Istusin maha Postimehe uuriva toimetuse ajakirjaniku Joosep Värgiga, kellel oli rääkida huvitavaid lugusid nii enda ülikooliajast kui tööpostilt.

Sel ajal, kui Joosep Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppis, andis TÜ Üliõpilasesindus kord kuus välja tudengilehte „Tartu Tudeng“. Üliõpilaste häälekandjasse kirjutasid lisaks ajakirjandustudengitele ka teiste erialade üliõpilased, kes olid Pulleritsu aine „Uudise sotsioloogia“ läbinud. Väljaande peatoimetajad on olnud näiteks Kristjan Pihl ja Piia Osula,  lisaks on mitmed tolleaegsed kirjutajad tänased ajakirjanikud.

Joosep meenutab, kuidas nad kirjutasid kriitilise loo tollasest kõrgharidusreformist, mille raames kajastati ka TÜ senati koosolekut, et teemat puudutavad jõujooned kaardistada. Raha tudengid kirjutamise eest ei saanud, pigem oli see mõeldud enesearendamiseks. „Tartu Tudeng“ aga suleti, sest seal ilmus üliõpilasesinduse kohta kriitilisi lugusid. Joosep ütles, et sellisel kujul pandi väljaanne üldse kinni ja tehti uus. Aga see ei olnud nende jaoks enam ajakirjanduslik sisu, vaid reklaam.

„Me üritasime ikka täiega panna. Me üritasime nooruse entusiasmi ja revolutsioonilist meeleolu suunata. See oli üks lahe väljaanne!“

Küsimusele, kas ka Neljas Dimensioon peaks kirjutama rohkem kriitilisi lugusid, vastas Joosep, et tuleks leida tasakaal: „Hästi oluline on balansseerida arvamuspõhiseid emotsioone, nii uudistes, arvamuslugudes kui reportaažides.” Uudislugude puhul soovitab Joosep meil jälgida, kui tihti üritavad allikad tõde väänata – kas siis paludes meil mõned faktid loost välja jätta või need asendada.

„See on tegelikult ajakirjanikule kõige vastikum moment, kui sa tead, et nad valetavad, aga sa ei suuda seda tõestada.“

Kõige ebameeldivam osa ajakirjaniku töö juures on Joosepi meelest intervjuude transkribeerimine, mida vihkavad tema sõnul paljud tema kolleegid. Kõige keerulisem hetk on aga tema arvates see, kui oled ühe loo kallal pikalt tööd teinud ja sul on pilt enam-vähem selge, kuid siis selgub mõni fakt või asjaolu, mis keerab terve loo peapeale. Seejärel on tarvis end täiesti ümber lülitada. Käiguvahetus.

Joosepil otseselt ühte kindlat lemmikteemat ei ole. Vanasti meeldis talle krimi, kuid ühel hetkel muutus see igavaks. „Alati peab lugudes olema midagi, mis need huvitavaks teeb. See peab olema miski, mis mind ennast ka käima tõmbaks,“ ütles Joosep. Tallemeeldivad sellised lood, kus on palju aktsiooni. Näiteks, kui on tarvis mõelda, millise põõsa taha fotograaf saata või istuda fotograafiga koos kuskil autos ja kedagi jälgida. Lisaks meeldivad talle sellised tööpäevad, kus juhtub miskit suurt, näiteks Savisaare kohtuprotsessi lõppemine – toimetus hakkab siis hoopis teise rütmiga tööle, jagatakse kohe uued tööülesanded ja käsilolevad lood jäetakse pooleli.

Joosep Värk oma töölaua taga. Foto: Joanna Laast

3. septembrist on aga Joosep taaskord üliõpilane. Ta alustab magistriõpinguid, esimese aasta Taanis, teise aasta Amsterdamis. Sügisest keskendub Joosep ainult õpingutele, Postimehe veergudelt võtab ta pausi. Praeguseks on ta väljaandes töötanud kokku 2,5 aastat.

Kõige enam jääb Joosep Postimehe puhul igatsema kollektiivi, neid inimesi, kellega ta iga päev külg-külje kõrval töötab. Ta lisab, et jääb igatsema seda kindlat ajajärku, mille ta toimetuses veetis. „Öeldakse, et toimetus on kui elav organism, mis on tõsi. Ühed osad vahetuvad ja see, mis oli kunagi, ei tule tagasi.“

Joosepi sünnipäevasõnum Postimehe toimetusele on järgmine: „Keskenduda ainult ja ainult ajakirjandusele!“