SoundCloudi räpp tõstab pead ja koputab Sven Lõhmuse uksele

Published On: December 2, 2018By

On aasta 2007. Steve Jobs kuulutab välja esimese iPhone’i, Kardashianite klanni teleseriaal saab avapaugu, Vladimir Putin nimetatakse Time’i aasta persooniks ja Luciano Pavarotti viskab sussid püsti. Alguse sai ka SoundCloudi muusikaplatvorm ja sel hetkel ei osanud mitte keegi ette näha, kuidas see keskkond hakkab muusikamaastikku muutma.

Mumble rap ehk eesti keeles mõminaräpp on räpistiil, mida iseloomustavad lihtsus ja arusaamatud sõnad, millest tuleneb ka stiili nimetus. Seda terminit on kasutatud halvustavalt nende räpparite kohta, kes ei rõhu oma lugude lüürilisele poolele. Selliste muusikaliste teoste sõnad väljendavad nihilistlikku suhtumist ja käsitlevad raha, naisi, narkootikume, alkoholi, ehteid ja kõiki muid mõminaräppari argielu aspekte. Ka kõnealuse žanri Eesti oma absoluutne superstaar SIP€LGA14 on mõminaräpi termini üle pahameelt üles näidanud.

Kuvatõmmis Twitterist

Mumble rap’i viljelejad on domineerinud USA muusikaelus ja -edetabelites, mille lainetus on jõudnud ka Eesti muusikasse. Eheda näitena saame tuua nublu eduloo. Tema singlid püsivad kindlalt juba suvest saati Eesti edetabelite tipus.

Kuvatõmmis: Eesti Ekspressi EESTI TIPP-40 MUUSIKAS (12.18. november)

Kuid kas see muusikaelus laineid lööv mõminaräpihullus on hea nähtus? Kas ta rikastab meie muusikat või on hoopis tõrvatilk meepotis?

Paljud vana kooli artistid on seda suunda tauninud, kuna nende arvates rikub see räpikultuuri ja selle juuri. Selle tõestuseks tuuakse argument, et räpp kujunes välja oma tunnete väljendamiseks sõnalis-muusikalises vormis ja räpp loodi selleks, et ühiskonna vähemuste sõnad jõuaksid kaugemale, mis omakorda kutsuks esile sotsiaalseid muudatusi. Mumble rap on täiesti vastupidine sellele, mille eest räpp seisab. Mõmisevad sõnad ei kanna endas mingit sõnumit – need on lihtsalt sõnad, mis on kirjutatud magamistoas või WC-poti peal, et endal ja fännidel oleks lõbus. Vokaalist on saanud lihtlabane instrument.

Mõni vana kooli artist on uue ajastuga siiski leppinud – muusikaelu on seda domineerivate artistide ja nende kuulajate nägu. Vinüülidelt kokku miksitud funk’i ja džässi sämplid, mida saadab ühiskonnakriitiline lüürika, on minevik. Kätte on jõudnud  trap’i ning mumble rap’i ajastu, kus räägitakse kehakeeles.

Eesti räpilegend Cool D, kodanikunimega Priit Kolsar, on just üks neist, kes on mumble rap’i suhtes pigem kriitiliselt meelestatud. Veteranräppar eeldab, et igal lool oleks oma lugu, ja kui pole, siis pole lool ka mõtet. Tema jaoks on mõminaräpp suund, mida kuskil “magamistoas prooviti” – tehakse suvalt, laisalt, kodus, magamistoas, peldikus. Kolsari jaoks ongi see kõikide mõminaräpi murede algus: halb produktsioon, üksluised laulud ja lugude olematu kõla.

Kontrastiks Kolsarile on Henry Kõrvits ehk Genka, kes on uue ajastu vastu võtnud. Hiljuti tegi ta just kaasa SIP€LGA14 loos “Usain Bolt”. Genka sõnul on SoundCloudis kahte tüüpi artiste: kõvad mehed ja teised mehed, kes tahavad olla samuti kõvad mehed, kuid ei saa hakkama. Sarnane seis olevat olnud ka tema räpikarjääri hiilgeaegadel – oli tüüpe, kes tegid head asja ja olid teised, kes proovisid aastaid ja aastaid, kuid midagi välja ei tulnud. Genka sõnul tuleb noori uusi artiste tagant utsitada, kuna nendest võib midagi väga ägedat välja tulla. Ta on väitnud, et mumble rap’i rõhk on sõnadel “meelelahutus”, “humoorikus” ning “ägedus”. Ta võtab mõminaräppi meelelahutusliku vormina, kus noored saaksid lihtsalt lõbutseda.

SIP€LGA14 SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Mõninaräpil on ka teistsugune pool, mis avaldub artistide iroonilises suhtumises kogu skeneesse. Lüürilise näite saab tuua SIP€LGA14 loost “LUUADAINEDRAHA”, kus ta lausub, et “Kõik need teised räppartistid räpivad aint libudest, rahast ja ainetest. Ma olen originaalne ja räpin aint libudest, rahast ja ainetest”. Sipelga tajub hästi süsteemi, mille üks eestvedaja ta ise on olnud, ja teab, mis teemad tema kuulajaid kõnetavad. Ta naeruvääristab stereotüüpseid artiste, kellel reaalselt polegi midagi rohkem öelda. Kuulates ta laulu “AITABKÜLL”, saab igaüks aru, et Sipelgal on rohkem sisu kui libud, raha ja aineid. Ja kui aeg on õige, ütleb ta seda, mida hing ihkab.

Kindlasti tuleb nentida, et mõminaräpi lüürika ei rikasta erilisel moel kohalikku muusikaelu. Selle tõestuseks võib tuua näiteid kõige populaarsemate lugude lüürikast, näiteks: “Su sõber jäi kanepimehele võlgu, nüüd koristab ta minu tube; su naine jäi kanepimehele võlgu, nüüd luristab ta minu mune” või  “Luuad, ained, raha, mida siia vaja veel; träpime täiskäigul, kuni mendid maja ees” või minu isiklik lemmik “Ma murran sisse sinu ema korterisse; ma astun sisse ja ta näitab mulle tisse; sest mul 400 randmel ja mul litse saada lihtne”.

Noorväikemarp$ SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Lõhmuse ja Pauluse ajastu on läbi

Vaatamata lüürikale, mida muidu leiaks kritseldatuna keskkooli laudade peale, toob SoundCloudi mõminaräpp värsket hingamist Eesti muusikasse, kus muidu domineerisid lihtsakoelised süntesaatorikäigud ja iseloomutud bassiliinid ehk Sven Lõhmus, Pearu Paulus ja muud süldilaulikud. Kuigi vanameister Cool D heidab noortele ette, et mõminaräpp on poolmuidu tehtud ning magamistoas salvestatud, on see noortele ainuke kättesaadav võimalus, kuidas miskit ise viljeleda. Stuudiod ja kvaliteetne produktsioon jäävad neile kaugeks, kuid õnneks see ei peata neid ennast muusikaliselt välja elamast. Kodukootud muusika saund on viimistlemata ja jääb tooreks, kuid mõjub siiralt ja lähedaselt. See on midagi, mille nublu on oma tähelennu jooksul kaotanud – kodus valmis keevitatud mõmisemised maal käimisest on asendunud viimistletud popkultuuri toodetega, mis on mõeldud edetabeleid vallutama.

Paljud artistid kõlavad ikka samasuguselt, sest nagu Genka ka ütles, on paar kõva venda ja teised, kes proovivad neid jäljendada. Need, kes välja paistavad, on uuenduslikud või originaalsed, näiteks SIP€LGA14, kes on olnud Eesti SoundCloudi-kultuuri üks eestvedajaid ja teeninud tunnustust paljude jäljendajatega. Silmapaistvamatest SoundCloudi artistidest tasuks välja tuua HOAXi, Pluuto, noorväikemarp$i ja EUTANAA$IA  noored, entusiastlikud ja hakkajad karakterid, kes on Eesti popmuusika tasapisi üleminekustaadiumisse viinud. Neid ei leia küll Eesti Laulu konkursilt, aga see ei tähenda, et neid olemas pole.

EUTANAA$IA JA POIST€KOOR SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Raadio 2 räpisaate “Lil Saade” saatejuhist Siim Nestorist on tasapisi kujunemas Eesti SoundCloudi-skeene ristiisa. Nestor oli ise oma vanast indie-saatest tüdinenud ja oli juba aastaid avaldanud, et tema salahuvi on hoopis underground hiphopmuusika. Lisaks raadiosaatele on Nestor korraldanud “Lil Pidu”, mis on välja kasvanud Mutant Disco Pudru Kuuli Psühhedeelsest Aidast, kus ta ise on viimased kaks aastat hiphopil kõlada lasknud. 2018. aasta veebruaris Müürilehele antud intervjuus sõnas Nestor, et pidude sarja ajendas teda korraldama kohalik underground, kust tuleb tuleb palju uut ja head muusikat.

„Oma parimatel hetkedel on eesti UG-räpp lohakalt funky, jultunud ja äärmiselt hea huumorimeelega. Noorte huumorivaib on kuidagi tervislikult eneseirooniline ja mul on tunne, et ka muu maailma sama muusika võtteid ja stampe „tõlgivad” nad oma muusikasse keel-põses-hoiakuga,” sõnab Nestor Müürilehe intervjuus. „Kindlasti ei võta nad ennast liiga tõsiselt ja näivad omavahel konkureerivat selles, kes suudab või julgeb ajukama idee linti võtta.” Nestor lisab: „Ideedega minnakse üle võlli, suupruugiga tagasi ei hoita, tehakse odavate ja lihtsate vahenditega, ei huvituta sellest, et see kellelegi rõve, rumal või solvav võib tunduda.”

HOAX ja noorväikemarp$ SoundCloudFESTil Foto: Taavi Sepp

Mõminaräpp on juba aastaid Eesti popmuusika uksele koputanud ja möödunud suvel murdis nublu selle ukse pilbasteks. See on olnud kaua oodatud vihm maale, mida Sven Lõhmus and Co. on liiga kaua ruineerinud. Need on alles esimesed värskendavad piisad, mis on SoundCloudi keskkonnas kondenseerunud ja Eesti popkultuurile maha sadanud.

One Comment

  1. ahto December 4, 2018 at 09:48 - Reply

    Kena kirjutis, täpsustuseks, et Priit on ikka Kolsar, mite Koslar!

Leave A Comment

Sarnased artiklid

SoundCloudi räpp tõstab pead ja koputab Sven Lõhmuse uksele

Published On: December 2, 2018By

On aasta 2007. Steve Jobs kuulutab välja esimese iPhone’i, Kardashianite klanni teleseriaal saab avapaugu, Vladimir Putin nimetatakse Time’i aasta persooniks ja Luciano Pavarotti viskab sussid püsti. Alguse sai ka SoundCloudi muusikaplatvorm ja sel hetkel ei osanud mitte keegi ette näha, kuidas see keskkond hakkab muusikamaastikku muutma.

Mumble rap ehk eesti keeles mõminaräpp on räpistiil, mida iseloomustavad lihtsus ja arusaamatud sõnad, millest tuleneb ka stiili nimetus. Seda terminit on kasutatud halvustavalt nende räpparite kohta, kes ei rõhu oma lugude lüürilisele poolele. Selliste muusikaliste teoste sõnad väljendavad nihilistlikku suhtumist ja käsitlevad raha, naisi, narkootikume, alkoholi, ehteid ja kõiki muid mõminaräppari argielu aspekte. Ka kõnealuse žanri Eesti oma absoluutne superstaar SIP€LGA14 on mõminaräpi termini üle pahameelt üles näidanud.

Kuvatõmmis Twitterist

Mumble rap’i viljelejad on domineerinud USA muusikaelus ja -edetabelites, mille lainetus on jõudnud ka Eesti muusikasse. Eheda näitena saame tuua nublu eduloo. Tema singlid püsivad kindlalt juba suvest saati Eesti edetabelite tipus.

Kuvatõmmis: Eesti Ekspressi EESTI TIPP-40 MUUSIKAS (12.18. november)

Kuid kas see muusikaelus laineid lööv mõminaräpihullus on hea nähtus? Kas ta rikastab meie muusikat või on hoopis tõrvatilk meepotis?

Paljud vana kooli artistid on seda suunda tauninud, kuna nende arvates rikub see räpikultuuri ja selle juuri. Selle tõestuseks tuuakse argument, et räpp kujunes välja oma tunnete väljendamiseks sõnalis-muusikalises vormis ja räpp loodi selleks, et ühiskonna vähemuste sõnad jõuaksid kaugemale, mis omakorda kutsuks esile sotsiaalseid muudatusi. Mumble rap on täiesti vastupidine sellele, mille eest räpp seisab. Mõmisevad sõnad ei kanna endas mingit sõnumit – need on lihtsalt sõnad, mis on kirjutatud magamistoas või WC-poti peal, et endal ja fännidel oleks lõbus. Vokaalist on saanud lihtlabane instrument.

Mõni vana kooli artist on uue ajastuga siiski leppinud – muusikaelu on seda domineerivate artistide ja nende kuulajate nägu. Vinüülidelt kokku miksitud funk’i ja džässi sämplid, mida saadab ühiskonnakriitiline lüürika, on minevik. Kätte on jõudnud  trap’i ning mumble rap’i ajastu, kus räägitakse kehakeeles.

Eesti räpilegend Cool D, kodanikunimega Priit Kolsar, on just üks neist, kes on mumble rap’i suhtes pigem kriitiliselt meelestatud. Veteranräppar eeldab, et igal lool oleks oma lugu, ja kui pole, siis pole lool ka mõtet. Tema jaoks on mõminaräpp suund, mida kuskil “magamistoas prooviti” – tehakse suvalt, laisalt, kodus, magamistoas, peldikus. Kolsari jaoks ongi see kõikide mõminaräpi murede algus: halb produktsioon, üksluised laulud ja lugude olematu kõla.

Kontrastiks Kolsarile on Henry Kõrvits ehk Genka, kes on uue ajastu vastu võtnud. Hiljuti tegi ta just kaasa SIP€LGA14 loos “Usain Bolt”. Genka sõnul on SoundCloudis kahte tüüpi artiste: kõvad mehed ja teised mehed, kes tahavad olla samuti kõvad mehed, kuid ei saa hakkama. Sarnane seis olevat olnud ka tema räpikarjääri hiilgeaegadel – oli tüüpe, kes tegid head asja ja olid teised, kes proovisid aastaid ja aastaid, kuid midagi välja ei tulnud. Genka sõnul tuleb noori uusi artiste tagant utsitada, kuna nendest võib midagi väga ägedat välja tulla. Ta on väitnud, et mumble rap’i rõhk on sõnadel “meelelahutus”, “humoorikus” ning “ägedus”. Ta võtab mõminaräppi meelelahutusliku vormina, kus noored saaksid lihtsalt lõbutseda.

SIP€LGA14 SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Mõninaräpil on ka teistsugune pool, mis avaldub artistide iroonilises suhtumises kogu skeneesse. Lüürilise näite saab tuua SIP€LGA14 loost “LUUADAINEDRAHA”, kus ta lausub, et “Kõik need teised räppartistid räpivad aint libudest, rahast ja ainetest. Ma olen originaalne ja räpin aint libudest, rahast ja ainetest”. Sipelga tajub hästi süsteemi, mille üks eestvedaja ta ise on olnud, ja teab, mis teemad tema kuulajaid kõnetavad. Ta naeruvääristab stereotüüpseid artiste, kellel reaalselt polegi midagi rohkem öelda. Kuulates ta laulu “AITABKÜLL”, saab igaüks aru, et Sipelgal on rohkem sisu kui libud, raha ja aineid. Ja kui aeg on õige, ütleb ta seda, mida hing ihkab.

Kindlasti tuleb nentida, et mõminaräpi lüürika ei rikasta erilisel moel kohalikku muusikaelu. Selle tõestuseks võib tuua näiteid kõige populaarsemate lugude lüürikast, näiteks: “Su sõber jäi kanepimehele võlgu, nüüd koristab ta minu tube; su naine jäi kanepimehele võlgu, nüüd luristab ta minu mune” või  “Luuad, ained, raha, mida siia vaja veel; träpime täiskäigul, kuni mendid maja ees” või minu isiklik lemmik “Ma murran sisse sinu ema korterisse; ma astun sisse ja ta näitab mulle tisse; sest mul 400 randmel ja mul litse saada lihtne”.

Noorväikemarp$ SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Lõhmuse ja Pauluse ajastu on läbi

Vaatamata lüürikale, mida muidu leiaks kritseldatuna keskkooli laudade peale, toob SoundCloudi mõminaräpp värsket hingamist Eesti muusikasse, kus muidu domineerisid lihtsakoelised süntesaatorikäigud ja iseloomutud bassiliinid ehk Sven Lõhmus, Pearu Paulus ja muud süldilaulikud. Kuigi vanameister Cool D heidab noortele ette, et mõminaräpp on poolmuidu tehtud ning magamistoas salvestatud, on see noortele ainuke kättesaadav võimalus, kuidas miskit ise viljeleda. Stuudiod ja kvaliteetne produktsioon jäävad neile kaugeks, kuid õnneks see ei peata neid ennast muusikaliselt välja elamast. Kodukootud muusika saund on viimistlemata ja jääb tooreks, kuid mõjub siiralt ja lähedaselt. See on midagi, mille nublu on oma tähelennu jooksul kaotanud – kodus valmis keevitatud mõmisemised maal käimisest on asendunud viimistletud popkultuuri toodetega, mis on mõeldud edetabeleid vallutama.

Paljud artistid kõlavad ikka samasuguselt, sest nagu Genka ka ütles, on paar kõva venda ja teised, kes proovivad neid jäljendada. Need, kes välja paistavad, on uuenduslikud või originaalsed, näiteks SIP€LGA14, kes on olnud Eesti SoundCloudi-kultuuri üks eestvedajaid ja teeninud tunnustust paljude jäljendajatega. Silmapaistvamatest SoundCloudi artistidest tasuks välja tuua HOAXi, Pluuto, noorväikemarp$i ja EUTANAA$IA  noored, entusiastlikud ja hakkajad karakterid, kes on Eesti popmuusika tasapisi üleminekustaadiumisse viinud. Neid ei leia küll Eesti Laulu konkursilt, aga see ei tähenda, et neid olemas pole.

EUTANAA$IA JA POIST€KOOR SoundCloudFESTil. Foto: Taavi Sepp

Raadio 2 räpisaate “Lil Saade” saatejuhist Siim Nestorist on tasapisi kujunemas Eesti SoundCloudi-skeene ristiisa. Nestor oli ise oma vanast indie-saatest tüdinenud ja oli juba aastaid avaldanud, et tema salahuvi on hoopis underground hiphopmuusika. Lisaks raadiosaatele on Nestor korraldanud “Lil Pidu”, mis on välja kasvanud Mutant Disco Pudru Kuuli Psühhedeelsest Aidast, kus ta ise on viimased kaks aastat hiphopil kõlada lasknud. 2018. aasta veebruaris Müürilehele antud intervjuus sõnas Nestor, et pidude sarja ajendas teda korraldama kohalik underground, kust tuleb tuleb palju uut ja head muusikat.

„Oma parimatel hetkedel on eesti UG-räpp lohakalt funky, jultunud ja äärmiselt hea huumorimeelega. Noorte huumorivaib on kuidagi tervislikult eneseirooniline ja mul on tunne, et ka muu maailma sama muusika võtteid ja stampe „tõlgivad” nad oma muusikasse keel-põses-hoiakuga,” sõnab Nestor Müürilehe intervjuus. „Kindlasti ei võta nad ennast liiga tõsiselt ja näivad omavahel konkureerivat selles, kes suudab või julgeb ajukama idee linti võtta.” Nestor lisab: „Ideedega minnakse üle võlli, suupruugiga tagasi ei hoita, tehakse odavate ja lihtsate vahenditega, ei huvituta sellest, et see kellelegi rõve, rumal või solvav võib tunduda.”

HOAX ja noorväikemarp$ SoundCloudFESTil Foto: Taavi Sepp

Mõminaräpp on juba aastaid Eesti popmuusika uksele koputanud ja möödunud suvel murdis nublu selle ukse pilbasteks. See on olnud kaua oodatud vihm maale, mida Sven Lõhmus and Co. on liiga kaua ruineerinud. Need on alles esimesed värskendavad piisad, mis on SoundCloudi keskkonnas kondenseerunud ja Eesti popkultuurile maha sadanud.