Kolm on kohtu seadus. Astrid Kannel meenutas, et on ajakirjanduskateedrisse astunud just nii mitu korda. „Hästi tore on vaadata, et teid õpetab üks inimene, kes õpetas ka mind – Priit Pullerits. Tudengina ütles ta mulle, et minust ei saa ajakirjanikku,“ lausus Kannel.

Kes arvab, et „Aktuaalse kaamera“ uudisteankru töö on üks suur mürgel, see eksib. Kannel kirjeldas, et istub enamiku ajast suures avatud toimetuses, kus valitseb täielik vaikus. „Võiks arvata, et maailm on lõpetanud eksistentsi ja sõidan kosmoses ringi,“ rääkis ta.

Astrid Kannel jagas Otsepildil õpetlikke ja värvikaid seiku senisest karjäärist. Kannel on töötanud paljudes ajalehtedes, mida täna poe- ja kioskilettidelt ei leia. Alates 1997. aastast kuulub aga Kannel Eesti Televisiooni hingekirja. Toona ei uskunud Kannel, et sinna tööle jääb, „sest teletöö tundus hästi pinnapealne.“

„Minu unistus oli, et Eestis oleks ilus, suur, rahulik, intelligentne, mustvalge ajaleht, aga ma ei saanud aru noore inimesena, et ajakirjandus liigub selle suunas, et kõigest saab üks suur tabloid,“ lausus Kannel. Kannel ei tihanud erameediasse, sest tahtis ennast vabana tunda. Erameedias töötamise puhul kartnuks ta omaniku survet.

Teine oluline verstapost ülikooli järel oli Kandle jaoks neli aastat kestnud korrespondenditöö Moskvas. „See oli teine ülikool,“ sõnas ta.

Õppetund (1): Mine tööta välismaal! „Eriti nooremana, isegi, kui sul on pooleteise aastane laps ja koer, tuleb minna! See on tõeline praktika – sa kas sured või elad”.

„Moskva – koht, mis inspireerib ja kus elu möllab! See oli aeg, mil ka Eestis oli palju toorest kodanikuaktiivsust,“ rääkis Kannel. Ta näitas fotot kuulutusest, millele lisatud telefoninumbrile helistades sai armeest priiks. „See, kes arvab, et Eestis on palju korruptsiooni, peaks minema Venemaale,“ lausus Kannel.

Õppetund (2): Tee reisides enda jaoks pilti! „Aastaid hiljem võid avastada, et inimesed on väga huvitavale positsioonile tööle asunud.“

Juba toona, kui Kannel 25-aastaselt Venemaal elas ja töötas, käisid Eesti ja idanaabri vahel piirileppe läbirääkimised. Ta meenutas, kuidas viimasel hetkel suudeti tušiga jooni tõmmata, “et siit peaks ikka piir minema”.

Enda fotoalbumisse pildistamisel oli Venemaal töötades veel üks eelis – niimoodi sai suletud läbirääkimistele, kuhu sai vaid kaameramehena ja kuhu ajakirjanikke ei lastud. „Kaasa tasub võtta eriti jõhkra välimusega fotoaparaat ja seltskonda sulanduda,“ jagas Kannel näpunäiteid.

Kannel rääkis, et vahel küsitakse tema käest, kuidas ta teatud inimesteni jõuab. Ajakirjaniku sõnul on tuhat varianti, kelleks ennast kehastada. Näiteks operaatoriks. Niimoodi sai Kannel intervjuule Brežnevi lapselapsega Moskva lähedal Brežnevi suvilas, mille ehitasid Eesti mehed.

Õppetund (3): Mõtle raamidest välja! „Toimetaja tahab, et teeksid selle ja teise tähtsa inimesega intervjuu, aga alati on kõrvalharud, mille peale keegi ei tule. Tihti on need võimalused kättesaadavad.“

„See mees on tõsiselt kuum,“ jätkas Kannel, „käisin ta kodu keldris temaga intervjuud tegemas.“ Kannel rääkis, et usutlus ilmus Eesti Päevalehes, teised Moskvas töötanud Eesti ajakirjanikud ei mõistnud, miks Kannel just temaga intervjuu tegi. „See mees oli Ivonov, kellest kirjutatud raamat on ka Eesti poelettidele jõudnud. Ta esindas äärmiselt parempoolset, natsionalistlikku liikumist.“

Õppetund (4): Kola ringi! „Komandeeringus oli mul perega komme kord nädalas Moskvas üks ring teha. Ära jää kunagi ainult ühe ette antud ülesande täitmise juurde.“

Sel ajal ei saanud interneti teel materjale saata. Kannel meenutas intsidenti, kus tahtis kohalikust telejaamast Eestisse kassetti saata, kokkulepped olid olemas, kuid ootamatult küsiti ta käest 50 dollarit juurde. Noor reporter helistas Eestisse toimetajale, kes vastas: „See on sinu mure!“ Seepeale karjus ta üle koridori: „Kes on siin kõige suurem ülemus?“

Ta tormas telejaama ülemuse juurde, kes oli parajasti kolleegidega peomeeleolus, ja Eesti tüdruk sai oma tahtmise. „Mees, kes raha nõudis, vallandati minu nähes ja materjal saadeti ära,“ rääkis Kannel töövõidust.

Kusjuures vene keele oskusega Kannel toona ei hiilanud. „Ega ülemus vene keele oskust ei küsinud, kui mind tööle võttis,“ naeris ta.

Pärast närvesöövat intsidenti ostis Kannel endale tohutu pundi lilli. „Ma sain aru, et mitte keegi mitte kunagi ei mõista, kui suur hind mu teol oli,“ põhjendas ta.

 

Õppetund (5): Premeeri ennast! „Kui sul on läinud hästi, kui oled pidanud läbi seina minema, siis ära arva, et keegi saab kunagi aru sellest. Et ei tekiks ebaõigluse tunnet, premeeri ennast ja osta punt lilli.“

Kuhu suundusid portfellidega mehed pärast pikka tööpäeva? Kannel maalis pildi sellest, kuidas ta toonase Moskva kodu, paneelmaja ees oli liivakast, kus mehed enne koju minekut vahepeatuse tegid. „Üks kord oli mul erakordselt halb tuju ja mõtlesin, et koju veel ei lähe. Istusin ka sinna liivakasti, nutsin natuke ja üks mehike lohutas mind,“ jutustas Kannel.

Edasi rääkis Kannel sellest, kuidas Ukrainas Oranži revolutsiooni* kajastas. Samal ajal, kui ta operaatoriga öö otsa Kiievi keskväljakul intervjuusid tegi ja ümbritsevast mälupilte salvestas, panid teised ajakirjanikud hotellitoas tina ja kirjutasid teiste juttude põhjal lugusid kokku.

Õppetund (6): Ole kohal! „Kui satute kajastama midagi sellist nagu Oranž revolutsioon, siis sa oledki selles sündmuses, ei karda, koged kõike ise ja räägid inimestega isegi siis, kui ei saa keelest päris hästi aru.“

Aasta 2005. Eesti sõdurid olid lendamas Iraaki, kus oli väga verine aeg. Sel ajal polnud missioonid veel niivõrd tavalised. Seega oli vaja, et keegi teeks „Aktuaalsesse kaamerasse“ väikse klõpsu, pisikese inteka kell viis hommikul. Puht juhuslikult osutus selleks Kannel, kes elas võttepaiga lähedal.

Õppetund (7): Ära alahinda juhust!

Väiksest kajastusest sai aga pikk reis. Kannel pakkus kaks nädalat enne missioonile minekut välja, et tuleb kaasa. „Kartsime operaatoriga meeletult. Siis juba üksikemana mõtlesin, kuidas lapsele seletada,“ rääkis ta. Iraagis ei liigutud sel ajal mööda maad, ainult helikopteritega.

„Sellised sõidud peavad olema hästi läbimõeldud. Mitte kunagi ei tohiks mitte märgata detaile sellistes kohtades. Sageli jääb tunne, et omavahel võitlevad tankid ja helikopterid. Keskendutakse kõige tähtsamale ja poliitilisemale.“

„Unustatakse ära, et konfliktid toimuvad inimeste vahel ja mingisugustel maastikel seal ümber võivad lennata linnud ja õitseda lilled ja see on palju suurem tragöödia kui see, et kusagil piirkonnas võitleb üks võim teisega,“ rääkis Kannel.

„Ma keeldusin Kurdistanis kandmast kuulivesti. Seal oli hästi palju lapsi, kes elasid jalgpallistaadionil. See oleks olnud äärmiselt närune, kui ma oleksin seal olnud kiivri ja vestiga hambuni relvastatud, nemad jooksevad seal niisama ringi.“

Põhiline tegevus missioonidel on aga sageli passimine. „Sellest ei tasu ennast heidutada lasta,“ lausus Kannel.

Tagasi Moskvas. Aasta 2005. Eesti suursaadik Moskvas Marina Kaljurand kohtub väga suure mehega, kes on temast lühem, Vladimir Putiniga. „Pilgust on näha, et see oli talle [Putinile] väga raske.“

Kannel rääkis, et Vene oludes naine ei kvalifitseeru. „Olen seda nii palju saanud Venemaal ära kasutada. Minust ei oodatagi midagi,“ rääkis Kannel.

Astridi juttu illustreerisid tema tehtud fotod, mis andsid suurepäraselt edasi seda olustikku, mille keskel ta parasjagu ajakirjanikuna töötas. Fotodel oli liikumine ja elu ‒ Astrid oli ajakirjanikuna kohal ja huvitus sellest, mis ümberringi toimus.

Neljanda Dimensiooni toimetus on Astridile väga tänulik, et ta meiega oma tööelu eredamaid seiku jagas. Me püüame tema seitset nõuannet meeles pidada ja oma ajakirjanikutöös rakendada!

 

*Oranž revolutsioon – 2004. aasta Ukraina presidendivalimistel olid vastamisi opositsioonifraktsiooni Meie Ukraina juht Viktor Juštšenkol ja tegutsev peaminister Viktor Janukovõtš. Võitjaks kuulutati esialgu Janukovõtš, kuid tulemused erinesid oluliselt lävepakuküsitlustest. Seejärel esitati hulk tõendeid valimispettuste juhtumitest. Järgnenud opositsiooni protestiväljaastumised, meeleavaldused ja streigid said tuntuks Oranži revolutsioonina. Oranž oli Juštšenko kampaaniavärv, mida protestijad ulatuslikult kasutasid.

Fotod: Kiur Kaasik