Ajakirjandustudengite endine ajakiri Tartu Tudeng muudeti sisuturundusleheks

Published On: June 4, 2019By

Tartu Tudeng oli tudengite väljaanne, mis kadus ootamatult ja ilma pikema ettehoiatuseta. Täna teatakse väljaandest vähe ning olemis- ja sulgemislugu ümbritseb mõningane müstilisuse loor. Neljanda Dimensiooni reporterid üritasid välja selgitada, mis Tartu Tudeng oli ja mis sellest ikkagi sai.

Tartu Tudengi eestvedajad olid suuremas osas ajakirjandustudengid. See oli noorte häälekandja ja hüppelaud paljudele tänastele tegevajakirjanikele. Tartu Tudengist on välja kasvanud näiteks ETV “Pealtnägija” toimetajad Kristjan Pihl ja Taavi Eilat, Kanal 2 saatejuht Madis Kimmel, Kanal 2 “Radari” toimetaja Piia Osula ja paljud teised.

Esimene leht anti välja 2005. aasta märtsis ning viimane mais 2014. Tartu Tudeng ilmus paberlehel ning hiljem lisati lehenumbreid ka veebi. Leht ilmus kord kuus. Seda tehti väikse seltskonnaga, mis koosnes peatoimetajast, küljendajast ja fotograafist. Lugusid kirjutasid eelkõige kaastöölised – ametlikku kirjutajaskonda ja suuremat toimetust polnud.

Kõik said kirjutada seda, mida nad parasjagu soovisid või mis oli aktuaalne. Väljaanne andis noortele võimaluse nii-öelda päris ajakirjandusega kokku puutuda. Seda tegid ajakirjandustudengid kirega ja panustasid sellesse palju aega. Umbes nagu Neljandas Dimensioonis täna.

Sõltus üliõpilasesinduse rahakotist

Tartu Tudengit rahastas Tartu Ülikooli Üliõpilasesindus (TÜÜE) ning midagi teeniti ka reklaami arvelt – näiteks reklaamisid end Tartu Tudengi veergudel kohvik Werner ja teater Vanemuine, kuid ka Postimees. TÜÜE rahastus kattis väljaandmiskulud ning peatoimetaja ja küljendaja sümboolsed palgad. Laialikande ja kõik muud administratiivsed kulud pidi toimetus reklaamirahade või oma taskust omaenda kulude ja kirjadega katma. Üldiselt oli koostöö toimetuse ja üliõpilasesinduse vahel hea – TÜÜE aitas rahaliselt ja tegijatel olid sisu, kujunduse ning muu osas vabad käed.

Kõik said kirjutada seda, mida nad parasjagu soovisid või mis oli aktuaalne. Väljaanne andis noortele võimaluse nii-öelda päris ajakirjandusega kokku puutuda. Seda tegid ajakirjandustudengid kirega ja panustasid sellesse palju aega. Umbes nagu Neljandas Dimensioonis täna.

Leht oli temaatiliselt küllaltki lai ning hõlmas eksperimente, reportaaže, arvamusi jne. Muu hulgas kirjutat ka ülikooli kriitilisi artikleid. Näiteks kajastati mitmes järjestikuses numbris stipendiumite ning vajaduspõhise toetuse teemasid. Kritiseeriti riiki, sest toetuse saamiseks määratud alampiiri alla ei jää pea ükski tudeng ning arutati probleemi üle, kus raskes majanduslikus seisus olev õpilane peaks õppima ja töötama samal ajal, et kuidagi ära elada. Sarnaselt kritiseeriti kõrgharidusreformi, mis tekitas stipendiumite jagamisel palju segadust. Ülikoolikeskset kriitikat tehti õppejõudude arvel, kes tudengite tagasisidet arvesse ei võta ning aastast aastasse samade probleemidega aineid annavad.

Tartu Tudengi lugudest leiab ka siiani aktuaalseid teemasid. Näiteks loos “Vara baari, hilja kooli, nõnda baka maha joodi’’ oli teemaks Tartu tudengielu valukoht – liigne alkoholitarbimine ja sellest tulenev energiakaotus, mis vahel võib mõjuda õppetulemustele hukutavalt. 2014. aasta mai numbris – ehk ka Tartu Tudengi viimases numbris – seisab ajakirja sulgemisest kirjutatud juhtkirja kõrvallehel lugu “Ajakirjandus ei tohi müüa hirmu”, kus autor Otti Eylandt arutleb Venemaa-Ukraina konflikti kajastamisega jännis ajakirjanike probleemide üle. Täna, mil ajakirjandus taas omadega jännis on, näivad kõrvuti seisvad artiklid ajakirjanduse vajaduslikkusest ja ajakirjanduse kvaliteedist veidi iroonilised.

Tartu Tudengi viimases juhtkirjas seisab: “Kulisside taga käib elav arutelu, kas ja kellele on sellist ajakirja üldse tarvis’’. Sel ajal ei olnud veel toimetusele midagi kindlat öeldud ning juhtkirjas avaldati lootust, et ajakiri jõuab ka sügisel tudengiteni.

Kergematel teemadel oli näiteks persoonilugu Eestisse kolinud jaapanlannast, mis räägib nii Eesti ja Jaapani kultuurierinevustest kui ka sellest, mis jaapanlannale Eestis meeldib. Tudengitele jagati soovitusi vähese rahaga toime tulemiseks.  Näiteks ilmus lehes lugu “Kus on Tartu Tudengil kõige soodsam’’, mis rääkis rahasäästmisviisidest, alates hambaravi allahindluse kasutamisest ja lõpetades McDonaldsi suure eine kõrvale antava tasuta magustoiduga. Kirjutajad tegid eksperimente, mis aitaks tudengitel kasvatada nii rahakoti paksust kui efektiivsust.

Valik pealkirju ja lehekülgi Tartu Tudengi numbritest. Kollaaži autor: Jete-Ri Jõesaar

 

Üliõpilasesindus tegi endale sobivama visiooniga ajakirja

Leht kaotati Tartu Ülikooli Üliõpilaseesinduse (TÜÜE) eestvedamisel 2014 aasta kevadel. Tartu Tudengi viimases juhtkirjas seisab: “Kulisside taga käib elav arutelu, kas ja kellele on sellist ajakirja üldse tarvis’’. Sel ajal ei olnud veel toimetusele midagi kindlat öeldud ning juhtkirjas avaldati lootust, et ajakiri jõuab ka sügisel tudengiteni. Viimaseks peatoimetajaks jäi “Radarist’’ tuntud Piia Osula, kes ei oska tagantjärele öelda, miks Tartu Tudeng nõnda järsku kinni pandi. Üliõpilasesindus vaidleb aga vastu. Toonane TÜÜE esimees Martin Noorkõiv ütles, et Tartu Tudeng muudeti lihtsalt OLE ROHKEM ajakirjaks: “Tartu Tudengit ei suletud siis ega ka hiljem mitte – nimi vahetus lihtsalt’’. Uuel väljaandel oli aga senisest teistsugune visioon. Nii Piia Osula kui Bonnieri preemia laureaat Joosep Värk ütlesid, et seal ei olnud kriitika jaoks kohta. Ei muutunud vaid nimi, muutus palju rohkem.

Tartu Tudengi viimase lehenumbri esikaas. Allikas: issuu.com/tartutudeng

Uuel väljaandel oli näiteks uus sihtlugejaskond: “Eesmärgiks oli ajakirjaga varasemast rohkem kõnetada just aktiivsemaid tudengeid,” ütles Noorkõiv. Varem oli väljaanne suunatud kõigile tudengitele. Tartu Tudengi 2012. aasta novembri numbri juhtkirjas kirjutas tolleaegne peatoimetaja ja praegune TV3 saatejuht Keili Sükijainen: “Tartu Tudeng tahab oma lugudega tuua midagi kõigile – füüsikutest juristideni.”

“Minu jaoks oli see selline pimedat entusiasmi ergutav, neid tudengiorganisatsioone tutvustav,” ütles Värk. Olukord pole muutunud tänaseni. Näiteks 2018. aasta sügise väljaanne on eranditult vaid tudengiorganisatsioone tutvustav ja nende liikmeks astumist õhutav.

Martin Noorkõivu sõnul oli Tartu Tudeng sarnane Tartu Ülikooli väljaandele Universitas Tartuensise. Sisu räägib aga enda eest. Kui lugeda Universitas Tartuensise artikleid, on need selgelt ülikoolikesksed ja teavitava funktsiooniga. Tartu Tudengi puhul kumab välja aga  kriitikat nii ülikooli kui riigi suunal ning erinevaid eksperimente, mis ei olnud Tartu Ülikooliga otseselt seotud.

Ajakirjanik Joosep Värk, kes omal ajal ka Tartu Tudengis kirjutas, ütles olukorra kohta nii: “Nad panid selle kinni ja otsustasid, et teevad hoopis enda turundusväljaande.” Tema arvates oli tegu ülikooli kiitva kommunikatsiooniga, mis oli varasemast erinev suhtumine. Tartu Tudengiga üritati teha päris ajakirjandust, asja võeti tõsiselt ja tehti hingega. Pöörati tähelepanu kitsaskohtadele tudengielus, hariduspoliitikas kui ka ajakirjandusmaastikul, mille kõrval pakuti ka lahendusi ja meelelahutust. OLE ROHKEM ajakirjas leiab aga vähe ausat, kriitilist ajakirjandust. Väljaanne promob palju erinevaid tudengiorganisatsioone, kiites samal ajal neid ja iseennast. “Minu jaoks oli see selline pimedat entusiasmi ergutav, neid tudengiorganisatsioone tutvustav,” ütles Värk. Olukord pole muutunud tänaseni. Näiteks 2018. aasta sügise väljaanne on eranditult vaid tudengiorganisatsioone tutvustav ja nende liikmeks astumist õhutav.

 

Panus ajakirjanduse järelkasvu

Tartu Tudeng andis noortele võimaluse teha lehte ning saada esimest korda ajakirjanikuks olemise tunne kätte. Seda tehti innu ja rõõmuga. Võimalik, et kui ei oleks olnud Tartu Tudengit, ei oleks praegu näiteks Pealtnägijal”, Radaril” ja Seitsmestel uudistel” neid noori ja kirega töötavaid ajakirjanikke. Igatahes on Tartu Tudeng jätnud väikese, kuid olulise jälje Eesti ajakirjandusmaastikule ning veel suurema ja olulisema jälje tudengiajakirjandusele.

OLE ROHKEM ajakiri aga ise sulges septembris, kui ilmus väljaande viimane number. Paberkujul ajakirja enam plaanis pole välja anda. Nüüd tahab OLE ROHKEM ajakirja välja andnud Üliõpilaskonna sihtasutus avaldada lugusid vaid veebis. “Aastal 2018/19 puudus meil ajakirja tiimi juht, mille tõttu ajakirja, kui sellist ei olnud: küll aga asendasime need OLE ROHKEM. veebilugudega, mida vajadusel erinevad meeskonnajuhid ise koostasid,” sedastas OLE ROHKEM väliskommunikatsiooni juht Sigrid Alunurm. Alates septembrist, kui ajakiri sulges, on ilmunud kolm lugu veebis.

 

Loo autorid on Brent Pere, Jete-Ri Jõesaar ja Alex-Sander Puhm.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Ajakirjandustudengite endine ajakiri Tartu Tudeng muudeti sisuturundusleheks

Published On: June 4, 2019By

Tartu Tudeng oli tudengite väljaanne, mis kadus ootamatult ja ilma pikema ettehoiatuseta. Täna teatakse väljaandest vähe ning olemis- ja sulgemislugu ümbritseb mõningane müstilisuse loor. Neljanda Dimensiooni reporterid üritasid välja selgitada, mis Tartu Tudeng oli ja mis sellest ikkagi sai.

Tartu Tudengi eestvedajad olid suuremas osas ajakirjandustudengid. See oli noorte häälekandja ja hüppelaud paljudele tänastele tegevajakirjanikele. Tartu Tudengist on välja kasvanud näiteks ETV “Pealtnägija” toimetajad Kristjan Pihl ja Taavi Eilat, Kanal 2 saatejuht Madis Kimmel, Kanal 2 “Radari” toimetaja Piia Osula ja paljud teised.

Esimene leht anti välja 2005. aasta märtsis ning viimane mais 2014. Tartu Tudeng ilmus paberlehel ning hiljem lisati lehenumbreid ka veebi. Leht ilmus kord kuus. Seda tehti väikse seltskonnaga, mis koosnes peatoimetajast, küljendajast ja fotograafist. Lugusid kirjutasid eelkõige kaastöölised – ametlikku kirjutajaskonda ja suuremat toimetust polnud.

Kõik said kirjutada seda, mida nad parasjagu soovisid või mis oli aktuaalne. Väljaanne andis noortele võimaluse nii-öelda päris ajakirjandusega kokku puutuda. Seda tegid ajakirjandustudengid kirega ja panustasid sellesse palju aega. Umbes nagu Neljandas Dimensioonis täna.

Sõltus üliõpilasesinduse rahakotist

Tartu Tudengit rahastas Tartu Ülikooli Üliõpilasesindus (TÜÜE) ning midagi teeniti ka reklaami arvelt – näiteks reklaamisid end Tartu Tudengi veergudel kohvik Werner ja teater Vanemuine, kuid ka Postimees. TÜÜE rahastus kattis väljaandmiskulud ning peatoimetaja ja küljendaja sümboolsed palgad. Laialikande ja kõik muud administratiivsed kulud pidi toimetus reklaamirahade või oma taskust omaenda kulude ja kirjadega katma. Üldiselt oli koostöö toimetuse ja üliõpilasesinduse vahel hea – TÜÜE aitas rahaliselt ja tegijatel olid sisu, kujunduse ning muu osas vabad käed.

Kõik said kirjutada seda, mida nad parasjagu soovisid või mis oli aktuaalne. Väljaanne andis noortele võimaluse nii-öelda päris ajakirjandusega kokku puutuda. Seda tegid ajakirjandustudengid kirega ja panustasid sellesse palju aega. Umbes nagu Neljandas Dimensioonis täna.

Leht oli temaatiliselt küllaltki lai ning hõlmas eksperimente, reportaaže, arvamusi jne. Muu hulgas kirjutat ka ülikooli kriitilisi artikleid. Näiteks kajastati mitmes järjestikuses numbris stipendiumite ning vajaduspõhise toetuse teemasid. Kritiseeriti riiki, sest toetuse saamiseks määratud alampiiri alla ei jää pea ükski tudeng ning arutati probleemi üle, kus raskes majanduslikus seisus olev õpilane peaks õppima ja töötama samal ajal, et kuidagi ära elada. Sarnaselt kritiseeriti kõrgharidusreformi, mis tekitas stipendiumite jagamisel palju segadust. Ülikoolikeskset kriitikat tehti õppejõudude arvel, kes tudengite tagasisidet arvesse ei võta ning aastast aastasse samade probleemidega aineid annavad.

Tartu Tudengi lugudest leiab ka siiani aktuaalseid teemasid. Näiteks loos “Vara baari, hilja kooli, nõnda baka maha joodi’’ oli teemaks Tartu tudengielu valukoht – liigne alkoholitarbimine ja sellest tulenev energiakaotus, mis vahel võib mõjuda õppetulemustele hukutavalt. 2014. aasta mai numbris – ehk ka Tartu Tudengi viimases numbris – seisab ajakirja sulgemisest kirjutatud juhtkirja kõrvallehel lugu “Ajakirjandus ei tohi müüa hirmu”, kus autor Otti Eylandt arutleb Venemaa-Ukraina konflikti kajastamisega jännis ajakirjanike probleemide üle. Täna, mil ajakirjandus taas omadega jännis on, näivad kõrvuti seisvad artiklid ajakirjanduse vajaduslikkusest ja ajakirjanduse kvaliteedist veidi iroonilised.

Tartu Tudengi viimases juhtkirjas seisab: “Kulisside taga käib elav arutelu, kas ja kellele on sellist ajakirja üldse tarvis’’. Sel ajal ei olnud veel toimetusele midagi kindlat öeldud ning juhtkirjas avaldati lootust, et ajakiri jõuab ka sügisel tudengiteni.

Kergematel teemadel oli näiteks persoonilugu Eestisse kolinud jaapanlannast, mis räägib nii Eesti ja Jaapani kultuurierinevustest kui ka sellest, mis jaapanlannale Eestis meeldib. Tudengitele jagati soovitusi vähese rahaga toime tulemiseks.  Näiteks ilmus lehes lugu “Kus on Tartu Tudengil kõige soodsam’’, mis rääkis rahasäästmisviisidest, alates hambaravi allahindluse kasutamisest ja lõpetades McDonaldsi suure eine kõrvale antava tasuta magustoiduga. Kirjutajad tegid eksperimente, mis aitaks tudengitel kasvatada nii rahakoti paksust kui efektiivsust.

Valik pealkirju ja lehekülgi Tartu Tudengi numbritest. Kollaaži autor: Jete-Ri Jõesaar

 

Üliõpilasesindus tegi endale sobivama visiooniga ajakirja

Leht kaotati Tartu Ülikooli Üliõpilaseesinduse (TÜÜE) eestvedamisel 2014 aasta kevadel. Tartu Tudengi viimases juhtkirjas seisab: “Kulisside taga käib elav arutelu, kas ja kellele on sellist ajakirja üldse tarvis’’. Sel ajal ei olnud veel toimetusele midagi kindlat öeldud ning juhtkirjas avaldati lootust, et ajakiri jõuab ka sügisel tudengiteni. Viimaseks peatoimetajaks jäi “Radarist’’ tuntud Piia Osula, kes ei oska tagantjärele öelda, miks Tartu Tudeng nõnda järsku kinni pandi. Üliõpilasesindus vaidleb aga vastu. Toonane TÜÜE esimees Martin Noorkõiv ütles, et Tartu Tudeng muudeti lihtsalt OLE ROHKEM ajakirjaks: “Tartu Tudengit ei suletud siis ega ka hiljem mitte – nimi vahetus lihtsalt’’. Uuel väljaandel oli aga senisest teistsugune visioon. Nii Piia Osula kui Bonnieri preemia laureaat Joosep Värk ütlesid, et seal ei olnud kriitika jaoks kohta. Ei muutunud vaid nimi, muutus palju rohkem.

Tartu Tudengi viimase lehenumbri esikaas. Allikas: issuu.com/tartutudeng

Uuel väljaandel oli näiteks uus sihtlugejaskond: “Eesmärgiks oli ajakirjaga varasemast rohkem kõnetada just aktiivsemaid tudengeid,” ütles Noorkõiv. Varem oli väljaanne suunatud kõigile tudengitele. Tartu Tudengi 2012. aasta novembri numbri juhtkirjas kirjutas tolleaegne peatoimetaja ja praegune TV3 saatejuht Keili Sükijainen: “Tartu Tudeng tahab oma lugudega tuua midagi kõigile – füüsikutest juristideni.”

“Minu jaoks oli see selline pimedat entusiasmi ergutav, neid tudengiorganisatsioone tutvustav,” ütles Värk. Olukord pole muutunud tänaseni. Näiteks 2018. aasta sügise väljaanne on eranditult vaid tudengiorganisatsioone tutvustav ja nende liikmeks astumist õhutav.

Martin Noorkõivu sõnul oli Tartu Tudeng sarnane Tartu Ülikooli väljaandele Universitas Tartuensise. Sisu räägib aga enda eest. Kui lugeda Universitas Tartuensise artikleid, on need selgelt ülikoolikesksed ja teavitava funktsiooniga. Tartu Tudengi puhul kumab välja aga  kriitikat nii ülikooli kui riigi suunal ning erinevaid eksperimente, mis ei olnud Tartu Ülikooliga otseselt seotud.

Ajakirjanik Joosep Värk, kes omal ajal ka Tartu Tudengis kirjutas, ütles olukorra kohta nii: “Nad panid selle kinni ja otsustasid, et teevad hoopis enda turundusväljaande.” Tema arvates oli tegu ülikooli kiitva kommunikatsiooniga, mis oli varasemast erinev suhtumine. Tartu Tudengiga üritati teha päris ajakirjandust, asja võeti tõsiselt ja tehti hingega. Pöörati tähelepanu kitsaskohtadele tudengielus, hariduspoliitikas kui ka ajakirjandusmaastikul, mille kõrval pakuti ka lahendusi ja meelelahutust. OLE ROHKEM ajakirjas leiab aga vähe ausat, kriitilist ajakirjandust. Väljaanne promob palju erinevaid tudengiorganisatsioone, kiites samal ajal neid ja iseennast. “Minu jaoks oli see selline pimedat entusiasmi ergutav, neid tudengiorganisatsioone tutvustav,” ütles Värk. Olukord pole muutunud tänaseni. Näiteks 2018. aasta sügise väljaanne on eranditult vaid tudengiorganisatsioone tutvustav ja nende liikmeks astumist õhutav.

 

Panus ajakirjanduse järelkasvu

Tartu Tudeng andis noortele võimaluse teha lehte ning saada esimest korda ajakirjanikuks olemise tunne kätte. Seda tehti innu ja rõõmuga. Võimalik, et kui ei oleks olnud Tartu Tudengit, ei oleks praegu näiteks Pealtnägijal”, Radaril” ja Seitsmestel uudistel” neid noori ja kirega töötavaid ajakirjanikke. Igatahes on Tartu Tudeng jätnud väikese, kuid olulise jälje Eesti ajakirjandusmaastikule ning veel suurema ja olulisema jälje tudengiajakirjandusele.

OLE ROHKEM ajakiri aga ise sulges septembris, kui ilmus väljaande viimane number. Paberkujul ajakirja enam plaanis pole välja anda. Nüüd tahab OLE ROHKEM ajakirja välja andnud Üliõpilaskonna sihtasutus avaldada lugusid vaid veebis. “Aastal 2018/19 puudus meil ajakirja tiimi juht, mille tõttu ajakirja, kui sellist ei olnud: küll aga asendasime need OLE ROHKEM. veebilugudega, mida vajadusel erinevad meeskonnajuhid ise koostasid,” sedastas OLE ROHKEM väliskommunikatsiooni juht Sigrid Alunurm. Alates septembrist, kui ajakiri sulges, on ilmunud kolm lugu veebis.

 

Loo autorid on Brent Pere, Jete-Ri Jõesaar ja Alex-Sander Puhm.