Mindfulness. Hägune meeletead(us)likkus

Published On: June 28, 2020By

Mindfulness (eestikeelsena nt meeleteadlikkus, ärksus, teadvelolek) on sõna, millega tänaseks pigem vähesed üldse kokku puutunud pole. Meeleteadlikkusele osutati ka eriolukorras. Nimelt jäi silma noorte infoportaali Teeviit nimekiri soovitustest kodusteks tegevusteks karantiini ajal, millest hulgas oli “katsetada mindfulness harjutusi”. 

Illustratsioon: Mihkel Kristjan Pant

Meeleteadlikkus tuleneb budismi õpetusest, kus sellele pühendunud harjutused on osaks teekonnal valgustusse ja kannatustest vabanemisse (nirvaana). Tänaseks põhiliselt teraapia/eneseabi vormis leviv ‘meeleteadlikkus’ on esitatud mõnevõrra konkreetsemate eesmärkide kaudu. Näiteks aitavat see vabaneda stressist ja ärevusest, ühtlasi parandades harjutaja keskendumisvõimet. “Teaduslikuks” muditud meeleteadlikkuse seisundit on esitatud olevikukesksena, keskendumisena käesolevale hetkele, jälgides toimuvat hinnangutevabalt. Budistlikus traditsioonis see-eest on mindfulness’i otseseks tähenduseks mälu/meelespidamine

Ütlen kohe ära, et mu eesmärk ei ole võtta seisukohta meeleteadlikkuse kasulikkuse kohta. Sel teemal ilmub maailmas üle 1000 (!) teadusartikli aastas. Enamasti asjalikud numbrilised ülevaated mediteerijate ajuskaneeringute tulemustest või verest mõõdetud stressitasemest. Kogutud andmete põhjal tehakse järeldusi inimese meeles toimuva kohta. Kuigi need uurimised on kindlasti efektiivsed mindfulness’ile läänelikku maailmavaatesse sobiva teaduslikult universaalse imago peale surumises, ei ütle nad minu arvates meeleteadlikkuse enda protsessi kohta eriti midagi. Seetõttu tahaksin ise hoopis küsida mindfulness’i mõiste ja protsesside tähendustamise viiside kohta. Millest üldse räägitakse, kui räägitakse mindfulness-ist? Või veelgi enam, kuidas sellest räägitakse? 

Võiks mõtiskleda, miks oli “katsetada mindfulness harjutusi” üks ettepanek eriolukorra ajaks. Möödunud kuude jooksul kogesime, kuidas koroonaviirus nakatas kõiki argielu olemise viise, eelkõige muutes meie suhtumist ümbritsevasse keskkonda ettevaatlikumaks ja käitumist tähelepanelikumaks. Pandeemia leviku takistamiseks jäime eneseisolatsiooni. Selline eraldumine on muuhulgas äärmiselt asjakohane loomaks ideaalilähedased laboratoorsed tingimused sisekaemuseks, kuna eemaldab vajaduse viibida erinevates kontekstides, millest meie olemisviisid eelkõige lähtuvad. Pidevalt muutuvate väliste tingimustega kohanemisel jäävad sisemised automatismid pigem märkamata. Karantiinis olles märkab inimene, mida kõige rohkem igatseb, mis elus katkeb, mis jätkub, mida saab ära teha teistsuguste vahenditega või sootuks ära jätta. Sai näiteks halbu uudiseid või head raamatut lugeda.

Eriolukord nõudis harjumuste muutmist. Harjumuste muutmiseks on vaja eelnevalt vanadest automatismidest teadlikuks saada ning mõista nende domineerivat rolli enda käitumises. Oma näo mitte puudutamine on hea näide meeleteadlikkuse kaasamise vajalikkusest teadvustamata harjumuste muutmisel: siin-ja-praegu tähelepanu pööramine aitab märgata, kui näpp nina poole tõuseb. Samas peab ka alati meeles pidama, et näppida ei tohi. 

Siit tekibki kohe paar küsimust sõna mindfulness tähenduse kohta. Kui mindfulness seisneb hinnanguteta keskendumises käesolevale hetkele ilma minevikust-tulevikust mõtlemata, siis kuidas saab üldse selles hetkes mäletada, et peab olema teadlik oma meelest ja keskenduma käesolevale? Kuigi meeleteadlikkuse puhul rõhutatakse hinnanguvaba omadust, nõuab see tegelikult siiski kriitilist meelt, näiteks kasvõi juba sellel tasandil, et harjutamise ajal peab märkama, kui tekivad hinnangud. Kas seegi pole omamoodi hinnangulisus?

Ega tegelikult olegi nii, et üks (siin-ja-praegu, hinnangutevabalt) välistaks teise (mälu kaasamine käesolevasse, hinnangutest vabana). Tasub aga siinkohal tähele panna võimalust valida, missuguseid nüansse definitsiooni kaasata ning missugused välja jätta. See, kuidas midagi kirjeldatakse ja missugustes olukordades sellega kokku puututakse, kujundab tunnetuse ja arusaama asja olemusest. 

Mindfulness’i ja teiste mentaalsete harjutuste õpetustes on tähtis roll sellel, kuidas nende kohta informatsiooni edastatakse ja vastu võetakse. Ainuüksi verbaalselt ülekantavad õpetussõnad sellest, mida ja kuidas enda meelega teha, peaksid olema sisuliselt mõtestatud kahepoolselt: õpetaja peaks mõistma õpilase maailmavaadet ja tegema kindlaks, et suheldakse toetudes piisavalt sarnastele alustele – et õpilane on temaga “samas paadis”. Seetõttu ongi päris mõttetu, kui meeleteadlikkuse harjutused muutuvad lihtsalt millegi nurgas “katsetamiseks”. Tore ehk küll (hea vaikne ka vahelduseks, eriti eriolukorras, kus harjumatult palju koos kodus olema peab) – aga vaevalt midagi enamat.

Ega keelemärkide kaudu saagi kogemusi täpselt edasi anda. Toetudes õpetlasele-orientalistile-tõlkijale Linnart Mällile, on keel siiski ainuke vahend kõrgemate meeleseisunditeni jõudmiseks: “[o]lendil, kellel keelt ei ole olemas, kes ei kasuta mingeid märke, kes ei kuulu mingisse kultuuri, see üldse nirvaanasse ei jõua. […] Ebatäiuslik keel on parem kui keele puudumine.” Peaksime püüdlema võimalikult vähese ebatäiuslikkuse poole, selgitama mõistete erinevaid tähendusvarjundeid.

Tahaksin lõpetuseks välja tuua veel Mälli kirjelduse teadvusest kui sisemisest tekstist, mis minu arvates sobib selgitamaks ka meeleteadlikkuse harjutamise protsessi: “[a]inult sisemise teksti genereerimine annab inimesele võimaluse jõuda teadvuse uute seisunditeni, olgu need siis kõrgemad või madalamad. Aga […] kui ma panen raamatu kinni, kas see on siis tekst? Ei ole, see on siis hunnik paberit. Tekstiks saab raamat alles siis, kui ta satub kokkupuutesse teadvusega, st kui keegi teeb ta lahti ja hakkab lugema.” 

Mindfulness’i harjutamist võiks mõtestada kui meele lugemist. Öeldakse küll, et you can’t read my mind, aga kui arvestada, et enda meelt vaadeldes saab teadlikumaks sisemise teksti genereerimise viisidest, siis ilmselt aitab meeleteadlikkus märgata sarnaseid protsesse ka teistes. Vähemalt siis, kui mitte ainult katsetada, vaid lausa õppida lugema. Ja siis me ei ole enam lihtsalt hunnik (vetsu)paberit.

 

Autor: Elli Marie Tragel

 

Viited: 

  1. Siinkirjutaja eelistab mõiste mindfulness tõlkimiseks sõna meeleteadlikkus, mis selgelt osutab seotusele meelega, mitte lihtsalt teadvusetu oleku vastandile.
  2. Teeviit: https://www.teeviit.ee/mida-teha-kui-on-eriolukord-riigis/, külastatud 19.05.2020.
  3. Mindfulness on tõlge paalikeelsele sõnale sati, mis tähistab mälu/mälu kohalolu/meelespidamist.
  4. Mäll, Linnart 2018. Tõe tee, lk 73.
  5. Mäll, Linnart 2018. Tõe tee, lk 72.

 

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Mindfulness. Hägune meeletead(us)likkus

Published On: June 28, 2020By

Mindfulness (eestikeelsena nt meeleteadlikkus, ärksus, teadvelolek) on sõna, millega tänaseks pigem vähesed üldse kokku puutunud pole. Meeleteadlikkusele osutati ka eriolukorras. Nimelt jäi silma noorte infoportaali Teeviit nimekiri soovitustest kodusteks tegevusteks karantiini ajal, millest hulgas oli “katsetada mindfulness harjutusi”. 

Illustratsioon: Mihkel Kristjan Pant

Meeleteadlikkus tuleneb budismi õpetusest, kus sellele pühendunud harjutused on osaks teekonnal valgustusse ja kannatustest vabanemisse (nirvaana). Tänaseks põhiliselt teraapia/eneseabi vormis leviv ‘meeleteadlikkus’ on esitatud mõnevõrra konkreetsemate eesmärkide kaudu. Näiteks aitavat see vabaneda stressist ja ärevusest, ühtlasi parandades harjutaja keskendumisvõimet. “Teaduslikuks” muditud meeleteadlikkuse seisundit on esitatud olevikukesksena, keskendumisena käesolevale hetkele, jälgides toimuvat hinnangutevabalt. Budistlikus traditsioonis see-eest on mindfulness’i otseseks tähenduseks mälu/meelespidamine

Ütlen kohe ära, et mu eesmärk ei ole võtta seisukohta meeleteadlikkuse kasulikkuse kohta. Sel teemal ilmub maailmas üle 1000 (!) teadusartikli aastas. Enamasti asjalikud numbrilised ülevaated mediteerijate ajuskaneeringute tulemustest või verest mõõdetud stressitasemest. Kogutud andmete põhjal tehakse järeldusi inimese meeles toimuva kohta. Kuigi need uurimised on kindlasti efektiivsed mindfulness’ile läänelikku maailmavaatesse sobiva teaduslikult universaalse imago peale surumises, ei ütle nad minu arvates meeleteadlikkuse enda protsessi kohta eriti midagi. Seetõttu tahaksin ise hoopis küsida mindfulness’i mõiste ja protsesside tähendustamise viiside kohta. Millest üldse räägitakse, kui räägitakse mindfulness-ist? Või veelgi enam, kuidas sellest räägitakse? 

Võiks mõtiskleda, miks oli “katsetada mindfulness harjutusi” üks ettepanek eriolukorra ajaks. Möödunud kuude jooksul kogesime, kuidas koroonaviirus nakatas kõiki argielu olemise viise, eelkõige muutes meie suhtumist ümbritsevasse keskkonda ettevaatlikumaks ja käitumist tähelepanelikumaks. Pandeemia leviku takistamiseks jäime eneseisolatsiooni. Selline eraldumine on muuhulgas äärmiselt asjakohane loomaks ideaalilähedased laboratoorsed tingimused sisekaemuseks, kuna eemaldab vajaduse viibida erinevates kontekstides, millest meie olemisviisid eelkõige lähtuvad. Pidevalt muutuvate väliste tingimustega kohanemisel jäävad sisemised automatismid pigem märkamata. Karantiinis olles märkab inimene, mida kõige rohkem igatseb, mis elus katkeb, mis jätkub, mida saab ära teha teistsuguste vahenditega või sootuks ära jätta. Sai näiteks halbu uudiseid või head raamatut lugeda.

Eriolukord nõudis harjumuste muutmist. Harjumuste muutmiseks on vaja eelnevalt vanadest automatismidest teadlikuks saada ning mõista nende domineerivat rolli enda käitumises. Oma näo mitte puudutamine on hea näide meeleteadlikkuse kaasamise vajalikkusest teadvustamata harjumuste muutmisel: siin-ja-praegu tähelepanu pööramine aitab märgata, kui näpp nina poole tõuseb. Samas peab ka alati meeles pidama, et näppida ei tohi. 

Siit tekibki kohe paar küsimust sõna mindfulness tähenduse kohta. Kui mindfulness seisneb hinnanguteta keskendumises käesolevale hetkele ilma minevikust-tulevikust mõtlemata, siis kuidas saab üldse selles hetkes mäletada, et peab olema teadlik oma meelest ja keskenduma käesolevale? Kuigi meeleteadlikkuse puhul rõhutatakse hinnanguvaba omadust, nõuab see tegelikult siiski kriitilist meelt, näiteks kasvõi juba sellel tasandil, et harjutamise ajal peab märkama, kui tekivad hinnangud. Kas seegi pole omamoodi hinnangulisus?

Ega tegelikult olegi nii, et üks (siin-ja-praegu, hinnangutevabalt) välistaks teise (mälu kaasamine käesolevasse, hinnangutest vabana). Tasub aga siinkohal tähele panna võimalust valida, missuguseid nüansse definitsiooni kaasata ning missugused välja jätta. See, kuidas midagi kirjeldatakse ja missugustes olukordades sellega kokku puututakse, kujundab tunnetuse ja arusaama asja olemusest. 

Mindfulness’i ja teiste mentaalsete harjutuste õpetustes on tähtis roll sellel, kuidas nende kohta informatsiooni edastatakse ja vastu võetakse. Ainuüksi verbaalselt ülekantavad õpetussõnad sellest, mida ja kuidas enda meelega teha, peaksid olema sisuliselt mõtestatud kahepoolselt: õpetaja peaks mõistma õpilase maailmavaadet ja tegema kindlaks, et suheldakse toetudes piisavalt sarnastele alustele – et õpilane on temaga “samas paadis”. Seetõttu ongi päris mõttetu, kui meeleteadlikkuse harjutused muutuvad lihtsalt millegi nurgas “katsetamiseks”. Tore ehk küll (hea vaikne ka vahelduseks, eriti eriolukorras, kus harjumatult palju koos kodus olema peab) – aga vaevalt midagi enamat.

Ega keelemärkide kaudu saagi kogemusi täpselt edasi anda. Toetudes õpetlasele-orientalistile-tõlkijale Linnart Mällile, on keel siiski ainuke vahend kõrgemate meeleseisunditeni jõudmiseks: “[o]lendil, kellel keelt ei ole olemas, kes ei kasuta mingeid märke, kes ei kuulu mingisse kultuuri, see üldse nirvaanasse ei jõua. […] Ebatäiuslik keel on parem kui keele puudumine.” Peaksime püüdlema võimalikult vähese ebatäiuslikkuse poole, selgitama mõistete erinevaid tähendusvarjundeid.

Tahaksin lõpetuseks välja tuua veel Mälli kirjelduse teadvusest kui sisemisest tekstist, mis minu arvates sobib selgitamaks ka meeleteadlikkuse harjutamise protsessi: “[a]inult sisemise teksti genereerimine annab inimesele võimaluse jõuda teadvuse uute seisunditeni, olgu need siis kõrgemad või madalamad. Aga […] kui ma panen raamatu kinni, kas see on siis tekst? Ei ole, see on siis hunnik paberit. Tekstiks saab raamat alles siis, kui ta satub kokkupuutesse teadvusega, st kui keegi teeb ta lahti ja hakkab lugema.” 

Mindfulness’i harjutamist võiks mõtestada kui meele lugemist. Öeldakse küll, et you can’t read my mind, aga kui arvestada, et enda meelt vaadeldes saab teadlikumaks sisemise teksti genereerimise viisidest, siis ilmselt aitab meeleteadlikkus märgata sarnaseid protsesse ka teistes. Vähemalt siis, kui mitte ainult katsetada, vaid lausa õppida lugema. Ja siis me ei ole enam lihtsalt hunnik (vetsu)paberit.

 

Autor: Elli Marie Tragel

 

Viited: 

  1. Siinkirjutaja eelistab mõiste mindfulness tõlkimiseks sõna meeleteadlikkus, mis selgelt osutab seotusele meelega, mitte lihtsalt teadvusetu oleku vastandile.
  2. Teeviit: https://www.teeviit.ee/mida-teha-kui-on-eriolukord-riigis/, külastatud 19.05.2020.
  3. Mindfulness on tõlge paalikeelsele sõnale sati, mis tähistab mälu/mälu kohalolu/meelespidamist.
  4. Mäll, Linnart 2018. Tõe tee, lk 73.
  5. Mäll, Linnart 2018. Tõe tee, lk 72.