USA päritolu ehtekunstnik Erinn M. Cox on uus nimi Eesti ehtedisaini maastikul. Viimati valmis tal 90ndate Bronxi geto esteetikast lähtuv kollektsioon, mida sai näha Tallinnas A-galeriis. Käisin kunstnikult endalt uurimas, kuidas ta Eestise sattus ja mis teda siin innustab või takistab.

 

Kurat, ma igatsen sind

Vanalinna ehtegaleriis pikkade veripunaste kardinatega toakeses säras kuldne kee kirjaga Fuck, I miss you (Kurat, ma igatsen sind). Kee kõrval lebas veel Bruce Willise näoga munapäine kivi. Midagi selles absurdses väljapanekus oli ligitõmbav samas ka häiriv. Ma tahtsin kohe rohkem selle töö autori kohta teada saada. Tahtsin teada, kes julgeb Eestis midagi nii lahedat luua ja nõnda häbematult eksponeerida. Galerist jagas minu vaimustust ja soovitas mul nädala lõpus ise kunstnikuga kohtuma tulla.

Kui tavaliselt on kunstinäituste algus pigem tähistamist väärt, siis seekord lähen reede õhtul hoopis näituse ametlikule lõpupeole. Mitmed noored ehtekunstnikud, nende seas ka näituse autorid Triin Kukk ja Erinn M. Cox on ise kohal. Seekordne väljapanek oli nende kahe, Eesti ja USA ehtekunstniku koostöö. Mul on päris keeruline Erinni lõbusas meeleolus kolleegide ja austajate käest kätte saada. “Me olene Triinuga väga erineva mentaliteediga, mina olen ikka väga metalli-inimene,” selgitab lõbusalt Erinn, kelle varem Eestis eksponeeritud tööks olid hiigelsuured metallist ketid, mis viitasid igatsuse ja üksilduse lämbumise temaatikale.

Käesolev sõnumiga kuldkettide seeria koos Triinu kivikunstiga kannab nime: “Too Much” (“Liiga palju”). Kunstnikud väidavad, et inimesed loovad kujutluspilte ning sõnu, mis hägustavad reaalsuse piire ja muutuvad tihti kinnisideedeks, millest neil enam küllalt ei saa. Mulle tundub kettidelt sõnumeid lugedes ka, et see on selline tõmblemise ja punnitamise vastane minnalaskmise filosoofia. 

Küsin Erinilt, kas ma olen õigel teel, lugedes neist kuldsetest kirjadest välja veidi äraspidist eneseabi. Selgub, et vähemalt alltekst on isegi isiklikum. Medalitel kujutatu on kunstniku Eesti sõpradega suheldes tekkinud tekstid viimasest kolmest aastast. “Valisin kümme erinevat sõpra ja nendega vahetatud sõnumid, kerisin tagasi mitu aastat vestluste logi,” selgitab Erinn, kes on kolm viimast aastat Eestis elanud. “Tegin samal ajal oma teist tööd, ma saatsin neile sellised sõnumeid või nemad mulle,” täpsustab kunstnik ja valab mulle pitsi. 

 

Ära kunagi usalda oma purjus südant

Keesid oli kokku 30, kõik loomulikult ainueksemplarid. Need näevad välja nagu ehtne kuld, selline suur bling-bling. Saan peagi teada, et tegelikult on see messingiga kaetud teras. Näitusel olid alguses väljas kõik 30, hiljem valis Erinn punasesse seiff-toakesse välja vaid ühe. “Küsimus oligi selles, et kas on vaja kõike kolmekümmet või piisab vaid ühest?” räägib ta. “Kuid asja idee oligi, et see näeks välja nagu ehtne kuld,” lisas Erinn. Erinnil oli enne teose loomist elavates värvides visioon 1999. aasta New Yorgi Bronxi linnaosast. “Tead küll, need tüdrukud suurte kuldsete rõngaste ja puhvjakkidega,” seletab ta. Tean küll, tunnistan, et mu esimene mõte oli ka, et päris swag* stiil sellise peene disainigalerii kohta. Swag‘i all mõtlengi just nende ehete julget ülepakutust ja provotseerivat luksusejanu, mis omane hiphop kultuurile. Erinn nõustub ja lisab, et oli seda kollektsiooni luues teadlikult peale 90ndate USA hiphopi inspireeritud ka sellisest läägest kitšilikkusest. “Olin siin meelega rohkem lõbus ja mänguline, sest mu varasem töö oli kontseptuaalselt rusuv, raske ja kurb,” tõdeb Erinn.

Väiksed juhuslikud vestluste katked, mis ehetele graveeritud, on nende looja sõnul nagu ehtsad tarkuseterad. “Mõni on naljakam, mõni vähem naljakam, aga sa loed ja mõtled, miks just see tekst on sellel suurel läikival kuldsel esemel?” lisab kunstnik, kelle juurde astub naine, sooviga osta medaljoni kirjaga: That’s a lot of truth for 2 am. (Kell 2 varahommiku kohta on siin väga palju tõtt.) Saan aru, et minu eneseabi pohmellist lähtuv tõlgendus on hoopis otsesemalt seotud joomise ja joovastusega. “Ma olin kas veidi joonud või päris purjus,” tunnistab Erinn. “Tihti saatsimegi sellised sõnumeid just keset ööd,” lisab ta kelmikalt.

 

Unistus Euroopast

Oma õpingute alguses tegeles Erinn traditsioonilise mustvalge fotograafia ja skulptuuriga. Magistrikraadi tegi ta USAs skulptuuri- ja instalatsioonikunsti alal. Sellega seoses puutus ta aina rohkem kokku terase ja raskmetalli vormi valamisega. “Magistri ajal võtsin pausi,” räägib Erinn. “Pidin oma õppelaene tagasi maksma ja selleks metsikult töötunde tegema,” selgitab ta. Kui ta hakkas tagasi metalli juurde minema, vormis ta pisemaid kehaosade kujulisi pronksist ja hõbedast kujukesi. Äratundmise hetkeks sai päev, mil õppejõud küsis: “Mis oleks, kui sa hakkaksid neid ehetena kandma?” Seejärel disainiski Erinn aasta aega ehteid ning otsustas peagi ka oma magistri ehtekunsti alal teha. “Ma teadsin, et tahan seda teha Euroopas,” lisab kunstnik.

Ma pean küsima, kuidas ta seda teadis. “Oh ma tahtsin saada kunstnikuks ja tulla Euroopasse juba 18-aastaselt,” vastab Erinn. Sel unistusel on ka praktiline pool. “Rahalises mõttes on siin on siin parem,” tunnistab Erinn. “Sõidad kaks-kolm tundi ja oled täiesti teistsuguses kultuuris, aga USAs sõidad kolm tundi ja oled ikka samas osariigis,” nendib ta. See, mis toimub kaasaegses ehtekunstis, on Erinni sõnul tema jaoks kordades huvitavam kui see, mis toimub USAs. “See on midagi täiesti teistmoodi ja ka teistsugune keskkond minu loomingu jaoks,” lisab ta säravate silmadega. Ma usun ja näen, et Erinn tõesti tahab siin olla ja elada. Tema jaoks ületas Eesti kõik ootused. Ta lubab, et jääb siia. Vähemalt on tal viieks aastaks elamisluba ja peale selle ka stuudio Koplis.

Erinn ei olnud kunagi varem Eestis käinud. “Ma ei teadnudki, kus see kaardil asub,” naerab ta. “Aga mul on vedanud, et see on olnud nii imeline,” sõnab ta liigutatult. “Sest tegelikult sa ju kunagi ei tea ette, vahest lihtsalt loodad ja palvetad, et õnnestub,” arutleb ehtekunstnik. 2016. aastal müüs ta maha kõik oma vara ja lahkus Chicagost. “Kolisin siia sama aasta augustis ja olen olnud siin sellest ajast saadik,” jutustab ta. Eesti on Erinni sõnul väga sobiv keskkond kaasaegse ehtekunsti jaoks “Siinsed kunstnikud on väga intuitiivsed –  tajuvad, mis maailmas toimub, nad on emotsionaalselt ja kontseptuaalselt järjekindlad,” räägib Erinn vaimustunult oma kolleegidest.

Tahan teada, mitu tundi ehtekunstnik tegelikult oma töölaua taga nokitseb. “Kui teen seeriat või kollektsiooni, siis 16 tundi nädalas” vastab Erinn. Siis alustab ta kuskil kell 10 hommikul. Ja töötab 12–16 tundi päevas, kuni seeria valmis tehtud. Loomulikult on tal ka päevatöö, mis leiva lauale toob. Erinn õpetab USA kolledžis kunstiajalugu. Ta saab seda teha läbi veebi. “See katab mu üüri ja kommunaalkulud,” täpsustab Erinn, kellele selline korraldus, annab vabaduse tegeleda kunstiga vaid kunsti pärast. Kuna ta ei pea muretsema oma ehete müügi pärast, saab ta luua neid nii nagu ise soovib. Mulle loeb see, mis elab mu enda peas ja see ongi kogu selle asja sügavam mõte,” lausub Erinn. Eelviimast tööd ja näitust tegi ta kokku kaks aastat. Muuseas kirjutab Erinn ka kunsti- ja disainiteemalisi artikleid.

 

Mind on alati lihtsalt liiga palju…

Tahan teada veel, mida on siis Erinni arust maailmas liiast. Olen valmis juba tegema mitu küsimust, et mida on vaimselt liiast ja seejärel mida asjade näol üle toodetakse jne. Kuid saan enda joaks ootamatu vastuse. “Kõike mida vaja, ongi meil palju vaja!” lausub Erinn. Olen vist päris ehmunud näoga, sest kunstnik täpsustab: “Armastust ja naeru – ma mõtlen emotsioone, mitte asjade tarbimist.” Erinn lisab hoogsalt, et just emotsionaalselt ihaleme me tegelikult väga palju. Väidetavalt tunneb ta seda eriti teravalt just Eestis. “Me tahame päris jutuajamist. Aga see kõik võtab nii kaua aega,” tõdeb kunstnik. “Selleks on meil siin viin,” pakun ma ja saan aru, et olemegi jõudnud näituse ühe algimpulsiga samasse punkti.

Üks medaljonidest kannab kirja: I’m always just too much… (Mind on alati lihtsalt liiga palju…). Erinn vihjab, et sai kontseptsiooni loomisel inspiratsiooni Koren Zailckase romaanist “Smashed: Story of drunken Girlhood”. Raamat peegeldab ehedat teismeliste tüdrukute filosoofiat, kus midagi ei ole liiast. “Kui tahad midagi rohkelt, võta seda rohkelt! Tahad süüa ära kõik küpsised – söö, suva see paks tagumik. Tahad hullumeelselt armatseda, lihtsalt tee seda,” kirjutab Zailckas. “Miks sul ei või olla seitse peikat kahe asemel?” küsib Erinn. Ma naeran, sest olen küll kuulnud siiraid soovitusi võtta ühe asemel kaks. Aga seitse! 

“Meil on kinnistunud arusaam, et peame end piirama,” seletab Erinn. “Miks me piirame end kui see äkki ongi see, mille järgi me sisimas igatseme?” esitab ta veenvalt retoorilisi küsimuse. “Miks mitte proovida ja vaadata, mis juhtub. Võib-olla ongi see hea, võib-olla mitte,” lisab ta. “Me ei tohiks ise end niimoodi valvata,” leiab kunstnik, kes väidetavalt tuli Eestisse ilma tagasi vaatamata. Põletas oma sõnul sillad ja vaatab, mis juhtuma hakkab. “See on mu jaoks ka väga Eesti moodi, et sa oled täielikult asja sees või sa ei ole üldse selle sees,” ütleb Erinn.

Erinn tunnistab, et Eesti suhtlusstiiliga harjumine võttis tal aega: “Ameerikas teeme me palju niisama small talki. See tegelikult on täiesti mõttetu”. See teadmine jõudis temani väidetavalt alles Eestis. “Siin sul on päris sõbrad, sa saad aru murdepunktist, millal nad on päris sõbrad, mitte lihtsalt tuttavad. Ja alles seejärel pääsed sa eriti põnevate ja lahedate teemade juurde,” arutleb Erinn. “Sa kuuled, millised on nende ihad ja südametunnistuse piinad. Inimesed avanevad, saate mõlemad, mida vajate,” lisab ta ja tõdeb, et on vaja selle murdepunktini jõudmiseks palju juua. Olen õnnelik, et leidsin kunstniku, kes ei räägi mulle ebamäärast juttu inspiratsioonist, vaid tunnistab ausalt, et vahel on kõiges süüdi viski. 

 

Artikkel valmis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantide õppeaine “Projektipraktika” raames.