Ehita omaenda Tallinn – Cities: Skylines ehk Mihhail Kõlvarti simulaator
Cities: Skylines’i mängimine on parem kui @mitte_tallinna Instagramis jälgimine – see lisab linnakeskkonnas ringi käimisele uue mõõtme, sest virtuaalset linna ehitades hakkad alateadlikult ühel või teisel moel inspiratsiooni kodulinnast ammutama.
Omaenda Tallinna ehitamine ei ole ülepingutus – mängule saab lisada realistliku Tallinna aluskaardi. Saadaval on ka Pärnu, Narva ja Tartu aluskaardid.
Soomlaste arendatud Mihhail Kõlvarti simulaator, mis on edasiarendus kultuslikust SimCity’st, on müünud juba üle kuue miljoni eksemplari. Mäng võimaldab väljendada oma nägemust linnaruumist, tekitades samal ajal empaatiat linnavalitsuse vastu, sest tuleb välja, et linna edukas ja jätkusuutlik valitsemine seisneb rohkemas kui rattateede ehitamises.
Olen ehitanud linnu pea 200 tundi. Mitte suuga, vaid ikka oma käega hiirel ja ekraani taga. Umbes viie nädala jagu töötunde – enamasti öösel, aga vahepeal ka kohe peale tööpäeva. Paar esimest linna lõpetasid pikemalt keerutamata pankrotis, sest maksumaksjate tulubaasi ei tulnud loodetud kiirusega taha ning ambitsioonikalt ehitatud maanteevõrgustik koos haiglate ja koolidega osutus jätkusuutmatuks. Kaevandus- ja naftalinnad läksid pankrotti kohe peale looduslike ressursside ammendumist. Kahel linnal reostasin veevarustuse, mis tappis enamiku maksumaksjatest ja viis linna, üllatus-üllatus, taas pankrotti. Üks linn oleks vananeva rahvastiku tõttu peaaegu maksejõuetuks muutunud. Oli linnu, kus tekkisid väljakannatamatud ummikud, ja linnu, mille esteetikast tüdinesin kiirelt.
Mäng algab maantee mahasõidu ääres, kuhu asum tuleb rajada, ning kulminatsiooniks on raketi saatmine avakosmosse ja monumentaalsete ehitiste rajamine. Asja toimimisel aitavad silma peal hoida erinevad mõõdikud, näiteks liiklusvoolavus, elanike rahulolu, linna eelarve, reostatus, müratasemed, ühistranspordi kasutatavuse statistika jne. @mitte_tallinna mõttekaaslased on mängule ette heitnud liigset autokesksust, sest maju saab ehitada ainult autotee äärde ning linnaelanike ühistransporti suunamisel tekib klaaslagi ette, mis muudab mängu veelgi enam Kõlvarti simulaatoriks.
Ent Tallinna linnaruumi ja liikuvuse diskussiooni varjus tekib kohati naeruväärne küsimus: kas Cities: Skylines saab kaasa aidata sellele vestlusele? Eelkõige aitab see sisemisi pingeid maandada – kusagil on linn, mis on täpselt selline, nagu ise tahad. See võib aidata ka visualiseerida teatud linnaruumiga seonduvaid mõtteid ja lahendusi, kuid kindlasti soodustab see tugitoolispetsialistide pealekasvu. See on mure, mida linnaruumi diskussioon on juba pikalt põdenud.
Cities: Skylines muudab munitsipaalelu lahedamaks, eelkõige tallinlastele. Peamiselt tänu sellele, et seal puudub kõik see, mis on aastate jooksul tallinlasi linnavõimust võõrandanud ja selle vastu vaenu tekitanud. Seal ei sõida korrumpeerunud bussiremonditöökoja juhatajad Lamborghini ja Hummeriga mööda linna ringi. Haiglate ja koolide ehitamisel ei ilmu poliitikud linti lõikama, seljas ülikond ja peas äsja poleeritud ehituskiiver. Transpordiametnikud ei võõpa kostüümipidudel enda nägu mustaks ega ole ambaalsete väljaütlemisega.
15 aastat tagasi, kui Jüri Ratas oli Tallinna linnapea, läks ta koos selleaegse abilinnapea Jaanus Mutliga Estonia teatrisse. Teatri grimmitoas lasid end itaallasteks meikida ning läksid turiste etendades taksodega sõitma. Eesmärk oli teada saada, kas välismaalaste käest küsitakse kõrgemat hinda. Sellist poliitjaburust Cities: Skylines’is ei toimu.
Mänguline linnaelu modelleerimine
Iga elanik on individuaalne subjekt, kes elab, õpib, töötab ja liigub mööda linna ringi ning kelle tegemisi on igal hetkel võimalik jälgida. Ta tekitab ummikuid, käib poodides, jääb vahepeal haigeks. Ta elukulg sõltub ümbritsevast keskkonnast ja linna pakutud teenustest. Näiteks sõltub haigestumise tõenäosus reostusest, müratasemest, arstiabi ja terviserajatiste kättesaadavusest. Elanike indiviidsus muudab mängu tunnetuslikult palju elutruumaks, andes ühtlasi mängijale hea isakese tunde.
Ümberkorraldused teedevõrgus muudavad liikluskoormust kogu linnas. Igal muudatusel on silmaga nähtav mõju. Erinevad koosmõjud ja linnaruumi kujundavad mehhanismid on küll rängalt lihtsustatud ning esitatud mängulises kontekstis, kuid annavad siiski mingisuguse aimduse urbanistliku elukeskkonna ja liikluse toimimisest. Ehitada võib nii USA ja Nõmme eeskujul igavaid ruudustik-tänavaplaneeringuga linnu kui ka düstoopilisi metropole, mille tänavad moodustavad heksagone. Või võtta inspiratsiooni suursugusest Pariisist ning ehitada triumfikaare ümber ringtee, millest kiirgavad mööda linna laiali 12 uhket avenüüd.
Peamine tähelepanu mängus läheb selle, et elanikel oleksid tagatud kõik elementaarsed teenused: haridus, tervishoid, politsei, pääste, prügivedu, vesi, elekter, meelelahutus, muud kommertsteenused ja liikuvus ning loomulikult töökohad vastavalt haridustasemele ja katus pea kohal. Tähelepanu vajavad ka makroteemad: turism, import-eksport, tööstusparkide ja ülikoolilinnakute arendamine. Kuid aja jooksul muutuvad palju olulisemaks linna esteetiline väärtus ja kontseptuaalne terviklikkus. Nagu The Sims’is, kus on maja ehitamine palju huvitavam kui karakterite pesemine, potitamine ja toitmine.
Lähim analoog reaalsest elust Cities: Skylines’i mängimisele on dioraamide ehitamine. See mäng tekitab elevust samamoodi nagu oma keldris mänguraudtee olustike ehitamine, kuid värvi- ja liimiaure sisse hingamata. Baasmäng maksab alla 30 euro, millele lisaks saab osta 150 euro jagu erinevaid lisasid vastavalt vajadusele ja maitsele. Etteruttavalt võib ära öelda, et neist enamik on ebavajalikud. Palju muljetavaldavam ja kasulikum on arvutimänguplatvorm Steam Workshop, kuhu mängijad laevad üles enda tehtud faile, mida saab oma mängule tasuta juurde tõmmata. Sealt leiab kõik vajaliku, millega ehitada linn omanäoliseks: sõiduteede märgistuskattest rongijaamade ja erinevate tööriistadeni välja.
Mängu ümbritsev ökosüsteem on see, mis muudab Cities: Skylines’i sarnaseks mänguraudteede ehitamisega. Seda nii Steam Workshopi näol kui ka Redditis, kuhu fanaatikud postitavad pilte enda loodud linnaruumidest. Graafikaseadistused on põhja keeratud, originaalmängu on Workshopi abil täiustatud, valguse langemist ja peegeldumist on sätitud ning tulemus on reaalsest elust peaaegu eristamatud jäädvustused linnaruumist. Pilte teevad pedantsed ja loomingulised käsitöölased, kes jäljendavad Google Streetview’s nähtut ning lihvivad oma virtuaalseid dioraame viimse detailini, et tegeleda virtuaalse linnakeskkonna fotograafiaga.
Cities: Skylines on mõtteharjutus, mida võiks proovida igaüks, kellele läheb korda linnaruumi areng. Siinkohal jääbki artikli autor ootama, mil @mitte_tallinn hakkab Cities: Skylines’i mängimist Twitchis striimima. Või Kõlvart. Emb-kumb.
Sarnased artiklid
Ehita omaenda Tallinn – Cities: Skylines ehk Mihhail Kõlvarti simulaator
Cities: Skylines’i mängimine on parem kui @mitte_tallinna Instagramis jälgimine – see lisab linnakeskkonnas ringi käimisele uue mõõtme, sest virtuaalset linna ehitades hakkad alateadlikult ühel või teisel moel inspiratsiooni kodulinnast ammutama.
Omaenda Tallinna ehitamine ei ole ülepingutus – mängule saab lisada realistliku Tallinna aluskaardi. Saadaval on ka Pärnu, Narva ja Tartu aluskaardid.
Soomlaste arendatud Mihhail Kõlvarti simulaator, mis on edasiarendus kultuslikust SimCity’st, on müünud juba üle kuue miljoni eksemplari. Mäng võimaldab väljendada oma nägemust linnaruumist, tekitades samal ajal empaatiat linnavalitsuse vastu, sest tuleb välja, et linna edukas ja jätkusuutlik valitsemine seisneb rohkemas kui rattateede ehitamises.
Olen ehitanud linnu pea 200 tundi. Mitte suuga, vaid ikka oma käega hiirel ja ekraani taga. Umbes viie nädala jagu töötunde – enamasti öösel, aga vahepeal ka kohe peale tööpäeva. Paar esimest linna lõpetasid pikemalt keerutamata pankrotis, sest maksumaksjate tulubaasi ei tulnud loodetud kiirusega taha ning ambitsioonikalt ehitatud maanteevõrgustik koos haiglate ja koolidega osutus jätkusuutmatuks. Kaevandus- ja naftalinnad läksid pankrotti kohe peale looduslike ressursside ammendumist. Kahel linnal reostasin veevarustuse, mis tappis enamiku maksumaksjatest ja viis linna, üllatus-üllatus, taas pankrotti. Üks linn oleks vananeva rahvastiku tõttu peaaegu maksejõuetuks muutunud. Oli linnu, kus tekkisid väljakannatamatud ummikud, ja linnu, mille esteetikast tüdinesin kiirelt.
Mäng algab maantee mahasõidu ääres, kuhu asum tuleb rajada, ning kulminatsiooniks on raketi saatmine avakosmosse ja monumentaalsete ehitiste rajamine. Asja toimimisel aitavad silma peal hoida erinevad mõõdikud, näiteks liiklusvoolavus, elanike rahulolu, linna eelarve, reostatus, müratasemed, ühistranspordi kasutatavuse statistika jne. @mitte_tallinna mõttekaaslased on mängule ette heitnud liigset autokesksust, sest maju saab ehitada ainult autotee äärde ning linnaelanike ühistransporti suunamisel tekib klaaslagi ette, mis muudab mängu veelgi enam Kõlvarti simulaatoriks.
Ent Tallinna linnaruumi ja liikuvuse diskussiooni varjus tekib kohati naeruväärne küsimus: kas Cities: Skylines saab kaasa aidata sellele vestlusele? Eelkõige aitab see sisemisi pingeid maandada – kusagil on linn, mis on täpselt selline, nagu ise tahad. See võib aidata ka visualiseerida teatud linnaruumiga seonduvaid mõtteid ja lahendusi, kuid kindlasti soodustab see tugitoolispetsialistide pealekasvu. See on mure, mida linnaruumi diskussioon on juba pikalt põdenud.
Cities: Skylines muudab munitsipaalelu lahedamaks, eelkõige tallinlastele. Peamiselt tänu sellele, et seal puudub kõik see, mis on aastate jooksul tallinlasi linnavõimust võõrandanud ja selle vastu vaenu tekitanud. Seal ei sõida korrumpeerunud bussiremonditöökoja juhatajad Lamborghini ja Hummeriga mööda linna ringi. Haiglate ja koolide ehitamisel ei ilmu poliitikud linti lõikama, seljas ülikond ja peas äsja poleeritud ehituskiiver. Transpordiametnikud ei võõpa kostüümipidudel enda nägu mustaks ega ole ambaalsete väljaütlemisega.
15 aastat tagasi, kui Jüri Ratas oli Tallinna linnapea, läks ta koos selleaegse abilinnapea Jaanus Mutliga Estonia teatrisse. Teatri grimmitoas lasid end itaallasteks meikida ning läksid turiste etendades taksodega sõitma. Eesmärk oli teada saada, kas välismaalaste käest küsitakse kõrgemat hinda. Sellist poliitjaburust Cities: Skylines’is ei toimu.
Mänguline linnaelu modelleerimine
Iga elanik on individuaalne subjekt, kes elab, õpib, töötab ja liigub mööda linna ringi ning kelle tegemisi on igal hetkel võimalik jälgida. Ta tekitab ummikuid, käib poodides, jääb vahepeal haigeks. Ta elukulg sõltub ümbritsevast keskkonnast ja linna pakutud teenustest. Näiteks sõltub haigestumise tõenäosus reostusest, müratasemest, arstiabi ja terviserajatiste kättesaadavusest. Elanike indiviidsus muudab mängu tunnetuslikult palju elutruumaks, andes ühtlasi mängijale hea isakese tunde.
Ümberkorraldused teedevõrgus muudavad liikluskoormust kogu linnas. Igal muudatusel on silmaga nähtav mõju. Erinevad koosmõjud ja linnaruumi kujundavad mehhanismid on küll rängalt lihtsustatud ning esitatud mängulises kontekstis, kuid annavad siiski mingisuguse aimduse urbanistliku elukeskkonna ja liikluse toimimisest. Ehitada võib nii USA ja Nõmme eeskujul igavaid ruudustik-tänavaplaneeringuga linnu kui ka düstoopilisi metropole, mille tänavad moodustavad heksagone. Või võtta inspiratsiooni suursugusest Pariisist ning ehitada triumfikaare ümber ringtee, millest kiirgavad mööda linna laiali 12 uhket avenüüd.
Peamine tähelepanu mängus läheb selle, et elanikel oleksid tagatud kõik elementaarsed teenused: haridus, tervishoid, politsei, pääste, prügivedu, vesi, elekter, meelelahutus, muud kommertsteenused ja liikuvus ning loomulikult töökohad vastavalt haridustasemele ja katus pea kohal. Tähelepanu vajavad ka makroteemad: turism, import-eksport, tööstusparkide ja ülikoolilinnakute arendamine. Kuid aja jooksul muutuvad palju olulisemaks linna esteetiline väärtus ja kontseptuaalne terviklikkus. Nagu The Sims’is, kus on maja ehitamine palju huvitavam kui karakterite pesemine, potitamine ja toitmine.
Lähim analoog reaalsest elust Cities: Skylines’i mängimisele on dioraamide ehitamine. See mäng tekitab elevust samamoodi nagu oma keldris mänguraudtee olustike ehitamine, kuid värvi- ja liimiaure sisse hingamata. Baasmäng maksab alla 30 euro, millele lisaks saab osta 150 euro jagu erinevaid lisasid vastavalt vajadusele ja maitsele. Etteruttavalt võib ära öelda, et neist enamik on ebavajalikud. Palju muljetavaldavam ja kasulikum on arvutimänguplatvorm Steam Workshop, kuhu mängijad laevad üles enda tehtud faile, mida saab oma mängule tasuta juurde tõmmata. Sealt leiab kõik vajaliku, millega ehitada linn omanäoliseks: sõiduteede märgistuskattest rongijaamade ja erinevate tööriistadeni välja.
Mängu ümbritsev ökosüsteem on see, mis muudab Cities: Skylines’i sarnaseks mänguraudteede ehitamisega. Seda nii Steam Workshopi näol kui ka Redditis, kuhu fanaatikud postitavad pilte enda loodud linnaruumidest. Graafikaseadistused on põhja keeratud, originaalmängu on Workshopi abil täiustatud, valguse langemist ja peegeldumist on sätitud ning tulemus on reaalsest elust peaaegu eristamatud jäädvustused linnaruumist. Pilte teevad pedantsed ja loomingulised käsitöölased, kes jäljendavad Google Streetview’s nähtut ning lihvivad oma virtuaalseid dioraame viimse detailini, et tegeleda virtuaalse linnakeskkonna fotograafiaga.
Cities: Skylines on mõtteharjutus, mida võiks proovida igaüks, kellele läheb korda linnaruumi areng. Siinkohal jääbki artikli autor ootama, mil @mitte_tallinn hakkab Cities: Skylines’i mängimist Twitchis striimima. Või Kõlvart. Emb-kumb.
