Reisipäevik: ALLORA ehk nõnda
Kuulatasin läbi lahtise rõduukse üle aknast laiuvate küngaste aina lähenevat äikesekõminat. Jälgisin tsikaadide üha vaibuvat laulmist puudel ja sulgesin silmad, et võtta üks tugev hingetõmme troopiliselt niiskest kuumalainest, mis Aafrika mandrilt meieni oli jõudnud. Ma naeratasin. Olengi kohal!
Tere Sulle, hea lugeja! Edaspidiselt viin Sind literatuursele rännakule Itaaliasse, kuhu sel palaval juulikuul enda värsketes kahekümnendates alaliselt elama asusin. Minust pole hetkel ei diplomaati, arsti või muud ametikandjat, kes loogilistel kaalutlustel eluruumi vahetada võiks. Minus on romantiline kirjanik ja voolav elunautleja. Seiklushimuline naine ja keeruliste olukordade lahendaja. Ma kirjutan ja loen. Naudin päikesetõuse. Tunnen rõõmu heast toidust. Naeran väikeste hetkede üle, et neid kauem endas talletada. Valin alati peatänavate asemel põnevad kõrvaltänavad ja ütlen pea igale spontaansustele oma elus jah-sõna. Nii ka elule, mis tõi mind Itaaliasse elama ja kogema. Ja ütlen ausalt – planeeritud planeerimatusesse – seega ka mina veel ei tea, millest edaspidi kirjutama ja kus viibima hakkan, ent seda põnevam meile kõigile, kas pole? Avan Sulle lahkelt ukse enda südamesse ja tervitan Sind siit Itaaliast palavalt!
Mäletan hästi, kuidas üritasin aru saada, mida peaks küll tähendama prego, sest see fraas kõlas minu jaoks itaallaste suust nii toidu alla kui ka peale.
Minu perekonnas on toidukultuur alati kõrges hinnas olnud, ent erilise koha meie toidulauale on jätnud eriilmelised pastaroad: ravioolid, spagetid, fusilli, lasanjed. Ent ka pühvli mozzarella, mida on range kohustus serveerida vaid värske tomati, basiiliku, kvaliteetse oliiviõli ning balsamico’ga. Olen kasvanud teadmisega, et toidus allahindlusi ei tehta. Mingil ajahetkel viis minu mõistus omavahel kokku saapamaa ja toidukultuuri elamused, millest naeru käes lõkerdades olid enda uskumatuna kõlavaid seiklusi jaganud mulle minu vanemad. Itaalia – sinna mina tahan saada! Elu tegi omad keerdkäigud ja varsti pärast selle mõtte õhku paiskamist töötasin kodumaal Eestis, ent mind ümbritsesid itaallastest kolleegid. Saatus– ütleksin ma tagasi vaadates. Me serveerisime kirglikult armastatud klassikuid Tallinna vanalinna itaaliapärases bottega’s. Ma jälgisin algusest peale naerulsui enda kolleegide särtsakust. Armastust ja õhinat, millega tervitati külalisi ja tutvustati serveeritavaid toiduvalikuid. Mäletan hästi, kuidas üritasin aru saada, mida peaks küll tähendama prego, sest see fraas kõlas minu jaoks itaallaste suust nii toidu alla kui ka peale. Ja ega ma tänini oskaks täpselt veel öelda, ent tean, et prego on olenevalt olukorrast, kas vabandage mind või olge lahke ja kõik nende kahe väljendi vahepealsed tähendused.
Mind ei hirmutanud oskamatus kõnelda riigikeelt. Ega ka fakt, et ma ei saa vajadusel kodumaale kohaselt pangakontot avada enda lemmikkohvikus sooja joogi tellimust oodates.
Et Itaaliat külastama tulen, polnud iial küsimus. Kui küsimus, siis vaid aja. Ent et see saab olema planeeritud planeerimatus, poleks ma veel kaks aastat tagasi julgenud unistada. Kaks aastat tagasi, mil broneerisin enda esimesed lennupiletid Itaaliasse edasi-tagasi suunal pea üheks kuuks, tundsin ma, et sellest saab üks vägev kogemus. Teadmata, et kõrvuni ära armun. Ja ma ei pea hetkel veel silmas ühtegi Marcot, Lorenzot või Lucat. See ei olnud ainuüksi looduse looklevate vaadete, meeliülendavate maitseelamuste ja troopilise õhustiku kaalukauss. Mu südame ajas tõsimeeli leegitsema see, kui sain igaüht, kellega tänavail vähegi silmside tekkis, tervitada päev läbi lausudes romantiliselt buongiorno! Minu naudingute meeled tõusid taevastesse kõrgustesse nähes, millise kerguse ja lendlevusega naudivad kohalikud itaallased elu olenevalt enda elupaigast. Mereäärsetes linnades elajad liiguvad igal võimalusel vahemere ilu ja olu hindama. Mägedes elajad võtavad ette pikki matku metsaradadel ja dolomiitides. Suurlinnade elanikud tähistavad hetki pidustuste ja koosolemisega. Rääkimata kirest suhelda, mida lisaks voolavale keelele ja keskmisest kõvemale hääletämbrile viljeletakse ka kätega. Žestidega, millel oleks justkui eraldi sõnaraamat, sest igal liigutusel on oma aeg ja koht. Ning minu jaoks tugevalt kodust kaasa tulnud kulinaaria – toit, mis ühendab. Tugevate ja elavate traditsioonidega maa. Ja nõnda elurõõm nakataski mind!
Selle aasta päikeseline veebruarikuu päev kõigi mugavustega isamaal viis minu mõtted rännakule. Saatsin end mälestustes tagasi vannisooja merevette, temperamentsesse kultuuri, elava muusikani igas endast lugupidavas restoranis ja õhustikuni, mis nii tervitav ja toetav oli. Täheldasin endale, et olen peatselt kaks aastat hoidnud endas mõtet võtta oma asjad ja tagasi minna. Aga nii, et tagasi ei peakski tulema. Tunne südames tõemeeli kutsus, et jääda. Ja asja õigsuses rääkis ka fakt, et ma ei tunnetanud kordagi hirmu mõtte ees minna kilomeetrite kaugusele enda hingesõpradest, perekonnast ja kokkuhoidvast kogukonnast. Mind ei hirmutanud oskamatus kõnelda riigikeelt. Ega ka fakt, et ma ei saa vajadusel kodumaale kohaselt pangakontot avada enda lemmikkohvikus sooja joogi tellimust oodates. Kuid mis kõige olulisem – mind ei peatanud hetkekski mõte, et oleksin blondide lokkis juustega põhjamaalane särtsakal lõunamaal ja ei saaks sealjuures toime tuldud.
Ma tõesti polnud taolist rahutunnet ja usaldust elu vastu kogenud pikka aega.
Järgmised sammud kõike eelnevat arvesse võttes polnud seega sugugi keerulised. Ma ostsin ära üheotsapileti Bergamosse, millesse kusjuures investeerisin ei rohkem ega vähem kui kaheksa eurot. Seejärel hakkasin endale otsima esimest peatumispaika, mille taustal hakkasin otseloomulikult kuulama itaaliakeelseid klassikuid otse enda Spotify playlist’ist, et sõnade tähendusi veel teadmata juba vaikselt keeleoskust üles soojendada. Ning alles seejärel andsin enda plaanidest teada oma perekonnale ja sõpradele. Mitte keegi isegi ei küsinud midagi – nad teadsid, nagu tegelikult ka mina kaks aastat enda südames, et see päev tuleb. Ja ma olen neile selle täieliku toetuse eest igavesti tänulik!
Edasised päevad, alates pileti soetamisest, möödusid tagasivaadates linnulennul. Hõljusin pidevalt kahe erineva dimensiooni vahel. Kõndisin kodumaa tänavaid mööda pilguga, mis talletas endasse kõik armsad tänavakivid ja naeratama panevad viperused linnapildis. Seisatasin lugematutel kordadel keset teid, et vaadata ringi, ahmida kõik see turvaline ja tuttav endasse ja naeratada. Ma tõesti polnud taolist rahutunnet ja usaldust elu vastu kogenud pikka aega. Veel enam olukorras, kus mul tegelikult puudus aimdus edasise osas. Olin vana rahu ise. Ja nautisin igas hetkes olemist rohkem, kui eales varem olin selleks suuteline.
Ent kõige enam loodan ma end panna ebamugavatesse olukordadesse, kus ei ole perekonda kelle juurde varjule joosta.
Minus ei tekitanud kordagi kahjutunnet või kurbust teadmine, et lähen, ega tea, millal naasen. Millal taas õnnestub vanavanemate koduõuel tikreid noppida või sünnikodus hommikusel kastemärjal murul joogat teha. Ma ei tundnud kordagi, nagu peaksin loobuma suurest tükist, et saada kätte uus osa, mille järgi janunenud olen. Olen praeguse hetkeni südamerahus. Sest tean, et see ei ole mingi traagika, et olen kolme tunnise lennukisõidu kaugusel paigast, mida terve elu täielikult teadvustamata koduks olen kutsunud. Ma tean, et minu südamesõbrad jäävad alles. Ma tean, et mind toetavad minu perekond ja lähedased. Ma elan teadmisega, et mulle elatakse kaasa julguse eest, mille võtsin, et järgida oma südant. Kuidas saakski sellise teadmisega kurbus tekkida? Vastupidi. Minu mõistus viis mind paika, kus müüsin kodumaal maha enda riided, kodusisustuse, viimased raamatueksemplarid minu debüütluulekogust ja tunnetasin iga enda keharakuga, kuidas iga uue omaniku leidnud asi tegi mind tonnide viisi kergemaks. Lendamiseks olid puudu vaid tiivad.
Kuuenda juuli õhtul võtsin selga enda kaks seljakotitäit asju. Peamiselt riideid. Mõned kosmeetikatooted. Kolm paari jalanõusid, mida on täpselt ideaalses koguses – ühed plätud, mida kannan igal pool ja kogu aeg. Ühed ketsid, mida kannan külmemal ajal. Ja tossud, millega jooksen, matkan ja treeninguid läbi viin. Arvuti, et töiseid toimetusi teha. Paarsada eurot. Enda märkmikud, kuhu endiselt kanda igaõhtuse traditsiooni järgi sisse päevased kõrg- ja madalhetked. Ent eraldi köited on muidugi kaasas ka loomingulise tekstiloome tarbeks. Ja astusingi lennule. Hinges kergus, rõõm ja tohutu ootus, et astuda vastu peatükile, mis saab olema osati ebamugav. Kindlasti unustamatult kaunis! Õpetlik. Ja elumuutev. Enda esimestel päevadel siin jõudsin tegelikult ka tuumani, miks ma siia soovisin tulla. Muidugi on enda roll keelel, mida soovin siin omandada, ja kultuuril, millest osa saada. Ent kõige enam loodan ma end panna ebamugavatesse olukordadesse, kus ei ole perekonda kelle juurde varjule joosta. Kus puuduvad tutvused, et end läbi elu ujutada. Kus esialgu pole isegi kindlat ja stabiilset paika, mida koduks kutsuda. Ma tõdesin, et minu eluaegne armastus mugavustsoonist väljaspool viibimise vastu pole raugenud, vaid tekitab ikka ja endiselt liblikaid kõhus. Miks mitte sellisel juhul ennast pidevas eufoorias elatada?
E’un mondo completamente nuovo! (See on täiesti uus maailm)
Sõnastiku uustulija: focolare. Tähendust on otsetõlkes pea võimatu ühesõnaliselt edasi anda, ent see on kirjeldamaks südamesoojust. Ent mitte meie füüsilises kehas eksisteerivat, vaid soojust, mis on kodudes. Perekondades. Lemmikpaikades. Hetkedes, mis annavad Sulle soojust, mugavust ja jõudu.
Soovitus, kuhu minna: Veneetsia on fantastiline. Lausa filmilik. Ent temast tahaplaanile on jäänud 20-minutilise rongisõidu kaugusel asuv Padova linn. Spritzi sünnilinn. Sealne Piazza Dei Signori – suur väljak – on täidetud laudade ja toolidega, et saada elamus Spritzist ja kogu linnamelust. Nagu mulle kohane, liiklesin peamiselt peatänavaid vältides ja tõdesin, et uutes linnades ei pea iialgi kaarti taskus olema. Lase enda jalgadel end kanda ja usu mind – nii jõuad kõikse kaunimate peidetud paikadeni.
Sarnased artiklid
Reisipäevik: ALLORA ehk nõnda
Kuulatasin läbi lahtise rõduukse üle aknast laiuvate küngaste aina lähenevat äikesekõminat. Jälgisin tsikaadide üha vaibuvat laulmist puudel ja sulgesin silmad, et võtta üks tugev hingetõmme troopiliselt niiskest kuumalainest, mis Aafrika mandrilt meieni oli jõudnud. Ma naeratasin. Olengi kohal!
Tere Sulle, hea lugeja! Edaspidiselt viin Sind literatuursele rännakule Itaaliasse, kuhu sel palaval juulikuul enda värsketes kahekümnendates alaliselt elama asusin. Minust pole hetkel ei diplomaati, arsti või muud ametikandjat, kes loogilistel kaalutlustel eluruumi vahetada võiks. Minus on romantiline kirjanik ja voolav elunautleja. Seiklushimuline naine ja keeruliste olukordade lahendaja. Ma kirjutan ja loen. Naudin päikesetõuse. Tunnen rõõmu heast toidust. Naeran väikeste hetkede üle, et neid kauem endas talletada. Valin alati peatänavate asemel põnevad kõrvaltänavad ja ütlen pea igale spontaansustele oma elus jah-sõna. Nii ka elule, mis tõi mind Itaaliasse elama ja kogema. Ja ütlen ausalt – planeeritud planeerimatusesse – seega ka mina veel ei tea, millest edaspidi kirjutama ja kus viibima hakkan, ent seda põnevam meile kõigile, kas pole? Avan Sulle lahkelt ukse enda südamesse ja tervitan Sind siit Itaaliast palavalt!
Mäletan hästi, kuidas üritasin aru saada, mida peaks küll tähendama prego, sest see fraas kõlas minu jaoks itaallaste suust nii toidu alla kui ka peale.
Minu perekonnas on toidukultuur alati kõrges hinnas olnud, ent erilise koha meie toidulauale on jätnud eriilmelised pastaroad: ravioolid, spagetid, fusilli, lasanjed. Ent ka pühvli mozzarella, mida on range kohustus serveerida vaid värske tomati, basiiliku, kvaliteetse oliiviõli ning balsamico’ga. Olen kasvanud teadmisega, et toidus allahindlusi ei tehta. Mingil ajahetkel viis minu mõistus omavahel kokku saapamaa ja toidukultuuri elamused, millest naeru käes lõkerdades olid enda uskumatuna kõlavaid seiklusi jaganud mulle minu vanemad. Itaalia – sinna mina tahan saada! Elu tegi omad keerdkäigud ja varsti pärast selle mõtte õhku paiskamist töötasin kodumaal Eestis, ent mind ümbritsesid itaallastest kolleegid. Saatus– ütleksin ma tagasi vaadates. Me serveerisime kirglikult armastatud klassikuid Tallinna vanalinna itaaliapärases bottega’s. Ma jälgisin algusest peale naerulsui enda kolleegide särtsakust. Armastust ja õhinat, millega tervitati külalisi ja tutvustati serveeritavaid toiduvalikuid. Mäletan hästi, kuidas üritasin aru saada, mida peaks küll tähendama prego, sest see fraas kõlas minu jaoks itaallaste suust nii toidu alla kui ka peale. Ja ega ma tänini oskaks täpselt veel öelda, ent tean, et prego on olenevalt olukorrast, kas vabandage mind või olge lahke ja kõik nende kahe väljendi vahepealsed tähendused.
Mind ei hirmutanud oskamatus kõnelda riigikeelt. Ega ka fakt, et ma ei saa vajadusel kodumaale kohaselt pangakontot avada enda lemmikkohvikus sooja joogi tellimust oodates.
Et Itaaliat külastama tulen, polnud iial küsimus. Kui küsimus, siis vaid aja. Ent et see saab olema planeeritud planeerimatus, poleks ma veel kaks aastat tagasi julgenud unistada. Kaks aastat tagasi, mil broneerisin enda esimesed lennupiletid Itaaliasse edasi-tagasi suunal pea üheks kuuks, tundsin ma, et sellest saab üks vägev kogemus. Teadmata, et kõrvuni ära armun. Ja ma ei pea hetkel veel silmas ühtegi Marcot, Lorenzot või Lucat. See ei olnud ainuüksi looduse looklevate vaadete, meeliülendavate maitseelamuste ja troopilise õhustiku kaalukauss. Mu südame ajas tõsimeeli leegitsema see, kui sain igaüht, kellega tänavail vähegi silmside tekkis, tervitada päev läbi lausudes romantiliselt buongiorno! Minu naudingute meeled tõusid taevastesse kõrgustesse nähes, millise kerguse ja lendlevusega naudivad kohalikud itaallased elu olenevalt enda elupaigast. Mereäärsetes linnades elajad liiguvad igal võimalusel vahemere ilu ja olu hindama. Mägedes elajad võtavad ette pikki matku metsaradadel ja dolomiitides. Suurlinnade elanikud tähistavad hetki pidustuste ja koosolemisega. Rääkimata kirest suhelda, mida lisaks voolavale keelele ja keskmisest kõvemale hääletämbrile viljeletakse ka kätega. Žestidega, millel oleks justkui eraldi sõnaraamat, sest igal liigutusel on oma aeg ja koht. Ning minu jaoks tugevalt kodust kaasa tulnud kulinaaria – toit, mis ühendab. Tugevate ja elavate traditsioonidega maa. Ja nõnda elurõõm nakataski mind!
Selle aasta päikeseline veebruarikuu päev kõigi mugavustega isamaal viis minu mõtted rännakule. Saatsin end mälestustes tagasi vannisooja merevette, temperamentsesse kultuuri, elava muusikani igas endast lugupidavas restoranis ja õhustikuni, mis nii tervitav ja toetav oli. Täheldasin endale, et olen peatselt kaks aastat hoidnud endas mõtet võtta oma asjad ja tagasi minna. Aga nii, et tagasi ei peakski tulema. Tunne südames tõemeeli kutsus, et jääda. Ja asja õigsuses rääkis ka fakt, et ma ei tunnetanud kordagi hirmu mõtte ees minna kilomeetrite kaugusele enda hingesõpradest, perekonnast ja kokkuhoidvast kogukonnast. Mind ei hirmutanud oskamatus kõnelda riigikeelt. Ega ka fakt, et ma ei saa vajadusel kodumaale kohaselt pangakontot avada enda lemmikkohvikus sooja joogi tellimust oodates. Kuid mis kõige olulisem – mind ei peatanud hetkekski mõte, et oleksin blondide lokkis juustega põhjamaalane särtsakal lõunamaal ja ei saaks sealjuures toime tuldud.
Ma tõesti polnud taolist rahutunnet ja usaldust elu vastu kogenud pikka aega.
Järgmised sammud kõike eelnevat arvesse võttes polnud seega sugugi keerulised. Ma ostsin ära üheotsapileti Bergamosse, millesse kusjuures investeerisin ei rohkem ega vähem kui kaheksa eurot. Seejärel hakkasin endale otsima esimest peatumispaika, mille taustal hakkasin otseloomulikult kuulama itaaliakeelseid klassikuid otse enda Spotify playlist’ist, et sõnade tähendusi veel teadmata juba vaikselt keeleoskust üles soojendada. Ning alles seejärel andsin enda plaanidest teada oma perekonnale ja sõpradele. Mitte keegi isegi ei küsinud midagi – nad teadsid, nagu tegelikult ka mina kaks aastat enda südames, et see päev tuleb. Ja ma olen neile selle täieliku toetuse eest igavesti tänulik!
Edasised päevad, alates pileti soetamisest, möödusid tagasivaadates linnulennul. Hõljusin pidevalt kahe erineva dimensiooni vahel. Kõndisin kodumaa tänavaid mööda pilguga, mis talletas endasse kõik armsad tänavakivid ja naeratama panevad viperused linnapildis. Seisatasin lugematutel kordadel keset teid, et vaadata ringi, ahmida kõik see turvaline ja tuttav endasse ja naeratada. Ma tõesti polnud taolist rahutunnet ja usaldust elu vastu kogenud pikka aega. Veel enam olukorras, kus mul tegelikult puudus aimdus edasise osas. Olin vana rahu ise. Ja nautisin igas hetkes olemist rohkem, kui eales varem olin selleks suuteline.
Ent kõige enam loodan ma end panna ebamugavatesse olukordadesse, kus ei ole perekonda kelle juurde varjule joosta.
Minus ei tekitanud kordagi kahjutunnet või kurbust teadmine, et lähen, ega tea, millal naasen. Millal taas õnnestub vanavanemate koduõuel tikreid noppida või sünnikodus hommikusel kastemärjal murul joogat teha. Ma ei tundnud kordagi, nagu peaksin loobuma suurest tükist, et saada kätte uus osa, mille järgi janunenud olen. Olen praeguse hetkeni südamerahus. Sest tean, et see ei ole mingi traagika, et olen kolme tunnise lennukisõidu kaugusel paigast, mida terve elu täielikult teadvustamata koduks olen kutsunud. Ma tean, et minu südamesõbrad jäävad alles. Ma tean, et mind toetavad minu perekond ja lähedased. Ma elan teadmisega, et mulle elatakse kaasa julguse eest, mille võtsin, et järgida oma südant. Kuidas saakski sellise teadmisega kurbus tekkida? Vastupidi. Minu mõistus viis mind paika, kus müüsin kodumaal maha enda riided, kodusisustuse, viimased raamatueksemplarid minu debüütluulekogust ja tunnetasin iga enda keharakuga, kuidas iga uue omaniku leidnud asi tegi mind tonnide viisi kergemaks. Lendamiseks olid puudu vaid tiivad.
Kuuenda juuli õhtul võtsin selga enda kaks seljakotitäit asju. Peamiselt riideid. Mõned kosmeetikatooted. Kolm paari jalanõusid, mida on täpselt ideaalses koguses – ühed plätud, mida kannan igal pool ja kogu aeg. Ühed ketsid, mida kannan külmemal ajal. Ja tossud, millega jooksen, matkan ja treeninguid läbi viin. Arvuti, et töiseid toimetusi teha. Paarsada eurot. Enda märkmikud, kuhu endiselt kanda igaõhtuse traditsiooni järgi sisse päevased kõrg- ja madalhetked. Ent eraldi köited on muidugi kaasas ka loomingulise tekstiloome tarbeks. Ja astusingi lennule. Hinges kergus, rõõm ja tohutu ootus, et astuda vastu peatükile, mis saab olema osati ebamugav. Kindlasti unustamatult kaunis! Õpetlik. Ja elumuutev. Enda esimestel päevadel siin jõudsin tegelikult ka tuumani, miks ma siia soovisin tulla. Muidugi on enda roll keelel, mida soovin siin omandada, ja kultuuril, millest osa saada. Ent kõige enam loodan ma end panna ebamugavatesse olukordadesse, kus ei ole perekonda kelle juurde varjule joosta. Kus puuduvad tutvused, et end läbi elu ujutada. Kus esialgu pole isegi kindlat ja stabiilset paika, mida koduks kutsuda. Ma tõdesin, et minu eluaegne armastus mugavustsoonist väljaspool viibimise vastu pole raugenud, vaid tekitab ikka ja endiselt liblikaid kõhus. Miks mitte sellisel juhul ennast pidevas eufoorias elatada?
E’un mondo completamente nuovo! (See on täiesti uus maailm)
Sõnastiku uustulija: focolare. Tähendust on otsetõlkes pea võimatu ühesõnaliselt edasi anda, ent see on kirjeldamaks südamesoojust. Ent mitte meie füüsilises kehas eksisteerivat, vaid soojust, mis on kodudes. Perekondades. Lemmikpaikades. Hetkedes, mis annavad Sulle soojust, mugavust ja jõudu.
Soovitus, kuhu minna: Veneetsia on fantastiline. Lausa filmilik. Ent temast tahaplaanile on jäänud 20-minutilise rongisõidu kaugusel asuv Padova linn. Spritzi sünnilinn. Sealne Piazza Dei Signori – suur väljak – on täidetud laudade ja toolidega, et saada elamus Spritzist ja kogu linnamelust. Nagu mulle kohane, liiklesin peamiselt peatänavaid vältides ja tõdesin, et uutes linnades ei pea iialgi kaarti taskus olema. Lase enda jalgadel end kanda ja usu mind – nii jõuad kõikse kaunimate peidetud paikadeni.
