Õllejoogast kirveviskeni – mis on Eesti rahvaspordialad?
2021. aasta suvi on rõõmus aeg spordifännidele. Sai jalgpalluritele hoogsalt kaasa elada ja vaadata matši kuni varaste hommikutundideni, et siis järgmisel päeval töölaua taga oma unetunde mitme tassi kohviga tasa teha. Kuigi jalgpall sai läbi, ei pea spordifännid kaua norutama – juuli lõpus saavad avapaugu Tokyo suveolümpiamängud.
Milleks aga keskmisele eestlasele see kekutamine? Mis mõtet on vaadata suuri spordivõistlusi, näiteks jalgpalli EM-i, kus Eesti niikuinii kaasa ei löö? Tõsi, olümpial veel on kellelegi pöialt hoida, ent tegelik rahvasport peitub meie oma kodumaal. Mis on rahvameeste meelisspordialad ehk millised on Eesti kõige veidramad spordiüritused?
Mudajooks
Kes on Hollywoodi politsei- või sõjafilme näinud, on tähele pannud vähemalt üht stseeni, kus tegelane peab läbima mudase kadalipu. Sarnast elamust pakub Kesk-Eestis toimuv mudajooks.
Mudajooks ei ole niivõrd võistlus, pigem lihtsalt hea ajaveetmisviis. Tegemist on rahvaspordiüritusega, kus jooksjad lasevad oma sisemised loomad valla ning mõnulevad kui põrsad mudamülkas. Jooksjad peavad läbima erinevaid takistusi, ent põhiline on mudas müttamine, kuna nii mõnedki takistused on vaid (mudas) roomates läbitavad.
Esikolmikut mudajooksul välja ei anta, ent see-eest saavad kõik osalejad medali mäletamaks, kui tore seiklus oli. Küllap jääb mõneks ajaks ka mudalõhn juustes meenutama hetki, mis roomates veedeti.
Naisekandmine
Eestisse jõudis naisekandmine 1998. aastal, mil Väike-Maarjas võeti traditsioon sõprusvallalt Sonkajärvilt üle. Nii nagu nimeski kirjas – võistlus seisneb naise kandmises. Mees läbib kadalipu, naine hoiab ümbert kinni. Eesti stiili kohaselt on naine mehe seljas, pea alaspidi. Ohutuse mõttes võivad osalejad end kindlustada, ent naised peavad kindlasti kiivrit kandma. Võistluspaar ei pea minema läbi tulest, veest aga küll. Lisaks sellele peab takistustest üle ronima.
Naisekandmine pärineb meie põhjanaabritelt soomlastelt, kes alates 1992. aastast on korraldanud naisekandmise võistlusi. Tegemist on alaga, mille maailmarekordit hoiavad eestlased Margo Uusorg ja Birgit Ulrich 2000. aastast saati.
Võistlus on Väike-Maarjale selge jälje jätnud. Endiselt on põhilisel staadionil suur auk, mis täideti võistluse ajaks veega, kust takistusena läbi minna, ent mis võistlusvälisel ajal seisab niisama tühjana. Nüüd on see saanud kohaks, kust saavad lapsed läbi joosta. Kes teab, ehk korraldavad nad omaette uusi võistlusi. Viimane naisekandmise võistlus toimus 2018. aastal ning hetkel ei ole uut infot järgmise võistluse kohta.
Kiiking
Igal popimal külapeol on lisaks suurele jaanikiigele ka kõrge kiik, millega kiikingut harrastada.
Kiiking on eestlaste leiutatud spordiala, mis paneb ka julgemal inimesel jalad värisema. Kiikingu loojad ütlevad, et kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – enne seda on tegemist kiikumisega. Spordiala mõte on selles, et peab kiigega üle võlli käima. Tegelikult pole midagi suurt karta, jalad ja käed on kiige külge kinni seotud ning kukkumisvõimalust pole. Pead lihtsalt võimalikult suure hoo sisse saama ja oledki sportlane valmis!
Õllejooga
Oled sõpradelt kuulnud, et nad harrastavad joogat? Räägitakse erinevatest stiilidest … Hatha yoga, yin jooga, hot jooga … Eestlase jaoks ei tähenda need võõrsõnad midagi. Eesti tudeng aga mõistab järgmist spordiala: õllejooga. Tartu tudengipäevade raames toimuv õllejooga on tudengite üks meelisüritusi, kus kohad lähevad alati nagu soojad saiad.
Kui tavaline jooga võib mõnes inimeses tekitada rahu asemel ärritust, ehk isegi tasakaaluhäireid, siis õllejooga on tore ja meelelahutuslik spordielamus. Õllejooga harrastamine on lihtsam, kui arvata oskad.
Samm nr 1: võta kätte pudel head õlut.
Samm nr 2: joo.
Samm nr 3: tee joogapoose nagu vana rahu ise, mõnus sumin sees.
Tegelikult ei pea selle harrastamiseks isegi tudeng olema ega kodust välja minema – pudel näppu ja hakka aga võimlema!
Õllejooks
Neile, kellele joogast on vähe ja tunneb, et tahab end rohkem liigutada, on olemas õllejooks. Kui joogat võib ka kodus harrastada, siis õllejooksu näol on tegemist tõelise võistlusega, millel on omad reeglid, mida tuleb järgida.
Võistleja peab jooma 330 ml õlut, seejärel jooksma 400-meetrise tiiru. Seda tuleb korrata neli korda, siis ongi võistlus läbi. Saku maratoni sõnul – kes võidab, see saab õllekunniks! Kahjuks on selleaastane võistlus juba toimunud, ent ehk saab uuel aastal jõudu proovida!
Tünnisõit
Spordiala nimi kirjeldab täpselt ära, mis toimub – sõitja ronib tünni ning hakkab aerutama. Tünnisõitu võib teha nii üksi kui ka paaris. Eesmärk on mitte vette kukkuda, võistluse korral tuleb ka finišisse jõuda. Tänapäeval on võistlused harv nähtus, sest rohkem sõidetakse niisama lõbu pärast.
Niisiis, eestlased, ei pea enam kurtma, et Eesti sport ei ole tasemel – meil on lihtsalt teised oskused. Olümpiakomiteele ei saa vast teha pakkumist, et kaasata järgmistele võistlustele ka näiteks õllejooks või kiiking, aga see ei tähenda, et kohalikel spordiradadel omakeskis võistlust korraldada ei saaks.
Sarnased artiklid
Õllejoogast kirveviskeni – mis on Eesti rahvaspordialad?
2021. aasta suvi on rõõmus aeg spordifännidele. Sai jalgpalluritele hoogsalt kaasa elada ja vaadata matši kuni varaste hommikutundideni, et siis järgmisel päeval töölaua taga oma unetunde mitme tassi kohviga tasa teha. Kuigi jalgpall sai läbi, ei pea spordifännid kaua norutama – juuli lõpus saavad avapaugu Tokyo suveolümpiamängud.
Milleks aga keskmisele eestlasele see kekutamine? Mis mõtet on vaadata suuri spordivõistlusi, näiteks jalgpalli EM-i, kus Eesti niikuinii kaasa ei löö? Tõsi, olümpial veel on kellelegi pöialt hoida, ent tegelik rahvasport peitub meie oma kodumaal. Mis on rahvameeste meelisspordialad ehk millised on Eesti kõige veidramad spordiüritused?
Mudajooks
Kes on Hollywoodi politsei- või sõjafilme näinud, on tähele pannud vähemalt üht stseeni, kus tegelane peab läbima mudase kadalipu. Sarnast elamust pakub Kesk-Eestis toimuv mudajooks.
Mudajooks ei ole niivõrd võistlus, pigem lihtsalt hea ajaveetmisviis. Tegemist on rahvaspordiüritusega, kus jooksjad lasevad oma sisemised loomad valla ning mõnulevad kui põrsad mudamülkas. Jooksjad peavad läbima erinevaid takistusi, ent põhiline on mudas müttamine, kuna nii mõnedki takistused on vaid (mudas) roomates läbitavad.
Esikolmikut mudajooksul välja ei anta, ent see-eest saavad kõik osalejad medali mäletamaks, kui tore seiklus oli. Küllap jääb mõneks ajaks ka mudalõhn juustes meenutama hetki, mis roomates veedeti.
Naisekandmine
Eestisse jõudis naisekandmine 1998. aastal, mil Väike-Maarjas võeti traditsioon sõprusvallalt Sonkajärvilt üle. Nii nagu nimeski kirjas – võistlus seisneb naise kandmises. Mees läbib kadalipu, naine hoiab ümbert kinni. Eesti stiili kohaselt on naine mehe seljas, pea alaspidi. Ohutuse mõttes võivad osalejad end kindlustada, ent naised peavad kindlasti kiivrit kandma. Võistluspaar ei pea minema läbi tulest, veest aga küll. Lisaks sellele peab takistustest üle ronima.
Naisekandmine pärineb meie põhjanaabritelt soomlastelt, kes alates 1992. aastast on korraldanud naisekandmise võistlusi. Tegemist on alaga, mille maailmarekordit hoiavad eestlased Margo Uusorg ja Birgit Ulrich 2000. aastast saati.
Võistlus on Väike-Maarjale selge jälje jätnud. Endiselt on põhilisel staadionil suur auk, mis täideti võistluse ajaks veega, kust takistusena läbi minna, ent mis võistlusvälisel ajal seisab niisama tühjana. Nüüd on see saanud kohaks, kust saavad lapsed läbi joosta. Kes teab, ehk korraldavad nad omaette uusi võistlusi. Viimane naisekandmise võistlus toimus 2018. aastal ning hetkel ei ole uut infot järgmise võistluse kohta.
Kiiking
Igal popimal külapeol on lisaks suurele jaanikiigele ka kõrge kiik, millega kiikingut harrastada.
Kiiking on eestlaste leiutatud spordiala, mis paneb ka julgemal inimesel jalad värisema. Kiikingu loojad ütlevad, et kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – enne seda on tegemist kiikumisega. Spordiala mõte on selles, et peab kiigega üle võlli käima. Tegelikult pole midagi suurt karta, jalad ja käed on kiige külge kinni seotud ning kukkumisvõimalust pole. Pead lihtsalt võimalikult suure hoo sisse saama ja oledki sportlane valmis!
Õllejooga
Oled sõpradelt kuulnud, et nad harrastavad joogat? Räägitakse erinevatest stiilidest … Hatha yoga, yin jooga, hot jooga … Eestlase jaoks ei tähenda need võõrsõnad midagi. Eesti tudeng aga mõistab järgmist spordiala: õllejooga. Tartu tudengipäevade raames toimuv õllejooga on tudengite üks meelisüritusi, kus kohad lähevad alati nagu soojad saiad.
Kui tavaline jooga võib mõnes inimeses tekitada rahu asemel ärritust, ehk isegi tasakaaluhäireid, siis õllejooga on tore ja meelelahutuslik spordielamus. Õllejooga harrastamine on lihtsam, kui arvata oskad.
Samm nr 1: võta kätte pudel head õlut.
Samm nr 2: joo.
Samm nr 3: tee joogapoose nagu vana rahu ise, mõnus sumin sees.
Tegelikult ei pea selle harrastamiseks isegi tudeng olema ega kodust välja minema – pudel näppu ja hakka aga võimlema!
Õllejooks
Neile, kellele joogast on vähe ja tunneb, et tahab end rohkem liigutada, on olemas õllejooks. Kui joogat võib ka kodus harrastada, siis õllejooksu näol on tegemist tõelise võistlusega, millel on omad reeglid, mida tuleb järgida.
Võistleja peab jooma 330 ml õlut, seejärel jooksma 400-meetrise tiiru. Seda tuleb korrata neli korda, siis ongi võistlus läbi. Saku maratoni sõnul – kes võidab, see saab õllekunniks! Kahjuks on selleaastane võistlus juba toimunud, ent ehk saab uuel aastal jõudu proovida!
Tünnisõit
Spordiala nimi kirjeldab täpselt ära, mis toimub – sõitja ronib tünni ning hakkab aerutama. Tünnisõitu võib teha nii üksi kui ka paaris. Eesmärk on mitte vette kukkuda, võistluse korral tuleb ka finišisse jõuda. Tänapäeval on võistlused harv nähtus, sest rohkem sõidetakse niisama lõbu pärast.
Niisiis, eestlased, ei pea enam kurtma, et Eesti sport ei ole tasemel – meil on lihtsalt teised oskused. Olümpiakomiteele ei saa vast teha pakkumist, et kaasata järgmistele võistlustele ka näiteks õllejooks või kiiking, aga see ei tähenda, et kohalikel spordiradadel omakeskis võistlust korraldada ei saaks.
