Ruttasin Balti Jaamast Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue maja poole. Kontrast missugune: hallikarva ja nõukaaja-hõngulisest vaksalist otse modernse, ent samuti must-valge uudishoone poole. Sel lühikesel teel märkasin linnakodanike seas kummalist segadust. Too päev oli 27. august, mis tähendas paljudele viimaseid suvehetki. Need inimesed kandsid enesekindlalt veel lehvivaid kleite ja sandaale. Teistele, k.a EKA rahvale, oli eelmine esmaspäev aga esimene koolipäev.

Supermodernne ja kandiline EKA sisehoov, mida hakkavad kaunistama tudengid ja viinapuud.

Kunstnik ei puhka ka pidupäeval.

Hiiglaslikku triikrauda meenutav maja seisis uhkes hiilguses nagu mõni makett uues linnaplaneeringus. EKA uus maja on tegelikult vana – kunagine sukavabrik või Eesti Nokia, nagu noored arhitektid ütlesid.

Avaras fuajees seisis palju inimesi kaamerate ja mikrofonidega. Taustaheliks kuuldus vali kopsimine ja puurimine. Keegi ametimees testis helisüsteemi, hüüdes järjepanu mikrofoni: „Jah! Jaa! Jah! Jaa!“ EKA rektor Mart Kalm tervitas sellest hoolimata ajakirjanikke ja teisi huvilisi valjuhäälselt ning juhatas meid kaunite ehitushelide taustal viiendale korrusele.

Ehituskoreograafia pressikonverentsi ajal.

Pikk ja paljude jaoks vaevaline trepp kulges hoone südamikus. Pressikonverentsi lauatagune assortii oli kirev. Akadeemiliselt riietunud, ent boheemlaslikku hõngu õhkavad õppejõud, hästiistuvates ülikondades finants- ja ehitusfirma asjapulgad, lõhkiste teksade ja kuldketiga ehitusjuht ning funky’ide kingadega, kuid üleni musta riietatud arhitekt.

Oli arusaadav, et olenemata selle meeskonna eriilmelisest välimusest, valdas kõiki kergendustunne ja rõõm, et viimaks on kõik (peaaegu) valmis saanud.

Kogu jamps algas juba kaheksa aastat tagasi. Esialgu plaaniti uus hoone ehitada vana koolimaja asemele (Tallinnas A. Laikmaa ja Gonsiori tn ristmikul). Plaan läks luhta ühe vanaproua pärast, kelle vaadet uus EKA maja segama oleks hakanud. Võib ainult spekuleerida, kas vanaproua naudib nüüd tänu sellele trikile vaadet Tallinna Kaubamajale, istudes suure rahapaki otsas.

Vanast liftist on järele jäänud vaid šaft.

Kuid see pole enam oluline. Õnneks leiti uus koht. Seal aga kimbutasid EKA rahvast igasugused ehitusmured. Nende tagasilöökide keerukust võis lugeda kõigi laua taga istuvate nägudest. Neilt kumas väsimus, kuid samas õnnetunne – kergendus. Nüüd võib need mured kirjutada mälestusteraamatusse.

Esitlus oli nõnda põhjalik, et küsimusi ajakirjanikel palju ei jätkunudki. Kõlas kena aplaus, aga siis…

Vanem naisterahvas tõstis käe. Tema olevat valgusega tegelev õppejõud. Ta kritiseeris ruumis olevaid lampe, mis tekitavad vale valgusspektri. Ta imestas, miks nõnda moodsas õppehoones on loengusaalis pistikupesad vaid ühel pool ruumi (tegelikult olid need iga kolmanda tooli juures). Talle ei meeldinud, et hoone värvigamma on sünge – valdavalt must, hall ja valge. Too proua väljendas oma pahameelt ka pärast pressikonverentsi, samal ajal saiakest nosides. Ta kaebas oma kaaslasele, et klaasaknad, mis moodustasid tollest ruumist kaks seina, ei ole head soojushoidjad ja üldse on asjad läbimõtlemata. Minul ei olnud klaasidest sooja ega külma.

Noored kunstnikud saavad laial terrassil inspiratsiooni ammutada.

Tõepoolest, maja oli süngetes värvides, aga mitte loomult külm. Arhitektide idee seisnes selles, et hoonesse toovad värvi loomingulised tudengid. Seda hakkavad kaunistama näitused ja inimesed ise. Hoone keset kutsutakse südameks ning kõik koridorid ja sopikesed selle ümber on vereringe. Südamikus saadakse kokku: korraldatakse näitusi, ajatakse juttu, vahetatakse ideid. Vereringes käib aga töö ja pidev siblimine, kus mõtted saavad teoks.

Ka majast saab omamoodi noorte loojate molbert. Mõned seinad ja trepikojad jäeti meelega lõpuni viimistlemata, et tudengid saaksid oma koolis kätt harjutada. EKA kui ka Tallinna kohta käib sama ütlus: see ei saa kunagi valmis.

Sisesein on tudengite lõuend või hoopis ehitajate tegemata töö.

EKA inimeste “jah-jaa“-d kiirgasid üle kogu maja. Õppejõud olid veendunud, et uues hoones hakkab kõikide osakondade koostöös sündima enneolematut loomingut.

Fotode autorid Sandra Sommer ja Mari Eesmaa.