Umbes 100 aastat tagasi töötas ühe minu tuttava esivanem, kes oli haritud ja oskas kuut keelt, kelnerina kohalikus esinduslikus lokaalis, kuna seal sai korralikult jootraha. Tänapäeva Eestis on aga korralik jootraha teenidajate jaoks pigem harv nähtus.

Olles ise töötanud ettekandjana, võin enda kogemuse põhjal öelda, et teenindaja ametile vaadatakse enamasti ülevalt alla. Arvatavasti ei näidata teenindajate vastu austust seetõttu, et seda ametit võiks pidada igaüks ja mingit paberit ei ole vaja ette näidata. Ma ei julge öelda, et näiteks ettekandjale tema ametit ette heidetakse, kuid tihtipeale ütleb lauast vastu vaatav üleolev pilk nii mõndagi. Kindlasti sõltub suhtumine ka töökohast ning vanusest. Kui töötad 20-aastaselt ülikooli kõrvalt mainekas restoranis, siis ilmselt hinnatakse sinu südikust. Kui aga oled veel 30-aastaselt baaris ettekandja, vaadatakse sinu peale tõenäoliselt viltu.

Arvan, et teenindussektoris töötavad inimesed väärivad samuti, et neid hinnataks ja austataks. Kõik inimesed, kes teenindajatööd vähegi kritiseerivad, võiksid seda ise järele proovida. See pole kaugeltki nii lihtne, kui eemalt vaadates tundub. Ettekandjana pidin ma peaaegu korraga tegelema viie erineva asjaga: võtma vastu tellimuse, selle sisestama, viima toidud ja joogid lauda, viima tellijale arve ning laua ära koristama. Seda kõike pidi tegema 12-tunnise vahetuse ajal püstijalu, sest (v.a pooletunnine lõunapaus) puhkepausiks aega ei olnud.

Eestis peavad teenindajad jootraha saamiseks sageli pakkuma väga head ja silmapaistvat teenindust. Siinne komme on pigem teenindajaid tänada. Muidugi on tore saada korralikult tehtud töö eest tänu, kuid ainult tänust ära ei ela.

Kõige keerulisem oli aga olukord siis, kui mõned kliendid olid otsutanud oma vihahoo just minu peal välja elada. Vahel tekkis tunne, et minusse ei suhtuta kui inimesse, vaid robotisse, nii et pärast ettekandjana töötamist tundus ülikooli tulek lausa suur rõõm. Samas andis töökogemus ka midagi positiivset: see töö muutis minu suhtumist teenindajatesse. Oskan nüüd üles näidata rohkem tänulikkust. Öeldakse ju, et mida pole ise omal nahal tunda saanud, seda on raske mõista.

Minu kõrvu on jõudnud väga palju eestlaste kommentaare selle kohta, et teenindajad ei väärigi jootraha, sest nad saavad juba niigi palka. Eestis teenib täiskohaga ettekandja keskmiselt 637 eurot (miinimumpalk on 500 eurot). Seega on jootraha ettekandja töö juures suur pluss, juhul kui seda muidugi jäetakse. Tööandjad arvestavad sellega, et ettekandja saab jootraha ja seepärast ei kiirusta nad ka alluvate palka tõstma. Eestlased ei ole aga kahjuks kõige lahkemad, kui asi puudutab jootraha. Eestis ei ole ka niinimetatud jootrahakultuuri, kus on teenindustasu juba arve sees või on kombeks jätta mingi kindel protsent lisatasu. Näiteks Suurbritannias, Prantsusmaal ja Hispaanias on teenindustasu juba arve sees, seega ei jää teenindaja kunagi ilma lisatasuta. Teistes riikides, nagu Austrias, Saksamaal, Egiptuses ja Mehhikos, on kombeks jätta jootraha 10–15% tellimusest. Eestis peavad teenindajad jootraha saamiseks sageli pakkuma väga head ja silmapaistvat teenindust. Siinne komme on pigem teenindajaid tänada. Muidugi on tore saada korralikult tehtud töö eest tänu, kuid ainult tänust ära ei ela.

Probleemi lahendamiseks võib kaaluda järgmist viisi: ettevõtted tõstavad teenindajate palka 10% ning 10% teenindajate saadud jootrahast läheb ettevõttele.

Seega tekib siin väike vastuolu. Tööandjad arvavad, et jootraha on piisav ning palku ei tõsteta. Klientide arvates aga ei peaks nemad enda palgast jootraha andma, sest ettekandja saab ise piisavalt palka. Probleemi lahendamiseks võib kaaluda järgmist viisi: ettevõtted tõstavad teenindajate palka 10% ning 10% teenindajate saadud jootrahast läheb ettevõttele. Sellest saaksid kasu mõlemad osalised – teenindajate palk oleks kõrgem ning firma saaks osa jootrahast endale. Kui töötajate palk tõuseb, siis on teenindajad motiveeritumad ning saaksid hästi tehtud töö eest rohkem jootraha. See eeldaks muidugi mõlema poole ausat suhtumist. Kindlasti oleks lahendus ka see, kui meil Eestis kujuneks välja jootraha jätmise komme. Seda aga päevapealt ei teki ning see küündib pigem utoopia poole.

Foto: Joanna Laast