Noortebänd 2017 – Katlatäis noori muusikuid heitlemas

Published On: November 25, 2017By

11. novembril toimub Tallinnas Kultuurikatlas Noortebänd 2017 finaal-show. Võistlustulle astuvad viis ägedat artisti, kes esitavad kõik omapärast muusikat.

Jõuame katlasse kohale tund enne ürituse algust, rahvas juba vaikselt koguneb. Jalutame maja peal ringi ja uurime, kas saame mõnel finalistil sabast kinni. Ja voilà! Leiame Ingeri, kes meiega vestlema nõustub. Mõne aja pärast võtame ette ka Hommage’i trummari Karmo Järve, kes samuti bändi kohta lugusid pajatab.  

Viskame pilgu peasaali. DJ-puldis on seekord eriti cool‘i väljanägemise ja mõnusa vibe’iga Laura Prits, kes hoiab tantsule kiskuvate 90ndate paladega tuju üleval kogu ürituse vältel. Rahvas on noore lauljanna muusikamaitsega rohkem kui päri. Ei leidu neidu või noormeest, kelle puus muusika saatel kaasa ei nõksuks.

Ürituse tõmbab hooga käima soulihõnguline Windy Beach. Lauljanna kuldselt särav kostüüm jääb silma kõigile lava ees tiksujatele ja seab nad järgmiseks kolmeks tunniks valmis. Tutvustatakse värvikat žüriid, kuhu kuuluvad peale Windy Beachi ehk Tuuli Ranna veel Anu Saagim, Mart Normet, Kristel Aaslaid, Raimond Põldmaa, Merli Antsmaa, Maarja Merivoo-Parro ja Claus Kaiser Evald Andersen. Õhtut juhivad noored näitlejad Jürgen Gansen ja Markus Habakukk.  

Kuulama on kogunenud hulganisti nii noori kui ka staažikamaid fänne. Võistlustulle asub esimene bänd – progressiivset rokki viljelev Hommage. Muusikakampa kuuluvad Martin Mänd kitarril/tšellol/süntesaatoril, Ode Pürg vokaalelamuse pakkujana, Karmo Järv trummidega möllates ja Kaspar Kluge basskitarril. Olenemata kollektiivi noorusest kõlab nende muusika kui aastaid töötanud professionaalide oma. Nad suudavad meisterlikult sulandada eelmise sajandi progressiivse roki tänapäeva elektroonikaga. Kolm pala esitatud, kutsutakse lauljanna intervjuud andma.

Teisena seab end laval valmis Inger, kelle fännid panevad kogu Kultuurikatla võnkuma. Kuigi erinevalt konkurentidest on laulja laval üksinda, täidab ta kogu saali romantiliste helidega. Tema muusika ei ole võib-olla nii läbimõeldud kui teiste bändide oma, kuid siiski suudab ta oma siirusega rahva südame võita. Intervjuus õhtujuhtidega sõnab laulja, et kaasa elama tulnud perekond – mis koosneb samuti muusikutest – pigem innustab kui kritiseerib noort artisti enda muusikat luues ja on talle igati toeks.

DJ-puldis möllav Laura Prits viib publiku taas 90datesse hitiga ,,U Can’t Touch This”. Rahvas saab laulust uut hoogu juurde, tantsupõrand leiab aina rohkem kasutust.

Kolmandana astub rahava ette ansambel Mir. Jazz’ilik indie-bänd toob lavale rõõmu ja energia. Erinevalt teistest esinejatest esitavad nemad eestikeelsed lood. Nende loomingus on näha nii Elleri-nimelises muusikakoolis õpitud oskusi kui ka välismõjusid. Neljakesi loovad nad funky stiili.

Nora’s Closure seab pillid valmis ja publik ootab järgmist etteastet. Kahe neiu hääled kõlavad koos mahedalt. Ansambel loob Kultuurikatlasse sensuaalse ja lahedalt meelelise õhkkonna. Esiritta on trüginud üks bändist erakordselt vaimustunud fänn, kes tunnetab rütme teistest veelgi sügavamalt ja jääb kitsas esireas silma dünaamiliste tantsuliigutustega.

Hapnik hakkab lava ees juba otsa saama, kuid sellest ei tee keegi välja. Artistid on sissehingamiseks loonud suurepärase õhkkonna. Viimane esineja on lavale astumas ja rahvas valmistub uusi helisid omaks võtma.

Kontserdile paneb võimsa esitusega punkti kaheliikmeline Rainer Ild. Kohe lavale tulles on näha, et bändiliikmed on parimad sõbrad. Nendevaheline dünaamika teeb bändist midagi palju rohkemat kui tavalise noortebändi. Nimest võib arvata, et Rainer Ild on ansambli staar ning kooseisu teine liige jääb tema varju, kuid õnneks ei vasta see tõele. Nii, nagu iga purjekas vajab tuult, on igal Raineril vaja ühte Sveni. Ansambli tõeline hing ongi trummar Sven, kelle nime terve saal kogu ürituse ajal karjub. Kuigi nad on laval ainult kahekesi, suudavad nad selle muretult täita ja rahva tugevalt kaasa elama panna.

Enne peavõitja väljaselgitamist jagatakse hulganisti eriauhindu ja esinemiskutseid muusikaüritustele. Hommage on oodatud esinema Tallinn Music Weekile ja Jazzkaarele. Rainer Ild kutsutakse Intsikurmu muusikafestivalile ja koos Ingeriga ka Acoussion Live’ile. Elu24 korraldatud hääletuse läbi saab rahva lemmikuks Nora’s Closure. Auhinna saab isegi Sven.

Eriauhinnad jagatud, kutsutakse artistid koos züriiga lavale. Noortebändi võitja kuulutab välja eelmise aasta võidutrio, indie-folki esitav The Notes. Kolm, kaks, üks… Ja esikoha võtab Rainer Ild. Enne õhtujuhtidega vesteldes väitis duo, et nemad kindlasti võitu ei oota. Raineri ja Sveni näod on täis üllatust ja ka hindamatut rõõmu. Kõlama hakkab nende kõige uuem pala ,,Problem” ja rahvas elab poistele huilates kaasa.

 

Neljas Dimensioon rääkis võitja Rainer Ildiga nende loomingust, Noortebändist ja muusikast üldiselt.

Kui raske on kirjutada originaalset muusikat?

Kuna muusikat on loodud alates sellest ajast, kui avastati kivid, siis võib öelda, et jah, on. Samas pole keegi meid veel plagiaadi pärast kohtusse kaevanud.

 

Kas parem oleks enne bändiga alustamist käia muusikakoolis ja õppida teooria selgeks või on parem ilma hariduseta ja n-ö värske peaga muusikat teha?

See, et sa käid muusikakoolis, ei täheda, et ei võiks kogu muusikateooriat ise endale selgeks teha. Internet on piiritu. Rainer lõpetas Tallinna ülikooli muusikaeriala, mina, Sven, ei oma mingit muusikalist haridust. Rainer räägib mulle kogu aeg, et ma olen kõvem pillimees. Ei nõustu! Me mõlemad alustasime oma esimest bändi kohe peale seda, kui olime instrumendid kätte võtnud. Mõlemal on kindlasti omad miinused ja plussid.

 

Mida te arvate artistidest, kes hakkavad ühel hetkel kirjutama mainstream-muusikat, et laiemale publikule peale minna? Kas te oleksite valmis tulevikus sama tegema?

Vaikselt on hakanud tunduma, et seda räägitakse iga bändi kohta. Tõesti ei tea, kas me oskaks kirjutada nii head mainstream-muusikat, et sellega rohkem raha teenida.

 

Kas Noortebänd ootab mingit kindlat muusikastiili?

Sealt on läbi käinud igasugust stiili viljelevaid bände, kindlat mustrit Noortebänd ette loonud ei ole. Rohkem sõltub sellest, mis parajasti populaarne on.

 

Kuidas näeb välja teie loominguline protsess?

Rainer istub arvuti taga koos kidraga, näha on, et mehel pea suitseb. Sven istub kõrval ja sööb pannkooke, vahepeal logib sisse ja võib juhtuda, et poetab mõne hea mõtte, mille tagajärjel Raineri pea suitseb natuke vähem.

 

Kas te mõtlete kuulaja peale, kui kirjutate, või keskendute pigem enda soovidele?

Pigem oleme isekad.

 

Fotod ja videod: Kiur Kaasik

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Noortebänd 2017 – Katlatäis noori muusikuid heitlemas

Published On: November 25, 2017By

11. novembril toimub Tallinnas Kultuurikatlas Noortebänd 2017 finaal-show. Võistlustulle astuvad viis ägedat artisti, kes esitavad kõik omapärast muusikat.

Jõuame katlasse kohale tund enne ürituse algust, rahvas juba vaikselt koguneb. Jalutame maja peal ringi ja uurime, kas saame mõnel finalistil sabast kinni. Ja voilà! Leiame Ingeri, kes meiega vestlema nõustub. Mõne aja pärast võtame ette ka Hommage’i trummari Karmo Järve, kes samuti bändi kohta lugusid pajatab.  

Viskame pilgu peasaali. DJ-puldis on seekord eriti cool‘i väljanägemise ja mõnusa vibe’iga Laura Prits, kes hoiab tantsule kiskuvate 90ndate paladega tuju üleval kogu ürituse vältel. Rahvas on noore lauljanna muusikamaitsega rohkem kui päri. Ei leidu neidu või noormeest, kelle puus muusika saatel kaasa ei nõksuks.

Ürituse tõmbab hooga käima soulihõnguline Windy Beach. Lauljanna kuldselt särav kostüüm jääb silma kõigile lava ees tiksujatele ja seab nad järgmiseks kolmeks tunniks valmis. Tutvustatakse värvikat žüriid, kuhu kuuluvad peale Windy Beachi ehk Tuuli Ranna veel Anu Saagim, Mart Normet, Kristel Aaslaid, Raimond Põldmaa, Merli Antsmaa, Maarja Merivoo-Parro ja Claus Kaiser Evald Andersen. Õhtut juhivad noored näitlejad Jürgen Gansen ja Markus Habakukk.  

Kuulama on kogunenud hulganisti nii noori kui ka staažikamaid fänne. Võistlustulle asub esimene bänd – progressiivset rokki viljelev Hommage. Muusikakampa kuuluvad Martin Mänd kitarril/tšellol/süntesaatoril, Ode Pürg vokaalelamuse pakkujana, Karmo Järv trummidega möllates ja Kaspar Kluge basskitarril. Olenemata kollektiivi noorusest kõlab nende muusika kui aastaid töötanud professionaalide oma. Nad suudavad meisterlikult sulandada eelmise sajandi progressiivse roki tänapäeva elektroonikaga. Kolm pala esitatud, kutsutakse lauljanna intervjuud andma.

Teisena seab end laval valmis Inger, kelle fännid panevad kogu Kultuurikatla võnkuma. Kuigi erinevalt konkurentidest on laulja laval üksinda, täidab ta kogu saali romantiliste helidega. Tema muusika ei ole võib-olla nii läbimõeldud kui teiste bändide oma, kuid siiski suudab ta oma siirusega rahva südame võita. Intervjuus õhtujuhtidega sõnab laulja, et kaasa elama tulnud perekond – mis koosneb samuti muusikutest – pigem innustab kui kritiseerib noort artisti enda muusikat luues ja on talle igati toeks.

DJ-puldis möllav Laura Prits viib publiku taas 90datesse hitiga ,,U Can’t Touch This”. Rahvas saab laulust uut hoogu juurde, tantsupõrand leiab aina rohkem kasutust.

Kolmandana astub rahava ette ansambel Mir. Jazz’ilik indie-bänd toob lavale rõõmu ja energia. Erinevalt teistest esinejatest esitavad nemad eestikeelsed lood. Nende loomingus on näha nii Elleri-nimelises muusikakoolis õpitud oskusi kui ka välismõjusid. Neljakesi loovad nad funky stiili.

Nora’s Closure seab pillid valmis ja publik ootab järgmist etteastet. Kahe neiu hääled kõlavad koos mahedalt. Ansambel loob Kultuurikatlasse sensuaalse ja lahedalt meelelise õhkkonna. Esiritta on trüginud üks bändist erakordselt vaimustunud fänn, kes tunnetab rütme teistest veelgi sügavamalt ja jääb kitsas esireas silma dünaamiliste tantsuliigutustega.

Hapnik hakkab lava ees juba otsa saama, kuid sellest ei tee keegi välja. Artistid on sissehingamiseks loonud suurepärase õhkkonna. Viimane esineja on lavale astumas ja rahvas valmistub uusi helisid omaks võtma.

Kontserdile paneb võimsa esitusega punkti kaheliikmeline Rainer Ild. Kohe lavale tulles on näha, et bändiliikmed on parimad sõbrad. Nendevaheline dünaamika teeb bändist midagi palju rohkemat kui tavalise noortebändi. Nimest võib arvata, et Rainer Ild on ansambli staar ning kooseisu teine liige jääb tema varju, kuid õnneks ei vasta see tõele. Nii, nagu iga purjekas vajab tuult, on igal Raineril vaja ühte Sveni. Ansambli tõeline hing ongi trummar Sven, kelle nime terve saal kogu ürituse ajal karjub. Kuigi nad on laval ainult kahekesi, suudavad nad selle muretult täita ja rahva tugevalt kaasa elama panna.

Enne peavõitja väljaselgitamist jagatakse hulganisti eriauhindu ja esinemiskutseid muusikaüritustele. Hommage on oodatud esinema Tallinn Music Weekile ja Jazzkaarele. Rainer Ild kutsutakse Intsikurmu muusikafestivalile ja koos Ingeriga ka Acoussion Live’ile. Elu24 korraldatud hääletuse läbi saab rahva lemmikuks Nora’s Closure. Auhinna saab isegi Sven.

Eriauhinnad jagatud, kutsutakse artistid koos züriiga lavale. Noortebändi võitja kuulutab välja eelmise aasta võidutrio, indie-folki esitav The Notes. Kolm, kaks, üks… Ja esikoha võtab Rainer Ild. Enne õhtujuhtidega vesteldes väitis duo, et nemad kindlasti võitu ei oota. Raineri ja Sveni näod on täis üllatust ja ka hindamatut rõõmu. Kõlama hakkab nende kõige uuem pala ,,Problem” ja rahvas elab poistele huilates kaasa.

 

Neljas Dimensioon rääkis võitja Rainer Ildiga nende loomingust, Noortebändist ja muusikast üldiselt.

Kui raske on kirjutada originaalset muusikat?

Kuna muusikat on loodud alates sellest ajast, kui avastati kivid, siis võib öelda, et jah, on. Samas pole keegi meid veel plagiaadi pärast kohtusse kaevanud.

 

Kas parem oleks enne bändiga alustamist käia muusikakoolis ja õppida teooria selgeks või on parem ilma hariduseta ja n-ö värske peaga muusikat teha?

See, et sa käid muusikakoolis, ei täheda, et ei võiks kogu muusikateooriat ise endale selgeks teha. Internet on piiritu. Rainer lõpetas Tallinna ülikooli muusikaeriala, mina, Sven, ei oma mingit muusikalist haridust. Rainer räägib mulle kogu aeg, et ma olen kõvem pillimees. Ei nõustu! Me mõlemad alustasime oma esimest bändi kohe peale seda, kui olime instrumendid kätte võtnud. Mõlemal on kindlasti omad miinused ja plussid.

 

Mida te arvate artistidest, kes hakkavad ühel hetkel kirjutama mainstream-muusikat, et laiemale publikule peale minna? Kas te oleksite valmis tulevikus sama tegema?

Vaikselt on hakanud tunduma, et seda räägitakse iga bändi kohta. Tõesti ei tea, kas me oskaks kirjutada nii head mainstream-muusikat, et sellega rohkem raha teenida.

 

Kas Noortebänd ootab mingit kindlat muusikastiili?

Sealt on läbi käinud igasugust stiili viljelevaid bände, kindlat mustrit Noortebänd ette loonud ei ole. Rohkem sõltub sellest, mis parajasti populaarne on.

 

Kuidas näeb välja teie loominguline protsess?

Rainer istub arvuti taga koos kidraga, näha on, et mehel pea suitseb. Sven istub kõrval ja sööb pannkooke, vahepeal logib sisse ja võib juhtuda, et poetab mõne hea mõtte, mille tagajärjel Raineri pea suitseb natuke vähem.

 

Kas te mõtlete kuulaja peale, kui kirjutate, või keskendute pigem enda soovidele?

Pigem oleme isekad.

 

Fotod ja videod: Kiur Kaasik

+ posts
+ posts