“Elämä on Life’i” – Lõuna-Eesti külas pesitseva ööklubi möll on aastatega hääbunud

Published On: January 13, 2021By

Meelelahutusasutused kipuvad ikka, koos inimestega, suurtematesse linnadesse koonduma. Üheks erandiks on Põlvamaal Mammaste külas asuv ööklubi Life, millel täitub sel kuul 15 tegutsemisaastat. Rääkisin klubi omanik Tiiu Tobrelutsuga kõigest, mida ta oma ligi 40 meelelahutusasutustes töötatud aastaga kogenud on. 

Life’i hoone poole pööravad silmad kõik, kes sellest PõlvaReola maanteel mööduvad. Suur valge tavapäratu kujuga maja punase sildi ning A. Le Coqi päevavarjudega. Üle tee asub bussipeatus, kust saab näiteks reisida umbes kaks kilomeetrit lähimasse linna – Põlvasse. Peoõhtutel helgivad maja ümber värvilised tuled ning kostab muusika. Tulede põlema panemise ja muusika mängimise põhjuseid on aga aastatega vähemaks jäänud.

Restoranist ööklubini

Life’i klubihoone ehitust alustas Tiiu koos elukaaslasega juba 90ndatel. Algselt oli see mõeldud hoopis restoranina, sest Tiiul oli varasem toitlustusasutuse töö- ja juhtimiskogemus olemas. Hoone ehitus käis suuresti laenude toel, mille saamine oli tol ajal keeruline. Peagi aga ehitus peatus. Kui ei saanud laenu, ei saanud ka edasi ehitada. Nii jäi kilekottidest akendega tondiloss maantee ääres aastateks seisma.

Uue aastatuhande alguses sai hoone ehitus tänu Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) toetustele järk-järgult edasi minna.

Kuna restorani avamiseks on nõudmisi rohkem ning selle ülalpidamiseks on tarvis ka rohkem tööjõudu, otsustas Tiiu teha restorani asemel hoopiski ööklubi. Tema hinnangul oli sel ajal Põlva ümbruskonna turul selleks ka tühi auk olemas. Mõeldud-tehtud ning ööklubi Life avaski esimest korda uksed 2005. aasta detsembris.

Lit peod ja mehed kõrvitsatega

Algusaastatel läks Life’i ööklubil “ikka väga-väga hästi”, nagu Tiiu ise ütleb. “Klubis oli alati täismaja, artistid tahtsid väga meil esineda, tehti tasuta reklaami ning rahvas tuli kohale üle Eesti, kasvõi pealinnast,” meenutab Tiiu. Sel ajal kirjutas meedia Life’ist olemuslugusid ning Tiiu tunnistab, et utsitas meediakajastust ka takka. “Eks ma kasutasin natukene alatuid võtteid ka, et mingit kajastust tekitada. Mul oli fotograaf, kellel palusin alati pilti teha, kui mõni kuulsus meile sattus. Noh, ja kui näiteks keegi kellegi uuega seal aega veetis ja kaamera ette jäi, tegi Kroonika või keegi ikka sellest mingi väikse loo. Ja see oli tegelikult ju reklaam mulle.”

Kui varem käis rahvas kohal ka kaugemalt, siis viimasel ajal on see komme ära kadunud. Üldiselt käivad Life’is ikkagi ümbruskonna inimesed, kellest 95 protsenti on Tiiule nime- ja nägupidi tuttavad ning kellest paljud teda oma teiseks emmeks või vanaemaks nimetavad. Nimelt on ta igal peoõhtul neil ise ukse peal vastas ja nii juba klubi algusaastatest saati. Varem Tiiu kallistas tuttavaid, praeguse olukorra tõttu aga enam mitte. Kui õhtu peaesinejaks on näiteks mõni Eesti räppar, kohtab ka praegu Tiiu Life’is uusi nägusid.

“Kui ma olen näinud, et tuleb mõni võõras meesterahvaste punt, siis ma olen ikka öelnud, et siin ei ole vaja kõndida, nagu oleks kõrvitsad kaenla all. Pangu käed alla ja ärgu tehku pahandust – muidu saavad tappa mu käest!” naerab Tiiu. Tema sõnul on tal klientidega alati selline sõbralikult tögav ja personaalne kontakt olnud, olenevalt muidugi ka inimesest. 

Peoõhtutel käib ta näiteks oma kaheksakohalise bussiga inimesi Põlvast Mammastesse kohale sõidutamas, et klientide elu lihtsam oleks ning pidu logistikaprobleemide tõttu ära ei jääks. Tiiu läbi aegade nimekamaks kliendiks (küll restoranis töötamise aegadest) oli aga Lennart Meri, kes alati Kirjanike Liidu ringreiside ajal Põlva restoranis lõunat sõi ning iga kord enne ja pärast sööki Tiiult pitsikest viina palus.

Konkurents – kasulik või mitte?

Esimeste aastate hoog hakkas tasapisi hääbuma kümnendivahetuse paiku. Rahvast hakkas aina vähem ja vähem käima. Küsimusele “miks?” ei oska Tiiu konkreetselt vastata ja tõdeb, et eks nii elu kui ka äri pöörlevadki maakera kombel ringi ning on oma tõusude ja mõõnadega. 

Küsin vahele, kuidas on 2012. aastal umbes kahe kilomeetri kaugusele, Põlva linnaruumi asutatud ööklubi Kino tema äri mõjutanud. Tiiu vastab, et tema ise teist klubi enda konkurendiks ei pea, kuid tunnistab, et omavahel kuigi hästi läbi ei saada. Nimelt teevad juba mõnda aega mõlemad klubid uksed lahti vaid umbes kaks korda kuus, et esinejaga pidu korraldada. Kuigi Tiiu tahaks kuu neli nädalavahetust omavahel sõbralikult ära jagada, ei ole tal õnnestunud teise klubiga kokkuleppele jõuda. Pigem vastupidi.

“Mitu korda on olnud, kus mina olen nende peost erinevale kuupäevale enda peo paika pannud ja selle välja kuulutanud. Siis on tema aga enda peo kuupäeva ümber muutnud ja selle meie peoga samale päevale tõstnud. Mul ei olegi siis muud üle jäänud, kui üritus ära jätta,” kurdab Tiiu. Põlvas ja selle ümbruskonnas on tema sõnul lihtsalt liiga vähe inimesi, et kahte pidu ühel õhtul pidada – seda on varasemad kogemused õpetanud. Tiiu ei taha aga liialt kriitiline olla ning vastupidi kiidab ka konkurente, kelle juures ta ise eelneval õhtul turu-uuringut tegemas käis. Eesmärgiks oli uurida, kuidas teine klubi koroonapiirangutega toime tuleb.

“Mul on ju ööklubi, mitte õhtuklubi!”

Küsimuse peale, kuidas käesoleval keerulisel aastal hakkama saadud on, Tiiu ohkab. Koroonaviirus on majanduslikult tugeva põntsu pannud ning tulusa peo korraldamine on piirangute tõttu pea et võimatu. Hetkel on Life’i ööklubi peod üldse mõneks ajaks pausile pandud.

“Mul on ju ööklubi, mitte õhtuklubi! Kui ma avan uksed õhtul kell 20 ja pean keskööks rahva välja ajama, siis ta ei ole ju enam ööklubi,” räägib Tiiu. Tema sõnul on kõige rohkem klubisid ja baare mõjutavad valitsuse piirangud ahistavad ning võtavad ära igasuguse võimaluse tulu teenida. Klubiomanik selgitab, et eestlaste peokultuur pole lihtsalt selline, mis soosiks varajastel õhtutundidel peole minemist.

“Valitsus on nii kavalalt teinud. Kui viirus on liikvel, siis võiks ju sama hästi lihtsalt kõik klubid sulgeda. Ega see peale keskööd järsku rohkem levima ei hakka. See eeldaks aga seda, et siis nad peavad klubiomanikke kuidagi toetama, mida nad teha ei taha.” Tiiu räägib, et jooksvad kulutused pole kuhugi kadunud, kuid tulu nende katmiseks lihtsalt ei tule piisavalt, kui ta peab südaööl kogu rahva õue parklasse ajama. Lisaks tekitab korraga nii suure rahvahulga välja ajamine olukorra, kus pidu käib väljas edasi ning häirib ümbruskonna öörahu.

“Ega inimesed ei lähe nagu vaiksed hiirekesed kohe koju. Ma olen ju seda näinud – autodest lastakse muusikat ning parklas saavad pooleli jäänud laulud lauldud ja tantsud tantsitud. Möll vaibub alles hommikutundidel,” kirjeldab Tiiu piirangutest tekkinud lisaprobleemi ning tänab enda naabreid mõistva suhtumise eest.

 

Kas ööklubisid on üldse vaja?

“Mina ütlen, et on küll!” vastab Tiiu entusiastlikult iseenda õhku visatud küsimusele. Tema sõnul toimivad ööklubid kui stressimaandajad, mida on praegusel ajal ehk eriti tarvis. Klubis tantsimine on stressi maandamiseks tõhus viis – seda võib Tiiu aastatepikkuse tantsuplatsivaatlejana kindlalt tõdeda. “Ma ju näen, kui rõõmsaks see inimesi teeb, ning see teeb omakorda mind rõõmsaks,” õhkab Tiiu. Ta lisab, et alkohol ja klubipidu ei pea alati käsikäes käima ning tantsida saab ju ka täiesti kainelt. Sellele tuginedes räägib Tiiu, et on tegelikult ka väikestviisi noortetegevusse panustanud.

Nimelt korraldab Tiiu vahel ka esinejatega klubiüritusi, kuhu võivad tulla peolised alates 16. eluaastast. Tingimuseks on, et noored peavad klubiuksel alkomeetrisse nulli puhuma ning ka baarist neile alkoholi ei müüda. Tiiu sõnul ei ole noorte jaoks kainelt kohale ilmumine probleem, kui soov esinejat näha on piisavalt suur. Kuigi veidi nooremate kaasamisele vaadatakse vahest ka viltu, jääb Tiiu arvamusele, et ka neil on vaja kohta, kus end välja elada. Ühel päeval olevat Tiiu toidupoes ka ühe noore peolise ema heakskiidu osaliseks saanud. “Tead, kui hea seda kuulda oli!” kilkab Tiiu.

Ettevõtja töö on raske. Olge palgatöölised!

Oma staažikale klubi- ja restoranipidamise karjäärile tagasi vaadates ei oleks Tiiu midagi teisiti teinud. Või siiski, või siiski. Küsimusele, kas ta klubi kõike ette teades oleks avanud, vastab ta mulle üllatuseks eitavalt. “Samas ei saa ma seda täie kindlusega öelda. Samas nagu oleks ikka avanud ka …” mõtiskleb Tiiu. Tuleb aga välja, et kahtlused on tal pigem ettevõtluse kohta üldiselt, mitte vaid ööklubi pidamise puhul. “Ettevõtja töö on raske. Olge palgatöölised! Lihtne! Paned kindlal kellaajal võtmed taskusse, ütled, et mul on pohhui, ja saad ikkagi oma palga kätte ning kõik on hästi,” manitseb Tiiu. Tema sõnul on ettevõtjana raskem magada, sest mõtted liiguvad pidevalt tööülesannete peale.

Tiiu on Life’i algusaastatest peale suurema osa korraldustööd ise ära teinud. Ainuke valdkond, millega Tiiu klubipidude korraldusel abi palub, on turundus. Lihtsalt seepärast, et Facebooki ürituse tegemine ja muu selline pole just tema pärusmaa. Ümbruskonda plakateid laiali vedamas käib Tiiu siiski ise ning vahel reklaamib pidu ka kohalikus Raadio Martas.

Kuigi Tiiu on klubiomaniku kohta küllaltki soliidses eas, ei ole tal plaani veel lõpetada ning normaalse elu taastudes kavatseb ta Life’i pidudega jätkata. Tiiu ise pakub, et tema vanus ja pikk staaž on põhjusteks, miks ta seda kõike senimaani teeb. “Ma ei oska midagi muud teha. See on ikkagi mu elutöö ja ega ma ei oskaks niisama istuda. See töö hoiab mind elus ja noorena!” räägib Tiiu. Lisaks sellele, et ta ärist eemalduda eriti ei taha, ei tundu ka see eriti võimalik.  

Mantlipärijat ei paista kuskilt

Kuigi töö olemus Tiiule endiselt meeldib, on ta nõus tunnistama, et ega ajad pole päris mitu aastat eriti head olnud. Life’i klubihoone on olnud viimased 6-7 aastat müügis, et võimalused lahti hoida, kuid nagu Tiiu ütleb, ei võta talt keegi “range kaelast ära”. Viimane aasta on olnud eriti stressirohke – küll tuli olla täielikult suletud, siis tuli müügipiiranguga skeemitada ning kahjumiga pidusid korraldada. Vaatamata raskustele on Tiius aga endiselt optimismi.

“Eks ma ikka loodan, et ehk läheb paremaks. Kui ma nüüd mõistusega asja võtan, siis ma tean, et tõenäoliselt ei lähe. Aga lootus sureb ikka inimesel viimasena. Äkki mingi juhuse läbi läheb hoog jälle sisse,” loodab Tiiu. Hetkel puudub inimene, kes klubi edasi viiks. Tema enda lapsed ärist huvitatud ei ole. Klubielust päris kõrvale jääda Tiiu siiski ei tahaks, sest see on talle liiga südamelähedane. Ta loodab, et ühel päeval see keegi kuskilt ka välja ilmub, kes Life’i enda kanda võtaks. 

 

Leave A Comment

Sarnased artiklid

“Elämä on Life’i” – Lõuna-Eesti külas pesitseva ööklubi möll on aastatega hääbunud

Published On: January 13, 2021By

Meelelahutusasutused kipuvad ikka, koos inimestega, suurtematesse linnadesse koonduma. Üheks erandiks on Põlvamaal Mammaste külas asuv ööklubi Life, millel täitub sel kuul 15 tegutsemisaastat. Rääkisin klubi omanik Tiiu Tobrelutsuga kõigest, mida ta oma ligi 40 meelelahutusasutustes töötatud aastaga kogenud on. 

Life’i hoone poole pööravad silmad kõik, kes sellest PõlvaReola maanteel mööduvad. Suur valge tavapäratu kujuga maja punase sildi ning A. Le Coqi päevavarjudega. Üle tee asub bussipeatus, kust saab näiteks reisida umbes kaks kilomeetrit lähimasse linna – Põlvasse. Peoõhtutel helgivad maja ümber värvilised tuled ning kostab muusika. Tulede põlema panemise ja muusika mängimise põhjuseid on aga aastatega vähemaks jäänud.

Restoranist ööklubini

Life’i klubihoone ehitust alustas Tiiu koos elukaaslasega juba 90ndatel. Algselt oli see mõeldud hoopis restoranina, sest Tiiul oli varasem toitlustusasutuse töö- ja juhtimiskogemus olemas. Hoone ehitus käis suuresti laenude toel, mille saamine oli tol ajal keeruline. Peagi aga ehitus peatus. Kui ei saanud laenu, ei saanud ka edasi ehitada. Nii jäi kilekottidest akendega tondiloss maantee ääres aastateks seisma.

Uue aastatuhande alguses sai hoone ehitus tänu Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) toetustele järk-järgult edasi minna.

Kuna restorani avamiseks on nõudmisi rohkem ning selle ülalpidamiseks on tarvis ka rohkem tööjõudu, otsustas Tiiu teha restorani asemel hoopiski ööklubi. Tema hinnangul oli sel ajal Põlva ümbruskonna turul selleks ka tühi auk olemas. Mõeldud-tehtud ning ööklubi Life avaski esimest korda uksed 2005. aasta detsembris.

Lit peod ja mehed kõrvitsatega

Algusaastatel läks Life’i ööklubil “ikka väga-väga hästi”, nagu Tiiu ise ütleb. “Klubis oli alati täismaja, artistid tahtsid väga meil esineda, tehti tasuta reklaami ning rahvas tuli kohale üle Eesti, kasvõi pealinnast,” meenutab Tiiu. Sel ajal kirjutas meedia Life’ist olemuslugusid ning Tiiu tunnistab, et utsitas meediakajastust ka takka. “Eks ma kasutasin natukene alatuid võtteid ka, et mingit kajastust tekitada. Mul oli fotograaf, kellel palusin alati pilti teha, kui mõni kuulsus meile sattus. Noh, ja kui näiteks keegi kellegi uuega seal aega veetis ja kaamera ette jäi, tegi Kroonika või keegi ikka sellest mingi väikse loo. Ja see oli tegelikult ju reklaam mulle.”

Kui varem käis rahvas kohal ka kaugemalt, siis viimasel ajal on see komme ära kadunud. Üldiselt käivad Life’is ikkagi ümbruskonna inimesed, kellest 95 protsenti on Tiiule nime- ja nägupidi tuttavad ning kellest paljud teda oma teiseks emmeks või vanaemaks nimetavad. Nimelt on ta igal peoõhtul neil ise ukse peal vastas ja nii juba klubi algusaastatest saati. Varem Tiiu kallistas tuttavaid, praeguse olukorra tõttu aga enam mitte. Kui õhtu peaesinejaks on näiteks mõni Eesti räppar, kohtab ka praegu Tiiu Life’is uusi nägusid.

“Kui ma olen näinud, et tuleb mõni võõras meesterahvaste punt, siis ma olen ikka öelnud, et siin ei ole vaja kõndida, nagu oleks kõrvitsad kaenla all. Pangu käed alla ja ärgu tehku pahandust – muidu saavad tappa mu käest!” naerab Tiiu. Tema sõnul on tal klientidega alati selline sõbralikult tögav ja personaalne kontakt olnud, olenevalt muidugi ka inimesest. 

Peoõhtutel käib ta näiteks oma kaheksakohalise bussiga inimesi Põlvast Mammastesse kohale sõidutamas, et klientide elu lihtsam oleks ning pidu logistikaprobleemide tõttu ära ei jääks. Tiiu läbi aegade nimekamaks kliendiks (küll restoranis töötamise aegadest) oli aga Lennart Meri, kes alati Kirjanike Liidu ringreiside ajal Põlva restoranis lõunat sõi ning iga kord enne ja pärast sööki Tiiult pitsikest viina palus.

Konkurents – kasulik või mitte?

Esimeste aastate hoog hakkas tasapisi hääbuma kümnendivahetuse paiku. Rahvast hakkas aina vähem ja vähem käima. Küsimusele “miks?” ei oska Tiiu konkreetselt vastata ja tõdeb, et eks nii elu kui ka äri pöörlevadki maakera kombel ringi ning on oma tõusude ja mõõnadega. 

Küsin vahele, kuidas on 2012. aastal umbes kahe kilomeetri kaugusele, Põlva linnaruumi asutatud ööklubi Kino tema äri mõjutanud. Tiiu vastab, et tema ise teist klubi enda konkurendiks ei pea, kuid tunnistab, et omavahel kuigi hästi läbi ei saada. Nimelt teevad juba mõnda aega mõlemad klubid uksed lahti vaid umbes kaks korda kuus, et esinejaga pidu korraldada. Kuigi Tiiu tahaks kuu neli nädalavahetust omavahel sõbralikult ära jagada, ei ole tal õnnestunud teise klubiga kokkuleppele jõuda. Pigem vastupidi.

“Mitu korda on olnud, kus mina olen nende peost erinevale kuupäevale enda peo paika pannud ja selle välja kuulutanud. Siis on tema aga enda peo kuupäeva ümber muutnud ja selle meie peoga samale päevale tõstnud. Mul ei olegi siis muud üle jäänud, kui üritus ära jätta,” kurdab Tiiu. Põlvas ja selle ümbruskonnas on tema sõnul lihtsalt liiga vähe inimesi, et kahte pidu ühel õhtul pidada – seda on varasemad kogemused õpetanud. Tiiu ei taha aga liialt kriitiline olla ning vastupidi kiidab ka konkurente, kelle juures ta ise eelneval õhtul turu-uuringut tegemas käis. Eesmärgiks oli uurida, kuidas teine klubi koroonapiirangutega toime tuleb.

“Mul on ju ööklubi, mitte õhtuklubi!”

Küsimuse peale, kuidas käesoleval keerulisel aastal hakkama saadud on, Tiiu ohkab. Koroonaviirus on majanduslikult tugeva põntsu pannud ning tulusa peo korraldamine on piirangute tõttu pea et võimatu. Hetkel on Life’i ööklubi peod üldse mõneks ajaks pausile pandud.

“Mul on ju ööklubi, mitte õhtuklubi! Kui ma avan uksed õhtul kell 20 ja pean keskööks rahva välja ajama, siis ta ei ole ju enam ööklubi,” räägib Tiiu. Tema sõnul on kõige rohkem klubisid ja baare mõjutavad valitsuse piirangud ahistavad ning võtavad ära igasuguse võimaluse tulu teenida. Klubiomanik selgitab, et eestlaste peokultuur pole lihtsalt selline, mis soosiks varajastel õhtutundidel peole minemist.

“Valitsus on nii kavalalt teinud. Kui viirus on liikvel, siis võiks ju sama hästi lihtsalt kõik klubid sulgeda. Ega see peale keskööd järsku rohkem levima ei hakka. See eeldaks aga seda, et siis nad peavad klubiomanikke kuidagi toetama, mida nad teha ei taha.” Tiiu räägib, et jooksvad kulutused pole kuhugi kadunud, kuid tulu nende katmiseks lihtsalt ei tule piisavalt, kui ta peab südaööl kogu rahva õue parklasse ajama. Lisaks tekitab korraga nii suure rahvahulga välja ajamine olukorra, kus pidu käib väljas edasi ning häirib ümbruskonna öörahu.

“Ega inimesed ei lähe nagu vaiksed hiirekesed kohe koju. Ma olen ju seda näinud – autodest lastakse muusikat ning parklas saavad pooleli jäänud laulud lauldud ja tantsud tantsitud. Möll vaibub alles hommikutundidel,” kirjeldab Tiiu piirangutest tekkinud lisaprobleemi ning tänab enda naabreid mõistva suhtumise eest.

 

Kas ööklubisid on üldse vaja?

“Mina ütlen, et on küll!” vastab Tiiu entusiastlikult iseenda õhku visatud küsimusele. Tema sõnul toimivad ööklubid kui stressimaandajad, mida on praegusel ajal ehk eriti tarvis. Klubis tantsimine on stressi maandamiseks tõhus viis – seda võib Tiiu aastatepikkuse tantsuplatsivaatlejana kindlalt tõdeda. “Ma ju näen, kui rõõmsaks see inimesi teeb, ning see teeb omakorda mind rõõmsaks,” õhkab Tiiu. Ta lisab, et alkohol ja klubipidu ei pea alati käsikäes käima ning tantsida saab ju ka täiesti kainelt. Sellele tuginedes räägib Tiiu, et on tegelikult ka väikestviisi noortetegevusse panustanud.

Nimelt korraldab Tiiu vahel ka esinejatega klubiüritusi, kuhu võivad tulla peolised alates 16. eluaastast. Tingimuseks on, et noored peavad klubiuksel alkomeetrisse nulli puhuma ning ka baarist neile alkoholi ei müüda. Tiiu sõnul ei ole noorte jaoks kainelt kohale ilmumine probleem, kui soov esinejat näha on piisavalt suur. Kuigi veidi nooremate kaasamisele vaadatakse vahest ka viltu, jääb Tiiu arvamusele, et ka neil on vaja kohta, kus end välja elada. Ühel päeval olevat Tiiu toidupoes ka ühe noore peolise ema heakskiidu osaliseks saanud. “Tead, kui hea seda kuulda oli!” kilkab Tiiu.

Ettevõtja töö on raske. Olge palgatöölised!

Oma staažikale klubi- ja restoranipidamise karjäärile tagasi vaadates ei oleks Tiiu midagi teisiti teinud. Või siiski, või siiski. Küsimusele, kas ta klubi kõike ette teades oleks avanud, vastab ta mulle üllatuseks eitavalt. “Samas ei saa ma seda täie kindlusega öelda. Samas nagu oleks ikka avanud ka …” mõtiskleb Tiiu. Tuleb aga välja, et kahtlused on tal pigem ettevõtluse kohta üldiselt, mitte vaid ööklubi pidamise puhul. “Ettevõtja töö on raske. Olge palgatöölised! Lihtne! Paned kindlal kellaajal võtmed taskusse, ütled, et mul on pohhui, ja saad ikkagi oma palga kätte ning kõik on hästi,” manitseb Tiiu. Tema sõnul on ettevõtjana raskem magada, sest mõtted liiguvad pidevalt tööülesannete peale.

Tiiu on Life’i algusaastatest peale suurema osa korraldustööd ise ära teinud. Ainuke valdkond, millega Tiiu klubipidude korraldusel abi palub, on turundus. Lihtsalt seepärast, et Facebooki ürituse tegemine ja muu selline pole just tema pärusmaa. Ümbruskonda plakateid laiali vedamas käib Tiiu siiski ise ning vahel reklaamib pidu ka kohalikus Raadio Martas.

Kuigi Tiiu on klubiomaniku kohta küllaltki soliidses eas, ei ole tal plaani veel lõpetada ning normaalse elu taastudes kavatseb ta Life’i pidudega jätkata. Tiiu ise pakub, et tema vanus ja pikk staaž on põhjusteks, miks ta seda kõike senimaani teeb. “Ma ei oska midagi muud teha. See on ikkagi mu elutöö ja ega ma ei oskaks niisama istuda. See töö hoiab mind elus ja noorena!” räägib Tiiu. Lisaks sellele, et ta ärist eemalduda eriti ei taha, ei tundu ka see eriti võimalik.  

Mantlipärijat ei paista kuskilt

Kuigi töö olemus Tiiule endiselt meeldib, on ta nõus tunnistama, et ega ajad pole päris mitu aastat eriti head olnud. Life’i klubihoone on olnud viimased 6-7 aastat müügis, et võimalused lahti hoida, kuid nagu Tiiu ütleb, ei võta talt keegi “range kaelast ära”. Viimane aasta on olnud eriti stressirohke – küll tuli olla täielikult suletud, siis tuli müügipiiranguga skeemitada ning kahjumiga pidusid korraldada. Vaatamata raskustele on Tiius aga endiselt optimismi.

“Eks ma ikka loodan, et ehk läheb paremaks. Kui ma nüüd mõistusega asja võtan, siis ma tean, et tõenäoliselt ei lähe. Aga lootus sureb ikka inimesel viimasena. Äkki mingi juhuse läbi läheb hoog jälle sisse,” loodab Tiiu. Hetkel puudub inimene, kes klubi edasi viiks. Tema enda lapsed ärist huvitatud ei ole. Klubielust päris kõrvale jääda Tiiu siiski ei tahaks, sest see on talle liiga südamelähedane. Ta loodab, et ühel päeval see keegi kuskilt ka välja ilmub, kes Life’i enda kanda võtaks.