Afganistan Talibani küüsis: mida me* sellega nüüd peale hakkame?
Inimesed, kes elavad eri mandritel, meediaruumides ning meemikultuurides leidsid ühendava ühisosa.
Lääs ei ole ammu pidanud taluma sellist häbi kui see, mis sai meile osaks kaotusega Afganistanis. Saatkonnad pidid evakueeruma katuste kaudu, hirmunud rahvas ujutas üle Kabuli lennujaama, USA õhuvägi tappis viimases pommirünnakus vigase luureinfo tõttu endise afgaani lepingulise väikelastega pere. See kõik kujundas evakuatsioonist õiglase pildi: absoluutne kaos.
Segadusele andis vürtsi juurde metsik rahvusvaheline mudaloopimine. Inimõiguslased ja endise valitsuse toetajad süüdistasid USAd Afganistanil vaiba alt tõmbamises. Washington heitis president Ashraf Ghani valitsusele ja armeele ette pagemist. Mõttekojad kaevasid välja Moskva katsed Talibani USA vägede vastu relvastada. Talibani-vastased afgaanid süüdistasid rühmitusega sina peal olevat Pakistani, pooldajad aga Indiat “sõjaõhutamises”. Venelased aga jätkasid Tadžikstani ja Afganistani vahelise piiri kindlustamist ja õppuse korraldamist.
Igas etteheites peitub veidi tõtt, kuid enam lahmivat sõnavahtu. Mis puutub Afganistani endisesse valitsusse ning eliiti, siis Joe Bideni viide nende argusele ja korruptsioonile on täiesti õigustatud. Küll aga võib ebaõiglaseks nimetada armee mõnitamist. Augustikuu seisuga oli tegemist õhulossiga – paljudel maapiirkondade üksustel polnud korrumpeerunud juhatuse süül laskemoona, toitu ega sissetulekut.
Olulisemgi on aga see, et Donald Trumpi administratsiooni leping tuhandete taliibidest vangide vabastamiseks ning siiani nabanööriga USA sõjaväe küljes oleva Afganistani armee hädatarviliku toe kadumine oli üksused moraalselt laostanud. See seostub aga fundamentaalsema probleemiga Lääne ülal hoitud Afganistani keskvalitsusega. Paljudel polnud midagi, millesse uskuda.
Toogem vahelduseks üks kauge võrdlus: Süüria kurdide relvaüksused. Kuidas suutsid need jumalakartmatud võitlejad edukalt islamiäärmuslastele vastu hakata? Esmane põhjus on religiooni asendav äärmiselt tugev ideoloogiline vundament, mida keskmine läänlane nimetaks esmapilgul ehk ajupesuks. Teiseks loomulikult tõik, et võitlemata jätmine oleks paljudele tähendanud orjust või brutaalset hukkamist ISISe poolt.
Lääs ei suutnud Afganistanis midagi võrreldavat kujundada. Tavaline, lihtne ja konservatiivne moslem võis pigem loota, et tema ehk Talibani sihikule ei satu. Samas külvasid liitlaste õhurünnakud hirmu. Aktivistid ja vabariigi sõjaväelased seisid aga silmitsi hirmuäratava, vastaseid auto järel lohistava, liidritele poodult nende enda munandeid kurku toppiva** ning öövaatlusseadmete abil terveid üksusi niitva Talibaniga. Samal ajal oli nende president sularahalaadungiga Tadžikistani pagenud ning olulisim liitlane korjas juba oma kodanikke lennukile. Sellisel juhul võib tõesti tunduda mõistlikum relv maha panna. Hunnik USA sõjatehnikat mängib selles olukorras vähe rolli.
Talibani uued mänguasjad
USA tehniline abi armeele viib meidjärmise kurioosumini Afganistani Islamivabariigi langemise juures. Süüdistused afgaanide suunas said hoo sisse siis, kui avalikkus hakkas nägema kaadreid Talibani kätte langenud soomukitest, kopteritest ja relvadest. Kuna vähestel on “silmad” Afganistanis kohapeal, tehti järeldused sotsiaalmeedias nähtu järgi. Kabuli langemise hetkeks teatati täie kindlusega, et seni armee kasutatud tehnika on nüüd Talibani kasutuses.
See muutis regiooni relvaturgu tundvad eksperdid aga häälekaks – kõik väidetu ei vasta lihtsalt tõele. Afganistani armee üksused lahkusid märkimisväärse hulga kopteritega üle piiri Tadžikistani. Lisaks on arvestatav osa vanemast lennutehnikast küll ametlikes nimistutes, kuid reaalsuses lebavad töövõimetuna “surnuaedades”. Varsti võib tekkida ka probleem kopterite õhus hoidmisega – varuosasid on pea võimatu hankida, hooldusteavet on vähe. Koptereid oskavad juhtida USA poolt välja õpetatud Afganistani armee piloodid, kes on aga suures osas pagenud.
Paraku ei muuda see tõsiasja, mida võib Oryx Spioenkopi blogi põhjal kinnitada – praegusel hetkel teeb Talibani režiimi relvastus silmad ette paljudele riikidele. Alustades tuhandetest maasturitest, Humveedest, kümnetest värskematest Navistari miinikindlatest sõidukitest ning toetusmasinatest ja MSFV-tüüpi soomukitest, lõpetades vanemate nõukogude tankidega. Ka “torudest” ei tule puudust. Talibani kätte on jäänud lugematul hulgal haubitsaid, samuti langes allaandmiste käigus nende kontrolli alla tuhandeid käsirelvi, nii AK-sid kui ka M4-sid.
Enim pahameelt on Läänes põhjustanud kopterite kaotamine. Lisaks nõukogude tehnikale leidub nende seas UH-60A Black Hawke. Kuigi mõned eksperdid üritasid väita, et Taliban neid kasutada ei suuda, on mõnel korral Black Hawke siiski lendamas filmitud. Ühel juhul riputati selle uksest trossiga alla inimest, kes väidetavalt üritas kohendada valitsushoone katusel olnud lippu.
Totaalne sõda inforindel
See veider seik toob meid aga järgmise teema juurde. Maailma uudistekanalid vallutas seninägematu kaos uudistevoos. Nagu mainitud, tegid suured uudistemajad põhjapanevaid järeldusi sotsiaalmeedias nähtu põhjal. Selle tulemusel arvati esialgu, et mainitud Black Hawki juhtumi käigus taliibid hoopis poosid kellegi kopterist alla riputades üles. Sellele üksikjuhtumile järgnes õige pea infosõda kõigi vahenditega. Seda pole me näinud isegi Karabahhi konflikti ega Süüria puhul. Esimesel juhul ei vallutanud armeenia- ja aserikeelne propaganda Lääne meediat keelebarjääri tõttu, teisel puhul oleme me ammu harjunud režiimi ja Vene poolelt tulevat valeinfoks pidama.
Afganistanis kujunes paraku teisiti. Tõeline valeinfoveski läks tööle siis, kui Kabuli lähedal Panjshiri orus elavdus reaalne vastasseis Talibani ülemvõimule. Põhjaliiga võitlejad kogunesid sinna asepresident Amrullah Salehi ning legendaarse vabadusvõitleja poja Ahmad Massoudi juhatusel. Paraku ei olnud mõnel tuhandel ümberpiiratud võitlejal ilma rahvusvahelise üldsuse sõjalise toetuseta palju võimalusi.
Seepärast alustasid kohapealsed allikad ning neid toetavad – sageli Läänes austatud – ajakirjanikud tapetud taliibide hulga robustset ülehindamist. Väiksemate tulevahetuste käigus sai mingil moel surma “sadu” islamiste, need väited aga julgustasid Lääne meedias muljet edukast vastuhakust. Lootuste lahtumise järel on aga väidetud koguni, et Pakistani sõjavägi aitas Talibanil orgu vallutada ning karta on tadžiki vähemuse*** vastast genotsiidi. Uskumatul kombel läks esimese väite “tõestusena” maailma uudistes lendu video arvutimängust Arma III. Sama klippi on kasutatud ka Karabahhi konfliktis ja veel mõnes sõjas.
Teiselt poolt pole siiani selge, kas väide president Ghani pagemisest koos meeletu summa sularahaga vastab tõele. Vene Kabuli saatkonna kõneisiku väitel võttis Ghani kaasa 169 miljonit dollarit sularaha. Koorem olnud selline, et kopterile pakkides kõik ei mahtunud ning osa jäi lennuvälja asfaldile maha. Kuigi rahvusvaheline meedia korjas uudise kiirelt üles, on Ghani ilmselgelt seda eitanud ning senini pole asjas kindlust. Venemaa, Hiina ja nende väiksemate liitlaste jaoks oli USA toetatud valitsuse kokkukukkumine tõeline propagandapärl.
Üks veidramaid fenomene oli aga see, kui anonüümsena püsinud taliibid end sotsiaalmeedias identifitseerima hakkasid ning siis “pasapostitamisega” läänes arvukalt igat tüüpi äärmuslikke või lihtsalt mõtlematuid fänne kogusid. Taliban keelab geid ja ei sunni maske kandma? Based!Islamistid kütavad imperialistliku Ameerika riigist välja? Elagu revolutsioonilised kamraadid!
Rahvusvaheliste suhete pundar
Selline fännibaas vastab tegelikult ka suures osas Afganistani uuele asetusele geopoliitilises maailmas. Islamiemiraadi valitsuse ametissevannutamisele olid kutsutud Venemaa, Hiina, Iraan, Türgi ja Katar. Kuigi Moskva ning Peking on lubanud Talibaniga suhelda ning isegi riigi ülesehitamisse investeerida, jäädakse nähtavasti ettevaatlikuks. Plaan korraldada tseremoonia 9/11 aastapäeval oli liiast isegi Venemaale – viimasel hetkel osalemisest keelduti, sama tegi väidetavalt NATO liitlaste survel ka Katar.
Kuigi üritus on teadmata ajaks edasi lükatud, alustas valitsus juba tööd, teiste seas näiteks siseminister Sirajuddin Haqqani, kes on terrorikahtlustusega FBI poolt tagaotsitav viie miljoni dollarilise pearaha eest. Täna istub valitsuses taliibe, kes on kinni istunud kurikuulsas Guantanamo vanglas, nende seas näiteks kaitseminister Mullah Abdul Qayyum Zakir, kes oli Gitmos aastatel 2001–2007. Tegemist võib olla esimese ministriga maailmas, keda on Guantanamos waterboard’itud.
Vaatamata entusiastlikule realpolitik’u arendamisele Talibani suunal on Venemaa esialgu kinnitanud, et relvi režiimile müüma ei hakata. Samuti võib mõne väite kohaselt Hiinas ärevust tekitada islamiemiraadi armeeülem Qari Fashuddin, kel on sidemed uiguuride rühmitusega Ida-Turkestani Islamistlik Liikumine.
Muidu lootusetult Moskva ning Pekingi mõjusfääris elav Tadžikistan mängib siiski natuke isepäisemat mängu. Valitsus on mures Afganistani tadžiki vähemuse pärast, seepärast kuulutati kohe, et mingit puhtalt Talibanist koosnevat valitsust ei tunnustata. Sellega vastandutakse tugevalt Kremli lähenemisele. Tadžikistanil lasub ka Afganistani põgenike koorem, Pakistani järel on tegemist teise suurima afgaani rändevoo sihtriigina.
Nii nagu Tadžikistanile on äärmusrühmituse võit halb uudis Indiale. Kuigi New Delhi huvid lähevad Lääne uudisteruumi radari alt läbi, on tegemist olulise tegijaga Afganistani tuleviku kujundamisel. Afganistan on üpris tähtis võitlustanner India-Pakistani “piibellikus” vastasseisus. Kuna Islamabad ei ole varjanudki oma rõõmu äärmuslaste võidu üle, asus India propaganda jõuliselt Põhjaliigat toetama. Selle kraesse võiks tõenäoliselt ka kirjutada osa veidrast ülepaisutatud propagandast.
Sama taak uue režiimi kaelas
Sellised segased suhted on paratamatud, sest keegi ei saa veel täpselt aru, milliseks Talibani valitsus kujuneb ja millist riigikorda hakatakse kehtestama. Vana valitsuse toetajatel on ilmselged hirmud ning ka diasporaa näeb sarnaseid jooni rühmituse eelmise, 1990. aastate terrorirežiimiga. Kaardid lööb eriti segi tõik, et Taliban on üsnagi killustunud organisatsioon. 2015. aastal tõestas seda ISIS-Khorasani sünd.
Tegemist oli noorte pühasõdalastega, kelle vaadete järgi pidanuks uskmatuid vaid tapma, nagu nende Süüria eeskuju tegi. Läänega läbirääkimisi pidav ning täna ka uiguure kaardilt kustutava Hiinaga suhtlev Taliban äärmuslikumatele ei sobinud. Nii lõi IS-K rühmitusest lahku. Need kuni 4000 võitlejat on võimelised igas suunas kaost külvama. Mäletatavasti hukkus enesetapurünnakus Kabuli lennuväljal 170 tsivilisti ja arvukalt taliibe ning USA sõdureid.
Kuigi Talibani ladviku näol on paljuski tegemist Läänes kõrgharitud inimestega, kelle isad tegid mitmel puhul CIAga koostööd, ei oleks neil ka parimate kavatsuste juures kontrolli kõikide kohalike sõjapealike omavoli üle. Uus juhtkond on rääkinud naiste kaasamisest valitsusse, vallandades Lääne sinisilmsete seas jutud “valgustatud” Talibanist. Sõjapealikud saavad samas hakkama sigadustega, nagu Talibani-vastaste massimeeleavalduste käigus vahistatud ajakirjanike kaablitega peksmine Kabulis ning politseinik Banu Negari ning tema sündimata lapse hukkamine pere ees. 9/11 aastapäeval sai selgeks ka see, et režiimi vastu relva haaranud vastupanuvõitlejatel amnestiat loota pole.
Lisaks sellele on Talibani ladviku kaelas nüüd veel keskvõimu tööshoidmine. Kuigi riik võeti üle hoogsalt, ei ole selle valitsemine läbi ajaloo olnud lihtne ei võõrvõimudele ega kohalikele. Kuidagi peaks rakendama sülle kukkunud sõjatehnikat. Nagu mainitud, on ilmselgeid probleeme õhuväega. Lisaks märkis üks sõnakas USA veteran, et taliibid võivad küll vana Toyotat aastakümneid liikumas hoida, kuid värskemate ameerika soomukitega nii lihtne pole.
Lisandub küsimus, kuidas saada tööle majandus. Afganistaniga kaubeldes liigitutakse nüüd justkui automaatselt terrorismi rahastajaks. Teiseks võimaluseks on illegaalsed teenimisvahendid, nagu narkootikumid ja relvamüük. Paraku on regioonis suve jooksul M16 automaadi hind ülekülluse tõttu langenud 2400 dollarilt 1100 peale, märkis Lähis-Ida relvakaubanduse asjatundja Calibre Obscura septembri alguses.
Mida me* Afganistaniga peale hakkame?
Mis on aga kokkuvõttes parim, mida “valgustatud” Talibanist oodata saame? Ka juhul, kui suudetaks omakohtuid ning ka keskaegse islamiseadusega metsikusi vältida, oleks see ikkagi Iraani-laadne hüperkonservatiivne islamirežiim. Näete, uus võim laseb Kabulis pulmi pidada ning muusikat lasta, rõõmustas üks Talibani suhtes pragmaatiline ajakirjanik hiljuti sotsiaalmeedias. Mis siin toredat on – Koraan keelavat muusika ja tantsimise, ei saanud aga mitu vastajat heameelest aru. Veider seik annab aimu, millised ootused mõnel islamiemiraadile on.
USA usaldas evakuatsiooni jooksul oma kodanike elud Talibani kätesse, jagades nendega pagejate nimesid ning küsides neile vaba läbipääsu. Sellised koostööprojektikesed võiksid olla mõne arvates positiivne märk, kuid ilmselgelt ei saa rahvusvaheline üldsus relva toel riigis võimu haaranud terroriorganisatsiooniga suhtlema hakata. Vaatamata sellele on lääneriigid kokku leppinud Afganistani kümnete miljonite dollarite abiraha saatmise.
Meenutagem – isegi kõigi paariatega koostööd tegev Kreml on ettevaatlik. Kindel on samas see, et täielikust isolatsioonist, ÜRO abiprogrammide katkestamisest ning abi lõpetamisest kaotaks enim tavalised afgaanid. Tähtsamad taliibid suudavad oma taskud täita igal juhul. Nii peame leidma mingi balansi, et me* terroriste ei toetaks, kuid meile lootnud naisi, õpilasi ning lihtsalt inimlike väärtushinnangutega afgaane päris üksi ei jätaks.
* Lääs
** Taliban röövis endise presidendi Mohammad Najibullahi? ÜRO kaitse alt 1996. aastal. Ta piinati surnuks ja tõmmati rahvale vaatamiseks üles, mahalõigatud munandid suhu topitud.
*** Afganistani suurimad rahvakillud on paštud (42%) ja tadžikid (27%). Esimesed moodustavad põhiosa taliibidest, teised on ajalooliselt viimaste vastu võidelnud.
Sarnased artiklid
-
-
Raul ja Romet Esko ülikooliõpingutest: “Teine aasta läks lõpuni allamäge. Hinded läksid käest ära.”
kultuur -
Ajakirjanikud on kimpus kopsakate kohtuhagidega. Martin Laine: olen kui poole kohaga advokaat
meediapalat -
-
maailm
Afganistan Talibani küüsis: mida me* sellega nüüd peale hakkame?
Inimesed, kes elavad eri mandritel, meediaruumides ning meemikultuurides leidsid ühendava ühisosa.
Lääs ei ole ammu pidanud taluma sellist häbi kui see, mis sai meile osaks kaotusega Afganistanis. Saatkonnad pidid evakueeruma katuste kaudu, hirmunud rahvas ujutas üle Kabuli lennujaama, USA õhuvägi tappis viimases pommirünnakus vigase luureinfo tõttu endise afgaani lepingulise väikelastega pere. See kõik kujundas evakuatsioonist õiglase pildi: absoluutne kaos.
Segadusele andis vürtsi juurde metsik rahvusvaheline mudaloopimine. Inimõiguslased ja endise valitsuse toetajad süüdistasid USAd Afganistanil vaiba alt tõmbamises. Washington heitis president Ashraf Ghani valitsusele ja armeele ette pagemist. Mõttekojad kaevasid välja Moskva katsed Talibani USA vägede vastu relvastada. Talibani-vastased afgaanid süüdistasid rühmitusega sina peal olevat Pakistani, pooldajad aga Indiat “sõjaõhutamises”. Venelased aga jätkasid Tadžikstani ja Afganistani vahelise piiri kindlustamist ja õppuse korraldamist.
Igas etteheites peitub veidi tõtt, kuid enam lahmivat sõnavahtu. Mis puutub Afganistani endisesse valitsusse ning eliiti, siis Joe Bideni viide nende argusele ja korruptsioonile on täiesti õigustatud. Küll aga võib ebaõiglaseks nimetada armee mõnitamist. Augustikuu seisuga oli tegemist õhulossiga – paljudel maapiirkondade üksustel polnud korrumpeerunud juhatuse süül laskemoona, toitu ega sissetulekut.
Olulisemgi on aga see, et Donald Trumpi administratsiooni leping tuhandete taliibidest vangide vabastamiseks ning siiani nabanööriga USA sõjaväe küljes oleva Afganistani armee hädatarviliku toe kadumine oli üksused moraalselt laostanud. See seostub aga fundamentaalsema probleemiga Lääne ülal hoitud Afganistani keskvalitsusega. Paljudel polnud midagi, millesse uskuda.
Toogem vahelduseks üks kauge võrdlus: Süüria kurdide relvaüksused. Kuidas suutsid need jumalakartmatud võitlejad edukalt islamiäärmuslastele vastu hakata? Esmane põhjus on religiooni asendav äärmiselt tugev ideoloogiline vundament, mida keskmine läänlane nimetaks esmapilgul ehk ajupesuks. Teiseks loomulikult tõik, et võitlemata jätmine oleks paljudele tähendanud orjust või brutaalset hukkamist ISISe poolt.
Lääs ei suutnud Afganistanis midagi võrreldavat kujundada. Tavaline, lihtne ja konservatiivne moslem võis pigem loota, et tema ehk Talibani sihikule ei satu. Samas külvasid liitlaste õhurünnakud hirmu. Aktivistid ja vabariigi sõjaväelased seisid aga silmitsi hirmuäratava, vastaseid auto järel lohistava, liidritele poodult nende enda munandeid kurku toppiva** ning öövaatlusseadmete abil terveid üksusi niitva Talibaniga. Samal ajal oli nende president sularahalaadungiga Tadžikistani pagenud ning olulisim liitlane korjas juba oma kodanikke lennukile. Sellisel juhul võib tõesti tunduda mõistlikum relv maha panna. Hunnik USA sõjatehnikat mängib selles olukorras vähe rolli.
Talibani uued mänguasjad
USA tehniline abi armeele viib meidjärmise kurioosumini Afganistani Islamivabariigi langemise juures. Süüdistused afgaanide suunas said hoo sisse siis, kui avalikkus hakkas nägema kaadreid Talibani kätte langenud soomukitest, kopteritest ja relvadest. Kuna vähestel on “silmad” Afganistanis kohapeal, tehti järeldused sotsiaalmeedias nähtu järgi. Kabuli langemise hetkeks teatati täie kindlusega, et seni armee kasutatud tehnika on nüüd Talibani kasutuses.
See muutis regiooni relvaturgu tundvad eksperdid aga häälekaks – kõik väidetu ei vasta lihtsalt tõele. Afganistani armee üksused lahkusid märkimisväärse hulga kopteritega üle piiri Tadžikistani. Lisaks on arvestatav osa vanemast lennutehnikast küll ametlikes nimistutes, kuid reaalsuses lebavad töövõimetuna “surnuaedades”. Varsti võib tekkida ka probleem kopterite õhus hoidmisega – varuosasid on pea võimatu hankida, hooldusteavet on vähe. Koptereid oskavad juhtida USA poolt välja õpetatud Afganistani armee piloodid, kes on aga suures osas pagenud.
Paraku ei muuda see tõsiasja, mida võib Oryx Spioenkopi blogi põhjal kinnitada – praegusel hetkel teeb Talibani režiimi relvastus silmad ette paljudele riikidele. Alustades tuhandetest maasturitest, Humveedest, kümnetest värskematest Navistari miinikindlatest sõidukitest ning toetusmasinatest ja MSFV-tüüpi soomukitest, lõpetades vanemate nõukogude tankidega. Ka “torudest” ei tule puudust. Talibani kätte on jäänud lugematul hulgal haubitsaid, samuti langes allaandmiste käigus nende kontrolli alla tuhandeid käsirelvi, nii AK-sid kui ka M4-sid.
Enim pahameelt on Läänes põhjustanud kopterite kaotamine. Lisaks nõukogude tehnikale leidub nende seas UH-60A Black Hawke. Kuigi mõned eksperdid üritasid väita, et Taliban neid kasutada ei suuda, on mõnel korral Black Hawke siiski lendamas filmitud. Ühel juhul riputati selle uksest trossiga alla inimest, kes väidetavalt üritas kohendada valitsushoone katusel olnud lippu.
Totaalne sõda inforindel
See veider seik toob meid aga järgmise teema juurde. Maailma uudistekanalid vallutas seninägematu kaos uudistevoos. Nagu mainitud, tegid suured uudistemajad põhjapanevaid järeldusi sotsiaalmeedias nähtu põhjal. Selle tulemusel arvati esialgu, et mainitud Black Hawki juhtumi käigus taliibid hoopis poosid kellegi kopterist alla riputades üles. Sellele üksikjuhtumile järgnes õige pea infosõda kõigi vahenditega. Seda pole me näinud isegi Karabahhi konflikti ega Süüria puhul. Esimesel juhul ei vallutanud armeenia- ja aserikeelne propaganda Lääne meediat keelebarjääri tõttu, teisel puhul oleme me ammu harjunud režiimi ja Vene poolelt tulevat valeinfoks pidama.
Afganistanis kujunes paraku teisiti. Tõeline valeinfoveski läks tööle siis, kui Kabuli lähedal Panjshiri orus elavdus reaalne vastasseis Talibani ülemvõimule. Põhjaliiga võitlejad kogunesid sinna asepresident Amrullah Salehi ning legendaarse vabadusvõitleja poja Ahmad Massoudi juhatusel. Paraku ei olnud mõnel tuhandel ümberpiiratud võitlejal ilma rahvusvahelise üldsuse sõjalise toetuseta palju võimalusi.
Seepärast alustasid kohapealsed allikad ning neid toetavad – sageli Läänes austatud – ajakirjanikud tapetud taliibide hulga robustset ülehindamist. Väiksemate tulevahetuste käigus sai mingil moel surma “sadu” islamiste, need väited aga julgustasid Lääne meedias muljet edukast vastuhakust. Lootuste lahtumise järel on aga väidetud koguni, et Pakistani sõjavägi aitas Talibanil orgu vallutada ning karta on tadžiki vähemuse*** vastast genotsiidi. Uskumatul kombel läks esimese väite “tõestusena” maailma uudistes lendu video arvutimängust Arma III. Sama klippi on kasutatud ka Karabahhi konfliktis ja veel mõnes sõjas.
Teiselt poolt pole siiani selge, kas väide president Ghani pagemisest koos meeletu summa sularahaga vastab tõele. Vene Kabuli saatkonna kõneisiku väitel võttis Ghani kaasa 169 miljonit dollarit sularaha. Koorem olnud selline, et kopterile pakkides kõik ei mahtunud ning osa jäi lennuvälja asfaldile maha. Kuigi rahvusvaheline meedia korjas uudise kiirelt üles, on Ghani ilmselgelt seda eitanud ning senini pole asjas kindlust. Venemaa, Hiina ja nende väiksemate liitlaste jaoks oli USA toetatud valitsuse kokkukukkumine tõeline propagandapärl.
Üks veidramaid fenomene oli aga see, kui anonüümsena püsinud taliibid end sotsiaalmeedias identifitseerima hakkasid ning siis “pasapostitamisega” läänes arvukalt igat tüüpi äärmuslikke või lihtsalt mõtlematuid fänne kogusid. Taliban keelab geid ja ei sunni maske kandma? Based!Islamistid kütavad imperialistliku Ameerika riigist välja? Elagu revolutsioonilised kamraadid!
Rahvusvaheliste suhete pundar
Selline fännibaas vastab tegelikult ka suures osas Afganistani uuele asetusele geopoliitilises maailmas. Islamiemiraadi valitsuse ametissevannutamisele olid kutsutud Venemaa, Hiina, Iraan, Türgi ja Katar. Kuigi Moskva ning Peking on lubanud Talibaniga suhelda ning isegi riigi ülesehitamisse investeerida, jäädakse nähtavasti ettevaatlikuks. Plaan korraldada tseremoonia 9/11 aastapäeval oli liiast isegi Venemaale – viimasel hetkel osalemisest keelduti, sama tegi väidetavalt NATO liitlaste survel ka Katar.
Kuigi üritus on teadmata ajaks edasi lükatud, alustas valitsus juba tööd, teiste seas näiteks siseminister Sirajuddin Haqqani, kes on terrorikahtlustusega FBI poolt tagaotsitav viie miljoni dollarilise pearaha eest. Täna istub valitsuses taliibe, kes on kinni istunud kurikuulsas Guantanamo vanglas, nende seas näiteks kaitseminister Mullah Abdul Qayyum Zakir, kes oli Gitmos aastatel 2001–2007. Tegemist võib olla esimese ministriga maailmas, keda on Guantanamos waterboard’itud.
Vaatamata entusiastlikule realpolitik’u arendamisele Talibani suunal on Venemaa esialgu kinnitanud, et relvi režiimile müüma ei hakata. Samuti võib mõne väite kohaselt Hiinas ärevust tekitada islamiemiraadi armeeülem Qari Fashuddin, kel on sidemed uiguuride rühmitusega Ida-Turkestani Islamistlik Liikumine.
Muidu lootusetult Moskva ning Pekingi mõjusfääris elav Tadžikistan mängib siiski natuke isepäisemat mängu. Valitsus on mures Afganistani tadžiki vähemuse pärast, seepärast kuulutati kohe, et mingit puhtalt Talibanist koosnevat valitsust ei tunnustata. Sellega vastandutakse tugevalt Kremli lähenemisele. Tadžikistanil lasub ka Afganistani põgenike koorem, Pakistani järel on tegemist teise suurima afgaani rändevoo sihtriigina.
Nii nagu Tadžikistanile on äärmusrühmituse võit halb uudis Indiale. Kuigi New Delhi huvid lähevad Lääne uudisteruumi radari alt läbi, on tegemist olulise tegijaga Afganistani tuleviku kujundamisel. Afganistan on üpris tähtis võitlustanner India-Pakistani “piibellikus” vastasseisus. Kuna Islamabad ei ole varjanudki oma rõõmu äärmuslaste võidu üle, asus India propaganda jõuliselt Põhjaliigat toetama. Selle kraesse võiks tõenäoliselt ka kirjutada osa veidrast ülepaisutatud propagandast.
Sama taak uue režiimi kaelas
Sellised segased suhted on paratamatud, sest keegi ei saa veel täpselt aru, milliseks Talibani valitsus kujuneb ja millist riigikorda hakatakse kehtestama. Vana valitsuse toetajatel on ilmselged hirmud ning ka diasporaa näeb sarnaseid jooni rühmituse eelmise, 1990. aastate terrorirežiimiga. Kaardid lööb eriti segi tõik, et Taliban on üsnagi killustunud organisatsioon. 2015. aastal tõestas seda ISIS-Khorasani sünd.
Tegemist oli noorte pühasõdalastega, kelle vaadete järgi pidanuks uskmatuid vaid tapma, nagu nende Süüria eeskuju tegi. Läänega läbirääkimisi pidav ning täna ka uiguure kaardilt kustutava Hiinaga suhtlev Taliban äärmuslikumatele ei sobinud. Nii lõi IS-K rühmitusest lahku. Need kuni 4000 võitlejat on võimelised igas suunas kaost külvama. Mäletatavasti hukkus enesetapurünnakus Kabuli lennuväljal 170 tsivilisti ja arvukalt taliibe ning USA sõdureid.
Kuigi Talibani ladviku näol on paljuski tegemist Läänes kõrgharitud inimestega, kelle isad tegid mitmel puhul CIAga koostööd, ei oleks neil ka parimate kavatsuste juures kontrolli kõikide kohalike sõjapealike omavoli üle. Uus juhtkond on rääkinud naiste kaasamisest valitsusse, vallandades Lääne sinisilmsete seas jutud “valgustatud” Talibanist. Sõjapealikud saavad samas hakkama sigadustega, nagu Talibani-vastaste massimeeleavalduste käigus vahistatud ajakirjanike kaablitega peksmine Kabulis ning politseinik Banu Negari ning tema sündimata lapse hukkamine pere ees. 9/11 aastapäeval sai selgeks ka see, et režiimi vastu relva haaranud vastupanuvõitlejatel amnestiat loota pole.
Lisaks sellele on Talibani ladviku kaelas nüüd veel keskvõimu tööshoidmine. Kuigi riik võeti üle hoogsalt, ei ole selle valitsemine läbi ajaloo olnud lihtne ei võõrvõimudele ega kohalikele. Kuidagi peaks rakendama sülle kukkunud sõjatehnikat. Nagu mainitud, on ilmselgeid probleeme õhuväega. Lisaks märkis üks sõnakas USA veteran, et taliibid võivad küll vana Toyotat aastakümneid liikumas hoida, kuid värskemate ameerika soomukitega nii lihtne pole.
Lisandub küsimus, kuidas saada tööle majandus. Afganistaniga kaubeldes liigitutakse nüüd justkui automaatselt terrorismi rahastajaks. Teiseks võimaluseks on illegaalsed teenimisvahendid, nagu narkootikumid ja relvamüük. Paraku on regioonis suve jooksul M16 automaadi hind ülekülluse tõttu langenud 2400 dollarilt 1100 peale, märkis Lähis-Ida relvakaubanduse asjatundja Calibre Obscura septembri alguses.
Mida me* Afganistaniga peale hakkame?
Mis on aga kokkuvõttes parim, mida “valgustatud” Talibanist oodata saame? Ka juhul, kui suudetaks omakohtuid ning ka keskaegse islamiseadusega metsikusi vältida, oleks see ikkagi Iraani-laadne hüperkonservatiivne islamirežiim. Näete, uus võim laseb Kabulis pulmi pidada ning muusikat lasta, rõõmustas üks Talibani suhtes pragmaatiline ajakirjanik hiljuti sotsiaalmeedias. Mis siin toredat on – Koraan keelavat muusika ja tantsimise, ei saanud aga mitu vastajat heameelest aru. Veider seik annab aimu, millised ootused mõnel islamiemiraadile on.
USA usaldas evakuatsiooni jooksul oma kodanike elud Talibani kätesse, jagades nendega pagejate nimesid ning küsides neile vaba läbipääsu. Sellised koostööprojektikesed võiksid olla mõne arvates positiivne märk, kuid ilmselgelt ei saa rahvusvaheline üldsus relva toel riigis võimu haaranud terroriorganisatsiooniga suhtlema hakata. Vaatamata sellele on lääneriigid kokku leppinud Afganistani kümnete miljonite dollarite abiraha saatmise.
Meenutagem – isegi kõigi paariatega koostööd tegev Kreml on ettevaatlik. Kindel on samas see, et täielikust isolatsioonist, ÜRO abiprogrammide katkestamisest ning abi lõpetamisest kaotaks enim tavalised afgaanid. Tähtsamad taliibid suudavad oma taskud täita igal juhul. Nii peame leidma mingi balansi, et me* terroriste ei toetaks, kuid meile lootnud naisi, õpilasi ning lihtsalt inimlike väärtushinnangutega afgaane päris üksi ei jätaks.
* Lääs
** Taliban röövis endise presidendi Mohammad Najibullahi? ÜRO kaitse alt 1996. aastal. Ta piinati surnuks ja tõmmati rahvale vaatamiseks üles, mahalõigatud munandid suhu topitud.
*** Afganistani suurimad rahvakillud on paštud (42%) ja tadžikid (27%). Esimesed moodustavad põhiosa taliibidest, teised on ajalooliselt viimaste vastu võidelnud.
