Rääkides Z-generatsioonist, või teise nimega zoomerite põlvkonnast, ilmuvad paljudel silme ette lumehelbed. Teadlastel puudub aga ühine seisukoht selle generatsiooni alguspunkti osas: räägitakse nii sünniaastast 1995, 1997 kui ka 2000. Lisaks põhinevad paljud olemasolevad uuringud ameeriklastel. Akadeemilises maailmas valitsev segadus ja suuresti Ühendriikide elanikel põhinev andmestik ajendas mind küsima: kas siin ja sealpool Atlandi ookeani algab Z-põlvkond ühest ja samast aastast? 

Harilikult loetakse generatsiooniks umbes 20-25 aasta pikkust vahemikku ehk aega, mis jääb vanemate ja nende laste sünni vahele. Erinevate tehnoloogiliste ning kultuuriliste muudatuste tõttu defineeritakse täna põlvkondi aga pigem sotsioloogilistest ja mitte bioloogilistest faktoritest lähtuvalt. Ühest küljest tõuseb keskmine lastesaamise vanus, mistõttu ka põlvkonna ajavahemik justkui suureneb. Teisest küljest aga tehnoloogia kiire areng lühendab põlvkondade pikkust. Seega tänasel päeval defineeritakse generatsiooni kui inimgruppi, kes sündisid sarnasel ajal, on eluetapis võrreldavad ning kasvanud teatud sündmuste ja trendide keskel.

Artikli fookuses olevale Z-generatsioonile eelneb Y-generatsioon, mida kutsutakse ka millenniumilaste (ingl k millennials) põlvkonnaks. Vaatame, kuidas varasemad uuringud kumbagi põlve iseloomustavad. Millenniumi generatsiooni esindajad tahavad end pidevalt täiendada, omavad tugevat sotsiaalset vastutustunnet ja soovivad aktiivselt osaleda kogukonnaelus. Nad on tehnoloogiaosavad ja sündisid erinevate vidinate, näiteks arvutite, CD-de ja MP3-de, keskel. Zoomerid on seevastu üles kasvanud nutitelefonide ja sotsiaalmeedia keskel, nad on võimelised leidma informatsiooni paari sekundiga ja nad suhtlevad pigem tehnoloogia teel, kui et näost-näkku. Nende jaoks on teadmised ja intelligentsus olulisemad kui teaduslik kraad ning tööalaselt on neil soov teha midagi tähendusrikast. 

Kus lõppeb Y ja algab Z?

Enim segadust tekitab kahe põlvkonna puhul üleminek ühelt teisele. Teemasse selguse toomiseks heidame pilgu, kuidas eri infoallikad Z-põlvkonda defineerivad. Ameerika mõttekoda PEW defineerib, et Z-generatsioon on sündinud pärast aastat 1996, Oxford Learner’s Dictionaries järgi on zoomerid need, kes sündisid 1990ndate lõpuaastatest varajaste 2010ndateni. Ka akadeemikutel puudub üksmeel. Põlvkondade uurijatest loeb näiteks Mark McCrindle Z-põlvkonna alguseks 1995. aastat, Holly Schroth aastat 1997 ja Diana Ortega aastat 2000. Seega võib aastaid 1995-2000 pidada justkui siirdeaastateks kahe generatsiooni vahel, kui toimub üleminek millenniumilastelt zoomeritele. 

Teema tekitab segadust mitte üksnes akadeemikutes, vaid ka noorte enda seas. Nii mina kui minu eakaaslastest noored täiskasvanud (sündinud aastatel 1996 ja 1997) tunnevad, et „lumehelbekesteks” kutsumisega tehakse meile ülekohut. Teadagi on Z-generatsioon tituleeritud lumehelbekeste põlvkonnaks, kellele heidetakse ette püsimatust, liigset solvumist ja vähest riskivalmidust. Olen oma tutvusringkonnas kriitilise pilguga ringi vaadates aga tähele pannud, et n-ö puhast tõugu lumehelbekesi sealt tegelikult väga ei leia. Pigem kalduvad nad oma olemuselt jääma sinna kahevahele, omades nii igrek- kui ka tsettpõlvkonna tunnusjooni.

Saamaks vastuse juhtlõigus püstitatud küsimusele, kas tõepoolest algab Z-põlvkond nii Eestis kui ka USA-s ühel ja samal ajal, olgu selleks aasta 1995, 1997 või 2000, rääkisin kokku nelja Eestis elava noormehega. Kolm noormeest kasvasid üles Eesti suuremates linnades, neljas aga USAs. Nad on sündinud neljal järjestikusel aastal, vanim neist 1995. aastal ja noorim 1998. aastal. Noormeeste nimed on anonüümsuse tagamiseks muudetud. Eestis üles kasvanud noormeestest on vanim Martin (1995), talle järgneb Kristjan (1996) ja seejärel tuleb Robert (1998), ainus noormees Atlandi läänekaldalt on Chicagos üles kasvanud Daniel (1997). Põhjapanevaid järeldusi nelja inimesel jutu põhjal loomulikult teha ei ole võimalik, aga see polnudki eesmärk. 

Selleks, et teha asja põnevamaks, püstitasin enne nelja noormehega rääkimist hüpoteesi: Eestis lõppes Y-generatsioon hiljem kui USAs, seega algas ka Z-generatsioon hiljem kui USAs. Hüpoteesi ümberlükkamiseks või kinnitamiseks uurisin neilt, kumma generatsiooni kirjeldusega nad end rohkem seostavad ja millist rolli nende elus mängib tehnoloogia.

Arvestades, et põlvkondi uuritakse tihtipeale tööelu kontekstis, siis soovisin teada ka seda, mis neid tööalaselt motiveerib.

Ameeriklane ei olegi eestlasest zoomerlikum

Küsisin alustuseks noormeestelt, kumma põlvkonna kirjeldusega nad rohkem samastuvad – kas Y- või Z-generatsiooni. Kõigi Eestis üles kasvanud meeste vastustest selgus tõsiasi, et neil on mõlema põlvkonna tunnusjooni. USAs üles kasvanud Daniel oli vastajatest ainus, kes ise liigitas ennast tsettide alla ja kellel on ka kõige enam selle põlvkonna tunnusjooni. 

Näiteks 25-aastase Martini puhul on näha, et ta kuulub ühe jalaga ühte, teise jalaga teise generatsiooni. Justkui Y-generatsiooni esindajana tõi ta välja, et soovib aktiivselt osaleda kogukonna tegemistes ja kasvas üles tehnoloogiavidinate, näiteks CD-de ja MP3-de, keskel. Samas on temas ka Z-põlvkonna esindaja tunnuseid, näiteks see, et ta on harjunud leidma informatsiooni paari sekundiga ja ta soovib teha tähendusrikast tööd.

24-aastasel Kristjanil on samuti Y- ja Z-generatsiooni tunnusmärgid. Kristjan ütles, et kuigi täna on ta ehtne nutisõltlane, siis ta ikkagi mäletab aega, kui info leidmisel oli abiliseks „ENEKE”, mitte Google. Lisaks tõi ta välja, et püüab siiski inimestega kohtudes telefonist hoiduda, kuna saab inimestega (eriti pandeemia perioodil) harva kokku. Arvestades, et Z-generatsiooni iseloomustab see, et nad eelistavad suhelda kirjutades, siis tundub Kristjan kuuluvat selle vastuse põhjal rohkem Y-generatsiooni alla. Samas, kui vaadata tema suhtumist töösse, on ta justkui zoomer, kuna leiab, et kraadist olulisemad on reaalsed oskused. Põhjenduseks tõi ta selle, et kuigi tal on lõpetamata kõrgharidus, on tal ometi hea töökoht ja ta usub, et olulised oskused saab inimene omandada just praktika käigus.

Tihtipeale räägitakse generatsioonidest töö kontekstis: mida erinevad põlvkonnad töö juures oluliseks peavad, millised on nende ootused tööle või mis neid motiveerib. Uue generatsiooni sisenemine tööturule on tööandjate jaoks alati väljakutse. Uurisin noormeestelt, mis neid rohkem motiveerib: kas preemiad, väljakutsed ja läbipaistvus, mis enamasti motiveerivad Y-generatsiooni, või hoopis paindlik töögraafik, pidev areng ja avarad meelelahutuslikud ruumid, mis tavaliselt paneb tegutsema zoomerid. 

USAs üles kasvanud 24-aastane Daniel on ainus noormeestest, kes vastas nagu millennial ehk teda motiveerivad pigem väljakutsed ja preemiad. Meestest vanim, 25-aastane Martin arvas, et teda motiveerib kombinatsioon mõlemast: olulised on nii väljakutsed ja preemiad kui ka töö paindlikkus ja töö missioon. 23-aastane Robert ja 24-aastane Kristjan on selle vastuse järgi ehtsad Z-põlvkonna esindajad ja ütlesid mõlemad, et neid motiveerib pidev areng ja paindlik töögraafik. Seega, kuigi Daniel on sündinud umbes kaks aastat hiljem kui Martin, on selle vastuse järgi tema pigem vanema ehk Y-generatsiooni esindaja. Lisaks on Daniel sündinud hiljem kui Kristjan, kuid selle vastuse alusel võiks liigitada Danieli vanemasse põlvkonda ja Kristjani nooremasse. 

Digioskustega sündinud või elu jooksul omandanud?

Oluline aspekt, mida tuleks nende kahe generatsiooni võrdlemisel vaadata, on tehnoloogia kasutamine. Z-generatsiooni peetakse enamasti põlvkonnaks, kes juba sündis nutividinate keskel, mistõttu kutsutakse neid vahepeal ka nimetusega digital native. Millennialid kasvasid pigem üles MP3-mängijate ja CD-de keskel ning asusid tehnoloogiaseadmeid kasutama hilisemas eas.

Näiteks iseloomustab tsettpõlvkonda see, et keskmine esindaja sai enda esimese mobiiltelefoni 10-aastaselt. Seega uurisin neljalt noormehelt, millal nemad enda esimese telefoni said. Kõige varem sai enda esimese mobiiltelefoni noormeestest vanim ehk 25-aastane Martin. Tema sõnul oli see aastal 2002, kui ta 7-aastasena kooli läks. 1. klassi minnes sai enda esimese telefoni ka Robert, kes alustas kooliõpinguid aastal 2005. Aga nii Kristjan kui Daniel said enda esimesed mobiiltelefonid teistest noormeestest kolm aastat hiljem ehk 10-aastaselt. Nutitelefoni said vastajad peamiselt 12-13-aastaselt, vaid Kristjan sai esimese nutitelefoni veidi hiljem ehk 16-aastaselt. Nende vastuste põhjal ei ole USAs ja Eestis üles kasvanud noormeestel suurt vahet, esimesed mobiil- ja nutitelefonid said nad enam-vähem samas vanuses. 

Z-põlvkonna puhul täheldavad uurijad, et see generatsioon eelistab tarbida infot videote kaudu, mitte lugedes. Vaid 24-aastane Kristjan ütles, et eelistab iga kell videote vaatamist lugemisele, kuna niimoodi kinnistub tal info paremini. Ta lisas, et lugemine oli tema jaoks alati tüütu ja igav tegevus, aga videod on seevastu kaasahaaravad. Seega selle kategooria puhul on Kristjan ainus n-ö puhast tõugu zoomer. Vastajatest vanim, 25-aastane Martin ütles aga, et kui ta peaks valima ühe, otsustaks ta tõenäoliselt lugemise kasuks. Teised kaks vastajat, Robert ja Daniel, valiksid ühtedes olukordades lugemise, teistes videote vaatamise. Näiteks Daniel selgitas, et mõne uue oskuse õppimiseks, mis on seotud füüsiliste objektidega, on videote kaudu õppimine palju efektiivsem. Samas muude teemade puhul eelistab ta alati lugemist.

Uurisin noormeestelt, kas nad ise tunnevad, et nendel on „kaasasündinud” digitaalsed oskused ehk kas nad kutsuksid ennast digital native’iks. Kõik nad vastasid justkui ühest suust „jah”. Samas ütlesid nii Kristjan kui Daniel, et siiski mäletavad aega, mil nad ei olnud pidevalt nägupidi arvutis. Daniel rääkis, et kuigi ta on kaks kolmandikku oma elust väga aktiivselt tehnoloogiat kasutanud, on tal siiski meeles aeg, mil ta päevad läbi sõpradega naabruskonna õues ringi kolas. Nii Robert kui Daniel mainisid, et neil on selgelt meeles teatud seadmete kasutama õppimine, mistõttu ei saa nad päris täpselt väita, et digitaalsed oskused on kaasasündinud. Pigem õppisid nad tehnoloogilisi vidinaid kasutama noores eas.

Kui jätkata eelmise küsimuse lainel ja vaadata arvuti kasutamist, siis tõepoolest hakkasid kõik vastajad suhteliselt noores eas regulaarselt arvutit kasutama. 25-aastane Martin ütles, et tema sai arvutiga lähemalt sõbraks juba 5-aastaselt, teised noormehed hakkasid arvutit regulaarselt kasutama umbes 8–9-aastaselt. Enda isikliku arvuti said 9–10-aastaselt nii Martin kui ka Kristjan, Daniel ja Robert jõudsid arvutiomaniku staatusesse 12-aastaselt. 

Hüpotees ei pidanud paika

Nagu näha, siis minu püstitatud hüpotees sai ümber lükatud. Nelja noormehe vastuste põhjal ei ole võimalik väita, et Eestis algab zoomerite põlvkond hiljem kui USAs. Ameerikas üles kasvanud Danieli kohta ei saa kindlalt väita, et ta kuulub Z-põlvkonda. Tema vastused ei erine nii suurel määral Eestis üles kasvanud noormeeste omadest, et nende vahele saaks tõmmata punase joone. Pigem tundub, et kõik neli meest kuuluvad sinna n-ö üleminekuperioodi põlvkonda. Kutsume neid siis näiteks nimega „zollennialid”. Teadlased ei ole vist põhjusega konsensuseni jõudnud, millal täpselt lõppeb millenniumilaste põlvkond ja algab zoomerite oma.