Süldimuusika ja sõnajalad ehk jaanipäev on surematu

Published On: July 30, 2021By

Tossav ufo-grill, sätendavad kõikvõimalikes värvides alumiiniumpurgid, taustaks mängimas kaheldava kvaliteediga Jaanipäeva Mix”. Muide, viimane tõuseb juuni keskel eestlaste seas kuulatuimaks playlist’iks Youtube’is ja nii iga aasta. See tähendab, et käes on suve, kui mitte aasta oodatuim sündmus – jaanipäev. 

Rakvere grillvorstid, Saku Originaal ja süldimuusika, teie kord on särada. Aasta pikim päev ja lühim öö on meie seas nagu teised jõulud, mil võib süüa end heast-paremast ogaraks, loputada see alla vedela leivaga, vahepeal saunas higistada ja varajastel hommikutundidel võib-olla tantsugi vihtuda. Viimast teevad muidugi mõned julgemad. Kõlab, nagu tegemist oleks ühe suure söömapeoga lugejale arusaamatuks jäävatel põhjustel. Tegelikult tahaks tõdeda, et jaanipäev on ju midagi enamat kui üks suur mugimine, lullilöömine ja niisama taararaha kogumine. Või kas ikka on?

Iidsed traditsioonid ja müstilised uskumused

Jaanipäev ei ole tubane pidustus. See on aeg, mil inimesed kogunevad mere äärde, vabaõhualadele, metsatukka või külaplatsidele. Üks väheseid päevi aastas, mil isegi väikestes alevikes ja külades lööb elu lõkkele. Nii suurtele kui väiksematele simmanitele tulevad kokku vanad ja noored, esinema on kutsutud uhkeimad lembelaulikud Jüri Homenjast Suloni, iga paari meetri järel säriseb grill. Kellel on õnne, võib õhtu edenedes tantsuplatsilt kaaslasegi leida, et hiljem koos sõnajalaõit otsima minna. Kuigi selline salapärane traditsioon nägi ette, et inimene läheb üksinda õit noppima, et seejärel rikkaks saada, on see viimase sajandiga sujuvalt muutunud paaritegevuseks. Tegu on ka vettpidava ettekäändega peolt varem lahkuda. 

Arusaadavalt on sellel õhtul üleüldse palju müstikat õhus, iidsed traditsioonid ja uskumused on siiani au sees. Näiteks, kui kelleltki küsida, kuidas ühe sõnaga kirjeldada jaanipäeva, meenub paljudele kindlasti lõke või tuli. Valguse ja päikese tähistamine on olnud tegelikult sajanditepikkune tava. Usutakse, et jaanitulel on suuresti kaitsev ja puhastav toime ning on oluline, et jaanik oleks kõrge ja suur, sest siis ei pääse võidule ükski kuri vägi. 

Esiisade uskumusest on saanud nüüdisaja eestlaste lahutamatu tava, kui kalendris jõuab kätte 23. juuni. Eestlased loova rahvusena on teinud jaanitule olemusest loomulikult oma interpretatsiooni, kus tule kõrgus määrab küla kõige kõvema mehe või naise. Naljakas mõõduvõtmine on tegelikult samuti komme ammusest ajast, kui usuti, et hüppamise ajal väljavalitu peale mõtlemine toob õnneliku kooselu. Nii et kes teab, kas ühine elutee saab võimalikuks tänu vaarisade uskumusele või lihtsalt jõu- ja ilunumbritele. 

Kes magama läheb, jääb ilma

Jaanid on üks väheseid kordi aastas, kus on vaikiv kokkulepe olla öö läbi üleval või heita sängi võimalikult hilja. Kes mis eesmärkidel muidugi, kas fomo-tundest või niisama unetusest, aga on levinud uskumus, et päikesetõusu nägemine toob õnne ning peletab eemale kurjad jõud, kes sellel mõistatuslikul ööl ringi luusivad. 

Ka romantikud saavad öö mööda saatmises oma osa. Seistes ida ja lääne vahel, saab vaadata, kuidas päike loojub ja teist kätt juba tõuseb. Mõnele võib tunduda lausa kohatu sellist poeetilist ja erakordset kohtumist eha ja koidu vahel mööda lasta. Küll aga peaksid need, kes soovivad enne uue hommiku tulekut sängi minna, enne unne vajumist korjama üheksa erinevat lille. Vanarahvas teadis rääkida, et kui need padja alla sättida, on lootust näha unes tulevast kaasat. Kes aga tahab oma lemmiklille unes näha, võib siis, noh, mõistate isegi. Maagiat täis öö igal juhul. 

Hullavad noored, vallatud ja ürgsed traditsioonid on suurepäraseks aineseks ka eesti kirjanikele, ilukirjanduslikud teosed kannavad kestvaid väärtusi ja kombeid edasi uuematesse põlvkondadesse. Need, kes raamatutest suuremat lugu ei pea, võivad kummalist ja intrigeerivat interpretatsiooni jaanipäevast näha filmis Midsommar” (2019). Tegevus leiab küll aset meie põhjanaabrite rootslaste juures, kuid kui erinevad meiegi neist oleme.

Kui mõtlen nendele kahele päevale, ärkab minus automaatselt patriootlik pisik, kes tahab koguneda suure lõkke äärde, kuulata Jaanipäeva mix‘i” ja jutustada, kuni hommik hakkab koitma. See on meie, eestlaste püha. Kultuuriruumid hakkavad aina enam segunema, näiteks mardipäev on asendunud läänes tuntuks saanud Halloweeniga. Jaanipäev võiks olla üks nendest pidustustest, mis kõigele vaatamata püsima jääb. 

Kuigi millenial‘id ja Gen Z ei tea esiisade uskumustest tõenäoliselt ööd ega mütsi, on jaanid siiski eestlastele hingelähedane sündmus. Loodetavasti mitte alkoholi ja säriseva liha pärast, vaid seetõttu, et tullakse kokku, nauditakse ühist aega, tähistatakse suve algust ja usutakse natukenegi maagiasse, mis meie igapäevaelus tegelikult tihtipeale ununeb. Võib-olla aitavad sellised kombed ja tähtpäevad meil astuda hetkeks teise reaalsusesse, olla pisut ürgsemad ja mõelda esivanematele.

Tulgu, mis tuleb – jaanipäev jääb

Jaanilaupäev ehk võidupüha on üldiselt esimene päev, mil hakatakse pidutsema, kuid aina vähem teatakse, et oma nime on saanud see 1918. aastal võidetud Võnnu lahingu järgi. Kindlasti ei saa eeldada, et koolides hakatakse iga kevade lõpus koolijuntsudele rääkima, miks nende vanemad ühel päeval järsku jalga keerutavad ja kui aktuaalsed on tänapäeval vanarahvatarkused, kuid loomuliku intelligentsi hulka võiks pidada teadmist, miks meil sellised pühad on, kas see on austusavaldus või ammuste aegade mäletamine. Jaanid ühendavad mõlemad ning on kombekas seda teadmist põlvkonniti edasi kanda.

Kuigi on justkui ette kirjutatud tavad, võib seda püha iga aasta isemoodi tähistada. Ojadena voolavad joogid, kokku kuhjatud söögid ja raksuv tuli on tavapäraselt eranditult kohal, kuid vaatamata sellele võib jaanipäev olla nii suures seltskonnas külaplatsil kui ka kahekesi katusel eha- ja koiduvalgust nautides. Olen saanud nii üht kui teist, ei pea kumbagi paremaks või halvemaks, sest oluline ei ole peo või seltskonna suurus, vaid see, miks meil selline päev üldse on. 

Ootan jaanipäeva iga aasta aina enam, sest neil kahel päeval saab end argipäevast natukenegi lahti rebida. Usun, et ma pole ainus, kes nii tunneb, soov vabaks lasta ühendab. Sadagu pussnuge või olgu torm, loov eestlane ei jäta seda püha tähistamata, sest isegi kui kõik on pidevalt muutuv, on jaanipäev see, mis jääb.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Süldimuusika ja sõnajalad ehk jaanipäev on surematu

Published On: July 30, 2021By

Tossav ufo-grill, sätendavad kõikvõimalikes värvides alumiiniumpurgid, taustaks mängimas kaheldava kvaliteediga Jaanipäeva Mix”. Muide, viimane tõuseb juuni keskel eestlaste seas kuulatuimaks playlist’iks Youtube’is ja nii iga aasta. See tähendab, et käes on suve, kui mitte aasta oodatuim sündmus – jaanipäev. 

Rakvere grillvorstid, Saku Originaal ja süldimuusika, teie kord on särada. Aasta pikim päev ja lühim öö on meie seas nagu teised jõulud, mil võib süüa end heast-paremast ogaraks, loputada see alla vedela leivaga, vahepeal saunas higistada ja varajastel hommikutundidel võib-olla tantsugi vihtuda. Viimast teevad muidugi mõned julgemad. Kõlab, nagu tegemist oleks ühe suure söömapeoga lugejale arusaamatuks jäävatel põhjustel. Tegelikult tahaks tõdeda, et jaanipäev on ju midagi enamat kui üks suur mugimine, lullilöömine ja niisama taararaha kogumine. Või kas ikka on?

Iidsed traditsioonid ja müstilised uskumused

Jaanipäev ei ole tubane pidustus. See on aeg, mil inimesed kogunevad mere äärde, vabaõhualadele, metsatukka või külaplatsidele. Üks väheseid päevi aastas, mil isegi väikestes alevikes ja külades lööb elu lõkkele. Nii suurtele kui väiksematele simmanitele tulevad kokku vanad ja noored, esinema on kutsutud uhkeimad lembelaulikud Jüri Homenjast Suloni, iga paari meetri järel säriseb grill. Kellel on õnne, võib õhtu edenedes tantsuplatsilt kaaslasegi leida, et hiljem koos sõnajalaõit otsima minna. Kuigi selline salapärane traditsioon nägi ette, et inimene läheb üksinda õit noppima, et seejärel rikkaks saada, on see viimase sajandiga sujuvalt muutunud paaritegevuseks. Tegu on ka vettpidava ettekäändega peolt varem lahkuda. 

Arusaadavalt on sellel õhtul üleüldse palju müstikat õhus, iidsed traditsioonid ja uskumused on siiani au sees. Näiteks, kui kelleltki küsida, kuidas ühe sõnaga kirjeldada jaanipäeva, meenub paljudele kindlasti lõke või tuli. Valguse ja päikese tähistamine on olnud tegelikult sajanditepikkune tava. Usutakse, et jaanitulel on suuresti kaitsev ja puhastav toime ning on oluline, et jaanik oleks kõrge ja suur, sest siis ei pääse võidule ükski kuri vägi. 

Esiisade uskumusest on saanud nüüdisaja eestlaste lahutamatu tava, kui kalendris jõuab kätte 23. juuni. Eestlased loova rahvusena on teinud jaanitule olemusest loomulikult oma interpretatsiooni, kus tule kõrgus määrab küla kõige kõvema mehe või naise. Naljakas mõõduvõtmine on tegelikult samuti komme ammusest ajast, kui usuti, et hüppamise ajal väljavalitu peale mõtlemine toob õnneliku kooselu. Nii et kes teab, kas ühine elutee saab võimalikuks tänu vaarisade uskumusele või lihtsalt jõu- ja ilunumbritele. 

Kes magama läheb, jääb ilma

Jaanid on üks väheseid kordi aastas, kus on vaikiv kokkulepe olla öö läbi üleval või heita sängi võimalikult hilja. Kes mis eesmärkidel muidugi, kas fomo-tundest või niisama unetusest, aga on levinud uskumus, et päikesetõusu nägemine toob õnne ning peletab eemale kurjad jõud, kes sellel mõistatuslikul ööl ringi luusivad. 

Ka romantikud saavad öö mööda saatmises oma osa. Seistes ida ja lääne vahel, saab vaadata, kuidas päike loojub ja teist kätt juba tõuseb. Mõnele võib tunduda lausa kohatu sellist poeetilist ja erakordset kohtumist eha ja koidu vahel mööda lasta. Küll aga peaksid need, kes soovivad enne uue hommiku tulekut sängi minna, enne unne vajumist korjama üheksa erinevat lille. Vanarahvas teadis rääkida, et kui need padja alla sättida, on lootust näha unes tulevast kaasat. Kes aga tahab oma lemmiklille unes näha, võib siis, noh, mõistate isegi. Maagiat täis öö igal juhul. 

Hullavad noored, vallatud ja ürgsed traditsioonid on suurepäraseks aineseks ka eesti kirjanikele, ilukirjanduslikud teosed kannavad kestvaid väärtusi ja kombeid edasi uuematesse põlvkondadesse. Need, kes raamatutest suuremat lugu ei pea, võivad kummalist ja intrigeerivat interpretatsiooni jaanipäevast näha filmis Midsommar” (2019). Tegevus leiab küll aset meie põhjanaabrite rootslaste juures, kuid kui erinevad meiegi neist oleme.

Kui mõtlen nendele kahele päevale, ärkab minus automaatselt patriootlik pisik, kes tahab koguneda suure lõkke äärde, kuulata Jaanipäeva mix‘i” ja jutustada, kuni hommik hakkab koitma. See on meie, eestlaste püha. Kultuuriruumid hakkavad aina enam segunema, näiteks mardipäev on asendunud läänes tuntuks saanud Halloweeniga. Jaanipäev võiks olla üks nendest pidustustest, mis kõigele vaatamata püsima jääb. 

Kuigi millenial‘id ja Gen Z ei tea esiisade uskumustest tõenäoliselt ööd ega mütsi, on jaanid siiski eestlastele hingelähedane sündmus. Loodetavasti mitte alkoholi ja säriseva liha pärast, vaid seetõttu, et tullakse kokku, nauditakse ühist aega, tähistatakse suve algust ja usutakse natukenegi maagiasse, mis meie igapäevaelus tegelikult tihtipeale ununeb. Võib-olla aitavad sellised kombed ja tähtpäevad meil astuda hetkeks teise reaalsusesse, olla pisut ürgsemad ja mõelda esivanematele.

Tulgu, mis tuleb – jaanipäev jääb

Jaanilaupäev ehk võidupüha on üldiselt esimene päev, mil hakatakse pidutsema, kuid aina vähem teatakse, et oma nime on saanud see 1918. aastal võidetud Võnnu lahingu järgi. Kindlasti ei saa eeldada, et koolides hakatakse iga kevade lõpus koolijuntsudele rääkima, miks nende vanemad ühel päeval järsku jalga keerutavad ja kui aktuaalsed on tänapäeval vanarahvatarkused, kuid loomuliku intelligentsi hulka võiks pidada teadmist, miks meil sellised pühad on, kas see on austusavaldus või ammuste aegade mäletamine. Jaanid ühendavad mõlemad ning on kombekas seda teadmist põlvkonniti edasi kanda.

Kuigi on justkui ette kirjutatud tavad, võib seda püha iga aasta isemoodi tähistada. Ojadena voolavad joogid, kokku kuhjatud söögid ja raksuv tuli on tavapäraselt eranditult kohal, kuid vaatamata sellele võib jaanipäev olla nii suures seltskonnas külaplatsil kui ka kahekesi katusel eha- ja koiduvalgust nautides. Olen saanud nii üht kui teist, ei pea kumbagi paremaks või halvemaks, sest oluline ei ole peo või seltskonna suurus, vaid see, miks meil selline päev üldse on. 

Ootan jaanipäeva iga aasta aina enam, sest neil kahel päeval saab end argipäevast natukenegi lahti rebida. Usun, et ma pole ainus, kes nii tunneb, soov vabaks lasta ühendab. Sadagu pussnuge või olgu torm, loov eestlane ei jäta seda püha tähistamata, sest isegi kui kõik on pidevalt muutuv, on jaanipäev see, mis jääb.

+ posts
+ posts