Tee tööd ja näe vaeva – siis tuleb armastus. Kuulsad sõnad, mis on igale eestlasele tuntuks saanud Tammsaare meistriteose kaudu, kuid tundub, et tänapäeval peaks selle ümber sõnastama. Tee ettevõte – siis tuleb armastus? Loo start-up – siis tuleb kohe kindlasti armastus. Idufirmad? Armastust on lausa kuhjaga. 

Tundub, et just selline arusaam on Eesti haridussüsteemi põimunud, sest üha enam on näha koolide õppekavades ilutsemas ettevõtlusõppeainet. Mõne kooli puhul on start-up‘i loomine tehtud lausa osaks arvestuslikust tööst näiteks loovtöö näol. Loovtöö oma olemuselt on millegi loomine või uurimine kaheksandas klassis ning kool saab ise otsustada teatud kriteeriumeid töö tegemisel. Vabariigi Valitsuse riikliku õppekava 2011. aasta määruses seisab, et ettevõtlusõpetuse aine läbinu peab suutma kolmanda kooliastme loovtööna teostada minifirma. Kõik koolid ei ole kohustatud antud ainet praktiseerima, kuid on mitmeid koole, kus just seda õpilased teevad. Samuti sätestab 2011. aasta määrus, et õpilasele tuleks õpetada “ettevõtja karjääri ja elustiili”.

Ettevõtluse õppimine oleks aktsepteeritav, kui õpilasel oleks valik

Gümnaasiumisse astudes on paljudel koolidel majandussuund. Soovidki saada tulevaseks ettevõtjaks? Palun väga. Kõikidele soovijatele on õnneks meie riigis kõik võimalused selleks olemas. Kuid põhikoolis ja veel enam algklassides pole õpilasel mitte mingit sõnaõigust selle üle, mida talle õpetatakse. Tihtipeale pole ka vanemad kursis õppekavade nüanssidega. Ma ei ütle, et 7-aastasel lapsel peaks nüüd olema jubedalt palju sõnaõigust selle üle, millest tal isegi õrna aimu pole, kuid miks õpetatakse lastele ettevõtlust, nagu see oleks kõige alus ning ilma selleta elus edasi ei jõua?

Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel läbiviidava ettevõtlusõppe programmi põhieesmärk on edendada ettevõtlusõpet kõigil haridustasemetel ja liikides ning süvendada ettevõtlikku mõtteviisi. Ettevõtlik mõtteviis peaks üldiselt tagama õpilasele oskused ettevõtte rajamiseks, selle juhtimiseks ning toimimiseks.

Kogu selle programmi eelarveks on märgitud ligi 2 miljonit eurot. Kindlasti on ettevõtluse õpetamisel ka omad plusspooled, kuid kas sellist ressurssi ei oleks võimalik paigutada valdkondadesse, millest noortel oleks rohkem kasu? Näiteks vaimse tervise hüvanguks, mille ka riigikogu liige Liina Kersna jutuks võttis. Ta tõi välja selle, et tuleval aastal pole riigieelarvesse arvestatud summat, mis oleks suunatud koolipsühholoogidele ning üleüldse ei pööra riik noorte vaimsele tervisele piisavalt tähelepanu.

Kogu jutu lõpuks: kas ettevõtlus sümboliseerib edukust? Noori vorbitakse juba maast madalast ettevõtjateks, sest just nii paistab tulevik helge. Ning lõpuks, kui kõik on ettevõtjad, pole enam miskit ette võtta.