“How to Build a Love Bomb” – nostalgiline tagasivaade tänapäevases võtmes

Published On: October 21, 2018By

Indie-rock’i viljeleva bändi vastvalminud album on justkui rännak nii eneslikult kui ka muusikaliselt. Tegu on mõnusa tagasiviskega varasematesse muusika hiilgeaegadesse, kus ei domineerinud electropop või mõminaräpp. Tegemist on küll tänapäevase, kuid väga nostalgilises võtmes esitatud muusikaga.

“How to Build a Love Bomb” albumi cover

Album loob silla enda väikesele meenutustulvale, kus tulevad pähe nii äsja tehtud head ja vead kui ka lapsepõlve lollused ja rõõmud. Tempokas algus rajab tee sügavamale rännakule ning õige varsti leiad end meenutamast esimesi kevademärke ning puhkevaid õisi. Ootamatult järgneb sellele küllust täis tundmus talvistest mäenõlvadest, segatuna elu möödanike raskustega. Just nii palju erinevaid tundeid need sõnad ja meloodiad tekitavadki, samal ajal on aga kõik väga voolav. Välja on suudetud pressida mõnusalt tantsulisi palasid ja tõsiselt mõttesse langetavaid rokkballaade. Ime, et see album oktoobris välja lasti.

Viieliikmelise bändi muusika viib meid täielikult tänapäevasest kultuurist eemale ning meenutab oma kitarrikäikude, rütmide ja solisti mõnusa tämbriga hoopiski minevikku. Võiks aga öelda, et tegu on lausa popurriiga 60ndatest 2000ndetani. Algusest peale on muusikavoog täpselt nii kaasahaarav, et lisaks meenutustele hakkab ka jalg juba vaikselt põksuma, samal ajal kui naeratus samuti näole saabub. Sellise kire peale, mis ka läbi kõrvaklappide ühel jahedal sügispäeval meeli haarab, lihtsalt läheb süda soojaks ning tuju heaks.

Albumi esimene pala ,,The Backdoor Method” sobib ideaalselt ühe albumi alustuseks. Tegu on täpselt parasjagu kaasahaarava, kuid siiski mitte liiga pealetükkiva teosega. Trummirütmid panevad tahes- tahtmata jala põksuma ning läbi kogu laulu kõlav uhhuu-uhhuu paneb ka end kaasa ulguma.

Järgneb tõeline tantsupala ja minu vaieldamatu lemmik kogu albumilt. Tegu on lauluga ,,She Took a Bite from the Apple”, mis paneb ka kõige süngema sügispäeva tantsulisse meeleolusse. Biit on lihtsalt ülikõva.

Selle jätkuks on mõned lood veel väga mõnusa gruuviga. Tuju jääb endiselt ülevaks, kuniks tuleb tõeline hittballaadihoiatus. Pala nimega ,,Daydreaming…” on väga hästi voolav ning sügavalt mõtlemapanev. Unistamine on just see, mis seda ka kõige rohkem iseloomustab, tekitades illusiooni sellest, mida igaüks antud ajahetkel enim tahaks. Selle kõrval näitab lugu ka oma osa igatsusest ning sügavamast mõtteainest, mis avalduvad kindlasti vastavalt tundmusele igaühel erinevalt.

Albumi nimilugu viib aga hoopis mujale. “How to Build a Love Bomb” on pisut kurva alatooniga ja selgelt on aru saada raskest elukäigust, mida põhjustab loomulikult armastus. Kergelt isegi üllatav, et just see pala on valitud albumi nimilooks, sest on laule, mis jäävad rohkem meelde. Samas on kindel, et kui süveneda, siis on sellel kindlasti potentsiaali saada paljude lemmikuks just tänu pisut dramaatilisele poolele.

 

Kuid siis, endalegi ootamatult, taban ma end juba järgmise suve suurest ootusest. Nimelt võtab singel ,,Plastic Century” tuurid jälle üles. Romantilise alatooniga sõnum voogava meloodiaga muudab selle kiiresti meeldivaks. Pala refrään on kindlasti miski, mis jääb kummitama ka edaspidi. Olles olnud juba kogu albumi läbi kuulanud, laulsin ma just selle laulu põhituuma veel enda peas järgmised paar tundi kaasa.

Väikse vahehüppega jõuangi viimase loo juurde, milleks on ,,Changing”. Bänd ise nimetab seda lisalooks. Midagi on selle pala juures, mis isegi klapid peast võttes jätab sügavalt kogu elu ja olu peale mõtlema. Kõlab väga filosoofiliselt, kuid see lihtsalt tekitab sellise tunde, mis jätab mõtte pikaks ajaks tööle. Justkui olekski midagi täiesti uut kogenud ning oleks aeg teatud küsimustele uuesti otsa vaadata, just läbi muutuste, mis avaldub ka pealkirjas.

Kokkuvõttes võib öelda, et ära on tehtud album, mille järgi vähemalt minu ning ma usun, et ka paljude teiste süda Eesti muusikamaastikul juba ammu karjus. Kogu teos on väga hästi üles ehitatud, mis muudab ka tervikuna kuulamise väga ladusaks. Juba eelmainitud lugusid kuulates saab aimu sellest, kui mitmetahuliselt on see kokku pandud. Mis muidugi kõige tähtsam, muusika loob emotsiooni ning seda on siin hulganisti tunda. Algusest läbi kumava tantsulise voo, otse tundmuste ja sügavate mõtete maailma, jättes aga siiski lõpuks just positiivsed noodid kõlama.

“How to Build a Love Bomb” lugude nimekiri

Live endale täiesti tundmatult bändilt

Jah, ma tõesti ei olnud enne The Boondocksi kontserti nende loominguga üldse kursis. Olin kuulnud vaid nime ja mingil põhjusel olid nad mulle meelde jäänud kui mingid kunagi varem Noortebändil osalenud Pärnu kutid. Muidugi hiljem nende muusikat kuulates tekkis ahhaa-efekt, et ja-ja-ja, just, neid ma olen kuulnud küll. Kuid mitte nende uut albumit, seda kindlasti mitte.

Ja nii ma siis sattusingi endale ootamatult ühel mõnusal reedesel õhtul nende kontserdile Tartus Genialistide klubis ning ootasin huviga, mis saama hakkab. Atmosfäär oli täpselt nii privaatne ja melurohke kui vaja. Pehme valgus ning mõnus old-school enne kontserti algust tekitasid juba väga koduse olemise. Muidugi oli tegu paljude minu lemmikartistidega.

The Boondock andis 19. oktoobril Tartus kontserdi, mis nende endi sõnul tuli eelmistest Tartu keikkadest paremini välja

Tuleb välja, et tegu on poistebändiga selle sõna kõige paremas võtmes – lustivad härrad, kaasahaarav muusika ning üles-alla hüppav publik lava ees. Kuulda oli pärnakaid, kes pidid tungivalt kõigile kuulutama, et tegu on just Pärnu ansambliga. Kontserdil ringi vaadates oli inimeste silmis sära ja kõik, kes vähemalt püsti seisavad, on sunnitud oma keha ka liikuma laskma. Kaasa arvatud mina, kes ma leidsin end samamoodi lava ees mõnusalt põksumas. Seda esiteks põhjusel, et bänd on hea vibe’iga. Teiseks: kuidas sa ikka üksi seisad, kui kõik teised juba tantsivad.

Hetkeks tabasin end mõttelt, et elaksin justkui oma vanadele lemmikutele kaasa. Tegelikult aga kuulasin The Boondocksi ju alles esimest korda. Prohvetlikult ennustades usun ma, et nad kinnitavad oma kanda Eesti muusikamaastikul veel rohkem. Loodetavasti leiavad nad endale veel publikut ning lähevad siit suure kaarega laia maailma lendu. Bänd laulab ju inglise keeles, millest maailm peaks aru saama.

 

“How to Build a Love Bomb”

Oktoober 2018

The Boondocks

Leave A Comment

Sarnased artiklid

“How to Build a Love Bomb” – nostalgiline tagasivaade tänapäevases võtmes

Published On: October 21, 2018By

Indie-rock’i viljeleva bändi vastvalminud album on justkui rännak nii eneslikult kui ka muusikaliselt. Tegu on mõnusa tagasiviskega varasematesse muusika hiilgeaegadesse, kus ei domineerinud electropop või mõminaräpp. Tegemist on küll tänapäevase, kuid väga nostalgilises võtmes esitatud muusikaga.

“How to Build a Love Bomb” albumi cover

Album loob silla enda väikesele meenutustulvale, kus tulevad pähe nii äsja tehtud head ja vead kui ka lapsepõlve lollused ja rõõmud. Tempokas algus rajab tee sügavamale rännakule ning õige varsti leiad end meenutamast esimesi kevademärke ning puhkevaid õisi. Ootamatult järgneb sellele küllust täis tundmus talvistest mäenõlvadest, segatuna elu möödanike raskustega. Just nii palju erinevaid tundeid need sõnad ja meloodiad tekitavadki, samal ajal on aga kõik väga voolav. Välja on suudetud pressida mõnusalt tantsulisi palasid ja tõsiselt mõttesse langetavaid rokkballaade. Ime, et see album oktoobris välja lasti.

Viieliikmelise bändi muusika viib meid täielikult tänapäevasest kultuurist eemale ning meenutab oma kitarrikäikude, rütmide ja solisti mõnusa tämbriga hoopiski minevikku. Võiks aga öelda, et tegu on lausa popurriiga 60ndatest 2000ndetani. Algusest peale on muusikavoog täpselt nii kaasahaarav, et lisaks meenutustele hakkab ka jalg juba vaikselt põksuma, samal ajal kui naeratus samuti näole saabub. Sellise kire peale, mis ka läbi kõrvaklappide ühel jahedal sügispäeval meeli haarab, lihtsalt läheb süda soojaks ning tuju heaks.

Albumi esimene pala ,,The Backdoor Method” sobib ideaalselt ühe albumi alustuseks. Tegu on täpselt parasjagu kaasahaarava, kuid siiski mitte liiga pealetükkiva teosega. Trummirütmid panevad tahes- tahtmata jala põksuma ning läbi kogu laulu kõlav uhhuu-uhhuu paneb ka end kaasa ulguma.

Järgneb tõeline tantsupala ja minu vaieldamatu lemmik kogu albumilt. Tegu on lauluga ,,She Took a Bite from the Apple”, mis paneb ka kõige süngema sügispäeva tantsulisse meeleolusse. Biit on lihtsalt ülikõva.

Selle jätkuks on mõned lood veel väga mõnusa gruuviga. Tuju jääb endiselt ülevaks, kuniks tuleb tõeline hittballaadihoiatus. Pala nimega ,,Daydreaming…” on väga hästi voolav ning sügavalt mõtlemapanev. Unistamine on just see, mis seda ka kõige rohkem iseloomustab, tekitades illusiooni sellest, mida igaüks antud ajahetkel enim tahaks. Selle kõrval näitab lugu ka oma osa igatsusest ning sügavamast mõtteainest, mis avalduvad kindlasti vastavalt tundmusele igaühel erinevalt.

Albumi nimilugu viib aga hoopis mujale. “How to Build a Love Bomb” on pisut kurva alatooniga ja selgelt on aru saada raskest elukäigust, mida põhjustab loomulikult armastus. Kergelt isegi üllatav, et just see pala on valitud albumi nimilooks, sest on laule, mis jäävad rohkem meelde. Samas on kindel, et kui süveneda, siis on sellel kindlasti potentsiaali saada paljude lemmikuks just tänu pisut dramaatilisele poolele.

 

Kuid siis, endalegi ootamatult, taban ma end juba järgmise suve suurest ootusest. Nimelt võtab singel ,,Plastic Century” tuurid jälle üles. Romantilise alatooniga sõnum voogava meloodiaga muudab selle kiiresti meeldivaks. Pala refrään on kindlasti miski, mis jääb kummitama ka edaspidi. Olles olnud juba kogu albumi läbi kuulanud, laulsin ma just selle laulu põhituuma veel enda peas järgmised paar tundi kaasa.

Väikse vahehüppega jõuangi viimase loo juurde, milleks on ,,Changing”. Bänd ise nimetab seda lisalooks. Midagi on selle pala juures, mis isegi klapid peast võttes jätab sügavalt kogu elu ja olu peale mõtlema. Kõlab väga filosoofiliselt, kuid see lihtsalt tekitab sellise tunde, mis jätab mõtte pikaks ajaks tööle. Justkui olekski midagi täiesti uut kogenud ning oleks aeg teatud küsimustele uuesti otsa vaadata, just läbi muutuste, mis avaldub ka pealkirjas.

Kokkuvõttes võib öelda, et ära on tehtud album, mille järgi vähemalt minu ning ma usun, et ka paljude teiste süda Eesti muusikamaastikul juba ammu karjus. Kogu teos on väga hästi üles ehitatud, mis muudab ka tervikuna kuulamise väga ladusaks. Juba eelmainitud lugusid kuulates saab aimu sellest, kui mitmetahuliselt on see kokku pandud. Mis muidugi kõige tähtsam, muusika loob emotsiooni ning seda on siin hulganisti tunda. Algusest läbi kumava tantsulise voo, otse tundmuste ja sügavate mõtete maailma, jättes aga siiski lõpuks just positiivsed noodid kõlama.

“How to Build a Love Bomb” lugude nimekiri

Live endale täiesti tundmatult bändilt

Jah, ma tõesti ei olnud enne The Boondocksi kontserti nende loominguga üldse kursis. Olin kuulnud vaid nime ja mingil põhjusel olid nad mulle meelde jäänud kui mingid kunagi varem Noortebändil osalenud Pärnu kutid. Muidugi hiljem nende muusikat kuulates tekkis ahhaa-efekt, et ja-ja-ja, just, neid ma olen kuulnud küll. Kuid mitte nende uut albumit, seda kindlasti mitte.

Ja nii ma siis sattusingi endale ootamatult ühel mõnusal reedesel õhtul nende kontserdile Tartus Genialistide klubis ning ootasin huviga, mis saama hakkab. Atmosfäär oli täpselt nii privaatne ja melurohke kui vaja. Pehme valgus ning mõnus old-school enne kontserti algust tekitasid juba väga koduse olemise. Muidugi oli tegu paljude minu lemmikartistidega.

The Boondock andis 19. oktoobril Tartus kontserdi, mis nende endi sõnul tuli eelmistest Tartu keikkadest paremini välja

Tuleb välja, et tegu on poistebändiga selle sõna kõige paremas võtmes – lustivad härrad, kaasahaarav muusika ning üles-alla hüppav publik lava ees. Kuulda oli pärnakaid, kes pidid tungivalt kõigile kuulutama, et tegu on just Pärnu ansambliga. Kontserdil ringi vaadates oli inimeste silmis sära ja kõik, kes vähemalt püsti seisavad, on sunnitud oma keha ka liikuma laskma. Kaasa arvatud mina, kes ma leidsin end samamoodi lava ees mõnusalt põksumas. Seda esiteks põhjusel, et bänd on hea vibe’iga. Teiseks: kuidas sa ikka üksi seisad, kui kõik teised juba tantsivad.

Hetkeks tabasin end mõttelt, et elaksin justkui oma vanadele lemmikutele kaasa. Tegelikult aga kuulasin The Boondocksi ju alles esimest korda. Prohvetlikult ennustades usun ma, et nad kinnitavad oma kanda Eesti muusikamaastikul veel rohkem. Loodetavasti leiavad nad endale veel publikut ning lähevad siit suure kaarega laia maailma lendu. Bänd laulab ju inglise keeles, millest maailm peaks aru saama.

 

“How to Build a Love Bomb”

Oktoober 2018

The Boondocks