Borat – isehakanud Kasahstani ajakirjanik, kes üritas 2006. aastal röövida Pamela Andersoni. Tegelane, kelle häält on matkinud pea kõik mu kunagised klassivennad. Mees, kelle vastuolulisus on suur osa tema ikoonilisusest. Sacha Baron Coheni veider ja satiiriline tegelane ning film sai sel sügisel teise osa, mis tõstis taas esile päevakajalised teemad kultuurist, rahvusest ja sellest, kas komöödial peaksid olema piirid.

Kui „Borat” esimest korda kinoekraanidele jõudis, saatis seda kasahhide tugev pahameel. Film kujutas neid vaese, mudahüttides elava, barbaarse ja tagurliku rahvana ning muutis kogu Kasahstani maine läänemaailma silmis selliseks.

Filmipublik jagunes kahte leeri: ühed pidasid filmi ja peategelast antisemiitlikuks ning teiste arust on film rohkem paroodia ameeriklaste maailmavaate kohta. Kasahstani valitsus mõistis filmi hukka ning tänaseni on „Borat” keelatud enamikus Araabia maades.

Mitu filmis osalenud inimest kaebas „Borati” tegijad kohtusse. Kõige enam kajastatud oli juhtum, kus Rumeenias asuva Glodi küla elanikud kaebasid kohtusse filmi produtsendid. Külaelanikud väitsid, et neile valetati filmimise eesmärgi kohta ja neid kujutati rumalate verepilastajatena. Juhtum kohtus läbi ei läinud ning peeti lahendatuks, kuna kaebajad ei esitanud piisavalt asitõendeid. „Borati” tegijad võitsid ka kõik teised kohtulahingud.

Seos „Boratiga” saatis Kasahstani pikalt ja ka kõrgel poliitdiplomaatilisel tasandil, isegi Eestis. 2018. aastal külastas Eestit tolleaegne Kasahstani asepeaminister Askar Žumagalijev, kellele näidati siseministeeriumis ettekannet, kus oli Kasahstani illustratsioonina kasutatud Borati pilti. Intsident oli piinlik kõigi osapoolte jaoks. Kasahstani delegatsiooni käest palus vabandust ka toonane siseminister Andres Anvelt.

Kui lubada endale veidi dramaatilisust, võib öelda, et „Borat” ja Sacha Boren Cohen kindlustasid endale koha maailma ajaloos. „Borat” oli meedias pidev kõneaine ning Coheni spetsiifiline huumorimeel ja situatsioonide enda kasuks ärakasutamine jätkusid tema teisteski filmides. Esimese filmi järel jättis Cohen mulje, et Boratit ta enam ei kehasta. Kuid selle aasta septembris teatati uuest Borati filmist, mis oli tolleks ajaks juba valmis. Vähesed imestasid, et selline ikooniline tegelane naaseb ekraanidele ajal, mil poliitilised ja sotsiaalsed sõnumid on meelelahutuses selgemini väljendumas.

14 aastat peale esimese filmi ilmumist jõudiski kinolinadele teine osa. „Borat: Subsequent Moviefilm” taaselustas pikalt unes olnud diskussiooni huumori piiride üle, kuid seekord ei ole film Kasahstanis nii palju negatiivset vastukaja leidnud, sest Cohen keskendub oma uues filmis enam USA poliitilisele situatsioonile. Kord Kasahstanis keelatud filmi tunnusfraas „Very nice!” on nüüd selle riikliku turismikampaania ametlik slogan. Kampaania eesmärk on meeldejäävalt ja lühidalt kirjeldada Kasahstani loodust, toitu ja inimesi.

Ent kõik kasahhid pole jätkuvalt Boratile andestanud. Enne uue filmi esilinastust allkirjastas ligi 100 tuhat inimest online-avalduse linateose avaldamata jätmiseks. Protestijad kogunesid esilinastuse päeval Kasahstani pealinnas Almatõs USA konsulaadi ette, et protesteerida filmi linastumise vastu. Kasahstani Ameerika assotsiatsioon saatis hiljuti uue filmi voogesitajale Amazon Prime Videole kirja, süüdistades Cohenit ülimalt haavatava ja alaesindatud vähemusrahvuse ründamises ja ohtlikus lihtsustamises.

Cohen ütles, et valis Kasahstani oma tegelaskuju päritoluriigiks, sest see on reaalne riik, millest enamik ameeriklasi teab väga vähe, ning valik oli üsna suvaline. „Boratit” on peetud ka paroodiaks hoopis Ameerika ühiskonna kohta, kus on ühtpidi väga tugevad isikuvabadused, kuid mida paradoksaalselt saadab laialdane diskrimineerimine. Lisaks pilgatakse ameeriklaste teadmatust maailmast väljaspool nende riiki.

Uues filmis käsitletakse antisemitismi ja holokausti eitamist üheselt mõistetava kriitikaga, mis on suur edasiminek esimesest filmist. Tasub vaid meenutada filmis nähtud juudijooksu üritust, mis meenutas Pamplona härjajooksu, kuid härgade asemel jooksis rahvas hiidjuutide eest. Juudijooks päädis sellega, et lapsed peksid katki hiidjuudimuna, enne kui see jõudis kooruda. Või kuidas Ameerikas olles Borat ja ta ustav kaaslane Azamat põgenesid keset ööd oma majutajate juurest, sest selgus nende juudi päritolu. Filmitegijad on sõnanud, et tegemist on satiiriga, mille eesmärk on ironiseerida ja mõnitada antisemitismi, kuid mis ei jõudnud kõigile vaatajatele sellisel moel kohale.

Matemaatik ja autor Nassim Nicholas Taleb sõnas Twitteris, et „Borat” on pea et kõige rassistlikum film ajaloos, alandades varjamatult Kasahstani kodanikke. Ta peab seda küll paroodiaks, aga lisas, et kui rassistlikud naljad on lubatud ühe, kuid mitte teise rassi kohta, siis see on rassismi kõige hullem vorm. Tema meelest peaks komöödia olema lubatud iga valdkonna või mitte ühegi kohta. Poliitkorrektsust ei saa rakendada vaid valitud teemadele, nentis Taleb.

Ühiskonnakriitiline ja satiiriline film on komöödia inimestele, kes mõistavad, et rassism ja diskrimineerimine on vastuvõetamatu ükskõik mis kontekstis. Borati filmist võib jääda mulje, et vähemuste halvustamine on lubatud, kuid tegelikult on musta huumori ja naeruvääristamise taga sügav poliitiline hoiak. Borati filmid on musternäide huumori äärealade proovilepanekust, kus endale jalga tulistamine on vaid paari sammu kaugusel. Küll aga ei saa seda ette heita Cohenile ja ülejäänud filmitiimile, kes on vastuolulisest mokumentaali stiilist teinud omaette kunsti.