Mul ei ole kohta, kuhu “tagasi minna”

Published On: January 11, 2020By

Esmapilgul ei erine ma teistest Eesti elanikest. Ka mu elulugu on tüüpiline: kasvasin üles Eesti väikelinnas, suviti töötasin ümbritsevatel põldudel ning olen lõpetanud riigigümnaasiumi. Nüüd kolisin kultuuripealinna, et koduriigi ülikoolis õppida. Siiski on midagi, mis paneb mind kahtlema, kas ma ikkagi kuulun siia.  See on viis, kuidas sa kortsutad kulmu, kui kuuled mind sõnu „öö“, „üllatus“, „jõgi“ ja „juua“ hääldamas. Jah, ma olen vene päritoluga.

Olen kuulnud väljendit, et Eestis on kaks paralleelühiskonda. Jaotus käib emakeele järgi. Eestlasteks peetakse neid, kelle emakeel on eesti keel, venelasteks neid, kelle emakeel on vene keel.

Räägin emakeelena küll vene keelt, kuid pean oma kodumaaks Eestit ning armastan seda sama tugevalt, kui mõnigi eestlane.

Mina ei oska ega saa ennast lahterdada kategooriasse “eestlane” või “venelane”. Räägin emakeelena küll vene keelt, kuid pean oma kodumaaks Eestit ning armastan seda sama tugevalt, kui mõnigi eestlane. Räägin küll aktsendiga, aga sõpradega koos olles palun, et kuulaksime eesti muusikat. Emaga vestlen vene keeles, aga tarbin peamiselt eestikeelset meediat. Kes ma siis olen? Eestlane või venelane? Kas on üldse vaja seda ühte sõna, mis justkui peaks ütlema, kes ma olen?

Moskvas või Peterburis käies ei julge ma väita, et olen venelane. Eestlastele ei saa ma aga väita, et olen nendega samast rahvusest, sest kõnelen aktsendiga.

Mõtlen endast kui vene keelt emakeelena kõnelevast Eestimaa inimesest. Selliseid Eestimaa inimesi on meil tegelikult väga palju. Nad räägivad teisigi keeli, mitte ainult eesti keelt või vene keelt. See, mis meid ühendab, on kodumaa, mida armastame sama tugevalt. 

Isamaa algas metsast 

Vene põhikoolis oli meil üks tore eesti keele õpetaja, kes korraldas alatasa igasuguseid üritusi. Üks nendest oli iga-aastane metsaistutamine. Toona võtsin seda kui toredat viisi veidi taskuraha teenida ja sõpradega värskes õhus aega veeta. Alles paar aastat hiljem mõistsin, mida õpetaja öelda tahtis, kui meid metsa istutama viis. 

Sain maaga ühte nägu palju varem, kui hakkasin riigikeelt kõnelema

Taipasin seda siis, kui mööda kodumaa metsi bussiga Ungari poole sõitsin. Hakkasin järsku tundma, et Eesti mets on teistest metsadest palju erilisem. See on rohelisem, ilusam, kuidagi palju kodusem ja korrapärasem, kui mujal.

Ma ise olen ju selle metsa istutanud. Olen ju ise käinud siin sõpradega jalutamas ja marju korjamas, meil on olnud siin nii vahva ja tore. Tasapisi hakkasin mõistma, kui tugev võib olla see kodutunne, see armastus oma isamaa vastu. „Koer läheb omanikuga ühte nägu, inimene läheb maaga ühte nägu“, loen hiljem Meelis Friedenthali kirjast kogumikust „Kuusteist Eesti kirja“. Tuleb välja, et ma sain maaga ühte nägu palju varem, kui hakkasin riigikeelt kõnelema.

Suurim vaenlane on hirm

Mäletan seda hirmu, kui järsku selgus, et ma ei saa enam venekeelses gümnaasiumis õpinguid jätkata. Et pärast põhikooli lõpetamist ootab mind ees riigigümnaasium, kus peamiseks õppekeeleks on just eesti keel. Eesti keele eksam võõrkeelena läks mul küll hästi, kuid ikkagi ei kujutanud ma ette, kuidas peaksin bioloogia, geograafia ja eelkõige ajaloo õppimisega eesti keeles hakkama saama. Hirmutav on avaldada klassiruumis arvamust materjali kohta, millest pool on tegelikult arusaamatuks jäänud. Hirmutav oli ka sööklas alustada vestlust võõra inimesega, kelle emakeel on minu jaoks võõrkeel.  Mis siis juhtub, kui ta kuuleb, kui halb on mu hääldus või kui palju vigu ma suudan teha ühes lihtsas lauses? Nüüd on mul vastus olemas. Mitte midagi.

See hirm on vale, aga see ikkagi eksisteerib inimeste peades. Sellepärast ei julge paljud mu vene keelt emakeelena kõnelevad sõbrad eestlastega suhelda. Selle hirmu pärast jäävad nad ilma huvitavatest tööpakkumistest, headest sõpradest ja põnevatest vestlustest. Ka mina ei ole sellest hirmust täielikult üle saanud. Ikka kardan rääkida.

Arvatavasti kool ja hiljem ka ülikool on need ainsad kohad, kust mind pole kunagi Venemaale saadetud

Siiamaani on mul suur aktsent ja siiamaani teen ma vigu. Nüüd olen aga võtnud hoiaku, et ma vähemalt alati üritan – sest mis mul ikka üle jääb? Ma olen juba kogenud väga erinevaid reaktsioone. Olen kuulnud palju ebameeldivaid sõnu, süüdistusi, pahandamist. Nendest enim tekitavad minus kurbust ja ajavad mind segadusse fraasid stiilis „Mine tagasi Venemaale”. Kuulsin seda nii klienditeenindajana töötades, kuid ka lihtsalt poes järjekorras seistes ja sõpradega vene keeles vesteldes. Arvatavasti kool ja hiljem ka ülikool on need ainsad kohad, kust mind pole kunagi Venemaale saadetud. Sest mu kodu on ju hoopis siin, Eestis, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Mul ei ole kohta, kuhu “tagasi minna”. 

Tartu on sildade linn, kuid Eesti vajab rohkem sildu

Muidugi olen kohanud ka väga toredaid inimesi, kes mõistavad ja andestavad vigu. Enne Tartusse õppima kolimist polnud ma kunagi kogenud nii palju headust ja toetust. Mitte ainult keeleküsimuses, vaid üleüldse. Tartu on linn, kus sa võid olla ükskõik, kes. Erinevad rahvad elavad ülikoolilinna ühiselamus samade seinte vahel ning saavad väga hästi läbi. Nad on küll erineva taustsüsteemiga, kuid see ei takista arusaamist, vaid rikastab ja annab sellele uuele ühiskonnale värvi.

Üks ajakirjanduse õppejõud ütles mulle, et kaht keelt osates saan ma hakata ehitama silda, mis ühendab Eestimaa inimesi ja aitab neil teineteist mõista. See metafoor jäi mulle tugevalt südamesse. Liiga tihti tunnen, et meie ühiskond jaguneb kaheks, jättes poolte vahele põhjatu kuristiku. Me ei mõista teineteist ja põrnitseme vastastikku. Liiga tihti olen sunnitud poole valima. Mis juhtub siis, kui ma ei taha valida? Miks ja kas üldse pean valima? Mina seisan ikkagi keskel. 

Ma valetaks, kui ütleks, et mingi keel on minu jaoks ilusam, kui emakeel. Olen tänulik, et sain suurepärase põhikoolihariduse vaid oma koduses keeles ja õppisin vene filoloogiat. Aga samal ajal seisab minu raamaturiiulil Puškini ja Lermontovi luulekogumike kõrval A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning oma armsate sõpradega räägin just eesti keeles. Riigikeel on samuti väga ilus, voolav ja huvitav – selles saab samuti laulda, rääkida südameasjadest, jagada rõõme ja kurbusi. Kui vene keel on minu jaoks kodune keel, siis eesti keel on kodumaa keel, mis on sama kallis, kui kodu, kus olen kasvanud. 

Ma ei saa ju ehitada meie vahele silda oma südame kildudest.

Osa minu mitte-eestlastest tuttavatest väga kurdavad ning süüdistavad riiki oma muredes, kuid neil puudub tahe ja motivatsioon osaleda Eesti ühiskonna elus. Nad elavad oma mullis ning nad on väga kinnised. Nii suur on nende peamine vaenlane ehk hirm keelebarjääri ees. Ka minul oli. Selliseid inimesi ei tasu hukka mõista, neid on vaja aidata. 

Osa on aga väga rahul siin elamisega, õppimisega ning töötamisega. Julgen väita, et viimaseid on mu suhtlusringkonnas palju rohkem. Kuid neilgi on omad päritoluga seotud mured. Seega olen nõus, et Eestimaa vajab rohkem sildu, et me kõik saaksime teineteist mõista, kooskõlas elada ja teineteist rikastada.

Jah, ma olen vene päritoluga ja räägin kodus vene keelt. Eesti keelega on mul veel pikk tee minna, aga palun, pea meeles, et ma väga püüan. Iga kord, kui sa hüüad „Eestimaa on eestlaste jaoks“, lõhud sa mu südant. Palun ära tee seda. Ma ei saa ju ehitada meie vahele silda oma südame kildudest. Mul on selle jaoks vaja kangemat materjali. 

 

2 Comments

  1. M September 24, 2020 at 02:19 - Reply

    see on ilus ja sügav lugu, aga ma ei oska seda lugeda. ma olen eestlane, mees, aga mu parimaid sõpru on üks vene tüdruk. temaga rääkides ma ei ole isegi kunagi mõelnud, et rahvusel võiks mingit tähtsust olla. tema temperament ja justkui pime enesekindlus on lihtsalt äge. ma räägin üsna halvasti vene keelt. meil on kokkulepe, et tema parandab minu vene keele grammatikavead ja mina tema eesti keele aktsendi vead. teate, see toimib superhästi.

  2. Christopher December 2, 2020 at 17:03 - Reply

    “Ärge öelge eestlastele Eestit.”

    Kas selle artikli autor ei usu, et eesti rahval on õigus kutsuda koju maad, kus ta on elanud tuhandeid aastaid?

    Ka Nõukogude Liit ei uskunud Eestit eestlaste jaoks, seepärast üritasid nad venelaste ulatusliku sisserände kaudu Eestit hävitada. Kas autor nõustub seetõttu Venemaa mineviku poliitilise genotsiidiga?

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Mul ei ole kohta, kuhu “tagasi minna”

Published On: January 11, 2020By

Esmapilgul ei erine ma teistest Eesti elanikest. Ka mu elulugu on tüüpiline: kasvasin üles Eesti väikelinnas, suviti töötasin ümbritsevatel põldudel ning olen lõpetanud riigigümnaasiumi. Nüüd kolisin kultuuripealinna, et koduriigi ülikoolis õppida. Siiski on midagi, mis paneb mind kahtlema, kas ma ikkagi kuulun siia.  See on viis, kuidas sa kortsutad kulmu, kui kuuled mind sõnu „öö“, „üllatus“, „jõgi“ ja „juua“ hääldamas. Jah, ma olen vene päritoluga.

Olen kuulnud väljendit, et Eestis on kaks paralleelühiskonda. Jaotus käib emakeele järgi. Eestlasteks peetakse neid, kelle emakeel on eesti keel, venelasteks neid, kelle emakeel on vene keel.

Räägin emakeelena küll vene keelt, kuid pean oma kodumaaks Eestit ning armastan seda sama tugevalt, kui mõnigi eestlane.

Mina ei oska ega saa ennast lahterdada kategooriasse “eestlane” või “venelane”. Räägin emakeelena küll vene keelt, kuid pean oma kodumaaks Eestit ning armastan seda sama tugevalt, kui mõnigi eestlane. Räägin küll aktsendiga, aga sõpradega koos olles palun, et kuulaksime eesti muusikat. Emaga vestlen vene keeles, aga tarbin peamiselt eestikeelset meediat. Kes ma siis olen? Eestlane või venelane? Kas on üldse vaja seda ühte sõna, mis justkui peaks ütlema, kes ma olen?

Moskvas või Peterburis käies ei julge ma väita, et olen venelane. Eestlastele ei saa ma aga väita, et olen nendega samast rahvusest, sest kõnelen aktsendiga.

Mõtlen endast kui vene keelt emakeelena kõnelevast Eestimaa inimesest. Selliseid Eestimaa inimesi on meil tegelikult väga palju. Nad räägivad teisigi keeli, mitte ainult eesti keelt või vene keelt. See, mis meid ühendab, on kodumaa, mida armastame sama tugevalt. 

Isamaa algas metsast 

Vene põhikoolis oli meil üks tore eesti keele õpetaja, kes korraldas alatasa igasuguseid üritusi. Üks nendest oli iga-aastane metsaistutamine. Toona võtsin seda kui toredat viisi veidi taskuraha teenida ja sõpradega värskes õhus aega veeta. Alles paar aastat hiljem mõistsin, mida õpetaja öelda tahtis, kui meid metsa istutama viis. 

Sain maaga ühte nägu palju varem, kui hakkasin riigikeelt kõnelema

Taipasin seda siis, kui mööda kodumaa metsi bussiga Ungari poole sõitsin. Hakkasin järsku tundma, et Eesti mets on teistest metsadest palju erilisem. See on rohelisem, ilusam, kuidagi palju kodusem ja korrapärasem, kui mujal.

Ma ise olen ju selle metsa istutanud. Olen ju ise käinud siin sõpradega jalutamas ja marju korjamas, meil on olnud siin nii vahva ja tore. Tasapisi hakkasin mõistma, kui tugev võib olla see kodutunne, see armastus oma isamaa vastu. „Koer läheb omanikuga ühte nägu, inimene läheb maaga ühte nägu“, loen hiljem Meelis Friedenthali kirjast kogumikust „Kuusteist Eesti kirja“. Tuleb välja, et ma sain maaga ühte nägu palju varem, kui hakkasin riigikeelt kõnelema.

Suurim vaenlane on hirm

Mäletan seda hirmu, kui järsku selgus, et ma ei saa enam venekeelses gümnaasiumis õpinguid jätkata. Et pärast põhikooli lõpetamist ootab mind ees riigigümnaasium, kus peamiseks õppekeeleks on just eesti keel. Eesti keele eksam võõrkeelena läks mul küll hästi, kuid ikkagi ei kujutanud ma ette, kuidas peaksin bioloogia, geograafia ja eelkõige ajaloo õppimisega eesti keeles hakkama saama. Hirmutav on avaldada klassiruumis arvamust materjali kohta, millest pool on tegelikult arusaamatuks jäänud. Hirmutav oli ka sööklas alustada vestlust võõra inimesega, kelle emakeel on minu jaoks võõrkeel.  Mis siis juhtub, kui ta kuuleb, kui halb on mu hääldus või kui palju vigu ma suudan teha ühes lihtsas lauses? Nüüd on mul vastus olemas. Mitte midagi.

See hirm on vale, aga see ikkagi eksisteerib inimeste peades. Sellepärast ei julge paljud mu vene keelt emakeelena kõnelevad sõbrad eestlastega suhelda. Selle hirmu pärast jäävad nad ilma huvitavatest tööpakkumistest, headest sõpradest ja põnevatest vestlustest. Ka mina ei ole sellest hirmust täielikult üle saanud. Ikka kardan rääkida.

Arvatavasti kool ja hiljem ka ülikool on need ainsad kohad, kust mind pole kunagi Venemaale saadetud

Siiamaani on mul suur aktsent ja siiamaani teen ma vigu. Nüüd olen aga võtnud hoiaku, et ma vähemalt alati üritan – sest mis mul ikka üle jääb? Ma olen juba kogenud väga erinevaid reaktsioone. Olen kuulnud palju ebameeldivaid sõnu, süüdistusi, pahandamist. Nendest enim tekitavad minus kurbust ja ajavad mind segadusse fraasid stiilis „Mine tagasi Venemaale”. Kuulsin seda nii klienditeenindajana töötades, kuid ka lihtsalt poes järjekorras seistes ja sõpradega vene keeles vesteldes. Arvatavasti kool ja hiljem ka ülikool on need ainsad kohad, kust mind pole kunagi Venemaale saadetud. Sest mu kodu on ju hoopis siin, Eestis, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Mul ei ole kohta, kuhu “tagasi minna”. 

Tartu on sildade linn, kuid Eesti vajab rohkem sildu

Muidugi olen kohanud ka väga toredaid inimesi, kes mõistavad ja andestavad vigu. Enne Tartusse õppima kolimist polnud ma kunagi kogenud nii palju headust ja toetust. Mitte ainult keeleküsimuses, vaid üleüldse. Tartu on linn, kus sa võid olla ükskõik, kes. Erinevad rahvad elavad ülikoolilinna ühiselamus samade seinte vahel ning saavad väga hästi läbi. Nad on küll erineva taustsüsteemiga, kuid see ei takista arusaamist, vaid rikastab ja annab sellele uuele ühiskonnale värvi.

Üks ajakirjanduse õppejõud ütles mulle, et kaht keelt osates saan ma hakata ehitama silda, mis ühendab Eestimaa inimesi ja aitab neil teineteist mõista. See metafoor jäi mulle tugevalt südamesse. Liiga tihti tunnen, et meie ühiskond jaguneb kaheks, jättes poolte vahele põhjatu kuristiku. Me ei mõista teineteist ja põrnitseme vastastikku. Liiga tihti olen sunnitud poole valima. Mis juhtub siis, kui ma ei taha valida? Miks ja kas üldse pean valima? Mina seisan ikkagi keskel. 

Ma valetaks, kui ütleks, et mingi keel on minu jaoks ilusam, kui emakeel. Olen tänulik, et sain suurepärase põhikoolihariduse vaid oma koduses keeles ja õppisin vene filoloogiat. Aga samal ajal seisab minu raamaturiiulil Puškini ja Lermontovi luulekogumike kõrval A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning oma armsate sõpradega räägin just eesti keeles. Riigikeel on samuti väga ilus, voolav ja huvitav – selles saab samuti laulda, rääkida südameasjadest, jagada rõõme ja kurbusi. Kui vene keel on minu jaoks kodune keel, siis eesti keel on kodumaa keel, mis on sama kallis, kui kodu, kus olen kasvanud. 

Ma ei saa ju ehitada meie vahele silda oma südame kildudest.

Osa minu mitte-eestlastest tuttavatest väga kurdavad ning süüdistavad riiki oma muredes, kuid neil puudub tahe ja motivatsioon osaleda Eesti ühiskonna elus. Nad elavad oma mullis ning nad on väga kinnised. Nii suur on nende peamine vaenlane ehk hirm keelebarjääri ees. Ka minul oli. Selliseid inimesi ei tasu hukka mõista, neid on vaja aidata. 

Osa on aga väga rahul siin elamisega, õppimisega ning töötamisega. Julgen väita, et viimaseid on mu suhtlusringkonnas palju rohkem. Kuid neilgi on omad päritoluga seotud mured. Seega olen nõus, et Eestimaa vajab rohkem sildu, et me kõik saaksime teineteist mõista, kooskõlas elada ja teineteist rikastada.

Jah, ma olen vene päritoluga ja räägin kodus vene keelt. Eesti keelega on mul veel pikk tee minna, aga palun, pea meeles, et ma väga püüan. Iga kord, kui sa hüüad „Eestimaa on eestlaste jaoks“, lõhud sa mu südant. Palun ära tee seda. Ma ei saa ju ehitada meie vahele silda oma südame kildudest. Mul on selle jaoks vaja kangemat materjali.