Kohalikus kliimadebatis esindab ühte äärmust torukübaraga eestlane, keda iseloomustab oskus jätkuvas jätkusuutmatuses majandada oma maad ja vara ning kes näeb looduses vahendit kiirelt rikastumiseks. Teiselpool ületamatut ideoloogilist aeda vaatab talle vastu groteskselt-illusoorselt mõtleja, kes defineerib loodust kitsalt romantilise linnulauluna keset iidset põlismetsa ning kelle vankumatu soov loodust konserveerida ei aita tänases keskkonnakriisis muutuslainel rahulikult juhtuda. Vastupidi, ta hoopis taob dogmahaamriga vana mõttemalli aina sügavamale ja sügavamale.

Nimetagem viimast hobi-keskkonnakaitsjaks – ta pillub valimatult oma vastaseid silma jäänud infokildudega ja sipleb rõõmsalt targutades oma enda rumaluse teetassis. Teda võib pidada veendumusmeedia joovastunud ohvriks, kes igat rohepesuhõngulist ideed pikemalt vaagimata järgima hakkab. Amazonist uut metallkõrt tellides ja Rimist kilevaba Hispaania kurki ostes viskab ta kaks kätt õhku ja hüüab: „Loodus, siin ma olen – sinu päästja.“ Tema viimne kui sõber on lämbumiseni kuulnud, kuidas punast liha ei tohi üleüldse süüa, sest 2006. aasta FAO aruanne ütles, et loodust säästvam on jätta söömata üks burger kui osta endale Hummeri asemel Prius, sest loomad peeretavad metaani.

Peamine soovitus kõigile, noorest aktivistist keskealise meheni, on jätta kõrvale veendumuspõhine informatsioon, mida genereerivad isikupõhiselt Facebooki hallid rakukesed või pakuvad ühetahulised Netflixi seebikad.

Tema vastane – keda kõige tõenäolisemalt kehastab tavaline keskealine mees – ajab sellise käitumise peale rinna kummi ja huilgab: „Lapsed, teie koht on koolis!“. Ka oma igapäevategevustes lähtub ta Üdi värsist: „Usume lammast, kui tema määgib, keegi ei kahtle ta määdes“ ning nii joovastub ta igast banaalsest paavianikampaaniast, mis on vähegi muutuslainele vastu või vähemalt naeruvääristab seda. Mõttekaaslaste irvituse saatel sildistab ta noori kliimaaktiviste elukogemusteta ja teadmisteta jõnglasteks, kes ohustavad oma rohesotsialistlike vaadetega kapitalismi ja „normaalse ühiskonna“ toimimist. Arenenum osa sellest seltskonnast küll ei pea enam Lippmaad oma vaimseks isaks ning on teadvustamas, et ehk inimtekkeline kliimasoojenemine tõepoolest eksisteerib, ent ikka on nad liiga mugavad, et hakata ümber mõtestama oma juurdunud valikuid. Miks peakski neid huvitama, et tolmeldajate arvukus on katastroofiliselt vähenenud, kui nende autoaknad on puhtamad kui kunagi varem ja bensiinijaamast saab nüüd aknapesuvedeliku asemel osta magusat meega kohvi.

• Amazonist metallkõrre tellimine ei tee sinust maailmapäästjat
• Noorte kliimaaktivistide hirmu naeruvääristamine ei päästa samuti maailma
• Pahatihti aga ei lähtuta protestivaimu kujundamisel teaduslikest alustest ega leita harmooniat meie looduskeskkonna seisuga

Kui tõsises kriisis me elame?

Vaatamata meie keskkonnaministeeriumi resoneerimisele, nagu kriisi ei oleks, näitavad ülemaailmsed teadlaste ühistööna valminud aruanded vastupidist. Probleem on olemas ja see on akuutne. Nagu on öelnud Eesti juhtökoloog Aveliina Helm – ehk ei ole veel hilja, ent väga kiire on kindlasti.

Ühiskonna ülesanne tervikuna ongi need vastuolulised vaated Eestile kohaldada – mõelda globaalselt, aga tegutseda lokaalselt. Noorema põlvkonna teadlikkus keskkonnast on kindlasti suurem kui kunagi varem. Kuid pahatihti ei lähtuta protestivaimu kujundamisel teaduslikest alustest ega leita harmooniat meie looduskeskkonna seisuga. IPCC ja IPBES-i aruanded nõuavad head inglise keele oskust ning tõesti: need ongi mahukad ja on raske leida aega, et nendega põhjalikult tutvuda. Tahaks siiski eeldada, et ametnikud, kelle töö on keskkonnapoliitikat kujundada, on nendega vähemalt põgusalt tutvunud, ent pigem lähtuvad ka nemad oma otsustes ja vastulausetes suvalistest internetiavarusest leitud tekstidest, sealhulgas kohalikus meediaruumis avaldatud informatsioonist.

Kõik me teame, kuidas see käib. Näiteks üks õhtu enne seda, kui pidin minema maratoni jooksma, tahtsin veini juua. Nii ma siis pärisingi Google’ilt: „miks oleks hea juua veini õhtul enne maratoni“. Sain endale sobivad põhjused kätte, eirasin ebameeldivaid ja jõin südamerahuga mitu klaasi Merlot’d. Kahjuks tundub, et nii leiavad infot kõik asjaosalised – nii selle loo heatahtjad kui ka pahalased.

Peamine soovitus kõigile, noorest aktivistist keskealise meheni, on jätta kõrvale veendumuspõhine informatsioon, mida genereerivad isikupõhiselt Facebooki hallid rakukesed või pakuvad ühetahulised Netflixi seebikad. Nii leidis 2006. aasta FAO aruanne „Loomakasvatuse hall vari“ laiema kõlapinna tänu esoteerilistele filmidele, nagu „Cowspiracy“, ja sotsiaalmeedias jagatud hüsteerilistele videoklippidele. Juba mõni aeg tagasi lükkasid lisaks FAO-le endale ka teised suured organisatsioonid aruande kategoorilisemad väited ümber. Nii nagu plast kui väga kestev materjal ei ole süüdi selles, et seda banaani ümber topitakse ning et see märkimisväärses koguses loodusesse jõuab, on sama ka loomakasvatusega. Roherevolutsiooni valguses on loomakasvatus tõesti probleemne valdkond, aga seda koos terve ülejäänud põllumajandussektoriga.

Maailma äratoitmise vajaduse varjus maksimeeritakse toodangut võimalikult väiksel alal põhjendusega, et nii jääb rohkem loodusele. Reaalsus on aga monokultuurid, mulla degradeerumine, elurikkuse kadu, mõistusevastased tingimused loomadele ja muu taoline. Mis ehk peamine: põllumajanduse hoogustamine ei ole toonud looduskeskkonnale märkimisväärselt rohkem ruumi. Pigem hammustatakse looduse arvelt pidevalt juurde, et katta kasvavat tarbimisvajadust – põllumajanduse alla kuulub ligi 40% planeedi maismaapinnast.

Eestis, kus on kestvalt halb suusailm, on põllukultuuride viljelemine lõpmatu allikas agooniaks. Seetõttu on loomakasvatus olnud vajalik, et hoida meie liigirikkaid kooslusi ning saada kõhutäidet. Jah, me võiksime küll süüa kogu taimestikku ning kõiki vilju ja juuri, mis siin kasvab ja mis on söögikõlbulik, ent sellise toidu energiaväärtus on meie jaoks liialt madal. Sellepärast on olemas rohusööjad loomad – ulukid, veised, lambad. Nemad muundavad madala toitainesisaldusega rohelise massi valgu- ja toitainerikkaks lihaks, millega me saame täidetud oma energiavajaduse ning saame kätte eluks vajalikud mineraalid ja vitamiinid.

Keskkonna tänasest konjunktuurist sõltub paljude konglomeraatide majanduslik jätkusuutlikkus, mis tähendab, et neil puudub igasugune huvi anda teadlastele kõlapinda. Neile sobib häbimärgistatakse ja et noori, kes probleemi tõstatavad, koos teiste „rohelistega“ natuke napakaks peetakse. Neile sobib, kui sa ei mõista rohepesu, tellid AliExpressist metallkõrsi ja mesilasvahariiet, pooldad biokütust ning haarad kinni maksiimidest, nagu see, et raiemahtusid peaks veelgi suurendama, sest muidu lekib CO2 keskkonda. Neile sobib ka see, kui sa arvad, et on jätkusuutlik toetada raudteede elektrifitseerimist ja uute elektriautode ostu. Samal ajal mõtlemata, kust tuleb elekter, liitiumakud või üldsegi uued autod. Neile sobib mugav ignorantsus ja pessimistlik suhtumine ühe indiviidi võimekusse miskit muuta. Aga sulle?

Pestitsiidide ja herbitsiididega seonduvad probleemid, avalikkusega manipuleerimise, teadusliku tõe ja korporatiivsete teadusuuringute vahe ning muu sellise on Ülo Niinemets kirja pannud Sirbis ilmunud artikliseeriasse. Niinemets on väga mahuka teema jaganud mitmeks lihtsasti loetavaks ja äärmiselt huvitavaks artikliks ning selleks, et teemast aimu saada, on mõistlik nendega ise tutvuda. Ja kui teekond on juba ette võetud, soovitan läbi käia ka näiteks Aveliina Helmi ja Mart Meriste artiklid Sirbis. See oleks esimene samm, et päriselt mõista, mis meid ümbritseva loodusega toimub.