuttude levitamist. 

Sotsiaalmeedia kasutamise maks tühistati 2021. aastal, sest see ei toonud riigile soovitud tulu. Sellega aga asi ei lõppenud, sest sotsiaalmeedia maksustamise asemel otsustas riik hakata maksustama hoopis interneti kasutamist. 

On näha, et sotsiaalmeedia laieneb iga aastaga ning erinevaid kanaleid tuleb üha rohkem juurde. Selline vaba ja ülemaailmne infolevik aga selgelt ohustab riike, mis ei ole üdini demokraatlikud. Võib ainult spekuleerida, kas suured diktatuurid ja totalitaarsed režiimid, mida maailm koges 20. sajandi alguses, oleksid sotsiaalmeediaajastul üldse saanud end üles ehitada. Seega tuleb olla tähelepanelik ning kasutada ära kõiki sotsiaalmeedia võimalusi, sest arvamuste laialdane jagamine on see, mis demokraatiat tegelikult toetab.