Higised fännid, stiilselt hea muusika ja rekordiliselt kaua suudlev paar. Jungle küttis ligi 900 inimest kuumemaks kui mõni poliitiline debatt eriti vastuolulisel teemal.

Jungle astus esmakordselt Eesti rahva ette 6. novembril Rock Cafes. Asukoht on vast enamikule teada kui erinevate rokkmuusikat esitavate koosseisude meka. Bänd asetab end küll modernset souli viljelevate artistide hulka, kuid Rock Cafe oli nende esimese eestimaise etteaste jaoks ideaalne.

Jungle asutati 2013. aastal kahe lapsepõlvesõbra Tom McFarlandi ja Josh Lloyd-Watsoni poolt. Noormeeste soov oli keskenduda heale muusikale ning seda toetavatele videotele ja kunstitöödele. Esteetiline külg oli nende jaoks sama tähtis kui kvaliteetne muusika. Jungle’i muusikat on kirjeldatud kui 1970-ndate stiilis funki, mis saab inspiratsiooni erinevatest modifitseeritud loodushelidest. Koosseis oli esmalt kaheliikmeline, kuid esimese aasta jooksul tehti koostööd erinevaid stiile mängivate muusikutega ja sealt arenes Jungle suuremaks kollektiiviks. Live-esituste puhul tunti, et on tarvis endale väljakutse esitada ning mitte pelgalt mängida lindistatud lugusid laval ette. Olemasolevad lood tõlgendati lavale ümber ja tänu sellele koostati live-esituste jaoks loomulik kogemus.

Kui üdini aus olla, siis esmalt polnud mul plaanis neid kuulama minna. Jungle’i live-kontserdist kuulsin puhtjuhuslikult mingisugusel suvalisel õhtul Mökus seltskonda nautides. Tol hetkel teadsin nende muusikast piisavalt palju, et nad mulle meeldiksid, aga surmtõsine fänn ei olnud. Usun, et enamik on kuulnud või näinud nende edukaimat lugu “Busy Earnin’” YouTube’s. Ligi 20 miljonit vaatamist saanud video oli minu esimene kokkupuude nüüd juba armastatud koosseisuga. Sellel ajal arvasin, et ma võin osata ka sarnast koreograafiat teha, nagu videos näidati. Kalkuleerisin ilmselgelt valesti, aga matemaatikas pole ma kunagi hea olnud.

Live-esitusi olen peljanud nii kaua kui mäletan. Suured rahvamassid, teineteise vastu hõõrumine ja palavus pole just kõige kutsuvamad. Siiski tundsin, et enne otsuse tegemist pean täispikkuses ära kuulama nende uue albumi “For Ever”. Selle vajadust võimendas veel äsja ilmunud loo “Heavy, California” video, mis oli visuaalselt maru paeluv. Kaua ei läinud, et pärast seda pilet ära osta ja olla mingil määral valmis teadmatuseks.

Entusiastlikumad kuulajad, mina ja sõbranna kaasa arvatud, olid kohal vahetult pärast uste avamist. Vastu vaatasid sõbralikud habemed, arvukad Alexandri purgid ja plasttopsid täis igasuguse muu meelemürgiga. Samalaadse habemekandjana tundsin end kohe kordades kodusemalt. Esimese tunni jooksul seadis end lavale soojendusbänd Gram-of-Fun. Kes ei tea, siis Gram-of-Fun on kodumaine funk ansambel, mille eesotsas säravad Kristel Aaslaid ja Miljarditest tuntud ning igavesti tõsine Raul Ojamaa.

Minu suureks üllatuseks oli Gram-of-Fun paganama hea valik soojendusansambliks. Nende muusika sobis Jungle’i omaga hästi kokku, näidates samal ajal kodumaiste muusikute gruuvilikku külge ja mõnusaid rütme. Aaslaid omas Rock Cafe väikest lava ja oli tunda, et neiu on oma vokaalide osas kõvasti tööd teinud. Kusjuures, esimeses loos kõlas kõigi lemmiku koerapoiss Nublu kergelt muudetud riime.

Lavalolijate muretu olek aitas arvatavasti ka publikul end paremini sisse seada saabuvaks mürgliks. Gram-of-Fun on võrdlemisi värske koosseis kodumaisel muusikamaastikul ja siiralt loodan, et nad said oma nauditavate lugudega uusi austajaid juurde.

Gram-of-Fun astus lavalt maha pärast poolt tundi, mis ajaks oli saal kärmelt täitumas peaesineja fännidega. Minu ees seisvale noormehele tundus see ideaalne aeg, et taskust haarata silmatilgad ja neid siis vastavalt kasutada. “Tee, mis tegema pead, mees,” oli vist ainus lause, mis pähe torkas. Mida iganes sul vaja, et head muusikat paremini nautida. Selja taga olid kaks armunut juba pikemat aega teineteisele suud andnud ja lõppu ei paistnud tulevat. Jungle küttis kirgi juba enne kontserdi algust.

Ühes kohas seistes ei saanud kuigi põnevaid pilte

45 minutit hiljem ilmusid lavale seitse heledas rõivastuses kuju, ühel neist puritaanlaste stiilis müts peas, mis veidral moel sobis valatult. Teised kandsid tagasihoidlikumaid rõivaid, kuid nad kõik pulbitsesid enesekindlusest. Nad teadsid täpselt, mida nad teevad. Publik hõiskas ja huilgas. Kõik olid valmis. Sõnakestki ütlemata, alustas Jungle oma esitust uue albumi “For Ever” esimese looga “Smile”. Bändi logo säras esinejate taustal kui aupaiste. Publik ei raisanud sekunditki, et muusikaga kaasa põksuma hakata. “Are you ready for a fucking fiesta?!” kõlas pärast esimest paari laulu asutajaliikme Josh Lloyd-Watsoni suust, millele ma suutsin ainult valjult hõisates vastata “You bet!”. Tundsin end selle sõnapaari valikul natuke kohmetult, aga iga päev ei võidagi.

Terve kontsert sujus mõnusa rütmi saatel. Saalis leviva chill aura tundmiseks polnud sensitiivi tarvis, selline õhustik lihtsalt kuulus sinna. Iga laul kasutas ansamblile võimaldatud valgus- ja helisüsteeme täie võimsuseni. Oranžid, punakad ja sinakad toonid vallutasid lava, millele elasid kaasa keha raputavad bassilöögid. Lugu lõpetati alati pilkases pimeduses. See tekitas enne uut laulu teatud ootusärevuse, mis sealt tulla võib. Mõtteis tänasin pea iga laul mingisugust kõrgemat jõudu, et nad just seda lugu otsustasid esitada. “Beat 54 (All Good Now)” oli vast isiklik lemmik.

Eelmainitud loo vaib kirjeldab mu kujutlust Jungle’ist kui koosseisust kõige edukamalt. Jungle’ist voolab enesekindlust, professionaalsust ja eelkõige metsikut lahedust. Nende olek laval on nii loomulik, kõik justkui sobib. Tekib see tunne, kui saad suure pusle lõpuks kokku ja siis paar minutit jõllitad oma meistriteost. Õnnis tunne levib üle keha.

Kaks lisalugu, mis kõrvu paitasid, “juhtusid” olema nende kõige menukamad. “Busy Earnin’” ja “Time” lõpetasid niigi vapustava live-esituse täiesti mäe tipus, tõmmates rahvast eufooriliselt kaasa veel viimast korda. Meeliülendav ja lühidalt öeldes eepiline. Jungle on üks nendest koosseisudest, kes on leidnud näiliselt täiusliku tasakaalu oma lindistatud lugude, muusikavideote ja live-esituste vahel. Nad ei ole inimesed. Ei saa olla. Nende professionaalsus on võrdne nende vaba oleku ja muusikalise kangelaslikkusega. Mul on miskipärast tunne, et Jungle eksis Eestisse ära ja tegelikult ei pidanud siin esinema. Aga olgu jumal tänatud, et nad siia eksisid.