“Can you hear me?” ehk põrandaalune looming jõudis rahvani

Published On: November 18, 2017By

Fahrenheit 451° raamatutuppa pääsemine on paras ettevõtmine – Kastani 42 asuv Aparaaditehase hoone on suur ning uksi palju. Õige ukse tagant leiab aga võlumaailma, kus toimub esimest korda raamatutoa oma luuleõhtu.

Kümme minutit enne “Salasõna” algust sebib raamatupoes ringi kirju seltskond. Mööda luuleriiuleid triivib prillidega noormees, kohvitops käes. Teises toa otsas uurivad väliskirjanduse hunnikuid kaks tõmmut välistudengit. Poodi sisse astunud huvilised tekitavad kiirelt ukse ette tropi ning juhatatakse kahest trepist üles galeriisse, et sinna oma üleriided viia ning uutele tulijatele liikumisruumi anda.

Ülemiselt poolkorruselt avanev vaade on imeline: pisike 6x6x6-meetrine tuba on maast laeni täis riiuleid ning raamatuvirnu. Üle toa jooksevad valgest linasest riidest lõigatud lipukesed ning maagilised kuldsed jõulutuled. Libistan end mööda tumedat keerdtreppi tagasi alumisele korrusele, kus jääb vaikselt aina kitsamaks. Sätin end toa nurka suurde rohelisse tugitooli, kus tavalisel päeval istub poemüüja. Teises hämaralt valgustatud toa nurgas seisavad suure kupliga põrandalambi valgusvihu all kaks tühja tooli ning üks mikrofon nende vahel.

Mikrofoni võtab enda kätte pikk noormees, kes tutvustab ennast õhtujuhina ning juhendab külalisi olema loomingulised oma istekohtade leidmisel. Iga külaline võtab ukse juurest omale padja ning valib seejärel suurte vaipadega kaunistatud põrandal omale meelepärase istekoha (või lihtsalt koha, kuhu mahub). “Tulge-tulge! Mahub küll,” hüüab keset tuba seisev pika valge kampsuniga raamatutoa vabatahtlik Mirjam ning leiab igaleühele mõne mugava sopi, kuhu kükitada. “November on lugemise kuu!” reklaamib ta kõvema häälega, kui mikrofoni kasutav õhtujuht, kes vadistab toa nurgas kiireid nalju, et lõbusamat atmosfääri luua.

Lisaks raamatutele kaunistavad poeriiuleid erinevat sorti trükimasinad ja esemed, mille puhul mul pole aimugi, mis nende otstarve olla võiks. Küll aga võib üsna kindlalt väita, et ühtegi uut asja siin ruumis pole. Kõrged seinad on kaunistatud näiteks erinevate maakaartidega, laste joonistuste ja vanaaegsete postritega. Minu selja taga tugitooli kõrval asub detailne joonis pealkirjaga “Sipelgate jõul töötav küülikutest kotlettide prae ja pasteedi valmistamise masin”.

Esimese asjana kontrollitakse üle vabalavale registreerunute kohalolek. Pärast natuke kohmakat sissejuhatust palub sõna kampsuniga Mirjam. Luulehuvilised saavad lühikese ajalootunni Fahrenheidi algusest ning on arusaadav, et see on lugu, mida on räägitud mitmeid kordi. Mirjam seletab, miks see üritus ilmavalgust näeb ning kui oluline on ka suureks kasvades loominguliseks jääda.

Igale inimesele on planeeritud umbes viis minutit, kuid kui mõni läheb üle, siis korraldajad neid takistama ei hakka, sest “loomingule ei saa piiranguid ette seada”. Mirjam jagab alustuseks oma sulest kirjutatut, et keegi külalistest ei peaks ise esimene olema ning võtab välja raamatu, mille ta kirjutas, kuid mida ta ise lugenud pole.

Can you hear me?” küsib Indiast pärit noormees ning järgneb mikrofonihoidmise õpetus. Tema luuletustel pole pealkirju, ainult numbrid. Noormehe arvates on luuletuste pealkirjad liiga kastisuruvad ning usub, et kuulaja peaks ise selle kõige olulisema üles leidma. Kuuleme luuletusi nr 19 ja 21 ning reeglit kinnitav erand “Dance of Death”.

Minu ees maas istub kirju sviitriga noormees ning rüüpab julgelt tumerohelisest veinipudelist. Tema kõrval istub tütarlaps, kes koob, varraste vihisedes. Kui sõbranna midagi esinejate kohta kommenteerima hakkab, asetatakse talle õrnalt sõrm suu peale. Loen ainuüksi enda vaateväljas kokku 21 inimest.

“Sellel laulul on tegelikult akordid ka taga ja viis,” vabandab suurte ümmarguste prillide blond tütarlaps. “Me oleme üks, mu kallis luule,” romantiseerib järgmine neiu ning loeb oma luuletusi peast. Noormees üleni mustas lappab mööda vihikut, nõjatub ettepoole põlvedele ning kortsutab lugemisel kulmu. “I will only write in French for you,” mõmiseb ta tõsisel toonil ning jätkab inglise keeles. Kõigest täpselt aru ei saa, kuid mõistan kõige olulisemat: ta armastab ookeanitormiste silmadega tüdrukut.

Pakistanist pärit välistudeng kirjutab luulet küll oma emakeeles, kuid tõlkis mõned inglise keelde, et meiegi aru saaksime. Valge triiksärgi ja mustade traksidega 19-aastane poiss pole enne tänast kellelegi oma loomingut jaganud. Oma ingliskeelse luuletuse pühendab ta Briti luuletajale John Keatsile.

Temale järgneb varjunimega Vesikas, kes esineb enesekindlalt püsti seistes. Varasemalt on tal ettelugedes leviga probleeme olnud, niisiis õppis ta seekord oma luuletused pähe. “Soovolinikel ja naisterahvastel mitte järgmist teksti liiga tõsiselt võtta,” ütleb ta vabandavalt enne lõbusa alatooniga luuletust nimega “Meeste värk”.

Jalasirutuspaus kuus minutit. Laua peale kirjutusmasina kõrvale (“Oh, see isegi töötab!”) on asetatud kauss väikeste kibedate roheliste õuntega ning teine banaaniküpsistega. Raamatuhuvilised teevad müntide kõlinal kiireid oste ning krõbistavad šokolaadipaberitega. Minu pea kohal jalutatakse teisel korrusel Loomingu riiuli ees ning näen, kuidas pragude vahelt lendleb alla tolmu.

Pärast pikema kui kuueminutilise pausi lõppu astub lavale esimene härra, kes ei pannud ennast enne ürituse algust interneti kaudu kirja. “Tahaks lihtsalt olla…” ohkab ta pehme häälega. Kollase pusaga lühike poiss kukutab mikri taha maha istudes oma märkmiku kolksuga põrandale. Ta teatab, et esitab lühikest, lakoonilist luulet ning palub, et publik ei plaksutataks igaühe vahel. Neiu valges kleidis keeldub mikrofonist. Ta seisab valguse ette ning tema ümber tekib justkui ingli aupaiste.

Ühe kõrvaga esinejaid kuulates tirivad kannatamatumad endale lähimatest riiulitest ja kastidest lehitsemiseks raamatuid. Plaksutamiste vahele on kuulda fotokaamerate ja nutitelefonide klõpsatusi ning läbi ukse kostub Aparaadi restoranis sööjate naer. Toas hõljub tihe vanade raamatute lõhn.

Üksteise loomingule elavad kaasa kõrvuti istuvad noormehed, kes varem kunagi kohtunud pole. Esimene on saanud inspiratsiooni oma haiglas läbielatust ning Super Mario videomängust. Teine keskendub proosale, kuigi kõla järgi on raske vahet teha. “See läheb tegelikult edasi, aga ma ei tüüta teid,” sõnab ta ning pühendab kaks järgmist luuletust Carl Gustav Jungile.

“Olete vabad! Minge nüüd,” kohmitseb lõpuks õhtujuht, kuid keegi ei soovi lahkuda. Kell tiksub täpselt üheksa, aga kiiret pole kellelgi. Püsti tõustakse aegluubis ning ukse poole astutakse teosammul. Ilmselgelt leidis nii mõnigi endale täna uue meelispaiga.

19. septembril toimus raamatutoas populaarne Tudengipäevade üritus “Luulevabadus”, kus inimesi pidi suure huvi tõttu ukse taha jätma. Oli ilmselge, et taolistest üritustest on Tartus puudus ning seega otsustasid raamatutoa vabatahtlikud ja kommunikatsioonipraktikandid alustada uue luuleõhtu sarjaga. “Salasõna” esimene vabalava toimus 2. novembril Fahrenheit 451° raamatutoas, Aparaaditehases.

Fotod: Eva Mallene

Leave A Comment

Sarnased artiklid

“Can you hear me?” ehk põrandaalune looming jõudis rahvani

Published On: November 18, 2017By

Fahrenheit 451° raamatutuppa pääsemine on paras ettevõtmine – Kastani 42 asuv Aparaaditehase hoone on suur ning uksi palju. Õige ukse tagant leiab aga võlumaailma, kus toimub esimest korda raamatutoa oma luuleõhtu.

Kümme minutit enne “Salasõna” algust sebib raamatupoes ringi kirju seltskond. Mööda luuleriiuleid triivib prillidega noormees, kohvitops käes. Teises toa otsas uurivad väliskirjanduse hunnikuid kaks tõmmut välistudengit. Poodi sisse astunud huvilised tekitavad kiirelt ukse ette tropi ning juhatatakse kahest trepist üles galeriisse, et sinna oma üleriided viia ning uutele tulijatele liikumisruumi anda.

Ülemiselt poolkorruselt avanev vaade on imeline: pisike 6x6x6-meetrine tuba on maast laeni täis riiuleid ning raamatuvirnu. Üle toa jooksevad valgest linasest riidest lõigatud lipukesed ning maagilised kuldsed jõulutuled. Libistan end mööda tumedat keerdtreppi tagasi alumisele korrusele, kus jääb vaikselt aina kitsamaks. Sätin end toa nurka suurde rohelisse tugitooli, kus tavalisel päeval istub poemüüja. Teises hämaralt valgustatud toa nurgas seisavad suure kupliga põrandalambi valgusvihu all kaks tühja tooli ning üks mikrofon nende vahel.

Mikrofoni võtab enda kätte pikk noormees, kes tutvustab ennast õhtujuhina ning juhendab külalisi olema loomingulised oma istekohtade leidmisel. Iga külaline võtab ukse juurest omale padja ning valib seejärel suurte vaipadega kaunistatud põrandal omale meelepärase istekoha (või lihtsalt koha, kuhu mahub). “Tulge-tulge! Mahub küll,” hüüab keset tuba seisev pika valge kampsuniga raamatutoa vabatahtlik Mirjam ning leiab igaleühele mõne mugava sopi, kuhu kükitada. “November on lugemise kuu!” reklaamib ta kõvema häälega, kui mikrofoni kasutav õhtujuht, kes vadistab toa nurgas kiireid nalju, et lõbusamat atmosfääri luua.

Lisaks raamatutele kaunistavad poeriiuleid erinevat sorti trükimasinad ja esemed, mille puhul mul pole aimugi, mis nende otstarve olla võiks. Küll aga võib üsna kindlalt väita, et ühtegi uut asja siin ruumis pole. Kõrged seinad on kaunistatud näiteks erinevate maakaartidega, laste joonistuste ja vanaaegsete postritega. Minu selja taga tugitooli kõrval asub detailne joonis pealkirjaga “Sipelgate jõul töötav küülikutest kotlettide prae ja pasteedi valmistamise masin”.

Esimese asjana kontrollitakse üle vabalavale registreerunute kohalolek. Pärast natuke kohmakat sissejuhatust palub sõna kampsuniga Mirjam. Luulehuvilised saavad lühikese ajalootunni Fahrenheidi algusest ning on arusaadav, et see on lugu, mida on räägitud mitmeid kordi. Mirjam seletab, miks see üritus ilmavalgust näeb ning kui oluline on ka suureks kasvades loominguliseks jääda.

Igale inimesele on planeeritud umbes viis minutit, kuid kui mõni läheb üle, siis korraldajad neid takistama ei hakka, sest “loomingule ei saa piiranguid ette seada”. Mirjam jagab alustuseks oma sulest kirjutatut, et keegi külalistest ei peaks ise esimene olema ning võtab välja raamatu, mille ta kirjutas, kuid mida ta ise lugenud pole.

Can you hear me?” küsib Indiast pärit noormees ning järgneb mikrofonihoidmise õpetus. Tema luuletustel pole pealkirju, ainult numbrid. Noormehe arvates on luuletuste pealkirjad liiga kastisuruvad ning usub, et kuulaja peaks ise selle kõige olulisema üles leidma. Kuuleme luuletusi nr 19 ja 21 ning reeglit kinnitav erand “Dance of Death”.

Minu ees maas istub kirju sviitriga noormees ning rüüpab julgelt tumerohelisest veinipudelist. Tema kõrval istub tütarlaps, kes koob, varraste vihisedes. Kui sõbranna midagi esinejate kohta kommenteerima hakkab, asetatakse talle õrnalt sõrm suu peale. Loen ainuüksi enda vaateväljas kokku 21 inimest.

“Sellel laulul on tegelikult akordid ka taga ja viis,” vabandab suurte ümmarguste prillide blond tütarlaps. “Me oleme üks, mu kallis luule,” romantiseerib järgmine neiu ning loeb oma luuletusi peast. Noormees üleni mustas lappab mööda vihikut, nõjatub ettepoole põlvedele ning kortsutab lugemisel kulmu. “I will only write in French for you,” mõmiseb ta tõsisel toonil ning jätkab inglise keeles. Kõigest täpselt aru ei saa, kuid mõistan kõige olulisemat: ta armastab ookeanitormiste silmadega tüdrukut.

Pakistanist pärit välistudeng kirjutab luulet küll oma emakeeles, kuid tõlkis mõned inglise keelde, et meiegi aru saaksime. Valge triiksärgi ja mustade traksidega 19-aastane poiss pole enne tänast kellelegi oma loomingut jaganud. Oma ingliskeelse luuletuse pühendab ta Briti luuletajale John Keatsile.

Temale järgneb varjunimega Vesikas, kes esineb enesekindlalt püsti seistes. Varasemalt on tal ettelugedes leviga probleeme olnud, niisiis õppis ta seekord oma luuletused pähe. “Soovolinikel ja naisterahvastel mitte järgmist teksti liiga tõsiselt võtta,” ütleb ta vabandavalt enne lõbusa alatooniga luuletust nimega “Meeste värk”.

Jalasirutuspaus kuus minutit. Laua peale kirjutusmasina kõrvale (“Oh, see isegi töötab!”) on asetatud kauss väikeste kibedate roheliste õuntega ning teine banaaniküpsistega. Raamatuhuvilised teevad müntide kõlinal kiireid oste ning krõbistavad šokolaadipaberitega. Minu pea kohal jalutatakse teisel korrusel Loomingu riiuli ees ning näen, kuidas pragude vahelt lendleb alla tolmu.

Pärast pikema kui kuueminutilise pausi lõppu astub lavale esimene härra, kes ei pannud ennast enne ürituse algust interneti kaudu kirja. “Tahaks lihtsalt olla…” ohkab ta pehme häälega. Kollase pusaga lühike poiss kukutab mikri taha maha istudes oma märkmiku kolksuga põrandale. Ta teatab, et esitab lühikest, lakoonilist luulet ning palub, et publik ei plaksutataks igaühe vahel. Neiu valges kleidis keeldub mikrofonist. Ta seisab valguse ette ning tema ümber tekib justkui ingli aupaiste.

Ühe kõrvaga esinejaid kuulates tirivad kannatamatumad endale lähimatest riiulitest ja kastidest lehitsemiseks raamatuid. Plaksutamiste vahele on kuulda fotokaamerate ja nutitelefonide klõpsatusi ning läbi ukse kostub Aparaadi restoranis sööjate naer. Toas hõljub tihe vanade raamatute lõhn.

Üksteise loomingule elavad kaasa kõrvuti istuvad noormehed, kes varem kunagi kohtunud pole. Esimene on saanud inspiratsiooni oma haiglas läbielatust ning Super Mario videomängust. Teine keskendub proosale, kuigi kõla järgi on raske vahet teha. “See läheb tegelikult edasi, aga ma ei tüüta teid,” sõnab ta ning pühendab kaks järgmist luuletust Carl Gustav Jungile.

“Olete vabad! Minge nüüd,” kohmitseb lõpuks õhtujuht, kuid keegi ei soovi lahkuda. Kell tiksub täpselt üheksa, aga kiiret pole kellelgi. Püsti tõustakse aegluubis ning ukse poole astutakse teosammul. Ilmselgelt leidis nii mõnigi endale täna uue meelispaiga.

19. septembril toimus raamatutoas populaarne Tudengipäevade üritus “Luulevabadus”, kus inimesi pidi suure huvi tõttu ukse taha jätma. Oli ilmselge, et taolistest üritustest on Tartus puudus ning seega otsustasid raamatutoa vabatahtlikud ja kommunikatsioonipraktikandid alustada uue luuleõhtu sarjaga. “Salasõna” esimene vabalava toimus 2. novembril Fahrenheit 451° raamatutoas, Aparaaditehases.

Fotod: Eva Mallene